Otsi

1400 g ja 910 g KULDKOGRED !

Pyytud Põrmu järwest -UMA SANNA takast sönnikuussipuntraga ja 7 meetrise käsikaga. Hommikul kell : 06.40
18. Sept. . 2024. 

LOOK :
https://www.youtube.com/watch?v=sGQG0gyi7Rs

20.09.2024
21.09.2024 11:53
34
39
Kena labidas 5+++
25.09.2024 17:22
31
30
yes
26.09.2024 18:50
31
32
No NII , mu youtube konto suleti! LIBERAALID " said mu kätte"!!! 

PALJU önne! cryingcryingcrying 

U S K U M A T U "ÖIGUSRIIK"!???
srs
image

26.09.2024 20:26
30
38
Mida külvad, seda lõikad.
28.09.2024 16:59
23
22
Head sõbrad,



Paraku ei koosne maailm hetkel kaugeltki mitte ainult helgetest hetkedest. Probleeme on palju, nii meil kui ka mujal maailmas. Suures plaanis võib nii meie kui kogu maailma mured kokku võtta ühe sõnaga – sõda. Suure sõja algusest saab ülehomme kaks aastat. Juba kaks aastat tõrjub Ukraina rahvas oma agressiivse naabri – Venemaa – rünnakuid ja kaitseb ennast erakordse vaprusega kõigil rinnetel. Kaitseb end, kuna on näinud, mis juhtub siis, kui venelased võidavad.



Selge on see, et sõja venimine teenib Venemaa huve. Ukraina toetajate hulgas levib sõjaväsimus, seda on tunda-näha nii poliitikute kui erinevate riikide elanike seas. On pisut veider rääkida, et oleme sellest sõjast väsinud, kui me pole need, kes võitlevad. Ometi on igas Euroopa riigis olemas arvestatav hulk neid inimesi, kes leiavad, et ega see Venemaa tegelikult polegi nii hull. Isegi Eestis on poliitikuid, kes eriti ei varjagi, et neile tegelikult ei lähe korda see, mis saab Ukrainast ja ukrainlastest. Vaadake kasvõi hääletusi riigikogus ja veenduge ise.



Iga kord, kui kuulete juttu sellest, et oma rahvas on püksata aga ukrainlastele antakse viimanegi ära, võite kindlad olla, et jutt ei käi tegelikult ei pükstest ega ka viimasest sendist. Jutt käib ükskõiksuse ja võõraviha õhutamisest, jutt käib sellest, et mis see meie asi on, mis sellest Ukrainast saab. Mulle ei ole see ükskõik, meie valitsusele ei ole ükskõik, see ei tohiks olla ükskõik ühelegi eestimaalasele, kes hindab meie iseseisvust.



Igal ühel meist on mingid jutuajamised, mingid loetud lood, mis meid saadavad kogu elu. Mul on sellisteks lugudeks olnud mu vanaema ja ema räägitud lood nende pere küüditamisest ja elust Siberis. Mitte väga ammu lisandus veel üks lugu, mis tõenäoliselt kunagi ei unune. Võib-olla sellepärast, et olen ka ise ema. See on lugu ühest 8aastasest Ukraina poisist, kes sõja algul pidas päevikut. Tema päeviku esimene sissekanne algab sõnadega: „Sõda. 3.aprill. Pühapäev: magasin hästi, ärkasin üles, naeratasin, tõusin voodist ja lugesin kuni 25. leheküljeni. Mu vanaisa suri 26ndal. Mul on haav selja peal, nahk on maha kistud, minu õel on haav peas, emal on käe pealt liha maha rebitud ja jalas auk.“ Selle 8aastase lapse päeviku viimane sissekanne lõpeb paar kuud hiljem sõnadega: „Ja surid minu kaks koera ja mu vanaema Galja ja mu armas linn Mariupol on ka 24. veebruarist surnud.“ Need on ainult kaks lõiku selle lapse päevikust. Mitte ükski laps ei peaks kunagi midagi sellist läbi elama.



Ukraina president on sõja algusest palunud lääneriikidelt – sealhulgas meilt – abi, toetust ja solidaarsust. Ta ei ole meilt palunud, et me valaksime verd või riskiksime oma eludega. Ta on palunud meilt, et me oleksime valmis loobuma mõnest oma mugavusest selleks, et anda abi Ukrainale ja ukrainlastele. Nendele samadele ukrainlastele, kes juba kaks aastat valavad verd, higi ja pisaraid ka meie iseseisvuse eest.



Head kuulajad,



Ega meie elu siin Läänemere äärsel maalapil pole kunagi olnud lihtne, aga ta pole samas kunagi olnud parem, kui ta on praegu. Järgmine aasta saab olema veel parem ja nii edasi ja nii edasi. See ongi elu mõte. Lennart Meri võttis selle oleviku- ja tulevikunägemuse 1997. aastal kokku väga lihtsalt ja väga ausalt: „Olukord on sitt, kuid see on meie tuleviku väetis“. See oli tõsi siis ja on tõsi ka täna. Kuigi toona oli olukord muidugi veel palju hullem.



Täna oleme me edukas riik, mis kuulub NATOsse ja Euroopa Liitu, mida on ebastabiilses maailmas tabanud ajutised raskused. Aga me saame nendest üle. Meil on tugevad ja ustavad liitlased ja me panustame ka ise oma kaitsesse rohkem kui kunagi varem. Võrdleme 10 aasta taguse ajaga ja avastame, et meie kaitse-eelarve on selle aja jooksul neli korda suurem samas, kui kogu riigi eelarve maht on sama ajaga kasvanud ainult kaks korda.



Meil on ebameeldiv naaber, aga me tegutseme sihikindlalt selle nimel, et ta meid kunagi ei julgeks tülitada. Me teame täpselt, mida me tegema peame ja me teeme seda. Ka siis, kui mõni maksutõus teile eriti vastumeelne tundub lohutagu teid teadmine, et suure osa maksutuludest investeerime me oma riigi julgeolekusse. Olgu see siis investeeringutena otsestesse kaitsekulutustesse, energiajulgeolekusse või ka eestikeelsele haridusele üleminekusse. Me teeme ära palju asju, mida oleks tulnud ammu teha ja mida praegu edasi lükata oleks lihtsalt vastutustundetu.



Kallid sõbrad,



Kuna me juba maksutõusudeni jõudsime, siis räägin teile pisut ka neist lähemalt. Aasta eest, kui teile siinsamas kõnet pidasin, olid kohe-kohe tulemas riigikogu valimised. Tsiteerin ühte lõiku oma toona peetud kõnest:



„… tõsi ta on, et kõik arenenud riikide majandused on sellest sõjast pihta saanud. Ka Eesti. Ei saa kuidagi rõõmustada energiahindade kasvu ega sellest omakorda tulenevate kõrgete inflatsiooninumbrite üle. Ei ole midagi rõõmustavat ka selles, et meie eelarve on defitsiidis ja riigi võlakoormus kasvab. Oleme olnud sunnitud laenama raha nii vanade võlgade tagasimaksmiseks kui investeeringuteks kaitsekulutustesse. See on meie vabaduse hind.“



Selge on see, et puudujäägis riigieelarve ei ole jätkusuutlik ja meie taotlus peab olema naasmine tasakaalus eelarve poliitika juurde.



Me peame oma riigi tulud-kulud jälle tasakaalu saama. Madal võlakoormus on meie konkurentsieelis, mitte puudus, millest tuleb vabaneda“.



Nii rääkisin aasta tagasi vahetult enne valimisi. Kahjuks olid just selle koha peal kõik mikrofonid välja lülitatud ja minu sõnumit sellest, et meie riigieelarve on defitsiidis ning me peame naasma tasakaalus eelarve poliitika juurde ei kuulnud mitte keegi. Kusjuures see ei olnud kaugeltki ainus kord, mil valimiste eel sellest rääkisin, aga mikrofonid ei töötanud. Mille muuga seletada seda tohutut pahameeletormi, mis tõusis peale valimisi uue koalitsiooni eelarvepoliitika vastu. Meid kõiki, aga eriti mind, süüdistati selles, et me valetasime enne valimisi, kuna ei rääkinud sellest, milliseid makse kavatseme tõsta. Samuti võiks mulle ju ette heita, et me ei rääkinud ka riigieelarve kulude kärpimisest. Ometi, kui ma räägin tasakaalus eelarve poole liikumisest, siis millest ma muust veel räägin, kui mitte maksutõusudest, eelarve kärbetest või nende kahe kombinatsioonist. Enne valimisi täpset maksumuudatuste ja kärbete nimekirja ette vuristada võiksin vaid juhul, kui mul oleks väikseimgi lootus üksinda valitsus moodustada. Ütlen ausalt, seda lootust mul ei olnud.



Valimised toimusid 5. märtsil ja siis selgusid võimalike koalitsioonide moodustamise matemaatilised variandid. Valijate tahe sel korral oli, et valitsuskoalitsiooni moodustaksid Reformierakond, Eesti 200 ja Sotsiaaldemoraadid. Pärast seda tuli hakata otsima lahendusi probleemile, mille olemasolus valitseb koalitsioonis täielik üksmeel – meie riigi rahandus on halvas olukorras ja riigikaitse vajab täiendavat raha.



Nagu juba nentisin ei osanud valimiste eel pakkuda täpsemaid võimalusi ei maksutõusudeks ega kärbeteks. Siinkohal loen teile ette lõigu meie põhiseadusest. Põhiseaduse paragrahv 106 sätestab, et: Rahvahääletusele ei saa panna eelarve, maksude ja riigi rahaliste kohustuste küsimusi. Kommenteeritud väljaandes on selle sätte vajalikkuse kohta öeldud: peamiseks põhjuseks on vajadus vältida populismi ja rahva hetkemeeleolude ja ajutiste raskuste fataalset mõju.



Maksutõusud ei meeldi reeglina kellelegi. Ka mulle ei meeldi. Samas meeldib oma riik meile kõigile, või peaaegu kõigile. Oma riigi mõte on teha üheskoos asju, mida igaüks eraldi teha ei saa. Selleks tuleb koguda makse, et neid ühiseid toiminguid kinni maksta. Keegi tundmatu heategija ei maksa kinni riigi väljaminekuid. Olgu need siis väljaminekud riigikaitsesse, sotsiaalkaitsesse, õpetajate palkadeks või toetusteks. Ja me peame ka meeles pidama, et valitsus üksinda ei seljata ühtegi kriisi. Seda saame teha ainult kõik ühes koos, kokku hoides ja kokkuhoidlikult elades. Riik üksi ei saa kogu vastutust enda kanda võtta. Me kõik, iga inimene ja ettevõte, vastutame oma toimetuleku eest. Meie olemegi see oma riik, mingisugust teist Eestit ei ole meie kõrval olemas.



See väike Eesti on silmitsi väljakutsetega, mis on tekkinud tänu meie agressiivse naabri tegevusele. See sõda ei lõppe homme, selle sõjaga kaasnevad mured saadavad meid tõenäoliselt veel kaua. Aga me teame oma kogemustest, et iga kriis tähendab ka uusi võimalusi neile, kes on kiired ja nutikad. Me oleme näidanud oma võimekust kiirete muutustega kaasa minna ja neid vedada. Käesolev kriis on selgelt esile toonud suuri vajakajäämisi kogu maailma kaitsetööstuses.



Usk igavesti kestvasse rahusse on uinutanud paljusid riike ja ettevõtteid, kes peale külma sõja lõppu uskusid, et ajalugu ongi sellega otsa saanud. Üles ärkamine sellest unest on kaasa toonud kiirelt kasvanud vajaduse tarkade relvasüsteemide järele. See võiks olla väga suur võimalus Eestile jälle kord näidata oma võimekust.



Droonid, tark laskemoon, mehitamata sõjamasinad – need on näited ainult mõnedest relvadest, mille edukaks tootmiseks meil on head eeldused. Me oleme võimelised langetama kiireid poliitilisi otsuseid, meil on olemas ettevõtlikud inimesed ja nutikas tööjõud. Eestisse investeerimise vastu on viimasel ajal huvi üles näidanud mitmed suured rahvusvahelised kaitsetööstusettevõtted. See võiks anda olulise tõuke ka meie järgmiseks majandusarengu hüppeks. Hiljuti ütles üks ärimees, et me eestlased vingume ennast vaeseks. Tegutseme seekord vastupidiselt tema hinnangule ja rügame ennast rikkaks!



Kallid kaasmaalased,



Ma olen tänase seisuga olnud peaminister 3 aastat ja 27 päeva. Kogu see aeg on Eesti ja tegelikult kogu maailm sammunud ühest kriisist teise. Mitte ühelgi neist päevadest, pole ma saanud ärgata teadmisega, et nüüd on kriisid läbi. Ma ei räägi sellest mitte kaastunnet otsides, vaid tegelikult kõigile meile kaasa tundes. Sest tegelikult algas esimene kriis veel aasta enne minu ametisse astumist, nii et kokku oleme elanud juba 4 aastat permanentses kriisis. COVID, energiakriis, sõda, inflatsioon, majanduskriis on üksteisele järgnenud, üksteist võimendanud ja paraku lõppu pole neil veel näha.



Lisaks on meil veel üks kohalik kriis, millest on vähem räägitud, aga mis mõjutab tegelikult meid kõiki palju rohkem, kui oskame arvata. See on parlamentarismi kriis. Alguse sai see möödunud aasta riigikogu valimistest, mille tulemusi kaotajad erinevatel põhjustel tunnistada ei ole tahtnud. Selle asemel, et valijate tahet respekteerida, alustasid opositsioonierakonnad uue riigikogu kogunemise esimesest päevast seadusandja töö takistamist.



Poliitikas nimetatakse seda küll viisakamalt obstruktsiooniks, aga sisuliselt on see, mis riigikogus toimub, jonnimine. Tulemus – riigikogu on olnud pea täielikult seisakus. Riigikogus ei saa algatada ühtegi seaduseelnõud, kuna kõik eelnõud uputatakse massiliste muudatusettepanekute tulva alla. Seepärast on praktiliselt kogu seadusloome algatamine läinud valitsuse õlule, kelle ainuke päästerõngas on valitsusele põhiseadusega antud õigus siduda hääletused valitsuse usaldusküsimusega.



Samas selle sagedast kasutamist ei salli president. Riigikogus on endiselt pausile panduna oma teist lugemist ootamas paarkümmend eelnõu, milledele opositsioon on esitanud kokku 3000 sisutühja muudatusettepanekut.



Nende läbi hääletamine obstruktsiooni tingimustes võtaks 7–8 kuud puhast aega. Üks ootele pandud eelnõudest on näiteks Venemaa varade arestimise eelnõu, mille jõustumisel saaksime kasutada agressorriigi varasid Ukraina hüvanguks.



Me oleme olukorras, kus opositsioon nõuab, et vaatamata valimiskaotusele, viidaks ellu nende poliitikat või kui seda ei tehta, siis korraldataks erakorralised valimised.  Risk on suur, et kui see olukord mingil mõistlikul moel ei lahene, siis olemegi olukorras, kus erakorralised valimised järgnevad üksteisele ilma, et nende tulemused midagi muudaks. Ja inimesed muudkui kaugenevad demokraatiast kuna tundub, et niimoodi mitte midagi tehtud ei saa. Kui autokraatia tundub parem valitsemisvorm, siis tuleb lõpuks keegi, kes selliselt valitsema hakkab. Aga sellest ei ole kunagi tulnud midagi head.



