Juhtus see siis ühel kesksuvisel päeval, kui ühe hea tuttavaga otsustasime üht täiesti uut jõge avastama minna. See, et seal punane elutseb, polnud eeldatavalt uudis, sest pisemates harudes ju teda on. Aga vat selles suure jõe antud lõigus polnud ma varem püüdnud. Noh ja kuna kamraadil oli käsil alles esimene hooaeg ja vaevu 10 käiku seljataga, siis ammugi tema polnud seal käinud. Mõnes mõttes oli põnev nii minna, et ei teadnud, mis ees ootab.
See, mis ees ootas oli muidugi alguses üsna šokeeriv - jõgi oli kohati totaalselt kuppu ja muud taimestikku kinni kasvanud, et nagu polnudki kuhugi väga lanti visata. Ega kui ausalt tunnistada, siis antud kala oleks ilmselt jäänud saamata, kui sel käigul sõpra kaasas olnud poleks. Minul langes mott ikka täielikult esimese poole tunniga, sest ei uskunud mina, et sellises taimepasas, kus kohati polnud veel voolugi, mõni forell elada tahab. Aga siis juhtus nii, et sõber eemalt kukkus karjuma, et tal kala otsas. Ma mõtlesin, et raudselt haug ja temagi pidas seda haviks aga üsna pea selgus, et tutkit - hoopis täpik! Ja kaalumine näitas, et tüüp sai juba esimesel hooajal järjekordse rekordiparanduse 1,6Kg näol! See tõmbas ka minul muidugi moti lakke, kuna raske oli uskuda, et see kala seal üksik üritaja oli.
Ei läinud mööda tunnikestki, kui ma selles ise veenduda sain - ilge pauguga lendas ka minu landile külge forell. Mina oma kala asusin ikkagi väsitama, mitte nagu sõber, kes toore jõuga üritas kala kähku kaldale saada, kartes et muidu pääseb ära. Pärast mõningat sõidutamist sain kala kaldale ja kaal näitas jälle sama numbri, ehk 1600gr. Mõtlesin juba, et kaal katki aga kui lisasin kaalu külge landi, siis tuli 5gr juurde, seega justkui ju ikkagi pidi töötama...
Seejärel lendas paar tunnikest märkamatult ja kalade mõttes tegevusetult aga samas oli mott täiega laes, iga viske järel oli tunne, et kohe-kohe lendab keegi otsa ja see keegi ei saa ometi ju väike olla, sest need väikesed elavad ju neis kõrval niredes... Üks pikk vise, ühte kitsasse meiepoolsesse voolukanalisse ja 2-3 vändapöörde järel tundsin kerget, ütleks lausa, et õhkõrna põksu. Ma isegi ei osanud selle peale haakida vaid vaatasin rulli, et ega mõni kõrreline pole liini juures ja samal hetkel vajus ritv lihtsalt looka - tegin haakimise liigutuse aga seda pigem selleks, et see taimepask sealt landi tagant lahti saada, kui sain aru, et miskit elavat on seal ikkagi otsas. Pidasin teda ikka pikka aega haugiks, sest tüüp oli ikka tõeline rahu ise. Lihtsalt hoidis nina voolu suunas ja kõik, 20cm keskvee suunas oli tohutu taimesein, kuhu oleks tal miljon võimalust minna olnud aga talle ei tulnud see kordagi mõttesse. Minu õnneks

Kui ma pärast pikka väsitamist kala kaldale tõstsin ja me sõbraga selle kabariite lõpuks päriselt nägime jõudis ta mulle umbes 100x "mine metsa" öelda. See, et 2kg täis on, ei olnud küsimus, küsimus oli selles, et kui palju siit minu rekordist puudu jääb? Kala kaalule pannes selgus, et kaal suudab ikkagi peale 1600gr ka muid numbreid kuvada selleks korraks viskas ette 2630gr, ehk täpselt 200gr vähem, kui minu rekord...
L61 Isane kala.
Lisapiltidel siis minu tolle püügipäeva kalad koos ja kodusel pildil on 1,6kg kala filee - tundub ikka pisike küll, kas pole?
http://imgur.com/PE8mSf5
http://imgur.com/lCAoNud
http://imgur.com/21zdDQp