Kaheste klubis

Juhtus siis algajaga see, mis poleks pidanud nii ruttu juhtuma.

Läksime Rantsiga jubedasse mülkasse lund nautima. Õnneks olid temavalmistatud räätsad ääretult abiks. Ilma oleks see käik ja kala olemata.
Vanameister võttis muidugi mõõdukala kohe hommikul esimese ~10 viskega välja ja ega mul jäänud muud teha, kui alandlikult pool päeva sabas jõlkuda.
Päevale lisas vürtsi veel üks õnnetu vise, mille tulemusel tamiil landi lähedalt katkes. Ujuv lant õnneks jäi pinda, kuid hakkas kole kiirelt allavoolu triivima. Jooksime siis võidu landiga allavoolu, Rando samal ajal lanti "lantides" ja mina kitsamates kohtades ridvaotsaga üritades. Rando geniaalne plaan siduda tamiili külge kahv, ning see siis lanti peale visata, ka kahjuks vilja ei kandnud. Olin juba lootuse kaotanud, kui ühe kiiremavoolulise koha peal lant eemale triivis, kui veel jõudu leidsin, et ikka läbi võsa viimane spurt teha. Sel hetkel muidugi kaotasin "munadeni" lumes ühe räätsa ja eemaldasin jooksupealt ka teise. Jõudsin mingi imeläbi siiski landile järele ja viskusin kiirelt kaldaäärele, kust lõpuks õnnestus ridvaotsaga lant päästa. See võidujooks kaldal oli ~300m :D
Kena vaheseiklus läbi ja asusime ülesvoolu liikudes edasi püüdma. Õige pea järgnes ka esimene kontakt kilo+ kanti kalaga, kellel ma algajalikult landi lõugade vahelt välja haakisin.
Edasi oli vaikne ja sündmustevaene, ning tekkiski tunne, et täna kala ei saa. Ka nö "paremad" käänakud olid juba selja taha jäänud.

Ühe täitsa süütu koha peal tegin ebaõnnestunud viske, mis pidi plaanitult ühe puu alla maanduma, aga läks hoopis keset vett suhteliselt madala koha peale. Emotsioonitule kerimisele järgnes aga tugev takistus. Alateadlikult jõudsin mõelda, et haakisin palki ja lant nüüd põhja jääb. Aga järgnes hoopis kurjakuulutav sidurikärin ja jõuline sööst kala poolt. Jalad-käed hakkasid värisema, kui teise sööstu ajal aru sain, et kala pole mitte väike.
Nüüd peaks järgnema pikk ilukirjanduslik monoloog 10+min kestvast võitlusest, mida saadaks lõputud sööstud, vettehüppamine ja vee sogaseks tegemine, koos luhtunud katsetega kala turjalt haarata, kuna ta liiga suur on.
Aga läks hoopis lihtsamalt :)
Peale esimesi tugevaid sööste otsustas kala siiski minu poole tulla, ning lähedal pinnas marutama ning rullima hakata.
Selle käigus jõudis minuni ka Rando, kes muidu eemal kurvipeal olematuid kalu püüdis. Nägime, et kalal on 65mm lant tervenisti risti sügaval suus. Kohe oli selge, et sel kalal pääsu pole.
Siis suutis ta aga endale tamiili 2 korda ümber pea mässida nii, et tamiil lõpuks suunurgast väljaulatuva ühe konksuharu taha takerdus. See aga tekitas teatavat hirmu, et näiteks kidaga tamiil ära lõhutud saab.
Üsna egoistlikult kupatasin ma Rando kahvaga kõrgelt kaldalt tundmatu sügavusega vette kalale järele.
Ääremärkusena olgu öeldud, et mina aitasin suvel tema 2kg kala kahva :)
Õppinud kalamehena sai ta aga oma tööga suurepäraselt hakkama, ning tuntavat jõudu rakendades viskas ta kala koos kahvaga kaldale.
Edasi järgnes päästeoperatsioon, et Rando veest kätte saada, kuna ta oli räätsadega suht sügavassse mudasse vajunud :D
Lõpuks me siiski kolmekesi kaldal õnnelikult olime.
Esialgne kaalumistöö jäi Randole, kes salatseva naeratusega teatas uskumatuna näivad numbrid. Kala oli üle 2kg.

Veidi täpsemaid mõõtmisi ning emotsioone hiljem oli pilt selge:
l54,5 L60 2160g ilus jõeka-emme.

Jutt sai nüüd jube pikk ja lohisev, aga suure tõenäosusega on see kala, keda minusugune iial ei ületa...

Püüdjaga ka üks pilt: http://ceemic.pri.ee/kalastus/forell122_05.03.13.jpg

Ekstra tänud Rantsile landi, räätsade, kahvamise ja meeletult toreda päeva eest!!!

PS: üks 1,39kg kala tuli pärast veel ;)