Paraku on areng liberaalse demokraatia suunas viimastel aastatel tõsise tagasilöögi saanud nii kogu maailmas kui ka Euroopas. Selline taandareng muudab maailma ebaturvalisemaks. Demokraatlikud riigid omavahelisi lahkarvamusi sõjalisel teel ei lahenda. Ainuüksi see teadmine peaks olema piisav põhjus meile kõigile mitte kunagi enam kordamaks neid vigu, mida tegid meie poliitikud eelmise sajandi 30ndatel aastatel.



Head kuulajad,



Minult küsitakse päris tihti, et miks ma poliitikas olen ja kuidas sellele vastu pean. Kui eriti musta huumoriga sellele küsimusele vastata, siis võib ju appi võtta ühe Juhan Viidingu luuletuse viimase salmi. See kõlab nii:



„Pea vastu veel need mõnikümmend talve



ja hinge riismed välja sureta.



Ja kui sa viimast korda ära kolid,



siis sinu ainsa, eluaegse palve



me unustame, ole mureta“.



Nii hullusti ehk ei lähe ja keegi ei pea muretsema, et ma veel „mõnikümmend talve“ peaministrina vastu pean, aga küsimused „miks“ ja „kaua“ tuletavad ennast ikka aeg-ajalt meelde. Ma olen uhke ja tänulik, et olen sellel raskel kriisiderohkel ajal peaministri tööd saanud teha. Vahel on see mul paremini, vahel halvemini välja kukkunud. Nagu meil kõigil. Millega iga peaminister meelde jääb, ütleb ajalugu. Kuid on üks asi, mille poolest mina kindlasti varasematest erinen on see, et ma olen Eesti esimene naispeaminister. Ma mõtlen päris sageli sellele, et kas naisena poliitikas tippu tõusmine ikka on päris tervislik tegevus?



Isegi möödunud aasta menufilmis nenditi naiste kohta, et: „Naine olla on võimatu ülesanne. Me peame olema kogu aeg erakordsed, aga kuidagi läheb see alati valesti. Sul peab olema raha, aga sa ei tohi nõuda raha oma töö eest, sest siis sa tundud olevat ahnepäits; sa pead vastutama meeste halva käitumise pärast, mis on ju iseenesest rumal, aga kui sa sellest räägid, oled hädaldaja ja mängid ohvrit; ja sa pead alati olema tänulik; sa ei tohi kunagi jääda vanaks, olla ebaviisakas, uhkustada millegagi, olla isekas, kukkuda, eksida, oma hirmu välja näidata, sa ei tohi unustada oma kohta  –  see kõik on liiga raske ja vastuoluline, ja keegi ei anna sulle selle eest medalit ega täna sind. Ja päeva lõpuks selgub, et sa mitte ainult ei tee kõike valesti, vaid et sa oled ka kõiges süüdi.“



Ometi on meil Eestis üle poole elanikkonnast naised. Naiste potentsiaali kasutamata jätmine on ühiskonnana lihtsalt rumal. Ühiskonnad, kus naised tunnevad end hästi, on rikkamad ja õnnelikumad, sest sellest sõltub ka meie laste käekäik. Naiste hääle kuulamine toob kaasa võrdsema ühiskonna, kus on kõigil hea elada.



Praegune aeg nõuab meilt kõigilt, eriti aga poliitikutelt julgust ja otsustavust. Praegu ei vaja me ümmarguse jutu veeretajaid, praegu on vaja tegutseda. Me kõik võime tegutsedes eksida ja me kõik oleme ka eksinud. Sellegipoolest arvan ma, et parem on eksida kui mitte midagi tehes ennast eksimuste vastu kindlustada. Ka mul on loomulikult hetki, kus ma kahtlen. Peaministrina leian ma samas, et mul ei ole õigust loota, et kui probleeme ignoreerida, siis nad lahenevad iseenesest. Ei kao nad kusagile, pigem kasvavad veel suuremaks ja nende lahendamine muutub veel keerukamaks ja kallimaks.



Kõik me oleme tõenäoliselt tuttavad Shakespeare'i Hamleti monoloogi algusega: „Olla või mitte olla“? Vähesed on jaksanud selle monoloogi ka lõpuni lugeda, mis tegelikult räägib ängist otsustamise ees. Lõpp on nimelt järgmine:



„Nii kaalutlus teeb pelgureiks meid kõiki



ja südiduse loomulikust jumest



saab nukra mõtte põdur kahvatus“



Ma olen südamest tänulik nende kolme aasta ja 27 päeva eest, mis mulle on antud Eestit peaministrina teenida. Ma ei tea, kui kaua ma selles ametis veel suudan vastu pidada, aga ma luban teile, et iga minu otsus, iga minu samm on olnud kantud soovist teha Eesti paremaks, jõukamaks ja turvalisemaks riigiks. Ja ma luban teile, et ka tulevikus saavad just need kaalutlused olema minu tegutsemise pidepunktid – parem, jõukam ja turvalisem Eesti.



Soovin meile kõigile palju õnne, vastupidavust, otsustavust ja kaitsetahet Eesti Vabariigi 106. sünnipäeval.



Aitäh!
28.09.2024 17:00
10
4
Head sõbrad,



Paraku ei koosne maailm hetkel kaugeltki mitte ainult helgetest hetkedest. Probleeme on palju, nii meil kui ka mujal maailmas. Suures plaanis võib nii meie kui kogu maailma mured kokku võtta ühe sõnaga – sõda. Suure sõja algusest saab ülehomme kaks aastat. Juba kaks aastat tõrjub Ukraina rahvas oma agressiivse naabri – Venemaa – rünnakuid ja kaitseb ennast erakordse vaprusega kõigil rinnetel. Kaitseb end, kuna on näinud, mis juhtub siis, kui venelased võidavad.



Selge on see, et sõja venimine teenib Venemaa huve. Ukraina toetajate hulgas levib sõjaväsimus, seda on tunda-näha nii poliitikute kui erinevate riikide elanike seas. On pisut veider rääkida, et oleme sellest sõjast väsinud, kui me pole need, kes võitlevad. Ometi on igas Euroopa riigis olemas arvestatav hulk neid inimesi, kes leiavad, et ega see Venemaa tegelikult polegi nii hull. Isegi Eestis on poliitikuid, kes eriti ei varjagi, et neile tegelikult ei lähe korda see, mis saab Ukrainast ja ukrainlastest. Vaadake kasvõi hääletusi riigikogus ja veenduge ise.



Iga kord, kui kuulete juttu sellest, et oma rahvas on püksata aga ukrainlastele antakse viimanegi ära, võite kindlad olla, et jutt ei käi tegelikult ei pükstest ega ka viimasest sendist. Jutt käib ükskõiksuse ja võõraviha õhutamisest, jutt käib sellest, et mis see meie asi on, mis sellest Ukrainast saab. Mulle ei ole see ükskõik, meie valitsusele ei ole ükskõik, see ei tohiks olla ükskõik ühelegi eestimaalasele, kes hindab meie iseseisvust.



Igal ühel meist on mingid jutuajamised, mingid loetud lood, mis meid saadavad kogu elu. Mul on sellisteks lugudeks olnud mu vanaema ja ema räägitud lood nende pere küüditamisest ja elust Siberis. Mitte väga ammu lisandus veel üks lugu, mis tõenäoliselt kunagi ei unune. Võib-olla sellepärast, et olen ka ise ema. See on lugu ühest 8aastasest Ukraina poisist, kes sõja algul pidas päevikut. Tema päeviku esimene sissekanne algab sõnadega: „Sõda. 3.aprill. Pühapäev: magasin hästi, ärkasin üles, naeratasin, tõusin voodist ja lugesin kuni 25. leheküljeni. Mu vanaisa suri 26ndal. Mul on haav selja peal, nahk on maha kistud, minu õel on haav peas, emal on käe pealt liha maha rebitud ja jalas auk.“ Selle 8aastase lapse päeviku viimane sissekanne lõpeb paar kuud hiljem sõnadega: „Ja surid minu kaks koera ja mu vanaema Galja ja mu armas linn Mariupol on ka 24. veebruarist surnud.“ Need on ainult kaks lõiku selle lapse päevikust. Mitte ükski laps ei peaks kunagi midagi sellist läbi elama.



Ukraina president on sõja algusest palunud lääneriikidelt – sealhulgas meilt – abi, toetust ja solidaarsust. Ta ei ole meilt palunud, et me valaksime verd või riskiksime oma eludega. Ta on palunud meilt, et me oleksime valmis loobuma mõnest oma mugavusest selleks, et anda abi Ukrainale ja ukrainlastele. Nendele samadele ukrainlastele, kes juba kaks aastat valavad verd, higi ja pisaraid ka meie iseseisvuse eest.



Head kuulajad,



Ega meie elu siin Läänemere äärsel maalapil pole kunagi olnud lihtne, aga ta pole samas kunagi olnud parem, kui ta on praegu. Järgmine aasta saab olema veel parem ja nii edasi ja nii edasi. See ongi elu mõte. Lennart Meri võttis selle oleviku- ja tulevikunägemuse 1997. aastal kokku väga lihtsalt ja väga ausalt: „Olukord on sitt, kuid see on meie tuleviku väetis“. See oli tõsi siis ja on tõsi ka täna. Kuigi toona oli olukord muidugi veel palju hullem.



Täna oleme me edukas riik, mis kuulub NATOsse ja Euroopa Liitu, mida on ebastabiilses maailmas tabanud ajutised raskused. Aga me saame nendest üle. Meil on tugevad ja ustavad liitlased ja me panustame ka ise oma kaitsesse rohkem kui kunagi varem. Võrdleme 10 aasta taguse ajaga ja avastame, et meie kaitse-eelarve on selle aja jooksul neli korda suurem samas, kui kogu riigi eelarve maht on sama ajaga kasvanud ainult kaks korda.



Meil on ebameeldiv naaber, aga me tegutseme sihikindlalt selle nimel, et ta meid kunagi ei julgeks tülitada. Me teame täpselt, mida me tegema peame ja me teeme seda. Ka siis, kui mõni maksutõus teile eriti vastumeelne tundub lohutagu teid teadmine, et suure osa maksutuludest investeerime me oma riigi julgeolekusse. Olgu see siis investeeringutena otsestesse kaitsekulutustesse, energiajulgeolekusse või ka eestikeelsele haridusele üleminekusse. Me teeme ära palju asju, mida oleks tulnud ammu teha ja mida praegu edasi lükata oleks lihtsalt vastutustundetu.



Kallid sõbrad,



Kuna me juba maksutõusudeni jõudsime, siis räägin teile pisut ka neist lähemalt. Aasta eest, kui teile siinsamas kõnet pidasin, olid kohe-kohe tulemas riigikogu valimised. Tsiteerin ühte lõiku oma toona peetud kõnest:



„… tõsi ta on, et kõik arenenud riikide majandused on sellest sõjast pihta saanud. Ka Eesti. Ei saa kuidagi rõõmustada energiahindade kasvu ega sellest omakorda tulenevate kõrgete inflatsiooninumbrite üle. Ei ole midagi rõõmustavat ka selles, et meie eelarve on defitsiidis ja riigi võlakoormus kasvab. Oleme olnud sunnitud laenama raha nii vanade võlgade tagasimaksmiseks kui investeeringuteks kaitsekulutustesse. See on meie vabaduse hind.“



Selge on see, et puudujäägis riigieelarve ei ole jätkusuutlik ja meie taotlus peab olema naasmine tasakaalus eelarve poliitika juurde.



Me peame oma riigi tulud-kulud jälle tasakaalu saama. Madal võlakoormus on meie konkurentsieelis, mitte puudus, millest tuleb vabaneda“.



Nii rääkisin aasta tagasi vahetult enne valimisi. Kahjuks olid just selle koha peal kõik mikrofonid välja lülitatud ja minu sõnumit sellest, et meie riigieelarve on defitsiidis ning me peame naasma tasakaalus eelarve poliitika juurde ei kuulnud mitte keegi. Kusjuures see ei olnud kaugeltki ainus kord, mil valimiste eel sellest rääkisin, aga mikrofonid ei töötanud. Mille muuga seletada seda tohutut pahameeletormi, mis tõusis peale valimisi uue koalitsiooni eelarvepoliitika vastu. Meid kõiki, aga eriti mind, süüdistati selles, et me valetasime enne valimisi, kuna ei rääkinud sellest, milliseid makse kavatseme tõsta. Samuti võiks mulle ju ette heita, et me ei rääkinud ka riigieelarve kulude kärpimisest. Ometi, kui ma räägin tasakaalus eelarve poole liikumisest, siis millest ma muust veel räägin, kui mitte maksutõusudest, eelarve kärbetest või nende kahe kombinatsioonist. Enne valimisi täpset maksumuudatuste ja kärbete nimekirja ette vuristada võiksin vaid juhul, kui mul oleks väikseimgi lootus üksinda valitsus moodustada. Ütlen ausalt, seda lootust mul ei olnud.



Valimised toimusid 5. märtsil ja siis selgusid võimalike koalitsioonide moodustamise matemaatilised variandid. Valijate tahe sel korral oli, et valitsuskoalitsiooni moodustaksid Reformierakond, Eesti 200 ja Sotsiaaldemoraadid. Pärast seda tuli hakata otsima lahendusi probleemile, mille olemasolus valitseb koalitsioonis täielik üksmeel – meie riigi rahandus on halvas olukorras ja riigikaitse vajab täiendavat raha.



Nagu juba nentisin ei osanud valimiste eel pakkuda täpsemaid võimalusi ei maksutõusudeks ega kärbeteks. Siinkohal loen teile ette lõigu meie põhiseadusest. Põhiseaduse paragrahv 106 sätestab, et: Rahvahääletusele ei saa panna eelarve, maksude ja riigi rahaliste kohustuste küsimusi. Kommenteeritud väljaandes on selle sätte vajalikkuse kohta öeldud: peamiseks põhjuseks on vajadus vältida populismi ja rahva hetkemeeleolude ja ajutiste raskuste fataalset mõju.



Maksutõusud ei meeldi reeglina kellelegi. Ka mulle ei meeldi. Samas meeldib oma riik meile kõigile, või peaaegu kõigile. Oma riigi mõte on teha üheskoos asju, mida igaüks eraldi teha ei saa. Selleks tuleb koguda makse, et neid ühiseid toiminguid kinni maksta. Keegi tundmatu heategija ei maksa kinni riigi väljaminekuid. Olgu need siis väljaminekud riigikaitsesse, sotsiaalkaitsesse, õpetajate palkadeks või toetusteks. Ja me peame ka meeles pidama, et valitsus üksinda ei seljata ühtegi kriisi. Seda saame teha ainult kõik ühes koos, kokku hoides ja kokkuhoidlikult elades. Riik üksi ei saa kogu vastutust enda kanda võtta. Me kõik, iga inimene ja ettevõte, vastutame oma toimetuleku eest. Meie olemegi see oma riik, mingisugust teist Eestit ei ole meie kõrval olemas.



See väike Eesti on silmitsi väljakutsetega, mis on tekkinud tänu meie agressiivse naabri tegevusele. See sõda ei lõppe homme, selle sõjaga kaasnevad mured saadavad meid tõenäoliselt veel kaua. Aga me teame oma kogemustest, et iga kriis tähendab ka uusi võimalusi neile, kes on kiired ja nutikad. Me oleme näidanud oma võimekust kiirete muutustega kaasa minna ja neid vedada. Käesolev kriis on selgelt esile toonud suuri vajakajäämisi kogu maailma kaitsetööstuses.



