Pirita latikas 1,25 kg u. L45 (26.04.15)

Kuna pühapäeval midagi targemat teha polnud ja kodus vegeteerida tundus mõttetu ning laupäevasest Kasarist oli sööta üle otsustasin selle ära kasutada.
Vedasin ennast siis Veloka alla, kell 18 startisin ja 19 sain esimese korvi sööta sisse.
Üldiselt oli kõikidel kalastajatel (u. 10 inimest) vaikus. Mõni üksik vahetevahel vedas midagi kaldale.
Esimesed kalad mis sain olid 2 viidikat ja 2 ahvenat. Pakkusin kõrval olijatele kuid needki ei tahtnud ja kõik läksid tagasi jõkke.
Paar võttu mis tundusid olevat vimma omale sarnased magasin maha.
Kusagil kella 22:30 -23:00 vahel tegi feeder ridva ots ühe sellise keskmise tugevusega tõmbe ja naases oma kohale. Vahtisin ridvapitsi ja tundus nagu ülivaikselt õõtsuks. ei osanud midagi mõelda kui, et haagin igaksjuhuks ja kui muud pole siis täidan korvi ja saadan söödaplatsile tagasi.
Pärast haakimist oli aaga tunda, et midagi ilusat on otsas. Esimesed 10 meetrit hakkas vastu  ja siis tekkis tunne, et vist läks minema kuid kogemus eelnevatest vimmapüükidest (arvasin siiani, et suurme vimb) ütles, et vahets jätab kala võitlemise kuni hakkab madalamasse vette jõudma.
Ja nii oligi, kui kala hakkas madalamasse jõudma keeras vist külje vooluga risti sest järsku läks päris raskeks kerimine ja vastupanu algas taas.
Kui kala lõpuks liiva oli oli üllatus suur. Kena latikas oli täpselt mokast konksuotsas.
Edasi püüdsin kuni kella 00:00 ja siis hakkasin pakkima ilma, et ühtegi võttu oleks olnud.
Kuna ühe latika pärast pole suitsuahju mõtet käima panna ja üldse tundus, et see kala on vabaduse ära teeninud siis lasin ta tagasi jõkke. Igavese plartsatusega läks kaldaäärest minema.
Õnneks end öövahtkonda sättinud u. 6 vanemat vene rahvusest kalameest mu tegevust tähele ei pannud. Tõenäoliselt oleks sellise kala vabastamise eest sõimata saanud
Igatahes oli päev kirjas ja koju minnes tuju hea.