3,55 kilo hõbedat kalda äärest

Krt, ühe korra juba panin selle pildi ja jutu, no ilmselt tiirleb see komplekt senini kuskil netiavarustes. Proovin siis uuesti.

Reedel panin peale tööd mere äärde. Ilm oli kena, just enne kohale jõudmist tõusis räige udu nii et emmigi ei näinud. Läksin oma lemmikkohta ja tegin sektorile kiiresti ringi peale. Edasi on kaldas selline kanal kui nii võib öelda ja hea viskeplats kohe seal ääres. Enne platsile minekut tegin ühe kontrollviske kanalisse. No täitsa kaldale tegelikult, loetud meetrid maast. Aga sügavust on seal korralikult ja paar suuremat kivigi sees. Ja selgus, et ka kala oli olemas. Trallitas pisut ja siis hakkas ninaga põhja kündma. Natuke oli ikka vaeva vaja näha, lõpuks tirisin ta madalasse. See põhjustas uue trallitamishoo, siis vist väsis pisut ja libises suht sirgelt mööda põhja. Näpud kukla taha ja veest välja. Olemas! Midagi pole öelda, kahva mittekasutamine annab ikka räige adrekalaksu asjale juurde. Minu põhimõte lihtsalt.

Hiljem, kui juba suht hämar oli, sain ühe kaugema kivi kõrvalt otsa veidi kobedamagi tegelase. 4-4,5 pakun silma järgi. Kargas kui akrobaat. Kuna sellel oli konks väga korralikult suus, siis läksin jultunuks ja korralikult teda väsitamata hakkasin teda välja tirima. Suur viga. Madalasse sattudes tegi kala järsku kannapöörde kalda poole ja pani viuhti! mul jalge vahelt läbi. Siis veel üks kiire ring ümber mu jalgade enne kui ma liigutadagi jõudsin, ja kiire sööst mere poole. Tulemuseks plaks tamiil puruks ja kala koos landiga ajalugu. Võttis ropendama.

Aga tuleb rahule jääda. Sellest hoolimata, et hommikul uuele ringile minnes ma sisuliselt kohe oma armsa, mind 4 aastat teeninud Yoshino kaika pooleks murdsin. R.I.P. Poeskäik ees. Kohustuslikus korras. Nädal-kaks saab veel julgelt merd piitsutada.