Talviseid kudend rihmasid kiusamas

Et kõik algusest ära rääkida, pean alustama sellest, et tegelikult plaanisin hoopis särge kakkuma minna, jutud käivad ju, et punasilmadel mari valla ja karedad teised, viimane võimalus veel hard rock laagri jaokski mingigi voblaports välja noppida. Noh, kärpse tõugud ostetud, koht valmis mõeldud ja siis korraga.. telefon heliseb. Teisel pool vabariigi kõvemaid kütte ja kohe mu ideed maha tegema. Mis krdi särge, see ammu jõest läinud ja oled juba kõik maha maganud ja lähme parem punast kakkuma. Et tal head kohad valmis, talv otsa jälle laborirotte söötnud ja kaks scania koormat jõu sööta kallas niresse ja..
Ühesõnaga, rääkis mu pehmeks.
Kuna aastatega on mulle ka juba teatav vilumus tekkinud küttimise alal ja olen ühte jalga pidi küttide eliitseltskonda suutnud ennast sisse sulandada, siis silmasid mul enam sõidu ajal kinni ei seotud ja nii oli täitsa vahva sõidu ajal kasvõi prohvi lante vaadata ja niisamagi piiluda seda kaunist tärkavat loodust.
Traditsiooniliselt peatasime 24km enne jõge masina, parkisime ja asusime siis kondimootori toel jõeni rühkima.
Mingil hetkel hakkas mulle tunduma, et minu jaoks oli see vist osati nagu eksam, sest umbes poolel teel lasi prohv mind ette ja järgnes mulle väiksese pikivahega, ju tahtis näha, kas oskan ka ise omal käel otsuseid vastu võtta ja kuidas käitun. Tuletasin siis aastatetaguse ränga kooli meelde ja paistis, et õpetaja oli asjade käiguga igati rahul. Jah, eks tal vanust ja kogemusi mitme mitme küti jagu, ja seda oli eriti näha viimastel kilomeetritel enne nireni jõudmist, kui juba roomates liikusime, et vanameister on juba väsinud ja kippus kaugele maha jääma. Palusin siis tal oma kukile end vaikselt veeretada ja läbisin lõpuosa juba sedasi. Eks oli minu kord, vananevat põlvkonda aidata ja tänada sedasi mulle antu eest.
Jõel oligi nii, nagu prohv ennustas, kala oli palju ja suured. Kuna ma tean, et aastas võib kütt koju tuua maksimaalselt 3 kala, siis otsustasin seekord ühe ainult tappa ja teistele kenadele täpikaladele elu kinkida. Prohv, teades, et peale seda sooritust ja pingutust ei pruugi sel aastal enam jõele jõuda, veristas kalu tükki kaks, et lapsed ka vaheldust saaksid mulluste puulehtede ja pilliroo tuttide sõõmisele.
Jah, kokkuvõtteks pean ikka tõdema, et täpiku püük on igati vahva, eriti, kui seda teha koos oma prohviga.