Usk igavesti kestvasse rahusse on uinutanud paljusid riike ja ettevõtteid, kes peale külma sõja lõppu uskusid, et ajalugu ongi sellega otsa saanud. Üles ärkamine sellest unest on kaasa toonud kiirelt kasvanud vajaduse tarkade relvasüsteemide järele. See võiks olla väga suur võimalus Eestile jälle kord näidata oma võimekust.



Droonid, tark laskemoon, mehitamata sõjamasinad – need on näited ainult mõnedest relvadest, mille edukaks tootmiseks meil on head eeldused. Me oleme võimelised langetama kiireid poliitilisi otsuseid, meil on olemas ettevõtlikud inimesed ja nutikas tööjõud. Eestisse investeerimise vastu on viimasel ajal huvi üles näidanud mitmed suured rahvusvahelised kaitsetööstusettevõtted. See võiks anda olulise tõuke ka meie järgmiseks majandusarengu hüppeks. Hiljuti ütles üks ärimees, et me eestlased vingume ennast vaeseks. Tegutseme seekord vastupidiselt tema hinnangule ja rügame ennast rikkaks!



Kallid kaasmaalased,



Ma olen tänase seisuga olnud peaminister 3 aastat ja 27 päeva. Kogu see aeg on Eesti ja tegelikult kogu maailm sammunud ühest kriisist teise. Mitte ühelgi neist päevadest, pole ma saanud ärgata teadmisega, et nüüd on kriisid läbi. Ma ei räägi sellest mitte kaastunnet otsides, vaid tegelikult kõigile meile kaasa tundes. Sest tegelikult algas esimene kriis veel aasta enne minu ametisse astumist, nii et kokku oleme elanud juba 4 aastat permanentses kriisis. COVID, energiakriis, sõda, inflatsioon, majanduskriis on üksteisele järgnenud, üksteist võimendanud ja paraku lõppu pole neil veel näha.



Lisaks on meil veel üks kohalik kriis, millest on vähem räägitud, aga mis mõjutab tegelikult meid kõiki palju rohkem, kui oskame arvata. See on parlamentarismi kriis. Alguse sai see möödunud aasta riigikogu valimistest, mille tulemusi kaotajad erinevatel põhjustel tunnistada ei ole tahtnud. Selle asemel, et valijate tahet respekteerida, alustasid opositsioonierakonnad uue riigikogu kogunemise esimesest päevast seadusandja töö takistamist.



Poliitikas nimetatakse seda küll viisakamalt obstruktsiooniks, aga sisuliselt on see, mis riigikogus toimub, jonnimine. Tulemus – riigikogu on olnud pea täielikult seisakus. Riigikogus ei saa algatada ühtegi seaduseelnõud, kuna kõik eelnõud uputatakse massiliste muudatusettepanekute tulva alla. Seepärast on praktiliselt kogu seadusloome algatamine läinud valitsuse õlule, kelle ainuke päästerõngas on valitsusele põhiseadusega antud õigus siduda hääletused valitsuse usaldusküsimusega.



Samas selle sagedast kasutamist ei salli president. Riigikogus on endiselt pausile panduna oma teist lugemist ootamas paarkümmend eelnõu, milledele opositsioon on esitanud kokku 3000 sisutühja muudatusettepanekut.



Nende läbi hääletamine obstruktsiooni tingimustes võtaks 7–8 kuud puhast aega. Üks ootele pandud eelnõudest on näiteks Venemaa varade arestimise eelnõu, mille jõustumisel saaksime kasutada agressorriigi varasid Ukraina hüvanguks.



Me oleme olukorras, kus opositsioon nõuab, et vaatamata valimiskaotusele, viidaks ellu nende poliitikat või kui seda ei tehta, siis korraldataks erakorralised valimised.  Risk on suur, et kui see olukord mingil mõistlikul moel ei lahene, siis olemegi olukorras, kus erakorralised valimised järgnevad üksteisele ilma, et nende tulemused midagi muudaks. Ja inimesed muudkui kaugenevad demokraatiast kuna tundub, et niimoodi mitte midagi tehtud ei saa. Kui autokraatia tundub parem valitsemisvorm, siis tuleb lõpuks keegi, kes selliselt valitsema hakkab. Aga sellest ei ole kunagi tulnud midagi head.



Paraku on areng liberaalse demokraatia suunas viimastel aastatel tõsise tagasilöögi saanud nii kogu maailmas kui ka Euroopas. Selline taandareng muudab maailma ebaturvalisemaks. Demokraatlikud riigid omavahelisi lahkarvamusi sõjalisel teel ei lahenda. Ainuüksi see teadmine peaks olema piisav põhjus meile kõigile mitte kunagi enam kordamaks neid vigu, mida tegid meie poliitikud eelmise sajandi 30ndatel aastatel.



Head kuulajad,



Minult küsitakse päris tihti, et miks ma poliitikas olen ja kuidas sellele vastu pean. Kui eriti musta huumoriga sellele küsimusele vastata, siis võib ju appi võtta ühe Juhan Viidingu luuletuse viimase salmi. See kõlab nii:



„Pea vastu veel need mõnikümmend talve



ja hinge riismed välja sureta.



Ja kui sa viimast korda ära kolid,



siis sinu ainsa, eluaegse palve



me unustame, ole mureta“.



Nii hullusti ehk ei lähe ja keegi ei pea muretsema, et ma veel „mõnikümmend talve“ peaministrina vastu pean, aga küsimused „miks“ ja „kaua“ tuletavad ennast ikka aeg-ajalt meelde. Ma olen uhke ja tänulik, et olen sellel raskel kriisiderohkel ajal peaministri tööd saanud teha. Vahel on see mul paremini, vahel halvemini välja kukkunud. Nagu meil kõigil. Millega iga peaminister meelde jääb, ütleb ajalugu. Kuid on üks asi, mille poolest mina kindlasti varasematest erinen on see, et ma olen Eesti esimene naispeaminister. Ma mõtlen päris sageli sellele, et kas naisena poliitikas tippu tõusmine ikka on päris tervislik tegevus?



Isegi möödunud aasta menufilmis nenditi naiste kohta, et: „Naine olla on võimatu ülesanne. Me peame olema kogu aeg erakordsed, aga kuidagi läheb see alati valesti. Sul peab olema raha, aga sa ei tohi nõuda raha oma töö eest, sest siis sa tundud olevat ahnepäits; sa pead vastutama meeste halva käitumise pärast, mis on ju iseenesest rumal, aga kui sa sellest räägid, oled hädaldaja ja mängid ohvrit; ja sa pead alati olema tänulik; sa ei tohi kunagi jääda vanaks, olla ebaviisakas, uhkustada millegagi, olla isekas, kukkuda, eksida, oma hirmu välja näidata, sa ei tohi unustada oma kohta  –  see kõik on liiga raske ja vastuoluline, ja keegi ei anna sulle selle eest medalit ega täna sind. Ja päeva lõpuks selgub, et sa mitte ainult ei tee kõike valesti, vaid et sa oled ka kõiges süüdi.“



Ometi on meil Eestis üle poole elanikkonnast naised. Naiste potentsiaali kasutamata jätmine on ühiskonnana lihtsalt rumal. Ühiskonnad, kus naised tunnevad end hästi, on rikkamad ja õnnelikumad, sest sellest sõltub ka meie laste käekäik. Naiste hääle kuulamine toob kaasa võrdsema ühiskonna, kus on kõigil hea elada.



Praegune aeg nõuab meilt kõigilt, eriti aga poliitikutelt julgust ja otsustavust. Praegu ei vaja me ümmarguse jutu veeretajaid, praegu on vaja tegutseda. Me kõik võime tegutsedes eksida ja me kõik oleme ka eksinud. Sellegipoolest arvan ma, et parem on eksida kui mitte midagi tehes ennast eksimuste vastu kindlustada. Ka mul on loomulikult hetki, kus ma kahtlen. Peaministrina leian ma samas, et mul ei ole õigust loota, et kui probleeme ignoreerida, siis nad lahenevad iseenesest. Ei kao nad kusagile, pigem kasvavad veel suuremaks ja nende lahendamine muutub veel keerukamaks ja kallimaks.



Kõik me oleme tõenäoliselt tuttavad Shakespeare'i Hamleti monoloogi algusega: „Olla või mitte olla“? Vähesed on jaksanud selle monoloogi ka lõpuni lugeda, mis tegelikult räägib ängist otsustamise ees. Lõpp on nimelt järgmine:



„Nii kaalutlus teeb pelgureiks meid kõiki



ja südiduse loomulikust jumest



saab nukra mõtte põdur kahvatus“



Ma olen südamest tänulik nende kolme aasta ja 27 päeva eest, mis mulle on antud Eestit peaministrina teenida. Ma ei tea, kui kaua ma selles ametis veel suudan vastu pidada, aga ma luban teile, et iga minu otsus, iga minu samm on olnud kantud soovist teha Eesti paremaks, jõukamaks ja turvalisemaks riigiks. Ja ma luban teile, et ka tulevikus saavad just need kaalutlused olema minu tegutsemise pidepunktid – parem, jõukam ja turvalisem Eesti.



Soovin meile kõigile palju õnne, vastupidavust, otsustavust ja kaitsetahet Eesti Vabariigi 106. sünnipäeval.



Aitäh!
28.09.2024 17:00
8
4
Head sõbrad,



Paraku ei koosne maailm hetkel kaugeltki mitte ainult helgetest hetkedest. Probleeme on palju, nii meil kui ka mujal maailmas. Suures plaanis võib nii meie kui kogu maailma mured kokku võtta ühe sõnaga – sõda. Suure sõja algusest saab ülehomme kaks aastat. Juba kaks aastat tõrjub Ukraina rahvas oma agressiivse naabri – Venemaa – rünnakuid ja kaitseb ennast erakordse vaprusega kõigil rinnetel. Kaitseb end, kuna on näinud, mis juhtub siis, kui venelased võidavad.



Selge on see, et sõja venimine teenib Venemaa huve. Ukraina toetajate hulgas levib sõjaväsimus, seda on tunda-näha nii poliitikute kui erinevate riikide elanike seas. On pisut veider rääkida, et oleme sellest sõjast väsinud, kui me pole need, kes võitlevad. Ometi on igas Euroopa riigis olemas arvestatav hulk neid inimesi, kes leiavad, et ega see Venemaa tegelikult polegi nii hull. Isegi Eestis on poliitikuid, kes eriti ei varjagi, et neile tegelikult ei lähe korda see, mis saab Ukrainast ja ukrainlastest. Vaadake kasvõi hääletusi riigikogus ja veenduge ise.



Iga kord, kui kuulete juttu sellest, et oma rahvas on püksata aga ukrainlastele antakse viimanegi ära, võite kindlad olla, et jutt ei käi tegelikult ei pükstest ega ka viimasest sendist. Jutt käib ükskõiksuse ja võõraviha õhutamisest, jutt käib sellest, et mis see meie asi on, mis sellest Ukrainast saab. Mulle ei ole see ükskõik, meie valitsusele ei ole ükskõik, see ei tohiks olla ükskõik ühelegi eestimaalasele, kes hindab meie iseseisvust.



Igal ühel meist on mingid jutuajamised, mingid loetud lood, mis meid saadavad kogu elu. Mul on sellisteks lugudeks olnud mu vanaema ja ema räägitud lood nende pere küüditamisest ja elust Siberis. Mitte väga ammu lisandus veel üks lugu, mis tõenäoliselt kunagi ei unune. Võib-olla sellepärast, et olen ka ise ema. See on lugu ühest 8aastasest Ukraina poisist, kes sõja algul pidas päevikut. Tema päeviku esimene sissekanne algab sõnadega: „Sõda. 3.aprill. Pühapäev: magasin hästi, ärkasin üles, naeratasin, tõusin voodist ja lugesin kuni 25. leheküljeni. Mu vanaisa suri 26ndal. Mul on haav selja peal, nahk on maha kistud, minu õel on haav peas, emal on käe pealt liha maha rebitud ja jalas auk.“ Selle 8aastase lapse päeviku viimane sissekanne lõpeb paar kuud hiljem sõnadega: „Ja surid minu kaks koera ja mu vanaema Galja ja mu armas linn Mariupol on ka 24. veebruarist surnud.“ Need on ainult kaks lõiku selle lapse päevikust. Mitte ükski laps ei peaks kunagi midagi sellist läbi elama.



Ukraina president on sõja algusest palunud lääneriikidelt – sealhulgas meilt – abi, toetust ja solidaarsust. Ta ei ole meilt palunud, et me valaksime verd või riskiksime oma eludega. Ta on palunud meilt, et me oleksime valmis loobuma mõnest oma mugavusest selleks, et anda abi Ukrainale ja ukrainlastele. Nendele samadele ukrainlastele, kes juba kaks aastat valavad verd, higi ja pisaraid ka meie iseseisvuse eest.



Head kuulajad,



Ega meie elu siin Läänemere äärsel maalapil pole kunagi olnud lihtne, aga ta pole samas kunagi olnud parem, kui ta on praegu. Järgmine aasta saab olema veel parem ja nii edasi ja nii edasi. See ongi elu mõte. Lennart Meri võttis selle oleviku- ja tulevikunägemuse 1997. aastal kokku väga lihtsalt ja väga ausalt: „Olukord on sitt, kuid see on meie tuleviku väetis“. See oli tõsi siis ja on tõsi ka täna. Kuigi toona oli olukord muidugi veel palju hullem.



Täna oleme me edukas riik, mis kuulub NATOsse ja Euroopa Liitu, mida on ebastabiilses maailmas tabanud ajutised raskused. Aga me saame nendest üle. Meil on tugevad ja ustavad liitlased ja me panustame ka ise oma kaitsesse rohkem kui kunagi varem. Võrdleme 10 aasta taguse ajaga ja avastame, et meie kaitse-eelarve on selle aja jooksul neli korda suurem samas, kui kogu riigi eelarve maht on sama ajaga kasvanud ainult kaks korda.



Meil on ebameeldiv naaber, aga me tegutseme sihikindlalt selle nimel, et ta meid kunagi ei julgeks tülitada. Me teame täpselt, mida me tegema peame ja me teeme seda. Ka siis, kui mõni maksutõus teile eriti vastumeelne tundub lohutagu teid teadmine, et suure osa maksutuludest investeerime me oma riigi julgeolekusse. Olgu see siis investeeringutena otsestesse kaitsekulutustesse, energiajulgeolekusse või ka eestikeelsele haridusele üleminekusse. Me teeme ära palju asju, mida oleks tulnud ammu teha ja mida praegu edasi lükata oleks lihtsalt vastutustundetu.



Kallid sõbrad,



Kuna me juba maksutõusudeni jõudsime, siis räägin teile pisut ka neist lähemalt. Aasta eest, kui teile siinsamas kõnet pidasin, olid kohe-kohe tulemas riigikogu valimised. Tsiteerin ühte lõiku oma toona peetud kõnest:



„… tõsi ta on, et kõik arenenud riikide majandused on sellest sõjast pihta saanud. Ka Eesti. Ei saa kuidagi rõõmustada energiahindade kasvu ega sellest omakorda tulenevate kõrgete inflatsiooninumbrite üle. Ei ole midagi rõõmustavat ka selles, et meie eelarve on defitsiidis ja riigi võlakoormus kasvab. Oleme olnud sunnitud laenama raha nii vanade võlgade tagasimaksmiseks kui investeeringuteks kaitsekulutustesse. See on meie vabaduse hind.“



Selge on see, et puudujäägis riigieelarve ei ole jätkusuutlik ja meie taotlus peab olema naasmine tasakaalus eelarve poliitika juurde.



