16. juunil 2024.

Piilu :

https://www.facebook.com/kalev.ots.9/videos/462340346542975/?notif_id=1719309887767383¬if_t=feedback_reaction_generic&ref=notif

https://www.facebook.com/photo/?fbid=7910051895683709&set=a.4197634460258823

Vaata : 

12. juulil 2024. Navi kylas!

https://www.facebook.com/kalev.ots.9/videos/1240657963971318

Tere. Kiä tuu om?

Rudolf Rimmel - Iseseisvumine

müü maha mets ja meri ja kallas liivane

su lahjenenud veri siin pole viimane

müü maha au ja häbi ja veri vesine

nii tunned pole läbi sul ninaesine

müü maha õhk ja vesi müü hingest isamaa

ja hakka kambakesi siis rõõmust kisama

müü maha laps ja naine see mitte viimane

kui kauge aseaine näib küllalt kiimane

müü maha hing ja ihu mis soe ja süldine

ja tõesta müümiskihu on ilmas üldine

kui maa on müüdud haljaks ta hakkab klantsima

siis kisu ennast paljaks ja kuku tantsima

sa tantsi paesel kaldal mis jääst on tuline

ja karju ülalt alla hei nii me tulime

müü maha kaldatuled müü kogu kupatus

siin sinu järel tuleb uus suur veeuputus

https://www.facebook.com/kalev.ots.9/videos/497834856527659

LOOK :

https://www.facebook.com/photo/?fbid=8295263030495925&set=pcb.8295273433828218

Head sõbrad,



Paraku ei koosne maailm hetkel kaugeltki mitte ainult helgetest hetkedest. Probleeme on palju, nii meil kui ka mujal maailmas. Suures plaanis võib nii meie kui kogu maailma mured kokku võtta ühe sõnaga – sõda. Suure sõja algusest saab ülehomme kaks aastat. Juba kaks aastat tõrjub Ukraina rahvas oma agressiivse naabri – Venemaa – rünnakuid ja kaitseb ennast erakordse vaprusega kõigil rinnetel. Kaitseb end, kuna on näinud, mis juhtub siis, kui venelased võidavad.



Selge on see, et sõja venimine teenib Venemaa huve. Ukraina toetajate hulgas levib sõjaväsimus, seda on tunda-näha nii poliitikute kui erinevate riikide elanike seas. On pisut veider rääkida, et oleme sellest sõjast väsinud, kui me pole need, kes võitlevad. Ometi on igas Euroopa riigis olemas arvestatav hulk neid inimesi, kes leiavad, et ega see Venemaa tegelikult polegi nii hull. Isegi Eestis on poliitikuid, kes eriti ei varjagi, et neile tegelikult ei lähe korda see, mis saab Ukrainast ja ukrainlastest. Vaadake kasvõi hääletusi riigikogus ja veenduge ise.



Iga kord, kui kuulete juttu sellest, et oma rahvas on püksata aga ukrainlastele antakse viimanegi ära, võite kindlad olla, et jutt ei käi tegelikult ei pükstest ega ka viimasest sendist. Jutt käib ükskõiksuse ja võõraviha õhutamisest, jutt käib sellest, et mis see meie asi on, mis sellest Ukrainast saab. Mulle ei ole see ükskõik, meie valitsusele ei ole ükskõik, see ei tohiks olla ükskõik ühelegi eestimaalasele, kes hindab meie iseseisvust.



Igal ühel meist on mingid jutuajamised, mingid loetud lood, mis meid saadavad kogu elu. Mul on sellisteks lugudeks olnud mu vanaema ja ema räägitud lood nende pere küüditamisest ja elust Siberis. Mitte väga ammu lisandus veel üks lugu, mis tõenäoliselt kunagi ei unune. Võib-olla sellepärast, et olen ka ise ema. See on lugu ühest 8aastasest Ukraina poisist, kes sõja algul pidas päevikut. Tema päeviku esimene sissekanne algab sõnadega: „Sõda. 3.aprill. Pühapäev: magasin hästi, ärkasin üles, naeratasin, tõusin voodist ja lugesin kuni 25. leheküljeni. Mu vanaisa suri 26ndal. Mul on haav selja peal, nahk on maha kistud, minu õel on haav peas, emal on käe pealt liha maha rebitud ja jalas auk.“ Selle 8aastase lapse päeviku viimane sissekanne lõpeb paar kuud hiljem sõnadega: „Ja surid minu kaks koera ja mu vanaema Galja ja mu armas linn Mariupol on ka 24. veebruarist surnud.“ Need on ainult kaks lõiku selle lapse päevikust. Mitte ükski laps ei peaks kunagi midagi sellist läbi elama.



Ukraina president on sõja algusest palunud lääneriikidelt – sealhulgas meilt – abi, toetust ja solidaarsust. Ta ei ole meilt palunud, et me valaksime verd või riskiksime oma eludega. Ta on palunud meilt, et me oleksime valmis loobuma mõnest oma mugavusest selleks, et anda abi Ukrainale ja ukrainlastele. Nendele samadele ukrainlastele, kes juba kaks aastat valavad verd, higi ja pisaraid ka meie iseseisvuse eest.



Head kuulajad,



Ega meie elu siin Läänemere äärsel maalapil pole kunagi olnud lihtne, aga ta pole samas kunagi olnud parem, kui ta on praegu. Järgmine aasta saab olema veel parem ja nii edasi ja nii edasi. See ongi elu mõte. Lennart Meri võttis selle oleviku- ja tulevikunägemuse 1997. aastal kokku väga lihtsalt ja väga ausalt: „Olukord on sitt, kuid see on meie tuleviku väetis“. See oli tõsi siis ja on tõsi ka täna. Kuigi toona oli olukord muidugi veel palju hullem.



Täna oleme me edukas riik, mis kuulub NATOsse ja Euroopa Liitu, mida on ebastabiilses maailmas tabanud ajutised raskused. Aga me saame nendest üle. Meil on tugevad ja ustavad liitlased ja me panustame ka ise oma kaitsesse rohkem kui kunagi varem. Võrdleme 10 aasta taguse ajaga ja avastame, et meie kaitse-eelarve on selle aja jooksul neli korda suurem samas, kui kogu riigi eelarve maht on sama ajaga kasvanud ainult kaks korda.



Meil on ebameeldiv naaber, aga me tegutseme sihikindlalt selle nimel, et ta meid kunagi ei julgeks tülitada. Me teame täpselt, mida me tegema peame ja me teeme seda. Ka siis, kui mõni maksutõus teile eriti vastumeelne tundub lohutagu teid teadmine, et suure osa maksutuludest investeerime me oma riigi julgeolekusse. Olgu see siis investeeringutena otsestesse kaitsekulutustesse, energiajulgeolekusse või ka eestikeelsele haridusele üleminekusse. Me teeme ära palju asju, mida oleks tulnud ammu teha ja mida praegu edasi lükata oleks lihtsalt vastutustundetu.



Kallid sõbrad,



Kuna me juba maksutõusudeni jõudsime, siis räägin teile pisut ka neist lähemalt. Aasta eest, kui teile siinsamas kõnet pidasin, olid kohe-kohe tulemas riigikogu valimised. Tsiteerin ühte lõiku oma toona peetud kõnest:



„… tõsi ta on, et kõik arenenud riikide majandused on sellest sõjast pihta saanud. Ka Eesti. Ei saa kuidagi rõõmustada energiahindade kasvu ega sellest omakorda tulenevate kõrgete inflatsiooninumbrite üle. Ei ole midagi rõõmustavat ka selles, et meie eelarve on defitsiidis ja riigi võlakoormus kasvab. Oleme olnud sunnitud laenama raha nii vanade võlgade tagasimaksmiseks kui investeeringuteks kaitsekulutustesse. See on meie vabaduse hind.“



Selge on see, et puudujäägis riigieelarve ei ole jätkusuutlik ja meie taotlus peab olema naasmine tasakaalus eelarve poliitika juurde.



Me peame oma riigi tulud-kulud jälle tasakaalu saama. Madal võlakoormus on meie konkurentsieelis, mitte puudus, millest tuleb vabaneda“.



Nii rääkisin aasta tagasi vahetult enne valimisi. Kahjuks olid just selle koha peal kõik mikrofonid välja lülitatud ja minu sõnumit sellest, et meie riigieelarve on defitsiidis ning me peame naasma tasakaalus eelarve poliitika juurde ei kuulnud mitte keegi. Kusjuures see ei olnud kaugeltki ainus kord, mil valimiste eel sellest rääkisin, aga mikrofonid ei töötanud. Mille muuga seletada seda tohutut pahameeletormi, mis tõusis peale valimisi uue koalitsiooni eelarvepoliitika vastu. Meid kõiki, aga eriti mind, süüdistati selles, et me valetasime enne valimisi, kuna ei rääkinud sellest, milliseid makse kavatseme tõsta. Samuti võiks mulle ju ette heita, et me ei rääkinud ka riigieelarve kulude kärpimisest. Ometi, kui ma räägin tasakaalus eelarve poole liikumisest, siis millest ma muust veel räägin, kui mitte maksutõusudest, eelarve kärbetest või nende kahe kombinatsioonist. Enne valimisi täpset maksumuudatuste ja kärbete nimekirja ette vuristada võiksin vaid juhul, kui mul oleks väikseimgi lootus üksinda valitsus moodustada. Ütlen ausalt, seda lootust mul ei olnud.



Valimised toimusid 5. märtsil ja siis selgusid võimalike koalitsioonide moodustamise matemaatilised variandid. Valijate tahe sel korral oli, et valitsuskoalitsiooni moodustaksid Reformierakond, Eesti 200 ja Sotsiaaldemoraadid. Pärast seda tuli hakata otsima lahendusi probleemile, mille olemasolus valitseb koalitsioonis täielik üksmeel – meie riigi rahandus on halvas olukorras ja riigikaitse vajab täiendavat raha.



