Esimene, kindlasti mitte viimane

Mu eelmise pildi all on jutt kohast ja söötmisest. Koht tundus nii sümboolne lihtsalt, et pidi taaskort minema(kupulehed, penikeelt piisavalt ja parajad augud nende sees). Läksime siis sõbraga ülejärgmise päeva hommikul kohale uuesti, kuna hing ei andnud rahu. Iga aasta kuuled jälle uusi jutte, et mu kodukandi jõgedes linaskit kunagi ikka olnud, iga suvi siit-sealt paar kala saadakse, ka väga ilusaid poisse. Käinud siin otsimas, erinevaid auke söötnud mitu suve, aga pole trehvanud, latikaid saanud küll ja veel. 6. juuni hommikul kell 5 ta ära tuli. Ütleme nii, et sellist võitlust ma ei oodanud. Esialgu arvasin, et miski 3-4kg latikas otsas: no mitte ei tahtnud põhjast ülesse saada. Kui korraks pinda sain, siis oli adrekas põhjas, kui mõistsin, kellega tegu. 15 minutit pidevaid sööste ja aeglast kulgemist vaheldumisi. Õnneks püsis ilusti keset jõge, ei kütnud kuskile maltsa sisse. Käed värisesid ja tuju laes, sest teadsin, et järjepidevus ükskord end tasub.
1.663 kg