Me peame oma riigi tulud-kulud jälle tasakaalu saama. Madal võlakoormus on meie konkurentsieelis, mitte puudus, millest tuleb vabaneda“.



Nii rääkisin aasta tagasi vahetult enne valimisi. Kahjuks olid just selle koha peal kõik mikrofonid välja lülitatud ja minu sõnumit sellest, et meie riigieelarve on defitsiidis ning me peame naasma tasakaalus eelarve poliitika juurde ei kuulnud mitte keegi. Kusjuures see ei olnud kaugeltki ainus kord, mil valimiste eel sellest rääkisin, aga mikrofonid ei töötanud. Mille muuga seletada seda tohutut pahameeletormi, mis tõusis peale valimisi uue koalitsiooni eelarvepoliitika vastu. Meid kõiki, aga eriti mind, süüdistati selles, et me valetasime enne valimisi, kuna ei rääkinud sellest, milliseid makse kavatseme tõsta. Samuti võiks mulle ju ette heita, et me ei rääkinud ka riigieelarve kulude kärpimisest. Ometi, kui ma räägin tasakaalus eelarve poole liikumisest, siis millest ma muust veel räägin, kui mitte maksutõusudest, eelarve kärbetest või nende kahe kombinatsioonist. Enne valimisi täpset maksumuudatuste ja kärbete nimekirja ette vuristada võiksin vaid juhul, kui mul oleks väikseimgi lootus üksinda valitsus moodustada. Ütlen ausalt, seda lootust mul ei olnud.



Valimised toimusid 5. märtsil ja siis selgusid võimalike koalitsioonide moodustamise matemaatilised variandid. Valijate tahe sel korral oli, et valitsuskoalitsiooni moodustaksid Reformierakond, Eesti 200 ja Sotsiaaldemoraadid. Pärast seda tuli hakata otsima lahendusi probleemile, mille olemasolus valitseb koalitsioonis täielik üksmeel – meie riigi rahandus on halvas olukorras ja riigikaitse vajab täiendavat raha.



Nagu juba nentisin ei osanud valimiste eel pakkuda täpsemaid võimalusi ei maksutõusudeks ega kärbeteks. Siinkohal loen teile ette lõigu meie põhiseadusest. Põhiseaduse paragrahv 106 sätestab, et: Rahvahääletusele ei saa panna eelarve, maksude ja riigi rahaliste kohustuste küsimusi. Kommenteeritud väljaandes on selle sätte vajalikkuse kohta öeldud: peamiseks põhjuseks on vajadus vältida populismi ja rahva hetkemeeleolude ja ajutiste raskuste fataalset mõju.



Maksutõusud ei meeldi reeglina kellelegi. Ka mulle ei meeldi. Samas meeldib oma riik meile kõigile, või peaaegu kõigile. Oma riigi mõte on teha üheskoos asju, mida igaüks eraldi teha ei saa. Selleks tuleb koguda makse, et neid ühiseid toiminguid kinni maksta. Keegi tundmatu heategija ei maksa kinni riigi väljaminekuid. Olgu need siis väljaminekud riigikaitsesse, sotsiaalkaitsesse, õpetajate palkadeks või toetusteks. Ja me peame ka meeles pidama, et valitsus üksinda ei seljata ühtegi kriisi. Seda saame teha ainult kõik ühes koos, kokku hoides ja kokkuhoidlikult elades. Riik üksi ei saa kogu vastutust enda kanda võtta. Me kõik, iga inimene ja ettevõte, vastutame oma toimetuleku eest. Meie olemegi see oma riik, mingisugust teist Eestit ei ole meie kõrval olemas.



See väike Eesti on silmitsi väljakutsetega, mis on tekkinud tänu meie agressiivse naabri tegevusele. See sõda ei lõppe homme, selle sõjaga kaasnevad mured saadavad meid tõenäoliselt veel kaua. Aga me teame oma kogemustest, et iga kriis tähendab ka uusi võimalusi neile, kes on kiired ja nutikad. Me oleme näidanud oma võimekust kiirete muutustega kaasa minna ja neid vedada. Käesolev kriis on selgelt esile toonud suuri vajakajäämisi kogu maailma kaitsetööstuses.



Usk igavesti kestvasse rahusse on uinutanud paljusid riike ja ettevõtteid, kes peale külma sõja lõppu uskusid, et ajalugu ongi sellega otsa saanud. Üles ärkamine sellest unest on kaasa toonud kiirelt kasvanud vajaduse tarkade relvasüsteemide järele. See võiks olla väga suur võimalus Eestile jälle kord näidata oma võimekust.



Droonid, tark laskemoon, mehitamata sõjamasinad – need on näited ainult mõnedest relvadest, mille edukaks tootmiseks meil on head eeldused. Me oleme võimelised langetama kiireid poliitilisi otsuseid, meil on olemas ettevõtlikud inimesed ja nutikas tööjõud. Eestisse investeerimise vastu on viimasel ajal huvi üles näidanud mitmed suured rahvusvahelised kaitsetööstusettevõtted. See võiks anda olulise tõuke ka meie järgmiseks majandusarengu hüppeks. Hiljuti ütles üks ärimees, et me eestlased vingume ennast vaeseks. Tegutseme seekord vastupidiselt tema hinnangule ja rügame ennast rikkaks!



Kallid kaasmaalased,



Ma olen tänase seisuga olnud peaminister 3 aastat ja 27 päeva. Kogu see aeg on Eesti ja tegelikult kogu maailm sammunud ühest kriisist teise. Mitte ühelgi neist päevadest, pole ma saanud ärgata teadmisega, et nüüd on kriisid läbi. Ma ei räägi sellest mitte kaastunnet otsides, vaid tegelikult kõigile meile kaasa tundes. Sest tegelikult algas esimene kriis veel aasta enne minu ametisse astumist, nii et kokku oleme elanud juba 4 aastat permanentses kriisis. COVID, energiakriis, sõda, inflatsioon, majanduskriis on üksteisele järgnenud, üksteist võimendanud ja paraku lõppu pole neil veel näha.



Lisaks on meil veel üks kohalik kriis, millest on vähem räägitud, aga mis mõjutab tegelikult meid kõiki palju rohkem, kui oskame arvata. See on parlamentarismi kriis. Alguse sai see möödunud aasta riigikogu valimistest, mille tulemusi kaotajad erinevatel põhjustel tunnistada ei ole tahtnud. Selle asemel, et valijate tahet respekteerida, alustasid opositsioonierakonnad uue riigikogu kogunemise esimesest päevast seadusandja töö takistamist.



Poliitikas nimetatakse seda küll viisakamalt obstruktsiooniks, aga sisuliselt on see, mis riigikogus toimub, jonnimine. Tulemus – riigikogu on olnud pea täielikult seisakus. Riigikogus ei saa algatada ühtegi seaduseelnõud, kuna kõik eelnõud uputatakse massiliste muudatusettepanekute tulva alla. Seepärast on praktiliselt kogu seadusloome algatamine läinud valitsuse õlule, kelle ainuke päästerõngas on valitsusele põhiseadusega antud õigus siduda hääletused valitsuse usaldusküsimusega.



Samas selle sagedast kasutamist ei salli president. Riigikogus on endiselt pausile panduna oma teist lugemist ootamas paarkümmend eelnõu, milledele opositsioon on esitanud kokku 3000 sisutühja muudatusettepanekut.



Nende läbi hääletamine obstruktsiooni tingimustes võtaks 7–8 kuud puhast aega. Üks ootele pandud eelnõudest on näiteks Venemaa varade arestimise eelnõu, mille jõustumisel saaksime kasutada agressorriigi varasid Ukraina hüvanguks.



Me oleme olukorras, kus opositsioon nõuab, et vaatamata valimiskaotusele, viidaks ellu nende poliitikat või kui seda ei tehta, siis korraldataks erakorralised valimised.  Risk on suur, et kui see olukord mingil mõistlikul moel ei lahene, siis olemegi olukorras, kus erakorralised valimised järgnevad üksteisele ilma, et nende tulemused midagi muudaks. Ja inimesed muudkui kaugenevad demokraatiast kuna tundub, et niimoodi mitte midagi tehtud ei saa. Kui autokraatia tundub parem valitsemisvorm, siis tuleb lõpuks keegi, kes selliselt valitsema hakkab. Aga sellest ei ole kunagi tulnud midagi head.



Paraku on areng liberaalse demokraatia suunas viimastel aastatel tõsise tagasilöögi saanud nii kogu maailmas kui ka Euroopas. Selline taandareng muudab maailma ebaturvalisemaks. Demokraatlikud riigid omavahelisi lahkarvamusi sõjalisel teel ei lahenda. Ainuüksi see teadmine peaks olema piisav põhjus meile kõigile mitte kunagi enam kordamaks neid vigu, mida tegid meie poliitikud eelmise sajandi 30ndatel aastatel.



Head kuulajad,



Minult küsitakse päris tihti, et miks ma poliitikas olen ja kuidas sellele vastu pean. Kui eriti musta huumoriga sellele küsimusele vastata, siis võib ju appi võtta ühe Juhan Viidingu luuletuse viimase salmi. See kõlab nii:



„Pea vastu veel need mõnikümmend talve



ja hinge riismed välja sureta.



Ja kui sa viimast korda ära kolid,



siis sinu ainsa, eluaegse palve



me unustame, ole mureta“.



Nii hullusti ehk ei lähe ja keegi ei pea muretsema, et ma veel „mõnikümmend talve“ peaministrina vastu pean, aga küsimused „miks“ ja „kaua“ tuletavad ennast ikka aeg-ajalt meelde. Ma olen uhke ja tänulik, et olen sellel raskel kriisiderohkel ajal peaministri tööd saanud teha. Vahel on see mul paremini, vahel halvemini välja kukkunud. Nagu meil kõigil. Millega iga peaminister meelde jääb, ütleb ajalugu. Kuid on üks asi, mille poolest mina kindlasti varasematest erinen on see, et ma olen Eesti esimene naispeaminister. Ma mõtlen päris sageli sellele, et kas naisena poliitikas tippu tõusmine ikka on päris tervislik tegevus?



Isegi möödunud aasta menufilmis nenditi naiste kohta, et: „Naine olla on võimatu ülesanne. Me peame olema kogu aeg erakordsed, aga kuidagi läheb see alati valesti. Sul peab olema raha, aga sa ei tohi nõuda raha oma töö eest, sest siis sa tundud olevat ahnepäits; sa pead vastutama meeste halva käitumise pärast, mis on ju iseenesest rumal, aga kui sa sellest räägid, oled hädaldaja ja mängid ohvrit; ja sa pead alati olema tänulik; sa ei tohi kunagi jääda vanaks, olla ebaviisakas, uhkustada millegagi, olla isekas, kukkuda, eksida, oma hirmu välja näidata, sa ei tohi unustada oma kohta  –  see kõik on liiga raske ja vastuoluline, ja keegi ei anna sulle selle eest medalit ega täna sind. Ja päeva lõpuks selgub, et sa mitte ainult ei tee kõike valesti, vaid et sa oled ka kõiges süüdi.“



Ometi on meil Eestis üle poole elanikkonnast naised. Naiste potentsiaali kasutamata jätmine on ühiskonnana lihtsalt rumal. Ühiskonnad, kus naised tunnevad end hästi, on rikkamad ja õnnelikumad, sest sellest sõltub ka meie laste käekäik. Naiste hääle kuulamine toob kaasa võrdsema ühiskonna, kus on kõigil hea elada.



Praegune aeg nõuab meilt kõigilt, eriti aga poliitikutelt julgust ja otsustavust. Praegu ei vaja me ümmarguse jutu veeretajaid, praegu on vaja tegutseda. Me kõik võime tegutsedes eksida ja me kõik oleme ka eksinud. Sellegipoolest arvan ma, et parem on eksida kui mitte midagi tehes ennast eksimuste vastu kindlustada. Ka mul on loomulikult hetki, kus ma kahtlen. Peaministrina leian ma samas, et mul ei ole õigust loota, et kui probleeme ignoreerida, siis nad lahenevad iseenesest. Ei kao nad kusagile, pigem kasvavad veel suuremaks ja nende lahendamine muutub veel keerukamaks ja kallimaks.



Kõik me oleme tõenäoliselt tuttavad Shakespeare'i Hamleti monoloogi algusega: „Olla või mitte olla“? Vähesed on jaksanud selle monoloogi ka lõpuni lugeda, mis tegelikult räägib ängist otsustamise ees. Lõpp on nimelt järgmine:



„Nii kaalutlus teeb pelgureiks meid kõiki



ja südiduse loomulikust jumest



saab nukra mõtte põdur kahvatus“



Ma olen südamest tänulik nende kolme aasta ja 27 päeva eest, mis mulle on antud Eestit peaministrina teenida. Ma ei tea, kui kaua ma selles ametis veel suudan vastu pidada, aga ma luban teile, et iga minu otsus, iga minu samm on olnud kantud soovist teha Eesti paremaks, jõukamaks ja turvalisemaks riigiks. Ja ma luban teile, et ka tulevikus saavad just need kaalutlused olema minu tegutsemise pidepunktid – parem, jõukam ja turvalisem Eesti.



Soovin meile kõigile palju õnne, vastupidavust, otsustavust ja kaitsetahet Eesti Vabariigi 106. sünnipäeval.



Aitäh!
28.09.2024 19:25
6
3
Head sõbrad,



Paraku ei koosne maailm hetkel kaugeltki mitte ainult helgetest hetkedest. Probleeme on palju, nii meil kui ka mujal maailmas. Suures plaanis võib nii meie kui kogu maailma mured kokku võtta ühe sõnaga – sõda. Suure sõja algusest saab ülehomme kaks aastat. Juba kaks aastat tõrjub Ukraina rahvas oma agressiivse naabri – Venemaa – rünnakuid ja kaitseb ennast erakordse vaprusega kõigil rinnetel. Kaitseb end, kuna on näinud, mis juhtub siis, kui venelased võidavad.



Selge on see, et sõja venimine teenib Venemaa huve. Ukraina toetajate hulgas levib sõjaväsimus, seda on tunda-näha nii poliitikute kui erinevate riikide elanike seas. On pisut veider rääkida, et oleme sellest sõjast väsinud, kui me pole need, kes võitlevad. Ometi on igas Euroopa riigis olemas arvestatav hulk neid inimesi, kes leiavad, et ega see Venemaa tegelikult polegi nii hull. Isegi Eestis on poliitikuid, kes eriti ei varjagi, et neile tegelikult ei lähe korda see, mis saab Ukrainast ja ukrainlastest. Vaadake kasvõi hääletusi riigikogus ja veenduge ise.



Iga kord, kui kuulete juttu sellest, et oma rahvas on püksata aga ukrainlastele antakse viimanegi ära, võite kindlad olla, et jutt ei käi tegelikult ei pükstest ega ka viimasest sendist. Jutt käib ükskõiksuse ja võõraviha õhutamisest, jutt käib sellest, et mis see meie asi on, mis sellest Ukrainast saab. Mulle ei ole see ükskõik, meie valitsusele ei ole ükskõik, see ei tohiks olla ükskõik ühelegi eestimaalasele, kes hindab meie iseseisvust.