Nagu juba nentisin ei osanud valimiste eel pakkuda täpsemaid võimalusi ei maksutõusudeks ega kärbeteks. Siinkohal loen teile ette lõigu meie põhiseadusest. Põhiseaduse paragrahv 106 sätestab, et: Rahvahääletusele ei saa panna eelarve, maksude ja riigi rahaliste kohustuste küsimusi. Kommenteeritud väljaandes on selle sätte vajalikkuse kohta öeldud: peamiseks põhjuseks on vajadus vältida populismi ja rahva hetkemeeleolude ja ajutiste raskuste fataalset mõju.



Maksutõusud ei meeldi reeglina kellelegi. Ka mulle ei meeldi. Samas meeldib oma riik meile kõigile, või peaaegu kõigile. Oma riigi mõte on teha üheskoos asju, mida igaüks eraldi teha ei saa. Selleks tuleb koguda makse, et neid ühiseid toiminguid kinni maksta. Keegi tundmatu heategija ei maksa kinni riigi väljaminekuid. Olgu need siis väljaminekud riigikaitsesse, sotsiaalkaitsesse, õpetajate palkadeks või toetusteks. Ja me peame ka meeles pidama, et valitsus üksinda ei seljata ühtegi kriisi. Seda saame teha ainult kõik ühes koos, kokku hoides ja kokkuhoidlikult elades. Riik üksi ei saa kogu vastutust enda kanda võtta. Me kõik, iga inimene ja ettevõte, vastutame oma toimetuleku eest. Meie olemegi see oma riik, mingisugust teist Eestit ei ole meie kõrval olemas.



See väike Eesti on silmitsi väljakutsetega, mis on tekkinud tänu meie agressiivse naabri tegevusele. See sõda ei lõppe homme, selle sõjaga kaasnevad mured saadavad meid tõenäoliselt veel kaua. Aga me teame oma kogemustest, et iga kriis tähendab ka uusi võimalusi neile, kes on kiired ja nutikad. Me oleme näidanud oma võimekust kiirete muutustega kaasa minna ja neid vedada. Käesolev kriis on selgelt esile toonud suuri vajakajäämisi kogu maailma kaitsetööstuses.



Usk igavesti kestvasse rahusse on uinutanud paljusid riike ja ettevõtteid, kes peale külma sõja lõppu uskusid, et ajalugu ongi sellega otsa saanud. Üles ärkamine sellest unest on kaasa toonud kiirelt kasvanud vajaduse tarkade relvasüsteemide järele. See võiks olla väga suur võimalus Eestile jälle kord näidata oma võimekust.



Droonid, tark laskemoon, mehitamata sõjamasinad – need on näited ainult mõnedest relvadest, mille edukaks tootmiseks meil on head eeldused. Me oleme võimelised langetama kiireid poliitilisi otsuseid, meil on olemas ettevõtlikud inimesed ja nutikas tööjõud. Eestisse investeerimise vastu on viimasel ajal huvi üles näidanud mitmed suured rahvusvahelised kaitsetööstusettevõtted. See võiks anda olulise tõuke ka meie järgmiseks majandusarengu hüppeks. Hiljuti ütles üks ärimees, et me eestlased vingume ennast vaeseks. Tegutseme seekord vastupidiselt tema hinnangule ja rügame ennast rikkaks!



Kallid kaasmaalased,



Ma olen tänase seisuga olnud peaminister 3 aastat ja 27 päeva. Kogu see aeg on Eesti ja tegelikult kogu maailm sammunud ühest kriisist teise. Mitte ühelgi neist päevadest, pole ma saanud ärgata teadmisega, et nüüd on kriisid läbi. Ma ei räägi sellest mitte kaastunnet otsides, vaid tegelikult kõigile meile kaasa tundes. Sest tegelikult algas esimene kriis veel aasta enne minu ametisse astumist, nii et kokku oleme elanud juba 4 aastat permanentses kriisis. COVID, energiakriis, sõda, inflatsioon, majanduskriis on üksteisele järgnenud, üksteist võimendanud ja paraku lõppu pole neil veel näha.



Lisaks on meil veel üks kohalik kriis, millest on vähem räägitud, aga mis mõjutab tegelikult meid kõiki palju rohkem, kui oskame arvata. See on parlamentarismi kriis. Alguse sai see möödunud aasta riigikogu valimistest, mille tulemusi kaotajad erinevatel põhjustel tunnistada ei ole tahtnud. Selle asemel, et valijate tahet respekteerida, alustasid opositsioonierakonnad uue riigikogu kogunemise esimesest päevast seadusandja töö takistamist.



Poliitikas nimetatakse seda küll viisakamalt obstruktsiooniks, aga sisuliselt on see, mis riigikogus toimub, jonnimine. Tulemus – riigikogu on olnud pea täielikult seisakus. Riigikogus ei saa algatada ühtegi seaduseelnõud, kuna kõik eelnõud uputatakse massiliste muudatusettepanekute tulva alla. Seepärast on praktiliselt kogu seadusloome algatamine läinud valitsuse õlule, kelle ainuke päästerõngas on valitsusele põhiseadusega antud õigus siduda hääletused valitsuse usaldusküsimusega.



Samas selle sagedast kasutamist ei salli president. Riigikogus on endiselt pausile panduna oma teist lugemist ootamas paarkümmend eelnõu, milledele opositsioon on esitanud kokku 3000 sisutühja muudatusettepanekut.



Nende läbi hääletamine obstruktsiooni tingimustes võtaks 7–8 kuud puhast aega. Üks ootele pandud eelnõudest on näiteks Venemaa varade arestimise eelnõu, mille jõustumisel saaksime kasutada agressorriigi varasid Ukraina hüvanguks.



Me oleme olukorras, kus opositsioon nõuab, et vaatamata valimiskaotusele, viidaks ellu nende poliitikat või kui seda ei tehta, siis korraldataks erakorralised valimised.  Risk on suur, et kui see olukord mingil mõistlikul moel ei lahene, siis olemegi olukorras, kus erakorralised valimised järgnevad üksteisele ilma, et nende tulemused midagi muudaks. Ja inimesed muudkui kaugenevad demokraatiast kuna tundub, et niimoodi mitte midagi tehtud ei saa. Kui autokraatia tundub parem valitsemisvorm, siis tuleb lõpuks keegi, kes selliselt valitsema hakkab. Aga sellest ei ole kunagi tulnud midagi head.



Paraku on areng liberaalse demokraatia suunas viimastel aastatel tõsise tagasilöögi saanud nii kogu maailmas kui ka Euroopas. Selline taandareng muudab maailma ebaturvalisemaks. Demokraatlikud riigid omavahelisi lahkarvamusi sõjalisel teel ei lahenda. Ainuüksi see teadmine peaks olema piisav põhjus meile kõigile mitte kunagi enam kordamaks neid vigu, mida tegid meie poliitikud eelmise sajandi 30ndatel aastatel.



Head kuulajad,



Minult küsitakse päris tihti, et miks ma poliitikas olen ja kuidas sellele vastu pean. Kui eriti musta huumoriga sellele küsimusele vastata, siis võib ju appi võtta ühe Juhan Viidingu luuletuse viimase salmi. See kõlab nii:



„Pea vastu veel need mõnikümmend talve



ja hinge riismed välja sureta.



Ja kui sa viimast korda ära kolid,



siis sinu ainsa, eluaegse palve



me unustame, ole mureta“.



Nii hullusti ehk ei lähe ja keegi ei pea muretsema, et ma veel „mõnikümmend talve“ peaministrina vastu pean, aga küsimused „miks“ ja „kaua“ tuletavad ennast ikka aeg-ajalt meelde. Ma olen uhke ja tänulik, et olen sellel raskel kriisiderohkel ajal peaministri tööd saanud teha. Vahel on see mul paremini, vahel halvemini välja kukkunud. Nagu meil kõigil. Millega iga peaminister meelde jääb, ütleb ajalugu. Kuid on üks asi, mille poolest mina kindlasti varasematest erinen on see, et ma olen Eesti esimene naispeaminister. Ma mõtlen päris sageli sellele, et kas naisena poliitikas tippu tõusmine ikka on päris tervislik tegevus?



Isegi möödunud aasta menufilmis nenditi naiste kohta, et: „Naine olla on võimatu ülesanne. Me peame olema kogu aeg erakordsed, aga kuidagi läheb see alati valesti. Sul peab olema raha, aga sa ei tohi nõuda raha oma töö eest, sest siis sa tundud olevat ahnepäits; sa pead vastutama meeste halva käitumise pärast, mis on ju iseenesest rumal, aga kui sa sellest räägid, oled hädaldaja ja mängid ohvrit; ja sa pead alati olema tänulik; sa ei tohi kunagi jääda vanaks, olla ebaviisakas, uhkustada millegagi, olla isekas, kukkuda, eksida, oma hirmu välja näidata, sa ei tohi unustada oma kohta  –  see kõik on liiga raske ja vastuoluline, ja keegi ei anna sulle selle eest medalit ega täna sind. Ja päeva lõpuks selgub, et sa mitte ainult ei tee kõike valesti, vaid et sa oled ka kõiges süüdi.“



Ometi on meil Eestis üle poole elanikkonnast naised. Naiste potentsiaali kasutamata jätmine on ühiskonnana lihtsalt rumal. Ühiskonnad, kus naised tunnevad end hästi, on rikkamad ja õnnelikumad, sest sellest sõltub ka meie laste käekäik. Naiste hääle kuulamine toob kaasa võrdsema ühiskonna, kus on kõigil hea elada.



Praegune aeg nõuab meilt kõigilt, eriti aga poliitikutelt julgust ja otsustavust. Praegu ei vaja me ümmarguse jutu veeretajaid, praegu on vaja tegutseda. Me kõik võime tegutsedes eksida ja me kõik oleme ka eksinud. Sellegipoolest arvan ma, et parem on eksida kui mitte midagi tehes ennast eksimuste vastu kindlustada. Ka mul on loomulikult hetki, kus ma kahtlen. Peaministrina leian ma samas, et mul ei ole õigust loota, et kui probleeme ignoreerida, siis nad lahenevad iseenesest. Ei kao nad kusagile, pigem kasvavad veel suuremaks ja nende lahendamine muutub veel keerukamaks ja kallimaks.



