Aasta läbi ja merika-aastale sai joon alla. Püüdmas ei käinud ainult juulis, siis olime jõgedel Norras. Kõige suurem Eesti kala tuli plätudega liivarannas olles. Olin Saaremaal, püügipäevi juba seljataga ja kerge siiber ees, mõtlesin, et teen kerge päeva, võtan vobla ja õlli kaasa. Kutid tublid uhasid poolsaare tipu poole, mina töllasin ühes lauges meresopis, istusin, vaatasin merd, tegin pilte, jõin õlli, tegin vahepeal mõne viske ja chillisin niisama. Maikuu, päike siras ja ilm soe. Mõne aja pärast nägin, et nad tulevad tagasi. Ajasin veel püsti, et teen ikka moepärast mõned lõpuvisked. Ja siis ta tuleb otsa

U kl 16 lauspäikesega. Amps ja hakkas sikutama. Sain kohe aru, et see pole mingi naljakala. Lasin tal ringi sõita ja hoidsin kõik sikutamised pehmetena, et ta korralikult ära väsitada. Poisid vaatasid, mis see loll seal sikutab niisama või et ongi kala otsas. Siis jagasid ära ja tegid ka filmi. Kuna tegemist liivarannaga, polnud keeruline kala ka vaikselt kaldale lohistada. Pimeõnn ei hüüa tulles... See-eest plätudega ei käi kalal ma siiski... Krdi kalapüük...