Igal ühel meist on mingid jutuajamised, mingid loetud lood, mis meid saadavad kogu elu. Mul on sellisteks lugudeks olnud mu vanaema ja ema räägitud lood nende pere küüditamisest ja elust Siberis. Mitte väga ammu lisandus veel üks lugu, mis tõenäoliselt kunagi ei unune. Võib-olla sellepärast, et olen ka ise ema. See on lugu ühest 8aastasest Ukraina poisist, kes sõja algul pidas päevikut. Tema päeviku esimene sissekanne algab sõnadega: „Sõda. 3.aprill. Pühapäev: magasin hästi, ärkasin üles, naeratasin, tõusin voodist ja lugesin kuni 25. leheküljeni. Mu vanaisa suri 26ndal. Mul on haav selja peal, nahk on maha kistud, minu õel on haav peas, emal on käe pealt liha maha rebitud ja jalas auk.“ Selle 8aastase lapse päeviku viimane sissekanne lõpeb paar kuud hiljem sõnadega: „Ja surid minu kaks koera ja mu vanaema Galja ja mu armas linn Mariupol on ka 24. veebruarist surnud.“ Need on ainult kaks lõiku selle lapse päevikust. Mitte ükski laps ei peaks kunagi midagi sellist läbi elama.



Ukraina president on sõja algusest palunud lääneriikidelt – sealhulgas meilt – abi, toetust ja solidaarsust. Ta ei ole meilt palunud, et me valaksime verd või riskiksime oma eludega. Ta on palunud meilt, et me oleksime valmis loobuma mõnest oma mugavusest selleks, et anda abi Ukrainale ja ukrainlastele. Nendele samadele ukrainlastele, kes juba kaks aastat valavad verd, higi ja pisaraid ka meie iseseisvuse eest.



Head kuulajad,



Ega meie elu siin Läänemere äärsel maalapil pole kunagi olnud lihtne, aga ta pole samas kunagi olnud parem, kui ta on praegu. Järgmine aasta saab olema veel parem ja nii edasi ja nii edasi. See ongi elu mõte. Lennart Meri võttis selle oleviku- ja tulevikunägemuse 1997. aastal kokku väga lihtsalt ja väga ausalt: „Olukord on sitt, kuid see on meie tuleviku väetis“. See oli tõsi siis ja on tõsi ka täna. Kuigi toona oli olukord muidugi veel palju hullem.



Täna oleme me edukas riik, mis kuulub NATOsse ja Euroopa Liitu, mida on ebastabiilses maailmas tabanud ajutised raskused. Aga me saame nendest üle. Meil on tugevad ja ustavad liitlased ja me panustame ka ise oma kaitsesse rohkem kui kunagi varem. Võrdleme 10 aasta taguse ajaga ja avastame, et meie kaitse-eelarve on selle aja jooksul neli korda suurem samas, kui kogu riigi eelarve maht on sama ajaga kasvanud ainult kaks korda.



Meil on ebameeldiv naaber, aga me tegutseme sihikindlalt selle nimel, et ta meid kunagi ei julgeks tülitada. Me teame täpselt, mida me tegema peame ja me teeme seda. Ka siis, kui mõni maksutõus teile eriti vastumeelne tundub lohutagu teid teadmine, et suure osa maksutuludest investeerime me oma riigi julgeolekusse. Olgu see siis investeeringutena otsestesse kaitsekulutustesse, energiajulgeolekusse või ka eestikeelsele haridusele üleminekusse. Me teeme ära palju asju, mida oleks tulnud ammu teha ja mida praegu edasi lükata oleks lihtsalt vastutustundetu.



Kallid sõbrad,



Kuna me juba maksutõusudeni jõudsime, siis räägin teile pisut ka neist lähemalt. Aasta eest, kui teile siinsamas kõnet pidasin, olid kohe-kohe tulemas riigikogu valimised. Tsiteerin ühte lõiku oma toona peetud kõnest:



„… tõsi ta on, et kõik arenenud riikide majandused on sellest sõjast pihta saanud. Ka Eesti. Ei saa kuidagi rõõmustada energiahindade kasvu ega sellest omakorda tulenevate kõrgete inflatsiooninumbrite üle. Ei ole midagi rõõmustavat ka selles, et meie eelarve on defitsiidis ja riigi võlakoormus kasvab. Oleme olnud sunnitud laenama raha nii vanade võlgade tagasimaksmiseks kui investeeringuteks kaitsekulutustesse. See on meie vabaduse hind.“



Selge on see, et puudujäägis riigieelarve ei ole jätkusuutlik ja meie taotlus peab olema naasmine tasakaalus eelarve poliitika juurde.



Me peame oma riigi tulud-kulud jälle tasakaalu saama. Madal võlakoormus on meie konkurentsieelis, mitte puudus, millest tuleb vabaneda“.



Nii rääkisin aasta tagasi vahetult enne valimisi. Kahjuks olid just selle koha peal kõik mikrofonid välja lülitatud ja minu sõnumit sellest, et meie riigieelarve on defitsiidis ning me peame naasma tasakaalus eelarve poliitika juurde ei kuulnud mitte keegi. Kusjuures see ei olnud kaugeltki ainus kord, mil valimiste eel sellest rääkisin, aga mikrofonid ei töötanud. Mille muuga seletada seda tohutut pahameeletormi, mis tõusis peale valimisi uue koalitsiooni eelarvepoliitika vastu. Meid kõiki, aga eriti mind, süüdistati selles, et me valetasime enne valimisi, kuna ei rääkinud sellest, milliseid makse kavatseme tõsta. Samuti võiks mulle ju ette heita, et me ei rääkinud ka riigieelarve kulude kärpimisest. Ometi, kui ma räägin tasakaalus eelarve poole liikumisest, siis millest ma muust veel räägin, kui mitte maksutõusudest, eelarve kärbetest või nende kahe kombinatsioonist. Enne valimisi täpset maksumuudatuste ja kärbete nimekirja ette vuristada võiksin vaid juhul, kui mul oleks väikseimgi lootus üksinda valitsus moodustada. Ütlen ausalt, seda lootust mul ei olnud.



Valimised toimusid 5. märtsil ja siis selgusid võimalike koalitsioonide moodustamise matemaatilised variandid. Valijate tahe sel korral oli, et valitsuskoalitsiooni moodustaksid Reformierakond, Eesti 200 ja Sotsiaaldemoraadid. Pärast seda tuli hakata otsima lahendusi probleemile, mille olemasolus valitseb koalitsioonis täielik üksmeel – meie riigi rahandus on halvas olukorras ja riigikaitse vajab täiendavat raha.



Nagu juba nentisin ei osanud valimiste eel pakkuda täpsemaid võimalusi ei maksutõusudeks ega kärbeteks. Siinkohal loen teile ette lõigu meie põhiseadusest. Põhiseaduse paragrahv 106 sätestab, et: Rahvahääletusele ei saa panna eelarve, maksude ja riigi rahaliste kohustuste küsimusi. Kommenteeritud väljaandes on selle sätte vajalikkuse kohta öeldud: peamiseks põhjuseks on vajadus vältida populismi ja rahva hetkemeeleolude ja ajutiste raskuste fataalset mõju.



Maksutõusud ei meeldi reeglina kellelegi. Ka mulle ei meeldi. Samas meeldib oma riik meile kõigile, või peaaegu kõigile. Oma riigi mõte on teha üheskoos asju, mida igaüks eraldi teha ei saa. Selleks tuleb koguda makse, et neid ühiseid toiminguid kinni maksta. Keegi tundmatu heategija ei maksa kinni riigi väljaminekuid. Olgu need siis väljaminekud riigikaitsesse, sotsiaalkaitsesse, õpetajate palkadeks või toetusteks. Ja me peame ka meeles pidama, et valitsus üksinda ei seljata ühtegi kriisi. Seda saame teha ainult kõik ühes koos, kokku hoides ja kokkuhoidlikult elades. Riik üksi ei saa kogu vastutust enda kanda võtta. Me kõik, iga inimene ja ettevõte, vastutame oma toimetuleku eest. Meie olemegi see oma riik, mingisugust teist Eestit ei ole meie kõrval olemas.



See väike Eesti on silmitsi väljakutsetega, mis on tekkinud tänu meie agressiivse naabri tegevusele. See sõda ei lõppe homme, selle sõjaga kaasnevad mured saadavad meid tõenäoliselt veel kaua. Aga me teame oma kogemustest, et iga kriis tähendab ka uusi võimalusi neile, kes on kiired ja nutikad. Me oleme näidanud oma võimekust kiirete muutustega kaasa minna ja neid vedada. Käesolev kriis on selgelt esile toonud suuri vajakajäämisi kogu maailma kaitsetööstuses.



Usk igavesti kestvasse rahusse on uinutanud paljusid riike ja ettevõtteid, kes peale külma sõja lõppu uskusid, et ajalugu ongi sellega otsa saanud. Üles ärkamine sellest unest on kaasa toonud kiirelt kasvanud vajaduse tarkade relvasüsteemide järele. See võiks olla väga suur võimalus Eestile jälle kord näidata oma võimekust.



Droonid, tark laskemoon, mehitamata sõjamasinad – need on näited ainult mõnedest relvadest, mille edukaks tootmiseks meil on head eeldused. Me oleme võimelised langetama kiireid poliitilisi otsuseid, meil on olemas ettevõtlikud inimesed ja nutikas tööjõud. Eestisse investeerimise vastu on viimasel ajal huvi üles näidanud mitmed suured rahvusvahelised kaitsetööstusettevõtted. See võiks anda olulise tõuke ka meie järgmiseks majandusarengu hüppeks. Hiljuti ütles üks ärimees, et me eestlased vingume ennast vaeseks. Tegutseme seekord vastupidiselt tema hinnangule ja rügame ennast rikkaks!



Kallid kaasmaalased,



Ma olen tänase seisuga olnud peaminister 3 aastat ja 27 päeva. Kogu see aeg on Eesti ja tegelikult kogu maailm sammunud ühest kriisist teise. Mitte ühelgi neist päevadest, pole ma saanud ärgata teadmisega, et nüüd on kriisid läbi. Ma ei räägi sellest mitte kaastunnet otsides, vaid tegelikult kõigile meile kaasa tundes. Sest tegelikult algas esimene kriis veel aasta enne minu ametisse astumist, nii et kokku oleme elanud juba 4 aastat permanentses kriisis. COVID, energiakriis, sõda, inflatsioon, majanduskriis on üksteisele järgnenud, üksteist võimendanud ja paraku lõppu pole neil veel näha.



Lisaks on meil veel üks kohalik kriis, millest on vähem räägitud, aga mis mõjutab tegelikult meid kõiki palju rohkem, kui oskame arvata. See on parlamentarismi kriis. Alguse sai see möödunud aasta riigikogu valimistest, mille tulemusi kaotajad erinevatel põhjustel tunnistada ei ole tahtnud. Selle asemel, et valijate tahet respekteerida, alustasid opositsioonierakonnad uue riigikogu kogunemise esimesest päevast seadusandja töö takistamist.



Poliitikas nimetatakse seda küll viisakamalt obstruktsiooniks, aga sisuliselt on see, mis riigikogus toimub, jonnimine. Tulemus – riigikogu on olnud pea täielikult seisakus. Riigikogus ei saa algatada ühtegi seaduseelnõud, kuna kõik eelnõud uputatakse massiliste muudatusettepanekute tulva alla. Seepärast on praktiliselt kogu seadusloome algatamine läinud valitsuse õlule, kelle ainuke päästerõngas on valitsusele põhiseadusega antud õigus siduda hääletused valitsuse usaldusküsimusega.



Samas selle sagedast kasutamist ei salli president. Riigikogus on endiselt pausile panduna oma teist lugemist ootamas paarkümmend eelnõu, milledele opositsioon on esitanud kokku 3000 sisutühja muudatusettepanekut.



Nende läbi hääletamine obstruktsiooni tingimustes võtaks 7–8 kuud puhast aega. Üks ootele pandud eelnõudest on näiteks Venemaa varade arestimise eelnõu, mille jõustumisel saaksime kasutada agressorriigi varasid Ukraina hüvanguks.



Me oleme olukorras, kus opositsioon nõuab, et vaatamata valimiskaotusele, viidaks ellu nende poliitikat või kui seda ei tehta, siis korraldataks erakorralised valimised.  Risk on suur, et kui see olukord mingil mõistlikul moel ei lahene, siis olemegi olukorras, kus erakorralised valimised järgnevad üksteisele ilma, et nende tulemused midagi muudaks. Ja inimesed muudkui kaugenevad demokraatiast kuna tundub, et niimoodi mitte midagi tehtud ei saa. Kui autokraatia tundub parem valitsemisvorm, siis tuleb lõpuks keegi, kes selliselt valitsema hakkab. Aga sellest ei ole kunagi tulnud midagi head.



Paraku on areng liberaalse demokraatia suunas viimastel aastatel tõsise tagasilöögi saanud nii kogu maailmas kui ka Euroopas. Selline taandareng muudab maailma ebaturvalisemaks. Demokraatlikud riigid omavahelisi lahkarvamusi sõjalisel teel ei lahenda. Ainuüksi see teadmine peaks olema piisav põhjus meile kõigile mitte kunagi enam kordamaks neid vigu, mida tegid meie poliitikud eelmise sajandi 30ndatel aastatel.



Head kuulajad,



Minult küsitakse päris tihti, et miks ma poliitikas olen ja kuidas sellele vastu pean. Kui eriti musta huumoriga sellele küsimusele vastata, siis võib ju appi võtta ühe Juhan Viidingu luuletuse viimase salmi. See kõlab nii:



„Pea vastu veel need mõnikümmend talve



ja hinge riismed välja sureta.



Ja kui sa viimast korda ära kolid,



siis sinu ainsa, eluaegse palve



me unustame, ole mureta“.



Nii hullusti ehk ei lähe ja keegi ei pea muretsema, et ma veel „mõnikümmend talve“ peaministrina vastu pean, aga küsimused „miks“ ja „kaua“ tuletavad ennast ikka aeg-ajalt meelde. Ma olen uhke ja tänulik, et olen sellel raskel kriisiderohkel ajal peaministri tööd saanud teha. Vahel on see mul paremini, vahel halvemini välja kukkunud. Nagu meil kõigil. Millega iga peaminister meelde jääb, ütleb ajalugu. Kuid on üks asi, mille poolest mina kindlasti varasematest erinen on see, et ma olen Eesti esimene naispeaminister. Ma mõtlen päris sageli sellele, et kas naisena poliitikas tippu tõusmine ikka on päris tervislik tegevus?



Isegi möödunud aasta menufilmis nenditi naiste kohta, et: „Naine olla on võimatu ülesanne. Me peame olema kogu aeg erakordsed, aga kuidagi läheb see alati valesti. Sul peab olema raha, aga sa ei tohi nõuda raha oma töö eest, sest siis sa tundud olevat ahnepäits; sa pead vastutama meeste halva käitumise pärast, mis on ju iseenesest rumal, aga kui sa sellest räägid, oled hädaldaja ja mängid ohvrit; ja sa pead alati olema tänulik; sa ei tohi kunagi jääda vanaks, olla ebaviisakas, uhkustada millegagi, olla isekas, kukkuda, eksida, oma hirmu välja näidata, sa ei tohi unustada oma kohta  –  see kõik on liiga raske ja vastuoluline, ja keegi ei anna sulle selle eest medalit ega täna sind. Ja päeva lõpuks selgub, et sa mitte ainult ei tee kõike valesti, vaid et sa oled ka kõiges süüdi.“



Ometi on meil Eestis üle poole elanikkonnast naised. Naiste potentsiaali kasutamata jätmine on ühiskonnana lihtsalt rumal. Ühiskonnad, kus naised tunnevad end hästi, on rikkamad ja õnnelikumad, sest sellest sõltub ka meie laste käekäik. Naiste hääle kuulamine toob kaasa võrdsema ühiskonna, kus on kõigil hea elada.