Kõik me oleme tõenäoliselt tuttavad Shakespeare'i Hamleti monoloogi algusega: „Olla või mitte olla“? Vähesed on jaksanud selle monoloogi ka lõpuni lugeda, mis tegelikult räägib ängist otsustamise ees. Lõpp on nimelt järgmine:



„Nii kaalutlus teeb pelgureiks meid kõiki



ja südiduse loomulikust jumest



saab nukra mõtte põdur kahvatus“



Ma olen südamest tänulik nende kolme aasta ja 27 päeva eest, mis mulle on antud Eestit peaministrina teenida. Ma ei tea, kui kaua ma selles ametis veel suudan vastu pidada, aga ma luban teile, et iga minu otsus, iga minu samm on olnud kantud soovist teha Eesti paremaks, jõukamaks ja turvalisemaks riigiks. Ja ma luban teile, et ka tulevikus saavad just need kaalutlused olema minu tegutsemise pidepunktid – parem, jõukam ja turvalisem Eesti.



Soovin meile kõigile palju õnne, vastupidavust, otsustavust ja kaitsetahet Eesti Vabariigi 106. sünnipäeval.



Aitäh!Head sõbrad,



Paraku ei koosne maailm hetkel kaugeltki mitte ainult helgetest hetkedest. Probleeme on palju, nii meil kui ka mujal maailmas. Suures plaanis võib nii meie kui kogu maailma mured kokku võtta ühe sõnaga – sõda. Suure sõja algusest saab ülehomme kaks aastat. Juba kaks aastat tõrjub Ukraina rahvas oma agressiivse naabri – Venemaa – rünnakuid ja kaitseb ennast erakordse vaprusega kõigil rinnetel. Kaitseb end, kuna on näinud, mis juhtub siis, kui venelased võidavad.



Selge on see, et sõja venimine teenib Venemaa huve. Ukraina toetajate hulgas levib sõjaväsimus, seda on tunda-näha nii poliitikute kui erinevate riikide elanike seas. On pisut veider rääkida, et oleme sellest sõjast väsinud, kui me pole need, kes võitlevad. Ometi on igas Euroopa riigis olemas arvestatav hulk neid inimesi, kes leiavad, et ega see Venemaa tegelikult polegi nii hull. Isegi Eestis on poliitikuid, kes eriti ei varjagi, et neile tegelikult ei lähe korda see, mis saab Ukrainast ja ukrainlastest. Vaadake kasvõi hääletusi riigikogus ja veenduge ise.



Iga kord, kui kuulete juttu sellest, et oma rahvas on püksata aga ukrainlastele antakse viimanegi ära, võite kindlad olla, et jutt ei käi tegelikult ei pükstest ega ka viimasest sendist. Jutt käib ükskõiksuse ja võõraviha õhutamisest, jutt käib sellest, et mis see meie asi on, mis sellest Ukrainast saab. Mulle ei ole see ükskõik, meie valitsusele ei ole ükskõik, see ei tohiks olla ükskõik ühelegi eestimaalasele, kes hindab meie iseseisvust.



Igal ühel meist on mingid jutuajamised, mingid loetud lood, mis meid saadavad kogu elu. Mul on sellisteks lugudeks olnud mu vanaema ja ema räägitud lood nende pere küüditamisest ja elust Siberis. Mitte väga ammu lisandus veel üks lugu, mis tõenäoliselt kunagi ei unune. Võib-olla sellepärast, et olen ka ise ema. See on lugu ühest 8aastasest Ukraina poisist, kes sõja algul pidas päevikut. Tema päeviku esimene sissekanne algab sõnadega: „Sõda. 3.aprill. Pühapäev: magasin hästi, ärkasin üles, naeratasin, tõusin voodist ja lugesin kuni 25. leheküljeni. Mu vanaisa suri 26ndal. Mul on haav selja peal, nahk on maha kistud, minu õel on haav peas, emal on käe pealt liha maha rebitud ja jalas auk.“ Selle 8aastase lapse päeviku viimane sissekanne lõpeb paar kuud hiljem sõnadega: „Ja surid minu kaks koera ja mu vanaema Galja ja mu armas linn Mariupol on ka 24. veebruarist surnud.“ Need on ainult kaks lõiku selle lapse päevikust. Mitte ükski laps ei peaks kunagi midagi sellist läbi elama.



Ukraina president on sõja algusest palunud lääneriikidelt – sealhulgas meilt – abi, toetust ja solidaarsust. Ta ei ole meilt palunud, et me valaksime verd või riskiksime oma eludega. Ta on palunud meilt, et me oleksime valmis loobuma mõnest oma mugavusest selleks, et anda abi Ukrainale ja ukrainlastele. Nendele samadele ukrainlastele, kes juba kaks aastat valavad verd, higi ja pisaraid ka meie iseseisvuse eest.



Head kuulajad,



Ega meie elu siin Läänemere äärsel maalapil pole kunagi olnud lihtne, aga ta pole samas kunagi olnud parem, kui ta on praegu. Järgmine aasta saab olema veel parem ja nii edasi ja nii edasi. See ongi elu mõte. Lennart Meri võttis selle oleviku- ja tulevikunägemuse 1997. aastal kokku väga lihtsalt ja väga ausalt: „Olukord on sitt, kuid see on meie tuleviku väetis“. See oli tõsi siis ja on tõsi ka täna. Kuigi toona oli olukord muidugi veel palju hullem.



Täna oleme me edukas riik, mis kuulub NATOsse ja Euroopa Liitu, mida on ebastabiilses maailmas tabanud ajutised raskused. Aga me saame nendest üle. Meil on tugevad ja ustavad liitlased ja me panustame ka ise oma kaitsesse rohkem kui kunagi varem. Võrdleme 10 aasta taguse ajaga ja avastame, et meie kaitse-eelarve on selle aja jooksul neli korda suurem samas, kui kogu riigi eelarve maht on sama ajaga kasvanud ainult kaks korda.



Meil on ebameeldiv naaber, aga me tegutseme sihikindlalt selle nimel, et ta meid kunagi ei julgeks tülitada. Me teame täpselt, mida me tegema peame ja me teeme seda. Ka siis, kui mõni maksutõus teile eriti vastumeelne tundub lohutagu teid teadmine, et suure osa maksutuludest investeerime me oma riigi julgeolekusse. Olgu see siis investeeringutena otsestesse kaitsekulutustesse, energiajulgeolekusse või ka eestikeelsele haridusele üleminekusse. Me teeme ära palju asju, mida oleks tulnud ammu teha ja mida praegu edasi lükata oleks lihtsalt vastutustundetu.



Kallid sõbrad,



Kuna me juba maksutõusudeni jõudsime, siis räägin teile pisut ka neist lähemalt. Aasta eest, kui teile siinsamas kõnet pidasin, olid kohe-kohe tulemas riigikogu valimised. Tsiteerin ühte lõiku oma toona peetud kõnest:



„… tõsi ta on, et kõik arenenud riikide majandused on sellest sõjast pihta saanud. Ka Eesti. Ei saa kuidagi rõõmustada energiahindade kasvu ega sellest omakorda tulenevate kõrgete inflatsiooninumbrite üle. Ei ole midagi rõõmustavat ka selles, et meie eelarve on defitsiidis ja riigi võlakoormus kasvab. Oleme olnud sunnitud laenama raha nii vanade võlgade tagasimaksmiseks kui investeeringuteks kaitsekulutustesse. See on meie vabaduse hind.“



Selge on see, et puudujäägis riigieelarve ei ole jätkusuutlik ja meie taotlus peab olema naasmine tasakaalus eelarve poliitika juurde.



Me peame oma riigi tulud-kulud jälle tasakaalu saama. Madal võlakoormus on meie konkurentsieelis, mitte puudus, millest tuleb vabaneda“.



Nii rääkisin aasta tagasi vahetult enne valimisi. Kahjuks olid just selle koha peal kõik mikrofonid välja lülitatud ja minu sõnumit sellest, et meie riigieelarve on defitsiidis ning me peame naasma tasakaalus eelarve poliitika juurde ei kuulnud mitte keegi. Kusjuures see ei olnud kaugeltki ainus kord, mil valimiste eel sellest rääkisin, aga mikrofonid ei töötanud. Mille muuga seletada seda tohutut pahameeletormi, mis tõusis peale valimisi uue koalitsiooni eelarvepoliitika vastu. Meid kõiki, aga eriti mind, süüdistati selles, et me valetasime enne valimisi, kuna ei rääkinud sellest, milliseid makse kavatseme tõsta. Samuti võiks mulle ju ette heita, et me ei rääkinud ka riigieelarve kulude kärpimisest. Ometi, kui ma räägin tasakaalus eelarve poole liikumisest, siis millest ma muust veel räägin, kui mitte maksutõusudest, eelarve kärbetest või nende kahe kombinatsioonist. Enne valimisi täpset maksumuudatuste ja kärbete nimekirja ette vuristada võiksin vaid juhul, kui mul oleks väikseimgi lootus üksinda valitsus moodustada. Ütlen ausalt, seda lootust mul ei olnud.



Valimised toimusid 5. märtsil ja siis selgusid võimalike koalitsioonide moodustamise matemaatilised variandid. Valijate tahe sel korral oli, et valitsuskoalitsiooni moodustaksid Reformierakond, Eesti 200 ja Sotsiaaldemoraadid. Pärast seda tuli hakata otsima lahendusi probleemile, mille olemasolus valitseb koalitsioonis täielik üksmeel – meie riigi rahandus on halvas olukorras ja riigikaitse vajab täiendavat raha.



Nagu juba nentisin ei osanud valimiste eel pakkuda täpsemaid võimalusi ei maksutõusudeks ega kärbeteks. Siinkohal loen teile ette lõigu meie põhiseadusest. Põhiseaduse paragrahv 106 sätestab, et: Rahvahääletusele ei saa panna eelarve, maksude ja riigi rahaliste kohustuste küsimusi. Kommenteeritud väljaandes on selle sätte vajalikkuse kohta öeldud: peamiseks põhjuseks on vajadus vältida populismi ja rahva hetkemeeleolude ja ajutiste raskuste fataalset mõju.



