Lõuna-Eesti kaunitarid

Hooaja algus on kvantiteedi poolest päris tegus olnud, kuid kena kala polegi õnnestunud tabada.
Nüüd oli üle 3 nädala kalapüügist pausi olnud ja jutud veevaesest Järvast andsid mõtte pilk Kagu suunas pöörata.
Viimane aeg uusi jõgesid avastada, enne, kui kamar sulanud ja hein üle pea...

Galeriipildile pääses lõigu esimene mõõdukala - l40 L44 940g suht kenas toitumuses ja väga punase lihaga emme. Kõhuõõs oli juba päris rasvane ning elusad kirpvähid jalutasid suus ringi. Ju ma talle aktiivse toitumise ajal peale sattusin.
Tegi päris tugevat sõitu ja oskas ka ühe veealuse palgi alt läbi ujuda, kust teda tükk aega välja üritasin juhatada. Kõik läks õnneks ja peagi oli kala kaldal...

Mõne aja pärast, suht madalast ja tühjana näivast august käis täpselt kilone kala kaldal. Välimuselt veidi saledam, kui esimene kala.

Edasi oli pikalt täielik vaikus, kuigi jõgi oli igal sammul äärmiselt "lubav".
Siiski lõpuks paar alamõõdulist tagasi lasti sain, ning üks tagasihoidlikum mõõdukala ka ise end vabastada oskas.

Kuna püügipäev algas alles peale lõunat, tahtsin viimsegi valge hetke püügiks kasutada. Päike oli just loojumas ja püüda veel nägin.
Siis segasid püüki aga kaks pardipaari, kes minu ees järjest ~30 meetri kaupa edasi lendasid-maandusid. Tundus täiesti lootusetu veel mingit kala tabada.
Olin juba otsustanud, et lõikan läbi kõrkjate jõe äärest metsa ja lõpetan püügi, aga üks metsaäärne kraav sundis mind veel piki jõge edasi minema, et parem väljumistee leida.
Kell oli 20:15, kui tundus, et lagedam metsasiht paistab ning aeg oleks auto juurde suunduda, aga miski sundis veel korraks jõe äärde astuma, et "viimane" vise teha.
Tungisin läbi kõrkjate ragistades vee äärde ja sain veelkord neid parte kiruda, kes just täpselt viskekaugusest suure pladinaga lendu tõusid. Tegin siiski viske. Kerides lendas üks partidest tagasi minu poole ja pea-aegu riivas tamiili. Tõstsin juba landi välja, kui märkasin silmanurgast, et altvoolu vastaskalda poolt justkui väike kolmnurk minu eest diagonaalis läbi ujus. Sel hetkel ei olnud üldse sellist tunnet, et see võiks kala olla. Mõtted olid juba sellel, kuidas läbi pimeda metsa autoni jõuda. Täiesti laisalt otsustasin teha viimase viske, jällegi ülesvoolu, kus enne pardid pladistasid. Pool maad olin jõudnud kerida, kui käis tugev tõmme - kala taga!
Õnneks oli üsna lage koht ja sain lasta tal julgelt ujuda. Järgnes kaks pikka, väga tugevat sööstu. Seejärel hakkas ta aga pinnas rullima. Ja rullis nii osavalt, et mässis end korralikult tamiili sisse. Sellega raugesid ka sööstud, ning sain vaikselt kala enda juurde suunata ja kahvaga välja aidata.
Kuna päike oli juba ammugi loojunud, ei õnnestunud kahjuks pimedas kalast kena pilti saada.
Siiski üks klõps sellest emmest: http://ceemic.pri.ee/kalastus/l46_02.04.14.JPG
Alanud hooaja seni suurim - l46 L51 1350g.