Praegune aeg nõuab meilt kõigilt, eriti aga poliitikutelt julgust ja otsustavust. Praegu ei vaja me ümmarguse jutu veeretajaid, praegu on vaja tegutseda. Me kõik võime tegutsedes eksida ja me kõik oleme ka eksinud. Sellegipoolest arvan ma, et parem on eksida kui mitte midagi tehes ennast eksimuste vastu kindlustada. Ka mul on loomulikult hetki, kus ma kahtlen. Peaministrina leian ma samas, et mul ei ole õigust loota, et kui probleeme ignoreerida, siis nad lahenevad iseenesest. Ei kao nad kusagile, pigem kasvavad veel suuremaks ja nende lahendamine muutub veel keerukamaks ja kallimaks.



Kõik me oleme tõenäoliselt tuttavad Shakespeare'i Hamleti monoloogi algusega: „Olla või mitte olla“? Vähesed on jaksanud selle monoloogi ka lõpuni lugeda, mis tegelikult räägib ängist otsustamise ees. Lõpp on nimelt järgmine:



„Nii kaalutlus teeb pelgureiks meid kõiki



ja südiduse loomulikust jumest



saab nukra mõtte põdur kahvatus“



Ma olen südamest tänulik nende kolme aasta ja 27 päeva eest, mis mulle on antud Eestit peaministrina teenida. Ma ei tea, kui kaua ma selles ametis veel suudan vastu pidada, aga ma luban teile, et iga minu otsus, iga minu samm on olnud kantud soovist teha Eesti paremaks, jõukamaks ja turvalisemaks riigiks. Ja ma luban teile, et ka tulevikus saavad just need kaalutlused olema minu tegutsemise pidepunktid – parem, jõukam ja turvalisem Eesti.



Soovin meile kõigile palju õnne, vastupidavust, otsustavust ja kaitsetahet Eesti Vabariigi 106. sünnipäeval.



Aitäh!Head sõbrad,



Paraku ei koosne maailm hetkel kaugeltki mitte ainult helgetest hetkedest. Probleeme on palju, nii meil kui ka mujal maailmas. Suures plaanis võib nii meie kui kogu maailma mured kokku võtta ühe sõnaga – sõda. Suure sõja algusest saab ülehomme kaks aastat. Juba kaks aastat tõrjub Ukraina rahvas oma agressiivse naabri – Venemaa – rünnakuid ja kaitseb ennast erakordse vaprusega kõigil rinnetel. Kaitseb end, kuna on näinud, mis juhtub siis, kui venelased võidavad.



Selge on see, et sõja venimine teenib Venemaa huve. Ukraina toetajate hulgas levib sõjaväsimus, seda on tunda-näha nii poliitikute kui erinevate riikide elanike seas. On pisut veider rääkida, et oleme sellest sõjast väsinud, kui me pole need, kes võitlevad. Ometi on igas Euroopa riigis olemas arvestatav hulk neid inimesi, kes leiavad, et ega see Venemaa tegelikult polegi nii hull. Isegi Eestis on poliitikuid, kes eriti ei varjagi, et neile tegelikult ei lähe korda see, mis saab Ukrainast ja ukrainlastest. Vaadake kasvõi hääletusi riigikogus ja veenduge ise.



Iga kord, kui kuulete juttu sellest, et oma rahvas on püksata aga ukrainlastele antakse viimanegi ära, võite kindlad olla, et jutt ei käi tegelikult ei pükstest ega ka viimasest sendist. Jutt käib ükskõiksuse ja võõraviha õhutamisest, jutt käib sellest, et mis see meie asi on, mis sellest Ukrainast saab. Mulle ei ole see ükskõik, meie valitsusele ei ole ükskõik, see ei tohiks olla ükskõik ühelegi eestimaalasele, kes hindab meie iseseisvust.



Igal ühel meist on mingid jutuajamised, mingid loetud lood, mis meid saadavad kogu elu. Mul on sellisteks lugudeks olnud mu vanaema ja ema räägitud lood nende pere küüditamisest ja elust Siberis. Mitte väga ammu lisandus veel üks lugu, mis tõenäoliselt kunagi ei unune. Võib-olla sellepärast, et olen ka ise ema. See on lugu ühest 8aastasest Ukraina poisist, kes sõja algul pidas päevikut. Tema päeviku esimene sissekanne algab sõnadega: „Sõda. 3.aprill. Pühapäev: magasin hästi, ärkasin üles, naeratasin, tõusin voodist ja lugesin kuni 25. leheküljeni. Mu vanaisa suri 26ndal. Mul on haav selja peal, nahk on maha kistud, minu õel on haav peas, emal on käe pealt liha maha rebitud ja jalas auk.“ Selle 8aastase lapse päeviku viimane sissekanne lõpeb paar kuud hiljem sõnadega: „Ja surid minu kaks koera ja mu vanaema Galja ja mu armas linn Mariupol on ka 24. veebruarist surnud.“ Need on ainult kaks lõiku selle lapse päevikust. Mitte ükski laps ei peaks kunagi midagi sellist läbi elama.



Ukraina president on sõja algusest palunud lääneriikidelt – sealhulgas meilt – abi, toetust ja solidaarsust. Ta ei ole meilt palunud, et me valaksime verd või riskiksime oma eludega. Ta on palunud meilt, et me oleksime valmis loobuma mõnest oma mugavusest selleks, et anda abi Ukrainale ja ukrainlastele. Nendele samadele ukrainlastele, kes juba kaks aastat valavad verd, higi ja pisaraid ka meie iseseisvuse eest.



Head kuulajad,



Ega meie elu siin Läänemere äärsel maalapil pole kunagi olnud lihtne, aga ta pole samas kunagi olnud parem, kui ta on praegu. Järgmine aasta saab olema veel parem ja nii edasi ja nii edasi. See ongi elu mõte. Lennart Meri võttis selle oleviku- ja tulevikunägemuse 1997. aastal kokku väga lihtsalt ja väga ausalt: „Olukord on sitt, kuid see on meie tuleviku väetis“. See oli tõsi siis ja on tõsi ka täna. Kuigi toona oli olukord muidugi veel palju hullem.



Täna oleme me edukas riik, mis kuulub NATOsse ja Euroopa Liitu, mida on ebastabiilses maailmas tabanud ajutised raskused. Aga me saame nendest üle. Meil on tugevad ja ustavad liitlased ja me panustame ka ise oma kaitsesse rohkem kui kunagi varem. Võrdleme 10 aasta taguse ajaga ja avastame, et meie kaitse-eelarve on selle aja jooksul neli korda suurem samas, kui kogu riigi eelarve maht on sama ajaga kasvanud ainult kaks korda.



Meil on ebameeldiv naaber, aga me tegutseme sihikindlalt selle nimel, et ta meid kunagi ei julgeks tülitada. Me teame täpselt, mida me tegema peame ja me teeme seda. Ka siis, kui mõni maksutõus teile eriti vastumeelne tundub lohutagu teid teadmine, et suure osa maksutuludest investeerime me oma riigi julgeolekusse. Olgu see siis investeeringutena otsestesse kaitsekulutustesse, energiajulgeolekusse või ka eestikeelsele haridusele üleminekusse. Me teeme ära palju asju, mida oleks tulnud ammu teha ja mida praegu edasi lükata oleks lihtsalt vastutustundetu.



Kallid sõbrad,



Kuna me juba maksutõusudeni jõudsime, siis räägin teile pisut ka neist lähemalt. Aasta eest, kui teile siinsamas kõnet pidasin, olid kohe-kohe tulemas riigikogu valimised. Tsiteerin ühte lõiku oma toona peetud kõnest:



„… tõsi ta on, et kõik arenenud riikide majandused on sellest sõjast pihta saanud. Ka Eesti. Ei saa kuidagi rõõmustada energiahindade kasvu ega sellest omakorda tulenevate kõrgete inflatsiooninumbrite üle. Ei ole midagi rõõmustavat ka selles, et meie eelarve on defitsiidis ja riigi võlakoormus kasvab. Oleme olnud sunnitud laenama raha nii vanade võlgade tagasimaksmiseks kui investeeringuteks kaitsekulutustesse. See on meie vabaduse hind.“



Selge on see, et puudujäägis riigieelarve ei ole jätkusuutlik ja meie taotlus peab olema naasmine tasakaalus eelarve poliitika juurde.



Me peame oma riigi tulud-kulud jälle tasakaalu saama. Madal võlakoormus on meie konkurentsieelis, mitte puudus, millest tuleb vabaneda“.



Nii rääkisin aasta tagasi vahetult enne valimisi. Kahjuks olid just selle koha peal kõik mikrofonid välja lülitatud ja minu sõnumit sellest, et meie riigieelarve on defitsiidis ning me peame naasma tasakaalus eelarve poliitika juurde ei kuulnud mitte keegi. Kusjuures see ei olnud kaugeltki ainus kord, mil valimiste eel sellest rääkisin, aga mikrofonid ei töötanud. Mille muuga seletada seda tohutut pahameeletormi, mis tõusis peale valimisi uue koalitsiooni eelarvepoliitika vastu. Meid kõiki, aga eriti mind, süüdistati selles, et me valetasime enne valimisi, kuna ei rääkinud sellest, milliseid makse kavatseme tõsta. Samuti võiks mulle ju ette heita, et me ei rääkinud ka riigieelarve kulude kärpimisest. Ometi, kui ma räägin tasakaalus eelarve poole liikumisest, siis millest ma muust veel räägin, kui mitte maksutõusudest, eelarve kärbetest või nende kahe kombinatsioonist. Enne valimisi täpset maksumuudatuste ja kärbete nimekirja ette vuristada võiksin vaid juhul, kui mul oleks väikseimgi lootus üksinda valitsus moodustada. Ütlen ausalt, seda lootust mul ei olnud.



Valimised toimusid 5. märtsil ja siis selgusid võimalike koalitsioonide moodustamise matemaatilised variandid. Valijate tahe sel korral oli, et valitsuskoalitsiooni moodustaksid Reformierakond, Eesti 200 ja Sotsiaaldemoraadid. Pärast seda tuli hakata otsima lahendusi probleemile, mille olemasolus valitseb koalitsioonis täielik üksmeel – meie riigi rahandus on halvas olukorras ja riigikaitse vajab täiendavat raha.



Nagu juba nentisin ei osanud valimiste eel pakkuda täpsemaid võimalusi ei maksutõusudeks ega kärbeteks. Siinkohal loen teile ette lõigu meie põhiseadusest. Põhiseaduse paragrahv 106 sätestab, et: Rahvahääletusele ei saa panna eelarve, maksude ja riigi rahaliste kohustuste küsimusi. Kommenteeritud väljaandes on selle sätte vajalikkuse kohta öeldud: peamiseks põhjuseks on vajadus vältida populismi ja rahva hetkemeeleolude ja ajutiste raskuste fataalset mõju.



Maksutõusud ei meeldi reeglina kellelegi. Ka mulle ei meeldi. Samas meeldib oma riik meile kõigile, või peaaegu kõigile. Oma riigi mõte on teha üheskoos asju, mida igaüks eraldi teha ei saa. Selleks tuleb koguda makse, et neid ühiseid toiminguid kinni maksta. Keegi tundmatu heategija ei maksa kinni riigi väljaminekuid. Olgu need siis väljaminekud riigikaitsesse, sotsiaalkaitsesse, õpetajate palkadeks või toetusteks. Ja me peame ka meeles pidama, et valitsus üksinda ei seljata ühtegi kriisi. Seda saame teha ainult kõik ühes koos, kokku hoides ja kokkuhoidlikult elades. Riik üksi ei saa kogu vastutust enda kanda võtta. Me kõik, iga inimene ja ettevõte, vastutame oma toimetuleku eest. Meie olemegi see oma riik, mingisugust teist Eestit ei ole meie kõrval olemas.



See väike Eesti on silmitsi väljakutsetega, mis on tekkinud tänu meie agressiivse naabri tegevusele. See sõda ei lõppe homme, selle sõjaga kaasnevad mured saadavad meid tõenäoliselt veel kaua. Aga me teame oma kogemustest, et iga kriis tähendab ka uusi võimalusi neile, kes on kiired ja nutikad. Me oleme näidanud oma võimekust kiirete muutustega kaasa minna ja neid vedada. Käesolev kriis on selgelt esile toonud suuri vajakajäämisi kogu maailma kaitsetööstuses.



Usk igavesti kestvasse rahusse on uinutanud paljusid riike ja ettevõtteid, kes peale külma sõja lõppu uskusid, et ajalugu ongi sellega otsa saanud. Üles ärkamine sellest unest on kaasa toonud kiirelt kasvanud vajaduse tarkade relvasüsteemide järele. See võiks olla väga suur võimalus Eestile jälle kord näidata oma võimekust.



Droonid, tark laskemoon, mehitamata sõjamasinad – need on näited ainult mõnedest relvadest, mille edukaks tootmiseks meil on head eeldused. Me oleme võimelised langetama kiireid poliitilisi otsuseid, meil on olemas ettevõtlikud inimesed ja nutikas tööjõud. Eestisse investeerimise vastu on viimasel ajal huvi üles näidanud mitmed suured rahvusvahelised kaitsetööstusettevõtted. See võiks anda olulise tõuke ka meie järgmiseks majandusarengu hüppeks. Hiljuti ütles üks ärimees, et me eestlased vingume ennast vaeseks. Tegutseme seekord vastupidiselt tema hinnangule ja rügame ennast rikkaks!



Kallid kaasmaalased,



Ma olen tänase seisuga olnud peaminister 3 aastat ja 27 päeva. Kogu see aeg on Eesti ja tegelikult kogu maailm sammunud ühest kriisist teise. Mitte ühelgi neist päevadest, pole ma saanud ärgata teadmisega, et nüüd on kriisid läbi. Ma ei räägi sellest mitte kaastunnet otsides, vaid tegelikult kõigile meile kaasa tundes. Sest tegelikult algas esimene kriis veel aasta enne minu ametisse astumist, nii et kokku oleme elanud juba 4 aastat permanentses kriisis. COVID, energiakriis, sõda, inflatsioon, majanduskriis on üksteisele järgnenud, üksteist võimendanud ja paraku lõppu pole neil veel näha.



Lisaks on meil veel üks kohalik kriis, millest on vähem räägitud, aga mis mõjutab tegelikult meid kõiki palju rohkem, kui oskame arvata. See on parlamentarismi kriis. Alguse sai see möödunud aasta riigikogu valimistest, mille tulemusi kaotajad erinevatel põhjustel tunnistada ei ole tahtnud. Selle asemel, et valijate tahet respekteerida, alustasid opositsioonierakonnad uue riigikogu kogunemise esimesest päevast seadusandja töö takistamist.



Poliitikas nimetatakse seda küll viisakamalt obstruktsiooniks, aga sisuliselt on see, mis riigikogus toimub, jonnimine. Tulemus – riigikogu on olnud pea täielikult seisakus. Riigikogus ei saa algatada ühtegi seaduseelnõud, kuna kõik eelnõud uputatakse massiliste muudatusettepanekute tulva alla. Seepärast on praktiliselt kogu seadusloome algatamine läinud valitsuse õlule, kelle ainuke päästerõngas on valitsusele põhiseadusega antud õigus siduda hääletused valitsuse usaldusküsimusega.



Samas selle sagedast kasutamist ei salli president. Riigikogus on endiselt pausile panduna oma teist lugemist ootamas paarkümmend eelnõu, milledele opositsioon on esitanud kokku 3000 sisutühja muudatusettepanekut.