Maksutõusud ei meeldi reeglina kellelegi. Ka mulle ei meeldi. Samas meeldib oma riik meile kõigile, või peaaegu kõigile. Oma riigi mõte on teha üheskoos asju, mida igaüks eraldi teha ei saa. Selleks tuleb koguda makse, et neid ühiseid toiminguid kinni maksta. Keegi tundmatu heategija ei maksa kinni riigi väljaminekuid. Olgu need siis väljaminekud riigikaitsesse, sotsiaalkaitsesse, õpetajate palkadeks või toetusteks. Ja me peame ka meeles pidama, et valitsus üksinda ei seljata ühtegi kriisi. Seda saame teha ainult kõik ühes koos, kokku hoides ja kokkuhoidlikult elades. Riik üksi ei saa kogu vastutust enda kanda võtta. Me kõik, iga inimene ja ettevõte, vastutame oma toimetuleku eest. Meie olemegi see oma riik, mingisugust teist Eestit ei ole meie kõrval olemas.



See väike Eesti on silmitsi väljakutsetega, mis on tekkinud tänu meie agressiivse naabri tegevusele. See sõda ei lõppe homme, selle sõjaga kaasnevad mured saadavad meid tõenäoliselt veel kaua. Aga me teame oma kogemustest, et iga kriis tähendab ka uusi võimalusi neile, kes on kiired ja nutikad. Me oleme näidanud oma võimekust kiirete muutustega kaasa minna ja neid vedada. Käesolev kriis on selgelt esile toonud suuri vajakajäämisi kogu maailma kaitsetööstuses.



Usk igavesti kestvasse rahusse on uinutanud paljusid riike ja ettevõtteid, kes peale külma sõja lõppu uskusid, et ajalugu ongi sellega otsa saanud. Üles ärkamine sellest unest on kaasa toonud kiirelt kasvanud vajaduse tarkade relvasüsteemide järele. See võiks olla väga suur võimalus Eestile jälle kord näidata oma võimekust.



Droonid, tark laskemoon, mehitamata sõjamasinad – need on näited ainult mõnedest relvadest, mille edukaks tootmiseks meil on head eeldused. Me oleme võimelised langetama kiireid poliitilisi otsuseid, meil on olemas ettevõtlikud inimesed ja nutikas tööjõud. Eestisse investeerimise vastu on viimasel ajal huvi üles näidanud mitmed suured rahvusvahelised kaitsetööstusettevõtted. See võiks anda olulise tõuke ka meie järgmiseks majandusarengu hüppeks. Hiljuti ütles üks ärimees, et me eestlased vingume ennast vaeseks. Tegutseme seekord vastupidiselt tema hinnangule ja rügame ennast rikkaks!



Kallid kaasmaalased,



Ma olen tänase seisuga olnud peaminister 3 aastat ja 27 päeva. Kogu see aeg on Eesti ja tegelikult kogu maailm sammunud ühest kriisist teise. Mitte ühelgi neist päevadest, pole ma saanud ärgata teadmisega, et nüüd on kriisid läbi. Ma ei räägi sellest mitte kaastunnet otsides, vaid tegelikult kõigile meile kaasa tundes. Sest tegelikult algas esimene kriis veel aasta enne minu ametisse astumist, nii et kokku oleme elanud juba 4 aastat permanentses kriisis. COVID, energiakriis, sõda, inflatsioon, majanduskriis on üksteisele järgnenud, üksteist võimendanud ja paraku lõppu pole neil veel näha.



Lisaks on meil veel üks kohalik kriis, millest on vähem räägitud, aga mis mõjutab tegelikult meid kõiki palju rohkem, kui oskame arvata. See on parlamentarismi kriis. Alguse sai see möödunud aasta riigikogu valimistest, mille tulemusi kaotajad erinevatel põhjustel tunnistada ei ole tahtnud. Selle asemel, et valijate tahet respekteerida, alustasid opositsioonierakonnad uue riigikogu kogunemise esimesest päevast seadusandja töö takistamist.



Poliitikas nimetatakse seda küll viisakamalt obstruktsiooniks, aga sisuliselt on see, mis riigikogus toimub, jonnimine. Tulemus – riigikogu on olnud pea täielikult seisakus. Riigikogus ei saa algatada ühtegi seaduseelnõud, kuna kõik eelnõud uputatakse massiliste muudatusettepanekute tulva alla. Seepärast on praktiliselt kogu seadusloome algatamine läinud valitsuse õlule, kelle ainuke päästerõngas on valitsusele põhiseadusega antud õigus siduda hääletused valitsuse usaldusküsimusega.



Samas selle sagedast kasutamist ei salli president. Riigikogus on endiselt pausile panduna oma teist lugemist ootamas paarkümmend eelnõu, milledele opositsioon on esitanud kokku 3000 sisutühja muudatusettepanekut.



Nende läbi hääletamine obstruktsiooni tingimustes võtaks 7–8 kuud puhast aega. Üks ootele pandud eelnõudest on näiteks Venemaa varade arestimise eelnõu, mille jõustumisel saaksime kasutada agressorriigi varasid Ukraina hüvanguks.



Me oleme olukorras, kus opositsioon nõuab, et vaatamata valimiskaotusele, viidaks ellu nende poliitikat või kui seda ei tehta, siis korraldataks erakorralised valimised.  Risk on suur, et kui see olukord mingil mõistlikul moel ei lahene, siis olemegi olukorras, kus erakorralised valimised järgnevad üksteisele ilma, et nende tulemused midagi muudaks. Ja inimesed muudkui kaugenevad demokraatiast kuna tundub, et niimoodi mitte midagi tehtud ei saa. Kui autokraatia tundub parem valitsemisvorm, siis tuleb lõpuks keegi, kes selliselt valitsema hakkab. Aga sellest ei ole kunagi tulnud midagi head.



Paraku on areng liberaalse demokraatia suunas viimastel aastatel tõsise tagasilöögi saanud nii kogu maailmas kui ka Euroopas. Selline taandareng muudab maailma ebaturvalisemaks. Demokraatlikud riigid omavahelisi lahkarvamusi sõjalisel teel ei lahenda. Ainuüksi see teadmine peaks olema piisav põhjus meile kõigile mitte kunagi enam kordamaks neid vigu, mida tegid meie poliitikud eelmise sajandi 30ndatel aastatel.



Head kuulajad,



Minult küsitakse päris tihti, et miks ma poliitikas olen ja kuidas sellele vastu pean. Kui eriti musta huumoriga sellele küsimusele vastata, siis võib ju appi võtta ühe Juhan Viidingu luuletuse viimase salmi. See kõlab nii:



„Pea vastu veel need mõnikümmend talve



ja hinge riismed välja sureta.



Ja kui sa viimast korda ära kolid,



siis sinu ainsa, eluaegse palve



me unustame, ole mureta“.



Nii hullusti ehk ei lähe ja keegi ei pea muretsema, et ma veel „mõnikümmend talve“ peaministrina vastu pean, aga küsimused „miks“ ja „kaua“ tuletavad ennast ikka aeg-ajalt meelde. Ma olen uhke ja tänulik, et olen sellel raskel kriisiderohkel ajal peaministri tööd saanud teha. Vahel on see mul paremini, vahel halvemini välja kukkunud. Nagu meil kõigil. Millega iga peaminister meelde jääb, ütleb ajalugu. Kuid on üks asi, mille poolest mina kindlasti varasematest erinen on see, et ma olen Eesti esimene naispeaminister. Ma mõtlen päris sageli sellele, et kas naisena poliitikas tippu tõusmine ikka on päris tervislik tegevus?



Isegi möödunud aasta menufilmis nenditi naiste kohta, et: „Naine olla on võimatu ülesanne. Me peame olema kogu aeg erakordsed, aga kuidagi läheb see alati valesti. Sul peab olema raha, aga sa ei tohi nõuda raha oma töö eest, sest siis sa tundud olevat ahnepäits; sa pead vastutama meeste halva käitumise pärast, mis on ju iseenesest rumal, aga kui sa sellest räägid, oled hädaldaja ja mängid ohvrit; ja sa pead alati olema tänulik; sa ei tohi kunagi jääda vanaks, olla ebaviisakas, uhkustada millegagi, olla isekas, kukkuda, eksida, oma hirmu välja näidata, sa ei tohi unustada oma kohta  –  see kõik on liiga raske ja vastuoluline, ja keegi ei anna sulle selle eest medalit ega täna sind. Ja päeva lõpuks selgub, et sa mitte ainult ei tee kõike valesti, vaid et sa oled ka kõiges süüdi.“



Ometi on meil Eestis üle poole elanikkonnast naised. Naiste potentsiaali kasutamata jätmine on ühiskonnana lihtsalt rumal. Ühiskonnad, kus naised tunnevad end hästi, on rikkamad ja õnnelikumad, sest sellest sõltub ka meie laste käekäik. Naiste hääle kuulamine toob kaasa võrdsema ühiskonna, kus on kõigil hea elada.



Praegune aeg nõuab meilt kõigilt, eriti aga poliitikutelt julgust ja otsustavust. Praegu ei vaja me ümmarguse jutu veeretajaid, praegu on vaja tegutseda. Me kõik võime tegutsedes eksida ja me kõik oleme ka eksinud. Sellegipoolest arvan ma, et parem on eksida kui mitte midagi tehes ennast eksimuste vastu kindlustada. Ka mul on loomulikult hetki, kus ma kahtlen. Peaministrina leian ma samas, et mul ei ole õigust loota, et kui probleeme ignoreerida, siis nad lahenevad iseenesest. Ei kao nad kusagile, pigem kasvavad veel suuremaks ja nende lahendamine muutub veel keerukamaks ja kallimaks.



