Kes otsib,

Viisin plika muusikakooli ja vaatasin siis kella, kurivaim, 45 minutit passimist seal, ei, ma käin tiiru linnavahel lutiga, vaatan, mis ahvenad teevad. Pole mitu head kuud aega saanud enam proovidagi.
Mõeldud-mõeldud. Ahvena jiggamise varustus on nagunii autos igaks juhuks alati kaasas, ja tuld.
Alustasin sauna tagant püüdmist, seal on ikka paar triibulist sellisel kuupäeval tava-aastatel ootamas. Küll aga on veeseis üle keskmise ja pidin siis sealt kõnniteelt loopima hakkama.
Nii, esimene vise, ei miskit. Teine, keegi nagu õrnalt kobistas vastaskalda randil, aga ei jäänud külge. Kerin tasapisi enda poole, kui keset jõge korraga põmm ja hakatakse punase poi poole allavoolu minema. Selge, tõugjas, neid seal on. Allavoolu jalutades tuli korraga veepeale ära, kurivaim, sihuke kilone latikas hoopis, uimepidi väikse luti otsa jäänud. Noh, nikerasin siis kuidagi kaldani ja adios, mine uju edasi.
Järgmine vise - keset jõge täpselt sama huumor. Plaks otsas, vintsin kaldani, ja korraga lõmmulehtede vahele kinni. Mingi 5-10 minutit venitasin ja lasin jõkke tagasi ujuda, et no kuule, lanti tahan ma tagasi ju saada su käest, mine siis otsast ära või tule kuidagi veepeale. Jaa.. Siis tuligi. No kurivaim, see küll latikas ei ole. Liiga peenike sellejaoks.
Paari sekundi pärast jõudis selgroost signaal ajju, et see on ju koha ja siis hakkas mõte tööle. Lõmmulehtede piirini on kaldast ca 10 meetrit ja pool sellest vahemaast on selline padrik, et sealt ei tõmba selle peene liiniga ühtegi kala läbi. Mis mul muud üle jäi, kui viigipüks jalast, lakk-kingad kah ja suspede väel siis fileele jõkke järgi.
Ära tõin!
(p.s. plikale järgi minemisega muidugi hilinesin, aga kommetaar tuli sealtpoolt: ma arvasingi, et sa kalal oled)