Nende läbi hääletamine obstruktsiooni tingimustes võtaks 7–8 kuud puhast aega. Üks ootele pandud eelnõudest on näiteks Venemaa varade arestimise eelnõu, mille jõustumisel saaksime kasutada agressorriigi varasid Ukraina hüvanguks.



Me oleme olukorras, kus opositsioon nõuab, et vaatamata valimiskaotusele, viidaks ellu nende poliitikat või kui seda ei tehta, siis korraldataks erakorralised valimised.  Risk on suur, et kui see olukord mingil mõistlikul moel ei lahene, siis olemegi olukorras, kus erakorralised valimised järgnevad üksteisele ilma, et nende tulemused midagi muudaks. Ja inimesed muudkui kaugenevad demokraatiast kuna tundub, et niimoodi mitte midagi tehtud ei saa. Kui autokraatia tundub parem valitsemisvorm, siis tuleb lõpuks keegi, kes selliselt valitsema hakkab. Aga sellest ei ole kunagi tulnud midagi head.



Paraku on areng liberaalse demokraatia suunas viimastel aastatel tõsise tagasilöögi saanud nii kogu maailmas kui ka Euroopas. Selline taandareng muudab maailma ebaturvalisemaks. Demokraatlikud riigid omavahelisi lahkarvamusi sõjalisel teel ei lahenda. Ainuüksi see teadmine peaks olema piisav põhjus meile kõigile mitte kunagi enam kordamaks neid vigu, mida tegid meie poliitikud eelmise sajandi 30ndatel aastatel.



Head kuulajad,



Minult küsitakse päris tihti, et miks ma poliitikas olen ja kuidas sellele vastu pean. Kui eriti musta huumoriga sellele küsimusele vastata, siis võib ju appi võtta ühe Juhan Viidingu luuletuse viimase salmi. See kõlab nii:



„Pea vastu veel need mõnikümmend talve



ja hinge riismed välja sureta.



Ja kui sa viimast korda ära kolid,



siis sinu ainsa, eluaegse palve



me unustame, ole mureta“.



Nii hullusti ehk ei lähe ja keegi ei pea muretsema, et ma veel „mõnikümmend talve“ peaministrina vastu pean, aga küsimused „miks“ ja „kaua“ tuletavad ennast ikka aeg-ajalt meelde. Ma olen uhke ja tänulik, et olen sellel raskel kriisiderohkel ajal peaministri tööd saanud teha. Vahel on see mul paremini, vahel halvemini välja kukkunud. Nagu meil kõigil. Millega iga peaminister meelde jääb, ütleb ajalugu. Kuid on üks asi, mille poolest mina kindlasti varasematest erinen on see, et ma olen Eesti esimene naispeaminister. Ma mõtlen päris sageli sellele, et kas naisena poliitikas tippu tõusmine ikka on päris tervislik tegevus?



Isegi möödunud aasta menufilmis nenditi naiste kohta, et: „Naine olla on võimatu ülesanne. Me peame olema kogu aeg erakordsed, aga kuidagi läheb see alati valesti. Sul peab olema raha, aga sa ei tohi nõuda raha oma töö eest, sest siis sa tundud olevat ahnepäits; sa pead vastutama meeste halva käitumise pärast, mis on ju iseenesest rumal, aga kui sa sellest räägid, oled hädaldaja ja mängid ohvrit; ja sa pead alati olema tänulik; sa ei tohi kunagi jääda vanaks, olla ebaviisakas, uhkustada millegagi, olla isekas, kukkuda, eksida, oma hirmu välja näidata, sa ei tohi unustada oma kohta  –  see kõik on liiga raske ja vastuoluline, ja keegi ei anna sulle selle eest medalit ega täna sind. Ja päeva lõpuks selgub, et sa mitte ainult ei tee kõike valesti, vaid et sa oled ka kõiges süüdi.“



Ometi on meil Eestis üle poole elanikkonnast naised. Naiste potentsiaali kasutamata jätmine on ühiskonnana lihtsalt rumal. Ühiskonnad, kus naised tunnevad end hästi, on rikkamad ja õnnelikumad, sest sellest sõltub ka meie laste käekäik. Naiste hääle kuulamine toob kaasa võrdsema ühiskonna, kus on kõigil hea elada.



Praegune aeg nõuab meilt kõigilt, eriti aga poliitikutelt julgust ja otsustavust. Praegu ei vaja me ümmarguse jutu veeretajaid, praegu on vaja tegutseda. Me kõik võime tegutsedes eksida ja me kõik oleme ka eksinud. Sellegipoolest arvan ma, et parem on eksida kui mitte midagi tehes ennast eksimuste vastu kindlustada. Ka mul on loomulikult hetki, kus ma kahtlen. Peaministrina leian ma samas, et mul ei ole õigust loota, et kui probleeme ignoreerida, siis nad lahenevad iseenesest. Ei kao nad kusagile, pigem kasvavad veel suuremaks ja nende lahendamine muutub veel keerukamaks ja kallimaks.



Kõik me oleme tõenäoliselt tuttavad Shakespeare'i Hamleti monoloogi algusega: „Olla või mitte olla“? Vähesed on jaksanud selle monoloogi ka lõpuni lugeda, mis tegelikult räägib ängist otsustamise ees. Lõpp on nimelt järgmine:



„Nii kaalutlus teeb pelgureiks meid kõiki



ja südiduse loomulikust jumest



saab nukra mõtte põdur kahvatus“



Ma olen südamest tänulik nende kolme aasta ja 27 päeva eest, mis mulle on antud Eestit peaministrina teenida. Ma ei tea, kui kaua ma selles ametis veel suudan vastu pidada, aga ma luban teile, et iga minu otsus, iga minu samm on olnud kantud soovist teha Eesti paremaks, jõukamaks ja turvalisemaks riigiks. Ja ma luban teile, et ka tulevikus saavad just need kaalutlused olema minu tegutsemise pidepunktid – parem, jõukam ja turvalisem Eesti.



Soovin meile kõigile palju õnne, vastupidavust, otsustavust ja kaitsetahet Eesti Vabariigi 106. sünnipäeval.



Aitäh!
28.09.2024 19:25
7
3
Head sõbrad,



Paraku ei koosne maailm hetkel kaugeltki mitte ainult helgetest hetkedest. Probleeme on palju, nii meil kui ka mujal maailmas. Suures plaanis võib nii meie kui kogu maailma mured kokku võtta ühe sõnaga – sõda. Suure sõja algusest saab ülehomme kaks aastat. Juba kaks aastat tõrjub Ukraina rahvas oma agressiivse naabri – Venemaa – rünnakuid ja kaitseb ennast erakordse vaprusega kõigil rinnetel. Kaitseb end, kuna on näinud, mis juhtub siis, kui venelased võidavad.



Selge on see, et sõja venimine teenib Venemaa huve. Ukraina toetajate hulgas levib sõjaväsimus, seda on tunda-näha nii poliitikute kui erinevate riikide elanike seas. On pisut veider rääkida, et oleme sellest sõjast väsinud, kui me pole need, kes võitlevad. Ometi on igas Euroopa riigis olemas arvestatav hulk neid inimesi, kes leiavad, et ega see Venemaa tegelikult polegi nii hull. Isegi Eestis on poliitikuid, kes eriti ei varjagi, et neile tegelikult ei lähe korda see, mis saab Ukrainast ja ukrainlastest. Vaadake kasvõi hääletusi riigikogus ja veenduge ise.



Iga kord, kui kuulete juttu sellest, et oma rahvas on püksata aga ukrainlastele antakse viimanegi ära, võite kindlad olla, et jutt ei käi tegelikult ei pükstest ega ka viimasest sendist. Jutt käib ükskõiksuse ja võõraviha õhutamisest, jutt käib sellest, et mis see meie asi on, mis sellest Ukrainast saab. Mulle ei ole see ükskõik, meie valitsusele ei ole ükskõik, see ei tohiks olla ükskõik ühelegi eestimaalasele, kes hindab meie iseseisvust.



Igal ühel meist on mingid jutuajamised, mingid loetud lood, mis meid saadavad kogu elu. Mul on sellisteks lugudeks olnud mu vanaema ja ema räägitud lood nende pere küüditamisest ja elust Siberis. Mitte väga ammu lisandus veel üks lugu, mis tõenäoliselt kunagi ei unune. Võib-olla sellepärast, et olen ka ise ema. See on lugu ühest 8aastasest Ukraina poisist, kes sõja algul pidas päevikut. Tema päeviku esimene sissekanne algab sõnadega: „Sõda. 3.aprill. Pühapäev: magasin hästi, ärkasin üles, naeratasin, tõusin voodist ja lugesin kuni 25. leheküljeni. Mu vanaisa suri 26ndal. Mul on haav selja peal, nahk on maha kistud, minu õel on haav peas, emal on käe pealt liha maha rebitud ja jalas auk.“ Selle 8aastase lapse päeviku viimane sissekanne lõpeb paar kuud hiljem sõnadega: „Ja surid minu kaks koera ja mu vanaema Galja ja mu armas linn Mariupol on ka 24. veebruarist surnud.“ Need on ainult kaks lõiku selle lapse päevikust. Mitte ükski laps ei peaks kunagi midagi sellist läbi elama.



Ukraina president on sõja algusest palunud lääneriikidelt – sealhulgas meilt – abi, toetust ja solidaarsust. Ta ei ole meilt palunud, et me valaksime verd või riskiksime oma eludega. Ta on palunud meilt, et me oleksime valmis loobuma mõnest oma mugavusest selleks, et anda abi Ukrainale ja ukrainlastele. Nendele samadele ukrainlastele, kes juba kaks aastat valavad verd, higi ja pisaraid ka meie iseseisvuse eest.



Head kuulajad,



Ega meie elu siin Läänemere äärsel maalapil pole kunagi olnud lihtne, aga ta pole samas kunagi olnud parem, kui ta on praegu. Järgmine aasta saab olema veel parem ja nii edasi ja nii edasi. See ongi elu mõte. Lennart Meri võttis selle oleviku- ja tulevikunägemuse 1997. aastal kokku väga lihtsalt ja väga ausalt: „Olukord on sitt, kuid see on meie tuleviku väetis“. See oli tõsi siis ja on tõsi ka täna. Kuigi toona oli olukord muidugi veel palju hullem.



Täna oleme me edukas riik, mis kuulub NATOsse ja Euroopa Liitu, mida on ebastabiilses maailmas tabanud ajutised raskused. Aga me saame nendest üle. Meil on tugevad ja ustavad liitlased ja me panustame ka ise oma kaitsesse rohkem kui kunagi varem. Võrdleme 10 aasta taguse ajaga ja avastame, et meie kaitse-eelarve on selle aja jooksul neli korda suurem samas, kui kogu riigi eelarve maht on sama ajaga kasvanud ainult kaks korda.



Meil on ebameeldiv naaber, aga me tegutseme sihikindlalt selle nimel, et ta meid kunagi ei julgeks tülitada. Me teame täpselt, mida me tegema peame ja me teeme seda. Ka siis, kui mõni maksutõus teile eriti vastumeelne tundub lohutagu teid teadmine, et suure osa maksutuludest investeerime me oma riigi julgeolekusse. Olgu see siis investeeringutena otsestesse kaitsekulutustesse, energiajulgeolekusse või ka eestikeelsele haridusele üleminekusse. Me teeme ära palju asju, mida oleks tulnud ammu teha ja mida praegu edasi lükata oleks lihtsalt vastutustundetu.



Kallid sõbrad,



Kuna me juba maksutõusudeni jõudsime, siis räägin teile pisut ka neist lähemalt. Aasta eest, kui teile siinsamas kõnet pidasin, olid kohe-kohe tulemas riigikogu valimised. Tsiteerin ühte lõiku oma toona peetud kõnest:



„… tõsi ta on, et kõik arenenud riikide majandused on sellest sõjast pihta saanud. Ka Eesti. Ei saa kuidagi rõõmustada energiahindade kasvu ega sellest omakorda tulenevate kõrgete inflatsiooninumbrite üle. Ei ole midagi rõõmustavat ka selles, et meie eelarve on defitsiidis ja riigi võlakoormus kasvab. Oleme olnud sunnitud laenama raha nii vanade võlgade tagasimaksmiseks kui investeeringuteks kaitsekulutustesse. See on meie vabaduse hind.“



Selge on see, et puudujäägis riigieelarve ei ole jätkusuutlik ja meie taotlus peab olema naasmine tasakaalus eelarve poliitika juurde.



Me peame oma riigi tulud-kulud jälle tasakaalu saama. Madal võlakoormus on meie konkurentsieelis, mitte puudus, millest tuleb vabaneda“.



Nii rääkisin aasta tagasi vahetult enne valimisi. Kahjuks olid just selle koha peal kõik mikrofonid välja lülitatud ja minu sõnumit sellest, et meie riigieelarve on defitsiidis ning me peame naasma tasakaalus eelarve poliitika juurde ei kuulnud mitte keegi. Kusjuures see ei olnud kaugeltki ainus kord, mil valimiste eel sellest rääkisin, aga mikrofonid ei töötanud. Mille muuga seletada seda tohutut pahameeletormi, mis tõusis peale valimisi uue koalitsiooni eelarvepoliitika vastu. Meid kõiki, aga eriti mind, süüdistati selles, et me valetasime enne valimisi, kuna ei rääkinud sellest, milliseid makse kavatseme tõsta. Samuti võiks mulle ju ette heita, et me ei rääkinud ka riigieelarve kulude kärpimisest. Ometi, kui ma räägin tasakaalus eelarve poole liikumisest, siis millest ma muust veel räägin, kui mitte maksutõusudest, eelarve kärbetest või nende kahe kombinatsioonist. Enne valimisi täpset maksumuudatuste ja kärbete nimekirja ette vuristada võiksin vaid juhul, kui mul oleks väikseimgi lootus üksinda valitsus moodustada. Ütlen ausalt, seda lootust mul ei olnud.



Valimised toimusid 5. märtsil ja siis selgusid võimalike koalitsioonide moodustamise matemaatilised variandid. Valijate tahe sel korral oli, et valitsuskoalitsiooni moodustaksid Reformierakond, Eesti 200 ja Sotsiaaldemoraadid. Pärast seda tuli hakata otsima lahendusi probleemile, mille olemasolus valitseb koalitsioonis täielik üksmeel – meie riigi rahandus on halvas olukorras ja riigikaitse vajab täiendavat raha.



Nagu juba nentisin ei osanud valimiste eel pakkuda täpsemaid võimalusi ei maksutõusudeks ega kärbeteks. Siinkohal loen teile ette lõigu meie põhiseadusest. Põhiseaduse paragrahv 106 sätestab, et: Rahvahääletusele ei saa panna eelarve, maksude ja riigi rahaliste kohustuste küsimusi. Kommenteeritud väljaandes on selle sätte vajalikkuse kohta öeldud: peamiseks põhjuseks on vajadus vältida populismi ja rahva hetkemeeleolude ja ajutiste raskuste fataalset mõju.



Maksutõusud ei meeldi reeglina kellelegi. Ka mulle ei meeldi. Samas meeldib oma riik meile kõigile, või peaaegu kõigile. Oma riigi mõte on teha üheskoos asju, mida igaüks eraldi teha ei saa. Selleks tuleb koguda makse, et neid ühiseid toiminguid kinni maksta. Keegi tundmatu heategija ei maksa kinni riigi väljaminekuid. Olgu need siis väljaminekud riigikaitsesse, sotsiaalkaitsesse, õpetajate palkadeks või toetusteks. Ja me peame ka meeles pidama, et valitsus üksinda ei seljata ühtegi kriisi. Seda saame teha ainult kõik ühes koos, kokku hoides ja kokkuhoidlikult elades. Riik üksi ei saa kogu vastutust enda kanda võtta. Me kõik, iga inimene ja ettevõte, vastutame oma toimetuleku eest. Meie olemegi see oma riik, mingisugust teist Eestit ei ole meie kõrval olemas.