Kõik me oleme tõenäoliselt tuttavad Shakespeare'i Hamleti monoloogi algusega: „Olla või mitte olla“? Vähesed on jaksanud selle monoloogi ka lõpuni lugeda, mis tegelikult räägib ängist otsustamise ees. Lõpp on nimelt järgmine:



„Nii kaalutlus teeb pelgureiks meid kõiki



ja südiduse loomulikust jumest



saab nukra mõtte põdur kahvatus“



Ma olen südamest tänulik nende kolme aasta ja 27 päeva eest, mis mulle on antud Eestit peaministrina teenida. Ma ei tea, kui kaua ma selles ametis veel suudan vastu pidada, aga ma luban teile, et iga minu otsus, iga minu samm on olnud kantud soovist teha Eesti paremaks, jõukamaks ja turvalisemaks riigiks. Ja ma luban teile, et ka tulevikus saavad just need kaalutlused olema minu tegutsemise pidepunktid – parem, jõukam ja turvalisem Eesti.



Soovin meile kõigile palju õnne, vastupidavust, otsustavust ja kaitsetahet Eesti Vabariigi 106. sünnipäeval.



Aitäh!

Head sõbrad,



Paraku ei koosne maailm hetkel kaugeltki mitte ainult helgetest hetkedest. Probleeme on palju, nii meil kui ka mujal maailmas. Suures plaanis võib nii meie kui kogu maailma mured kokku võtta ühe sõnaga – sõda. Suure sõja algusest saab ülehomme kaks aastat. Juba kaks aastat tõrjub Ukraina rahvas oma agressiivse naabri – Venemaa – rünnakuid ja kaitseb ennast erakordse vaprusega kõigil rinnetel. Kaitseb end, kuna on näinud, mis juhtub siis, kui venelased võidavad.



Selge on see, et sõja venimine teenib Venemaa huve. Ukraina toetajate hulgas levib sõjaväsimus, seda on tunda-näha nii poliitikute kui erinevate riikide elanike seas. On pisut veider rääkida, et oleme sellest sõjast väsinud, kui me pole need, kes võitlevad. Ometi on igas Euroopa riigis olemas arvestatav hulk neid inimesi, kes leiavad, et ega see Venemaa tegelikult polegi nii hull. Isegi Eestis on poliitikuid, kes eriti ei varjagi, et neile tegelikult ei lähe korda see, mis saab Ukrainast ja ukrainlastest. Vaadake kasvõi hääletusi riigikogus ja veenduge ise.



Iga kord, kui kuulete juttu sellest, et oma rahvas on püksata aga ukrainlastele antakse viimanegi ära, võite kindlad olla, et jutt ei käi tegelikult ei pükstest ega ka viimasest sendist. Jutt käib ükskõiksuse ja võõraviha õhutamisest, jutt käib sellest, et mis see meie asi on, mis sellest Ukrainast saab. Mulle ei ole see ükskõik, meie valitsusele ei ole ükskõik, see ei tohiks olla ükskõik ühelegi eestimaalasele, kes hindab meie iseseisvust.



Igal ühel meist on mingid jutuajamised, mingid loetud lood, mis meid saadavad kogu elu. Mul on sellisteks lugudeks olnud mu vanaema ja ema räägitud lood nende pere küüditamisest ja elust Siberis. Mitte väga ammu lisandus veel üks lugu, mis tõenäoliselt kunagi ei unune. Võib-olla sellepärast, et olen ka ise ema. See on lugu ühest 8aastasest Ukraina poisist, kes sõja algul pidas päevikut. Tema päeviku esimene sissekanne algab sõnadega: „Sõda. 3.aprill. Pühapäev: magasin hästi, ärkasin üles, naeratasin, tõusin voodist ja lugesin kuni 25. leheküljeni. Mu vanaisa suri 26ndal. Mul on haav selja peal, nahk on maha kistud, minu õel on haav peas, emal on käe pealt liha maha rebitud ja jalas auk.“ Selle 8aastase lapse päeviku viimane sissekanne lõpeb paar kuud hiljem sõnadega: „Ja surid minu kaks koera ja mu vanaema Galja ja mu armas linn Mariupol on ka 24. veebruarist surnud.“ Need on ainult kaks lõiku selle lapse päevikust. Mitte ükski laps ei peaks kunagi midagi sellist läbi elama.



Ukraina president on sõja algusest palunud lääneriikidelt – sealhulgas meilt – abi, toetust ja solidaarsust. Ta ei ole meilt palunud, et me valaksime verd või riskiksime oma eludega. Ta on palunud meilt, et me oleksime valmis loobuma mõnest oma mugavusest selleks, et anda abi Ukrainale ja ukrainlastele. Nendele samadele ukrainlastele, kes juba kaks aastat valavad verd, higi ja pisaraid ka meie iseseisvuse eest.



Head kuulajad,



Ega meie elu siin Läänemere äärsel maalapil pole kunagi olnud lihtne, aga ta pole samas kunagi olnud parem, kui ta on praegu. Järgmine aasta saab olema veel parem ja nii edasi ja nii edasi. See ongi elu mõte. Lennart Meri võttis selle oleviku- ja tulevikunägemuse 1997. aastal kokku väga lihtsalt ja väga ausalt: „Olukord on sitt, kuid see on meie tuleviku väetis“. See oli tõsi siis ja on tõsi ka täna. Kuigi toona oli olukord muidugi veel palju hullem.



Täna oleme me edukas riik, mis kuulub NATOsse ja Euroopa Liitu, mida on ebastabiilses maailmas tabanud ajutised raskused. Aga me saame nendest üle. Meil on tugevad ja ustavad liitlased ja me panustame ka ise oma kaitsesse rohkem kui kunagi varem. Võrdleme 10 aasta taguse ajaga ja avastame, et meie kaitse-eelarve on selle aja jooksul neli korda suurem samas, kui kogu riigi eelarve maht on sama ajaga kasvanud ainult kaks korda.



Meil on ebameeldiv naaber, aga me tegutseme sihikindlalt selle nimel, et ta meid kunagi ei julgeks tülitada. Me teame täpselt, mida me tegema peame ja me teeme seda. Ka siis, kui mõni maksutõus teile eriti vastumeelne tundub lohutagu teid teadmine, et suure osa maksutuludest investeerime me oma riigi julgeolekusse. Olgu see siis investeeringutena otsestesse kaitsekulutustesse, energiajulgeolekusse või ka eestikeelsele haridusele üleminekusse. Me teeme ära palju asju, mida oleks tulnud ammu teha ja mida praegu edasi lükata oleks lihtsalt vastutustundetu.



Kallid sõbrad,



Kuna me juba maksutõusudeni jõudsime, siis räägin teile pisut ka neist lähemalt. Aasta eest, kui teile siinsamas kõnet pidasin, olid kohe-kohe tulemas riigikogu valimised. Tsiteerin ühte lõiku oma toona peetud kõnest:



„… tõsi ta on, et kõik arenenud riikide majandused on sellest sõjast pihta saanud. Ka Eesti. Ei saa kuidagi rõõmustada energiahindade kasvu ega sellest omakorda tulenevate kõrgete inflatsiooninumbrite üle. Ei ole midagi rõõmustavat ka selles, et meie eelarve on defitsiidis ja riigi võlakoormus kasvab. Oleme olnud sunnitud laenama raha nii vanade võlgade tagasimaksmiseks kui investeeringuteks kaitsekulutustesse. See on meie vabaduse hind.“



Selge on see, et puudujäägis riigieelarve ei ole jätkusuutlik ja meie taotlus peab olema naasmine tasakaalus eelarve poliitika juurde.



Me peame oma riigi tulud-kulud jälle tasakaalu saama. Madal võlakoormus on meie konkurentsieelis, mitte puudus, millest tuleb vabaneda“.



Nii rääkisin aasta tagasi vahetult enne valimisi. Kahjuks olid just selle koha peal kõik mikrofonid välja lülitatud ja minu sõnumit sellest, et meie riigieelarve on defitsiidis ning me peame naasma tasakaalus eelarve poliitika juurde ei kuulnud mitte keegi. Kusjuures see ei olnud kaugeltki ainus kord, mil valimiste eel sellest rääkisin, aga mikrofonid ei töötanud. Mille muuga seletada seda tohutut pahameeletormi, mis tõusis peale valimisi uue koalitsiooni eelarvepoliitika vastu. Meid kõiki, aga eriti mind, süüdistati selles, et me valetasime enne valimisi, kuna ei rääkinud sellest, milliseid makse kavatseme tõsta. Samuti võiks mulle ju ette heita, et me ei rääkinud ka riigieelarve kulude kärpimisest. Ometi, kui ma räägin tasakaalus eelarve poole liikumisest, siis millest ma muust veel räägin, kui mitte maksutõusudest, eelarve kärbetest või nende kahe kombinatsioonist. Enne valimisi täpset maksumuudatuste ja kärbete nimekirja ette vuristada võiksin vaid juhul, kui mul oleks väikseimgi lootus üksinda valitsus moodustada. Ütlen ausalt, seda lootust mul ei olnud.



Valimised toimusid 5. märtsil ja siis selgusid võimalike koalitsioonide moodustamise matemaatilised variandid. Valijate tahe sel korral oli, et valitsuskoalitsiooni moodustaksid Reformierakond, Eesti 200 ja Sotsiaaldemoraadid. Pärast seda tuli hakata otsima lahendusi probleemile, mille olemasolus valitseb koalitsioonis täielik üksmeel – meie riigi rahandus on halvas olukorras ja riigikaitse vajab täiendavat raha.



Nagu juba nentisin ei osanud valimiste eel pakkuda täpsemaid võimalusi ei maksutõusudeks ega kärbeteks. Siinkohal loen teile ette lõigu meie põhiseadusest. Põhiseaduse paragrahv 106 sätestab, et: Rahvahääletusele ei saa panna eelarve, maksude ja riigi rahaliste kohustuste küsimusi. Kommenteeritud väljaandes on selle sätte vajalikkuse kohta öeldud: peamiseks põhjuseks on vajadus vältida populismi ja rahva hetkemeeleolude ja ajutiste raskuste fataalset mõju.



