Isiklik latika tippmark

Käisin Jaani-nädalal sõbra ämma talus puhkamas ja sättisin ennast ka paaril korral kalale. Püügikohaks oli Kuremaa järv 7km kaugusel talust.
Esimene käik järvele oli rannamajast renditud aerupaadiga (5 eur/h). Loopisime ja trollisime semuga lante rooääres. Suht kesine oli võtt (sai ka Pedja jõge piitsutatud ning üks mõõduhaug grillile ja mõned pulgad tagasi).
Järgmise kalalemineku õhtul otsisime aga kohta kus ma saaks fiiderdada. Jube raske on seal järvel sellist kohta leida. Kõik kaldad on pea igalpool roogu kasvanud mitmekümmne meetri pikkuselt.
Lõpuks leidsin ühe koha kus eelneva luure käigus oli suurem seltskond slaavlasi telkide ja autodega laagri ülese löönud kuid uueks päevaks kadunud (jaanipäev oli möödas). Kuna püügiala oli esimesed u. 20 - 30m pikkuses põlveni ja natuke üle sügavusega siis pidi pikad heited ettevõtma, arvan, et umbes sinna 80m kanti.
Esimesel õhtul oli kergeid togimisi kuniks roosärjed kohale jõudsid, need hakkasid siis konkreetsemalt võtma kuid suhteliseld harva siiski. Õhtu jäigi püügiajalt lühikeseks kuna ei viitsinud neid rookaid seal sikutada ja saun ootas.
Järgmisel hommikul oli plaanis varakult peale minna kuid see plaan sai maha magatud ja semu viskas mind järve äärde kella 10:30 ajal.
Värskendasin eelmisest õhtust jäänud sööda uue lisamisega ning hakkasin samat auku pommitama mida eelmisel õhtulgi kuna jäi lootus, et ehk söödaplats harjutas kedagi seal käima.
Pärast esimesi platsi sissesöötmise viskeid läks ka konksuööt platsile ja jäin ootama.
 Vahemärkus: Semu leotas seni läheduses lanti ja ühel hetkel kutsus mind oma püügikohta. Läksin vaatama ja seal ujus ringi linask. Seepeale sai osa söödasegust pallidena loobitud kohta kus linask mööda ujus, lootuses, et ehk õhtul saab teda sealt püüda.
Tagasi siis oma ridva juurde jõudes (u. kella 11:45 ajal) otsustasin söödakorvi täita ja igaksjuhuks haakida kuna tundus, et vist ridvapits liikus. Haakimisel selgus, et kala on otsas. Järgnes pikk kerimine ja vähene vastupanu kala poolt. Kaldale sai veetud esimene latikas kaaluga 920g.
Pärast esimese sumpa pistmist läks söödakorv uuesti teele.
Järgnes u. 30 minutit ootamist ning ülimalt ettevaatlik ridvapitsi kõigutamine. Jäin ootama vähe hoogsamat võttu kuid seda ei järgnenud, oli vaid veel ettevaatlik kõigutamine. Haakisin ... ja oli tunda, et seekord on midagi asjalikumat otsas. Vastupanu oli jõulisem, mitte agressiivsem vaid jõulisem. Nagu järve-latika puhul ikka siis haakimisel paar tugevamat vastupanu, tükk tühja kerimist, siis jälle paar nõksu ning alles madalas veel natu rohkem siputamist kuid siiski ei midagi väga erilist. 
Kaldale ma selle labida sain ja rahule jäin.
Kahjuks edasi ei olnud ühtegi võttu (kui välja jätta järjekordsed õhtused rookad) ning kella 23 ajal sai asjad pakitud (tegelikult said tõugud ja korvi sööt otsa juba kella 21 ajal ja kasutusel oli mais või uss ja korvi asemel tonkatina).

Lugesin päeva kordaläinuks kuna isiklik suurim latikas käes, loodust ja ilma sai nauditud ning erinevaid linde nähtud.