Tuisuilma hõbe

Sel sügisel 6-7 korda ilma igasugu võtuta olin käinud merd vahtu peksmas. Tõsi, mõnel korral vesi täitsa kohv, teisel jälle täiesti peegel - ei sattunud õigetel ajal õigesse kohta. Nüüd 21 nov, kui taevast tuli alla nii lund, vihma kui ka jäidet oli läänes kaldaveel paras hari peal ja vesi selge. Nillisin tükk aega augu serval lainemurdu, loopisin nii ja naa pidi, liikudes paralleelselt kaldaga tasapisi auto ja sõbra Reimo poole. Selleks ajaks oli püütud vees paar tundi ja kere külmast parajalt kange juba ning mõtted soojas autos ning kohvitermoses. Ühe pika viskega augu suunas äkitselt ta otsas oli. Imestasin juba varem, kui hullult tamiil sellise temperatuuri juures venis, seetõttu oli tunnetus hästi veider. Aga ega pikka möllu polnud, kuna ta suutis endale tamiili mitu tuuri ümber pea ja lõpuste mässida, mistõttu ta rahunes kiirelt. Oli kinni ainult ühe haruga ja ma usun, et ta oleks pääsenud muidu. Suur ei olnud, see eest ilus. Ja sooled olid paksult parasiiti täis.
Lant enda käsitöö lilla-musta servaga hõbe.

L = 52 cm
W = 1,2 kg