Maksutõusud ei meeldi reeglina kellelegi. Ka mulle ei meeldi. Samas meeldib oma riik meile kõigile, või peaaegu kõigile. Oma riigi mõte on teha üheskoos asju, mida igaüks eraldi teha ei saa. Selleks tuleb koguda makse, et neid ühiseid toiminguid kinni maksta. Keegi tundmatu heategija ei maksa kinni riigi väljaminekuid. Olgu need siis väljaminekud riigikaitsesse, sotsiaalkaitsesse, õpetajate palkadeks või toetusteks. Ja me peame ka meeles pidama, et valitsus üksinda ei seljata ühtegi kriisi. Seda saame teha ainult kõik ühes koos, kokku hoides ja kokkuhoidlikult elades. Riik üksi ei saa kogu vastutust enda kanda võtta. Me kõik, iga inimene ja ettevõte, vastutame oma toimetuleku eest. Meie olemegi see oma riik, mingisugust teist Eestit ei ole meie kõrval olemas.



See väike Eesti on silmitsi väljakutsetega, mis on tekkinud tänu meie agressiivse naabri tegevusele. See sõda ei lõppe homme, selle sõjaga kaasnevad mured saadavad meid tõenäoliselt veel kaua. Aga me teame oma kogemustest, et iga kriis tähendab ka uusi võimalusi neile, kes on kiired ja nutikad. Me oleme näidanud oma võimekust kiirete muutustega kaasa minna ja neid vedada. Käesolev kriis on selgelt esile toonud suuri vajakajäämisi kogu maailma kaitsetööstuses.



Usk igavesti kestvasse rahusse on uinutanud paljusid riike ja ettevõtteid, kes peale külma sõja lõppu uskusid, et ajalugu ongi sellega otsa saanud. Üles ärkamine sellest unest on kaasa toonud kiirelt kasvanud vajaduse tarkade relvasüsteemide järele. See võiks olla väga suur võimalus Eestile jälle kord näidata oma võimekust.



Droonid, tark laskemoon, mehitamata sõjamasinad – need on näited ainult mõnedest relvadest, mille edukaks tootmiseks meil on head eeldused. Me oleme võimelised langetama kiireid poliitilisi otsuseid, meil on olemas ettevõtlikud inimesed ja nutikas tööjõud. Eestisse investeerimise vastu on viimasel ajal huvi üles näidanud mitmed suured rahvusvahelised kaitsetööstusettevõtted. See võiks anda olulise tõuke ka meie järgmiseks majandusarengu hüppeks. Hiljuti ütles üks ärimees, et me eestlased vingume ennast vaeseks. Tegutseme seekord vastupidiselt tema hinnangule ja rügame ennast rikkaks!



Kallid kaasmaalased,



Ma olen tänase seisuga olnud peaminister 3 aastat ja 27 päeva. Kogu see aeg on Eesti ja tegelikult kogu maailm sammunud ühest kriisist teise. Mitte ühelgi neist päevadest, pole ma saanud ärgata teadmisega, et nüüd on kriisid läbi. Ma ei räägi sellest mitte kaastunnet otsides, vaid tegelikult kõigile meile kaasa tundes. Sest tegelikult algas esimene kriis veel aasta enne minu ametisse astumist, nii et kokku oleme elanud juba 4 aastat permanentses kriisis. COVID, energiakriis, sõda, inflatsioon, majanduskriis on üksteisele järgnenud, üksteist võimendanud ja paraku lõppu pole neil veel näha.



Lisaks on meil veel üks kohalik kriis, millest on vähem räägitud, aga mis mõjutab tegelikult meid kõiki palju rohkem, kui oskame arvata. See on parlamentarismi kriis. Alguse sai see möödunud aasta riigikogu valimistest, mille tulemusi kaotajad erinevatel põhjustel tunnistada ei ole tahtnud. Selle asemel, et valijate tahet respekteerida, alustasid opositsioonierakonnad uue riigikogu kogunemise esimesest päevast seadusandja töö takistamist.



Poliitikas nimetatakse seda küll viisakamalt obstruktsiooniks, aga sisuliselt on see, mis riigikogus toimub, jonnimine. Tulemus – riigikogu on olnud pea täielikult seisakus. Riigikogus ei saa algatada ühtegi seaduseelnõud, kuna kõik eelnõud uputatakse massiliste muudatusettepanekute tulva alla. Seepärast on praktiliselt kogu seadusloome algatamine läinud valitsuse õlule, kelle ainuke päästerõngas on valitsusele põhiseadusega antud õigus siduda hääletused valitsuse usaldusküsimusega.



Samas selle sagedast kasutamist ei salli president. Riigikogus on endiselt pausile panduna oma teist lugemist ootamas paarkümmend eelnõu, milledele opositsioon on esitanud kokku 3000 sisutühja muudatusettepanekut.



Nende läbi hääletamine obstruktsiooni tingimustes võtaks 7–8 kuud puhast aega. Üks ootele pandud eelnõudest on näiteks Venemaa varade arestimise eelnõu, mille jõustumisel saaksime kasutada agressorriigi varasid Ukraina hüvanguks.



Me oleme olukorras, kus opositsioon nõuab, et vaatamata valimiskaotusele, viidaks ellu nende poliitikat või kui seda ei tehta, siis korraldataks erakorralised valimised.  Risk on suur, et kui see olukord mingil mõistlikul moel ei lahene, siis olemegi olukorras, kus erakorralised valimised järgnevad üksteisele ilma, et nende tulemused midagi muudaks. Ja inimesed muudkui kaugenevad demokraatiast kuna tundub, et niimoodi mitte midagi tehtud ei saa. Kui autokraatia tundub parem valitsemisvorm, siis tuleb lõpuks keegi, kes selliselt valitsema hakkab. Aga sellest ei ole kunagi tulnud midagi head.



Paraku on areng liberaalse demokraatia suunas viimastel aastatel tõsise tagasilöögi saanud nii kogu maailmas kui ka Euroopas. Selline taandareng muudab maailma ebaturvalisemaks. Demokraatlikud riigid omavahelisi lahkarvamusi sõjalisel teel ei lahenda. Ainuüksi see teadmine peaks olema piisav põhjus meile kõigile mitte kunagi enam kordamaks neid vigu, mida tegid meie poliitikud eelmise sajandi 30ndatel aastatel.



Head kuulajad,



Minult küsitakse päris tihti, et miks ma poliitikas olen ja kuidas sellele vastu pean. Kui eriti musta huumoriga sellele küsimusele vastata, siis võib ju appi võtta ühe Juhan Viidingu luuletuse viimase salmi. See kõlab nii:



„Pea vastu veel need mõnikümmend talve



ja hinge riismed välja sureta.



Ja kui sa viimast korda ära kolid,



siis sinu ainsa, eluaegse palve



me unustame, ole mureta“.



Nii hullusti ehk ei lähe ja keegi ei pea muretsema, et ma veel „mõnikümmend talve“ peaministrina vastu pean, aga küsimused „miks“ ja „kaua“ tuletavad ennast ikka aeg-ajalt meelde. Ma olen uhke ja tänulik, et olen sellel raskel kriisiderohkel ajal peaministri tööd saanud teha. Vahel on see mul paremini, vahel halvemini välja kukkunud. Nagu meil kõigil. Millega iga peaminister meelde jääb, ütleb ajalugu. Kuid on üks asi, mille poolest mina kindlasti varasematest erinen on see, et ma olen Eesti esimene naispeaminister. Ma mõtlen päris sageli sellele, et kas naisena poliitikas tippu tõusmine ikka on päris tervislik tegevus?



Isegi möödunud aasta menufilmis nenditi naiste kohta, et: „Naine olla on võimatu ülesanne. Me peame olema kogu aeg erakordsed, aga kuidagi läheb see alati valesti. Sul peab olema raha, aga sa ei tohi nõuda raha oma töö eest, sest siis sa tundud olevat ahnepäits; sa pead vastutama meeste halva käitumise pärast, mis on ju iseenesest rumal, aga kui sa sellest räägid, oled hädaldaja ja mängid ohvrit; ja sa pead alati olema tänulik; sa ei tohi kunagi jääda vanaks, olla ebaviisakas, uhkustada millegagi, olla isekas, kukkuda, eksida, oma hirmu välja näidata, sa ei tohi unustada oma kohta  –  see kõik on liiga raske ja vastuoluline, ja keegi ei anna sulle selle eest medalit ega täna sind. Ja päeva lõpuks selgub, et sa mitte ainult ei tee kõike valesti, vaid et sa oled ka kõiges süüdi.“



Ometi on meil Eestis üle poole elanikkonnast naised. Naiste potentsiaali kasutamata jätmine on ühiskonnana lihtsalt rumal. Ühiskonnad, kus naised tunnevad end hästi, on rikkamad ja õnnelikumad, sest sellest sõltub ka meie laste käekäik. Naiste hääle kuulamine toob kaasa võrdsema ühiskonna, kus on kõigil hea elada.



Praegune aeg nõuab meilt kõigilt, eriti aga poliitikutelt julgust ja otsustavust. Praegu ei vaja me ümmarguse jutu veeretajaid, praegu on vaja tegutseda. Me kõik võime tegutsedes eksida ja me kõik oleme ka eksinud. Sellegipoolest arvan ma, et parem on eksida kui mitte midagi tehes ennast eksimuste vastu kindlustada. Ka mul on loomulikult hetki, kus ma kahtlen. Peaministrina leian ma samas, et mul ei ole õigust loota, et kui probleeme ignoreerida, siis nad lahenevad iseenesest. Ei kao nad kusagile, pigem kasvavad veel suuremaks ja nende lahendamine muutub veel keerukamaks ja kallimaks.



Kõik me oleme tõenäoliselt tuttavad Shakespeare'i Hamleti monoloogi algusega: „Olla või mitte olla“? Vähesed on jaksanud selle monoloogi ka lõpuni lugeda, mis tegelikult räägib ängist otsustamise ees. Lõpp on nimelt järgmine:



„Nii kaalutlus teeb pelgureiks meid kõiki



ja südiduse loomulikust jumest



saab nukra mõtte põdur kahvatus“



Ma olen südamest tänulik nende kolme aasta ja 27 päeva eest, mis mulle on antud Eestit peaministrina teenida. Ma ei tea, kui kaua ma selles ametis veel suudan vastu pidada, aga ma luban teile, et iga minu otsus, iga minu samm on olnud kantud soovist teha Eesti paremaks, jõukamaks ja turvalisemaks riigiks. Ja ma luban teile, et ka tulevikus saavad just need kaalutlused olema minu tegutsemise pidepunktid – parem, jõukam ja turvalisem Eesti.



