Kolmeste klubis...

...oleksin ma siis, kui see jõeforell minu õnge otsa oleks hakanud 2-3 kuud hiljem. Juhtus aga see siiski täna, täiesti sügavtalvisel märtsikuul ja kolmest kilost jäi kahjuks veidi puudu.

Aga selleks, et kõik ausalt ära rääkida, pean ma alustama siiski algusest:
Kuna uus pereliige on minu kalalkäike viimase kolme nädala jooksul olulisel määral kärpinud, siis seekord tuli ikka tõsiselt järgi mõelda, kuhu nire äärde oma sammud seada. Plaan oli selline, et koht oleks võimalikult raskesti ligipääsetav, eeldades, et suure lumega väga palju käijaid seal poleks selle talve jooksul olnud. Kuna see talv sai ka lumesaan ostetud, siis oli ka plaan selle mugavust ära kasutada.

Hommikul kell 6 juba olin siis punktis, kust edasi pidin saaniga liikuma mööda metsateid ja sihte, kuni jõeni. Külma näitas auto sel hetkel -21 kraadi. Jõeni jõudes tabas mind peale külmunud näpuotste ja külmast kõveraks tõmmanud nina iga forelliküti õudusunenägu - eiei, ei olnud seal kedagi ees püüdmas, kaugel sellest. Jõgi oli lihtsalt nii jääs kui jääs, mõni üksik auguke oli vaid jäävaba. Mõtlesin, et kogu päev on totaalselt pees, sest ega ei osanud väga kuhugi mujale minna ka.

Siiski peale rahunemist ja pikemat mõttepausi tulin otsusele, et lähen kindla peale välja - no see jõgi ikka jääs olla ei saa, kuigi minu loogika ütles ka eelmise koha kohta sama.
Läks siis tunnike mööda, et uude kohta jõuda. Seal olid muidugi juba jäljed ees aga mitte liialt värsked ja minu õnneks ka jõgi lahti - kaldas küll kohati veidi jääd oli aga see ei seganud püüdmist.

Kohe alguses käis kaldal üks alamõõduline, mille kiirelt tagasi lasin ja mõtlesin, et ehk on täna hea võtt. Läks aga teisiti - peale seda saabus mõneks ajaks vaikus kuni ühe paljulubava kohani, kus end lumme istutasin ja päikest ja vaikust nautides muudkui loopisin. Tegelikult juba üsna tuimalt, kuna olin oma 30 viset kindlasti teinud, reaalselt ilmselt isegi rohkem. Ühel hetkel aga lant enam ei tulnud, nagu oleks kinni jäänud aga mida rohkem mina sikutasin enda poole, seda rohkem keegi sikutas vastu. Mõtlesin, et mingi suurem haug, kes end väga liigutada ei lase. Läks omajagu aega, kui kala lõpuks minu suunas tulema hakkas ja ta ka pinda sain. See hetk jääb mulle eluks ajaks meelde - kõik keharakud hakkasid omas rütmis elama - see kala tundus niiiiii tohutult suur lihtsalt. Siiski suutsin kuidagi kainet mõistust säilitada ja peale mingit aega ta kaldale visata. Kaua mul väsitamisega aega kulus, ei ole mõtet küsida, sest ma tõesti ei tea - mõte töötas ainult ühes suunas - saada see kala kätte - kõik muu minu ümber tol hetkel seisis, ilmselt ka kell!

Pilt liiga hea ei tulnud, kuna proovisin viitega iseend pildistada.
Siin mõned pildid lisaks:
http://i.imgur.com/fPjl7r0.jpg
http://i.imgur.com/vVpGVe0.jpg?1
http://i.imgur.com/4H2v2pJ.jpg?1
Kusjuures kalal puudus üks uim, kuid tundub, et see tema vee-elu ei seganud...

Ahjaa, parameetrid ju ka: kogupikkus L65 ja kaal 2,83Kg (korduskaalumine näitas küll 2,85Kg aga siis oli kala juba lumes käinud ja ilmselt mingi koguse lund ja vett enda külge saanud seega statistikasse läheb esimene number).
Ritv: Fenwick River Runner UL
Rull: Shimano Stella
Tamiil: P-Line Floroclear, testiga 5 LB

Peale seda enam ühtegi kontakti polnud aga ausalt öeldes ega polnud vajagi :)