Soovin meile kõigile palju õnne, vastupidavust, otsustavust ja kaitsetahet Eesti Vabariigi 106. sünnipäeval.



Aitäh!Head sõbrad,



Paraku ei koosne maailm hetkel kaugeltki mitte ainult helgetest hetkedest. Probleeme on palju, nii meil kui ka mujal maailmas. Suures plaanis võib nii meie kui kogu maailma mured kokku võtta ühe sõnaga – sõda. Suure sõja algusest saab ülehomme kaks aastat. Juba kaks aastat tõrjub Ukraina rahvas oma agressiivse naabri – Venemaa – rünnakuid ja kaitseb ennast erakordse vaprusega kõigil rinnetel. Kaitseb end, kuna on näinud, mis juhtub siis, kui venelased võidavad.



Selge on see, et sõja venimine teenib Venemaa huve. Ukraina toetajate hulgas levib sõjaväsimus, seda on tunda-näha nii poliitikute kui erinevate riikide elanike seas. On pisut veider rääkida, et oleme sellest sõjast väsinud, kui me pole need, kes võitlevad. Ometi on igas Euroopa riigis olemas arvestatav hulk neid inimesi, kes leiavad, et ega see Venemaa tegelikult polegi nii hull. Isegi Eestis on poliitikuid, kes eriti ei varjagi, et neile tegelikult ei lähe korda see, mis saab Ukrainast ja ukrainlastest. Vaadake kasvõi hääletusi riigikogus ja veenduge ise.



Iga kord, kui kuulete juttu sellest, et oma rahvas on püksata aga ukrainlastele antakse viimanegi ära, võite kindlad olla, et jutt ei käi tegelikult ei pükstest ega ka viimasest sendist. Jutt käib ükskõiksuse ja võõraviha õhutamisest, jutt käib sellest, et mis see meie asi on, mis sellest Ukrainast saab. Mulle ei ole see ükskõik, meie valitsusele ei ole ükskõik, see ei tohiks olla ükskõik ühelegi eestimaalasele, kes hindab meie iseseisvust.



Igal ühel meist on mingid jutuajamised, mingid loetud lood, mis meid saadavad kogu elu. Mul on sellisteks lugudeks olnud mu vanaema ja ema räägitud lood nende pere küüditamisest ja elust Siberis. Mitte väga ammu lisandus veel üks lugu, mis tõenäoliselt kunagi ei unune. Võib-olla sellepärast, et olen ka ise ema. See on lugu ühest 8aastasest Ukraina poisist, kes sõja algul pidas päevikut. Tema päeviku esimene sissekanne algab sõnadega: „Sõda. 3.aprill. Pühapäev: magasin hästi, ärkasin üles, naeratasin, tõusin voodist ja lugesin kuni 25. leheküljeni. Mu vanaisa suri 26ndal. Mul on haav selja peal, nahk on maha kistud, minu õel on haav peas, emal on käe pealt liha maha rebitud ja jalas auk.“ Selle 8aastase lapse päeviku viimane sissekanne lõpeb paar kuud hiljem sõnadega: „Ja surid minu kaks koera ja mu vanaema Galja ja mu armas linn Mariupol on ka 24. veebruarist surnud.“ Need on ainult kaks lõiku selle lapse päevikust. Mitte ükski laps ei peaks kunagi midagi sellist läbi elama.



Ukraina president on sõja algusest palunud lääneriikidelt – sealhulgas meilt – abi, toetust ja solidaarsust. Ta ei ole meilt palunud, et me valaksime verd või riskiksime oma eludega. Ta on palunud meilt, et me oleksime valmis loobuma mõnest oma mugavusest selleks, et anda abi Ukrainale ja ukrainlastele. Nendele samadele ukrainlastele, kes juba kaks aastat valavad verd, higi ja pisaraid ka meie iseseisvuse eest.



Head kuulajad,



Ega meie elu siin Läänemere äärsel maalapil pole kunagi olnud lihtne, aga ta pole samas kunagi olnud parem, kui ta on praegu. Järgmine aasta saab olema veel parem ja nii edasi ja nii edasi. See ongi elu mõte. Lennart Meri võttis selle oleviku- ja tulevikunägemuse 1997. aastal kokku väga lihtsalt ja väga ausalt: „Olukord on sitt, kuid see on meie tuleviku väetis“. See oli tõsi siis ja on tõsi ka täna. Kuigi toona oli olukord muidugi veel palju hullem.



Täna oleme me edukas riik, mis kuulub NATOsse ja Euroopa Liitu, mida on ebastabiilses maailmas tabanud ajutised raskused. Aga me saame nendest üle. Meil on tugevad ja ustavad liitlased ja me panustame ka ise oma kaitsesse rohkem kui kunagi varem. Võrdleme 10 aasta taguse ajaga ja avastame, et meie kaitse-eelarve on selle aja jooksul neli korda suurem samas, kui kogu riigi eelarve maht on sama ajaga kasvanud ainult kaks korda.



Meil on ebameeldiv naaber, aga me tegutseme sihikindlalt selle nimel, et ta meid kunagi ei julgeks tülitada. Me teame täpselt, mida me tegema peame ja me teeme seda. Ka siis, kui mõni maksutõus teile eriti vastumeelne tundub lohutagu teid teadmine, et suure osa maksutuludest investeerime me oma riigi julgeolekusse. Olgu see siis investeeringutena otsestesse kaitsekulutustesse, energiajulgeolekusse või ka eestikeelsele haridusele üleminekusse. Me teeme ära palju asju, mida oleks tulnud ammu teha ja mida praegu edasi lükata oleks lihtsalt vastutustundetu.



Kallid sõbrad,



Kuna me juba maksutõusudeni jõudsime, siis räägin teile pisut ka neist lähemalt. Aasta eest, kui teile siinsamas kõnet pidasin, olid kohe-kohe tulemas riigikogu valimised. Tsiteerin ühte lõiku oma toona peetud kõnest:



„… tõsi ta on, et kõik arenenud riikide majandused on sellest sõjast pihta saanud. Ka Eesti. Ei saa kuidagi rõõmustada energiahindade kasvu ega sellest omakorda tulenevate kõrgete inflatsiooninumbrite üle. Ei ole midagi rõõmustavat ka selles, et meie eelarve on defitsiidis ja riigi võlakoormus kasvab. Oleme olnud sunnitud laenama raha nii vanade võlgade tagasimaksmiseks kui investeeringuteks kaitsekulutustesse. See on meie vabaduse hind.“



Selge on see, et puudujäägis riigieelarve ei ole jätkusuutlik ja meie taotlus peab olema naasmine tasakaalus eelarve poliitika juurde.



Me peame oma riigi tulud-kulud jälle tasakaalu saama. Madal võlakoormus on meie konkurentsieelis, mitte puudus, millest tuleb vabaneda“.



Nii rääkisin aasta tagasi vahetult enne valimisi. Kahjuks olid just selle koha peal kõik mikrofonid välja lülitatud ja minu sõnumit sellest, et meie riigieelarve on defitsiidis ning me peame naasma tasakaalus eelarve poliitika juurde ei kuulnud mitte keegi. Kusjuures see ei olnud kaugeltki ainus kord, mil valimiste eel sellest rääkisin, aga mikrofonid ei töötanud. Mille muuga seletada seda tohutut pahameeletormi, mis tõusis peale valimisi uue koalitsiooni eelarvepoliitika vastu. Meid kõiki, aga eriti mind, süüdistati selles, et me valetasime enne valimisi, kuna ei rääkinud sellest, milliseid makse kavatseme tõsta. Samuti võiks mulle ju ette heita, et me ei rääkinud ka riigieelarve kulude kärpimisest. Ometi, kui ma räägin tasakaalus eelarve poole liikumisest, siis millest ma muust veel räägin, kui mitte maksutõusudest, eelarve kärbetest või nende kahe kombinatsioonist. Enne valimisi täpset maksumuudatuste ja kärbete nimekirja ette vuristada võiksin vaid juhul, kui mul oleks väikseimgi lootus üksinda valitsus moodustada. Ütlen ausalt, seda lootust mul ei olnud.



Valimised toimusid 5. märtsil ja siis selgusid võimalike koalitsioonide moodustamise matemaatilised variandid. Valijate tahe sel korral oli, et valitsuskoalitsiooni moodustaksid Reformierakond, Eesti 200 ja Sotsiaaldemoraadid. Pärast seda tuli hakata otsima lahendusi probleemile, mille olemasolus valitseb koalitsioonis täielik üksmeel – meie riigi rahandus on halvas olukorras ja riigikaitse vajab täiendavat raha.



Nagu juba nentisin ei osanud valimiste eel pakkuda täpsemaid võimalusi ei maksutõusudeks ega kärbeteks. Siinkohal loen teile ette lõigu meie põhiseadusest. Põhiseaduse paragrahv 106 sätestab, et: Rahvahääletusele ei saa panna eelarve, maksude ja riigi rahaliste kohustuste küsimusi. Kommenteeritud väljaandes on selle sätte vajalikkuse kohta öeldud: peamiseks põhjuseks on vajadus vältida populismi ja rahva hetkemeeleolude ja ajutiste raskuste fataalset mõju.



Maksutõusud ei meeldi reeglina kellelegi. Ka mulle ei meeldi. Samas meeldib oma riik meile kõigile, või peaaegu kõigile. Oma riigi mõte on teha üheskoos asju, mida igaüks eraldi teha ei saa. Selleks tuleb koguda makse, et neid ühiseid toiminguid kinni maksta. Keegi tundmatu heategija ei maksa kinni riigi väljaminekuid. Olgu need siis väljaminekud riigikaitsesse, sotsiaalkaitsesse, õpetajate palkadeks või toetusteks. Ja me peame ka meeles pidama, et valitsus üksinda ei seljata ühtegi kriisi. Seda saame teha ainult kõik ühes koos, kokku hoides ja kokkuhoidlikult elades. Riik üksi ei saa kogu vastutust enda kanda võtta. Me kõik, iga inimene ja ettevõte, vastutame oma toimetuleku eest. Meie olemegi see oma riik, mingisugust teist Eestit ei ole meie kõrval olemas.



See väike Eesti on silmitsi väljakutsetega, mis on tekkinud tänu meie agressiivse naabri tegevusele. See sõda ei lõppe homme, selle sõjaga kaasnevad mured saadavad meid tõenäoliselt veel kaua. Aga me teame oma kogemustest, et iga kriis tähendab ka uusi võimalusi neile, kes on kiired ja nutikad. Me oleme näidanud oma võimekust kiirete muutustega kaasa minna ja neid vedada. Käesolev kriis on selgelt esile toonud suuri vajakajäämisi kogu maailma kaitsetööstuses.



Usk igavesti kestvasse rahusse on uinutanud paljusid riike ja ettevõtteid, kes peale külma sõja lõppu uskusid, et ajalugu ongi sellega otsa saanud. Üles ärkamine sellest unest on kaasa toonud kiirelt kasvanud vajaduse tarkade relvasüsteemide järele. See võiks olla väga suur võimalus Eestile jälle kord näidata oma võimekust.



Droonid, tark laskemoon, mehitamata sõjamasinad – need on näited ainult mõnedest relvadest, mille edukaks tootmiseks meil on head eeldused. Me oleme võimelised langetama kiireid poliitilisi otsuseid, meil on olemas ettevõtlikud inimesed ja nutikas tööjõud. Eestisse investeerimise vastu on viimasel ajal huvi üles näidanud mitmed suured rahvusvahelised kaitsetööstusettevõtted. See võiks anda olulise tõuke ka meie järgmiseks majandusarengu hüppeks. Hiljuti ütles üks ärimees, et me eestlased vingume ennast vaeseks. Tegutseme seekord vastupidiselt tema hinnangule ja rügame ennast rikkaks!



Kallid kaasmaalased,



Ma olen tänase seisuga olnud peaminister 3 aastat ja 27 päeva. Kogu see aeg on Eesti ja tegelikult kogu maailm sammunud ühest kriisist teise. Mitte ühelgi neist päevadest, pole ma saanud ärgata teadmisega, et nüüd on kriisid läbi. Ma ei räägi sellest mitte kaastunnet otsides, vaid tegelikult kõigile meile kaasa tundes. Sest tegelikult algas esimene kriis veel aasta enne minu ametisse astumist, nii et kokku oleme elanud juba 4 aastat permanentses kriisis. COVID, energiakriis, sõda, inflatsioon, majanduskriis on üksteisele järgnenud, üksteist võimendanud ja paraku lõppu pole neil veel näha.



Lisaks on meil veel üks kohalik kriis, millest on vähem räägitud, aga mis mõjutab tegelikult meid kõiki palju rohkem, kui oskame arvata. See on parlamentarismi kriis. Alguse sai see möödunud aasta riigikogu valimistest, mille tulemusi kaotajad erinevatel põhjustel tunnistada ei ole tahtnud. Selle asemel, et valijate tahet respekteerida, alustasid opositsioonierakonnad uue riigikogu kogunemise esimesest päevast seadusandja töö takistamist.



Poliitikas nimetatakse seda küll viisakamalt obstruktsiooniks, aga sisuliselt on see, mis riigikogus toimub, jonnimine. Tulemus – riigikogu on olnud pea täielikult seisakus. Riigikogus ei saa algatada ühtegi seaduseelnõud, kuna kõik eelnõud uputatakse massiliste muudatusettepanekute tulva alla. Seepärast on praktiliselt kogu seadusloome algatamine läinud valitsuse õlule, kelle ainuke päästerõngas on valitsusele põhiseadusega antud õigus siduda hääletused valitsuse usaldusküsimusega.



Samas selle sagedast kasutamist ei salli president. Riigikogus on endiselt pausile panduna oma teist lugemist ootamas paarkümmend eelnõu, milledele opositsioon on esitanud kokku 3000 sisutühja muudatusettepanekut.



Nende läbi hääletamine obstruktsiooni tingimustes võtaks 7–8 kuud puhast aega. Üks ootele pandud eelnõudest on näiteks Venemaa varade arestimise eelnõu, mille jõustumisel saaksime kasutada agressorriigi varasid Ukraina hüvanguks.



Me oleme olukorras, kus opositsioon nõuab, et vaatamata valimiskaotusele, viidaks ellu nende poliitikat või kui seda ei tehta, siis korraldataks erakorralised valimised.  Risk on suur, et kui see olukord mingil mõistlikul moel ei lahene, siis olemegi olukorras, kus erakorralised valimised järgnevad üksteisele ilma, et nende tulemused midagi muudaks. Ja inimesed muudkui kaugenevad demokraatiast kuna tundub, et niimoodi mitte midagi tehtud ei saa. Kui autokraatia tundub parem valitsemisvorm, siis tuleb lõpuks keegi, kes selliselt valitsema hakkab. Aga sellest ei ole kunagi tulnud midagi head.



Paraku on areng liberaalse demokraatia suunas viimastel aastatel tõsise tagasilöögi saanud nii kogu maailmas kui ka Euroopas. Selline taandareng muudab maailma ebaturvalisemaks. Demokraatlikud riigid omavahelisi lahkarvamusi sõjalisel teel ei lahenda. Ainuüksi see teadmine peaks olema piisav põhjus meile kõigile mitte kunagi enam kordamaks neid vigu, mida tegid meie poliitikud eelmise sajandi 30ndatel aastatel.



Head kuulajad,



Minult küsitakse päris tihti, et miks ma poliitikas olen ja kuidas sellele vastu pean. Kui eriti musta huumoriga sellele küsimusele vastata, siis võib ju appi võtta ühe Juhan Viidingu luuletuse viimase salmi. See kõlab nii:



„Pea vastu veel need mõnikümmend talve



ja hinge riismed välja sureta.



Ja kui sa viimast korda ära kolid,



siis sinu ainsa, eluaegse palve



me unustame, ole mureta“.



Nii hullusti ehk ei lähe ja keegi ei pea muretsema, et ma veel „mõnikümmend talve“ peaministrina vastu pean, aga küsimused „miks“ ja „kaua“ tuletavad ennast ikka aeg-ajalt meelde. Ma olen uhke ja tänulik, et olen sellel raskel kriisiderohkel ajal peaministri tööd saanud teha. Vahel on see mul paremini, vahel halvemini välja kukkunud. Nagu meil kõigil. Millega iga peaminister meelde jääb, ütleb ajalugu. Kuid on üks asi, mille poolest mina kindlasti varasematest erinen on see, et ma olen Eesti esimene naispeaminister. Ma mõtlen päris sageli sellele, et kas naisena poliitikas tippu tõusmine ikka on päris tervislik tegevus?



Isegi möödunud aasta menufilmis nenditi naiste kohta, et: „Naine olla on võimatu ülesanne. Me peame olema kogu aeg erakordsed, aga kuidagi läheb see alati valesti. Sul peab olema raha, aga sa ei tohi nõuda raha oma töö eest, sest siis sa tundud olevat ahnepäits; sa pead vastutama meeste halva käitumise pärast, mis on ju iseenesest rumal, aga kui sa sellest räägid, oled hädaldaja ja mängid ohvrit; ja sa pead alati olema tänulik; sa ei tohi kunagi jääda vanaks, olla ebaviisakas, uhkustada millegagi, olla isekas, kukkuda, eksida, oma hirmu välja näidata, sa ei tohi unustada oma kohta  –  see kõik on liiga raske ja vastuoluline, ja keegi ei anna sulle selle eest medalit ega täna sind. Ja päeva lõpuks selgub, et sa mitte ainult ei tee kõike valesti, vaid et sa oled ka kõiges süüdi.“



Ometi on meil Eestis üle poole elanikkonnast naised. Naiste potentsiaali kasutamata jätmine on ühiskonnana lihtsalt rumal. Ühiskonnad, kus naised tunnevad end hästi, on rikkamad ja õnnelikumad, sest sellest sõltub ka meie laste käekäik. Naiste hääle kuulamine toob kaasa võrdsema ühiskonna, kus on kõigil hea elada.



Praegune aeg nõuab meilt kõigilt, eriti aga poliitikutelt julgust ja otsustavust. Praegu ei vaja me ümmarguse jutu veeretajaid, praegu on vaja tegutseda. Me kõik võime tegutsedes eksida ja me kõik oleme ka eksinud. Sellegipoolest arvan ma, et parem on eksida kui mitte midagi tehes ennast eksimuste vastu kindlustada. Ka mul on loomulikult hetki, kus ma kahtlen. Peaministrina leian ma samas, et mul ei ole õigust loota, et kui probleeme ignoreerida, siis nad lahenevad iseenesest. Ei kao nad kusagile, pigem kasvavad veel suuremaks ja nende lahendamine muutub veel keerukamaks ja kallimaks.



Kõik me oleme tõenäoliselt tuttavad Shakespeare'i Hamleti monoloogi algusega: „Olla või mitte olla“? Vähesed on jaksanud selle monoloogi ka lõpuni lugeda, mis tegelikult räägib ängist otsustamise ees. Lõpp on nimelt järgmine:



„Nii kaalutlus teeb pelgureiks meid kõiki



ja südiduse loomulikust jumest



saab nukra mõtte põdur kahvatus“



Ma olen südamest tänulik nende kolme aasta ja 27 päeva eest, mis mulle on antud Eestit peaministrina teenida. Ma ei tea, kui kaua ma selles ametis veel suudan vastu pidada, aga ma luban teile, et iga minu otsus, iga minu samm on olnud kantud soovist teha Eesti paremaks, jõukamaks ja turvalisemaks riigiks. Ja ma luban teile, et ka tulevikus saavad just need kaalutlused olema minu tegutsemise pidepunktid – parem, jõukam ja turvalisem Eesti.



Soovin meile kõigile palju õnne, vastupidavust, otsustavust ja kaitsetahet Eesti Vabariigi 106. sünnipäeval.



Aitäh!

LOOK : 

https://www.facebook.com/kalev.ots.9/videos/1681468869313500