See väike Eesti on silmitsi väljakutsetega, mis on tekkinud tänu meie agressiivse naabri tegevusele. See sõda ei lõppe homme, selle sõjaga kaasnevad mured saadavad meid tõenäoliselt veel kaua. Aga me teame oma kogemustest, et iga kriis tähendab ka uusi võimalusi neile, kes on kiired ja nutikad. Me oleme näidanud oma võimekust kiirete muutustega kaasa minna ja neid vedada. Käesolev kriis on selgelt esile toonud suuri vajakajäämisi kogu maailma kaitsetööstuses.



Usk igavesti kestvasse rahusse on uinutanud paljusid riike ja ettevõtteid, kes peale külma sõja lõppu uskusid, et ajalugu ongi sellega otsa saanud. Üles ärkamine sellest unest on kaasa toonud kiirelt kasvanud vajaduse tarkade relvasüsteemide järele. See võiks olla väga suur võimalus Eestile jälle kord näidata oma võimekust.



Droonid, tark laskemoon, mehitamata sõjamasinad – need on näited ainult mõnedest relvadest, mille edukaks tootmiseks meil on head eeldused. Me oleme võimelised langetama kiireid poliitilisi otsuseid, meil on olemas ettevõtlikud inimesed ja nutikas tööjõud. Eestisse investeerimise vastu on viimasel ajal huvi üles näidanud mitmed suured rahvusvahelised kaitsetööstusettevõtted. See võiks anda olulise tõuke ka meie järgmiseks majandusarengu hüppeks. Hiljuti ütles üks ärimees, et me eestlased vingume ennast vaeseks. Tegutseme seekord vastupidiselt tema hinnangule ja rügame ennast rikkaks!



Kallid kaasmaalased,



Ma olen tänase seisuga olnud peaminister 3 aastat ja 27 päeva. Kogu see aeg on Eesti ja tegelikult kogu maailm sammunud ühest kriisist teise. Mitte ühelgi neist päevadest, pole ma saanud ärgata teadmisega, et nüüd on kriisid läbi. Ma ei räägi sellest mitte kaastunnet otsides, vaid tegelikult kõigile meile kaasa tundes. Sest tegelikult algas esimene kriis veel aasta enne minu ametisse astumist, nii et kokku oleme elanud juba 4 aastat permanentses kriisis. COVID, energiakriis, sõda, inflatsioon, majanduskriis on üksteisele järgnenud, üksteist võimendanud ja paraku lõppu pole neil veel näha.



Lisaks on meil veel üks kohalik kriis, millest on vähem räägitud, aga mis mõjutab tegelikult meid kõiki palju rohkem, kui oskame arvata. See on parlamentarismi kriis. Alguse sai see möödunud aasta riigikogu valimistest, mille tulemusi kaotajad erinevatel põhjustel tunnistada ei ole tahtnud. Selle asemel, et valijate tahet respekteerida, alustasid opositsioonierakonnad uue riigikogu kogunemise esimesest päevast seadusandja töö takistamist.



Poliitikas nimetatakse seda küll viisakamalt obstruktsiooniks, aga sisuliselt on see, mis riigikogus toimub, jonnimine. Tulemus – riigikogu on olnud pea täielikult seisakus. Riigikogus ei saa algatada ühtegi seaduseelnõud, kuna kõik eelnõud uputatakse massiliste muudatusettepanekute tulva alla. Seepärast on praktiliselt kogu seadusloome algatamine läinud valitsuse õlule, kelle ainuke päästerõngas on valitsusele põhiseadusega antud õigus siduda hääletused valitsuse usaldusküsimusega.



Samas selle sagedast kasutamist ei salli president. Riigikogus on endiselt pausile panduna oma teist lugemist ootamas paarkümmend eelnõu, milledele opositsioon on esitanud kokku 3000 sisutühja muudatusettepanekut.



Nende läbi hääletamine obstruktsiooni tingimustes võtaks 7–8 kuud puhast aega. Üks ootele pandud eelnõudest on näiteks Venemaa varade arestimise eelnõu, mille jõustumisel saaksime kasutada agressorriigi varasid Ukraina hüvanguks.



Me oleme olukorras, kus opositsioon nõuab, et vaatamata valimiskaotusele, viidaks ellu nende poliitikat või kui seda ei tehta, siis korraldataks erakorralised valimised.  Risk on suur, et kui see olukord mingil mõistlikul moel ei lahene, siis olemegi olukorras, kus erakorralised valimised järgnevad üksteisele ilma, et nende tulemused midagi muudaks. Ja inimesed muudkui kaugenevad demokraatiast kuna tundub, et niimoodi mitte midagi tehtud ei saa. Kui autokraatia tundub parem valitsemisvorm, siis tuleb lõpuks keegi, kes selliselt valitsema hakkab. Aga sellest ei ole kunagi tulnud midagi head.



Paraku on areng liberaalse demokraatia suunas viimastel aastatel tõsise tagasilöögi saanud nii kogu maailmas kui ka Euroopas. Selline taandareng muudab maailma ebaturvalisemaks. Demokraatlikud riigid omavahelisi lahkarvamusi sõjalisel teel ei lahenda. Ainuüksi see teadmine peaks olema piisav põhjus meile kõigile mitte kunagi enam kordamaks neid vigu, mida tegid meie poliitikud eelmise sajandi 30ndatel aastatel.



Head kuulajad,



Minult küsitakse päris tihti, et miks ma poliitikas olen ja kuidas sellele vastu pean. Kui eriti musta huumoriga sellele küsimusele vastata, siis võib ju appi võtta ühe Juhan Viidingu luuletuse viimase salmi. See kõlab nii:



„Pea vastu veel need mõnikümmend talve



ja hinge riismed välja sureta.



Ja kui sa viimast korda ära kolid,



siis sinu ainsa, eluaegse palve



me unustame, ole mureta“.



Nii hullusti ehk ei lähe ja keegi ei pea muretsema, et ma veel „mõnikümmend talve“ peaministrina vastu pean, aga küsimused „miks“ ja „kaua“ tuletavad ennast ikka aeg-ajalt meelde. Ma olen uhke ja tänulik, et olen sellel raskel kriisiderohkel ajal peaministri tööd saanud teha. Vahel on see mul paremini, vahel halvemini välja kukkunud. Nagu meil kõigil. Millega iga peaminister meelde jääb, ütleb ajalugu. Kuid on üks asi, mille poolest mina kindlasti varasematest erinen on see, et ma olen Eesti esimene naispeaminister. Ma mõtlen päris sageli sellele, et kas naisena poliitikas tippu tõusmine ikka on päris tervislik tegevus?



Isegi möödunud aasta menufilmis nenditi naiste kohta, et: „Naine olla on võimatu ülesanne. Me peame olema kogu aeg erakordsed, aga kuidagi läheb see alati valesti. Sul peab olema raha, aga sa ei tohi nõuda raha oma töö eest, sest siis sa tundud olevat ahnepäits; sa pead vastutama meeste halva käitumise pärast, mis on ju iseenesest rumal, aga kui sa sellest räägid, oled hädaldaja ja mängid ohvrit; ja sa pead alati olema tänulik; sa ei tohi kunagi jääda vanaks, olla ebaviisakas, uhkustada millegagi, olla isekas, kukkuda, eksida, oma hirmu välja näidata, sa ei tohi unustada oma kohta  –  see kõik on liiga raske ja vastuoluline, ja keegi ei anna sulle selle eest medalit ega täna sind. Ja päeva lõpuks selgub, et sa mitte ainult ei tee kõike valesti, vaid et sa oled ka kõiges süüdi.“



Ometi on meil Eestis üle poole elanikkonnast naised. Naiste potentsiaali kasutamata jätmine on ühiskonnana lihtsalt rumal. Ühiskonnad, kus naised tunnevad end hästi, on rikkamad ja õnnelikumad, sest sellest sõltub ka meie laste käekäik. Naiste hääle kuulamine toob kaasa võrdsema ühiskonna, kus on kõigil hea elada.



Praegune aeg nõuab meilt kõigilt, eriti aga poliitikutelt julgust ja otsustavust. Praegu ei vaja me ümmarguse jutu veeretajaid, praegu on vaja tegutseda. Me kõik võime tegutsedes eksida ja me kõik oleme ka eksinud. Sellegipoolest arvan ma, et parem on eksida kui mitte midagi tehes ennast eksimuste vastu kindlustada. Ka mul on loomulikult hetki, kus ma kahtlen. Peaministrina leian ma samas, et mul ei ole õigust loota, et kui probleeme ignoreerida, siis nad lahenevad iseenesest. Ei kao nad kusagile, pigem kasvavad veel suuremaks ja nende lahendamine muutub veel keerukamaks ja kallimaks.



Kõik me oleme tõenäoliselt tuttavad Shakespeare'i Hamleti monoloogi algusega: „Olla või mitte olla“? Vähesed on jaksanud selle monoloogi ka lõpuni lugeda, mis tegelikult räägib ängist otsustamise ees. Lõpp on nimelt järgmine:



„Nii kaalutlus teeb pelgureiks meid kõiki



ja südiduse loomulikust jumest



saab nukra mõtte põdur kahvatus“



Ma olen südamest tänulik nende kolme aasta ja 27 päeva eest, mis mulle on antud Eestit peaministrina teenida. Ma ei tea, kui kaua ma selles ametis veel suudan vastu pidada, aga ma luban teile, et iga minu otsus, iga minu samm on olnud kantud soovist teha Eesti paremaks, jõukamaks ja turvalisemaks riigiks. Ja ma luban teile, et ka tulevikus saavad just need kaalutlused olema minu tegutsemise pidepunktid – parem, jõukam ja turvalisem Eesti.



Soovin meile kõigile palju õnne, vastupidavust, otsustavust ja kaitsetahet Eesti Vabariigi 106. sünnipäeval.



Aitäh!Head sõbrad,



Paraku ei koosne maailm hetkel kaugeltki mitte ainult helgetest hetkedest. Probleeme on palju, nii meil kui ka mujal maailmas. Suures plaanis võib nii meie kui kogu maailma mured kokku võtta ühe sõnaga – sõda. Suure sõja algusest saab ülehomme kaks aastat. Juba kaks aastat tõrjub Ukraina rahvas oma agressiivse naabri – Venemaa – rünnakuid ja kaitseb ennast erakordse vaprusega kõigil rinnetel. Kaitseb end, kuna on näinud, mis juhtub siis, kui venelased võidavad.



Selge on see, et sõja venimine teenib Venemaa huve. Ukraina toetajate hulgas levib sõjaväsimus, seda on tunda-näha nii poliitikute kui erinevate riikide elanike seas. On pisut veider rääkida, et oleme sellest sõjast väsinud, kui me pole need, kes võitlevad. Ometi on igas Euroopa riigis olemas arvestatav hulk neid inimesi, kes leiavad, et ega see Venemaa tegelikult polegi nii hull. Isegi Eestis on poliitikuid, kes eriti ei varjagi, et neile tegelikult ei lähe korda see, mis saab Ukrainast ja ukrainlastest. Vaadake kasvõi hääletusi riigikogus ja veenduge ise.



Iga kord, kui kuulete juttu sellest, et oma rahvas on püksata aga ukrainlastele antakse viimanegi ära, võite kindlad olla, et jutt ei käi tegelikult ei pükstest ega ka viimasest sendist. Jutt käib ükskõiksuse ja võõraviha õhutamisest, jutt käib sellest, et mis see meie asi on, mis sellest Ukrainast saab. Mulle ei ole see ükskõik, meie valitsusele ei ole ükskõik, see ei tohiks olla ükskõik ühelegi eestimaalasele, kes hindab meie iseseisvust.



Igal ühel meist on mingid jutuajamised, mingid loetud lood, mis meid saadavad kogu elu. Mul on sellisteks lugudeks olnud mu vanaema ja ema räägitud lood nende pere küüditamisest ja elust Siberis. Mitte väga ammu lisandus veel üks lugu, mis tõenäoliselt kunagi ei unune. Võib-olla sellepärast, et olen ka ise ema. See on lugu ühest 8aastasest Ukraina poisist, kes sõja algul pidas päevikut. Tema päeviku esimene sissekanne algab sõnadega: „Sõda. 3.aprill. Pühapäev: magasin hästi, ärkasin üles, naeratasin, tõusin voodist ja lugesin kuni 25. leheküljeni. Mu vanaisa suri 26ndal. Mul on haav selja peal, nahk on maha kistud, minu õel on haav peas, emal on käe pealt liha maha rebitud ja jalas auk.“ Selle 8aastase lapse päeviku viimane sissekanne lõpeb paar kuud hiljem sõnadega: „Ja surid minu kaks koera ja mu vanaema Galja ja mu armas linn Mariupol on ka 24. veebruarist surnud.“ Need on ainult kaks lõiku selle lapse päevikust. Mitte ükski laps ei peaks kunagi midagi sellist läbi elama.



Ukraina president on sõja algusest palunud lääneriikidelt – sealhulgas meilt – abi, toetust ja solidaarsust. Ta ei ole meilt palunud, et me valaksime verd või riskiksime oma eludega. Ta on palunud meilt, et me oleksime valmis loobuma mõnest oma mugavusest selleks, et anda abi Ukrainale ja ukrainlastele. Nendele samadele ukrainlastele, kes juba kaks aastat valavad verd, higi ja pisaraid ka meie iseseisvuse eest.



Head kuulajad,



Ega meie elu siin Läänemere äärsel maalapil pole kunagi olnud lihtne, aga ta pole samas kunagi olnud parem, kui ta on praegu. Järgmine aasta saab olema veel parem ja nii edasi ja nii edasi. See ongi elu mõte. Lennart Meri võttis selle oleviku- ja tulevikunägemuse 1997. aastal kokku väga lihtsalt ja väga ausalt: „Olukord on sitt, kuid see on meie tuleviku väetis“. See oli tõsi siis ja on tõsi ka täna. Kuigi toona oli olukord muidugi veel palju hullem.



Täna oleme me edukas riik, mis kuulub NATOsse ja Euroopa Liitu, mida on ebastabiilses maailmas tabanud ajutised raskused. Aga me saame nendest üle. Meil on tugevad ja ustavad liitlased ja me panustame ka ise oma kaitsesse rohkem kui kunagi varem. Võrdleme 10 aasta taguse ajaga ja avastame, et meie kaitse-eelarve on selle aja jooksul neli korda suurem samas, kui kogu riigi eelarve maht on sama ajaga kasvanud ainult kaks korda.



Meil on ebameeldiv naaber, aga me tegutseme sihikindlalt selle nimel, et ta meid kunagi ei julgeks tülitada. Me teame täpselt, mida me tegema peame ja me teeme seda. Ka siis, kui mõni maksutõus teile eriti vastumeelne tundub lohutagu teid teadmine, et suure osa maksutuludest investeerime me oma riigi julgeolekusse. Olgu see siis investeeringutena otsestesse kaitsekulutustesse, energiajulgeolekusse või ka eestikeelsele haridusele üleminekusse. Me teeme ära palju asju, mida oleks tulnud ammu teha ja mida praegu edasi lükata oleks lihtsalt vastutustundetu.



Kallid sõbrad,



Kuna me juba maksutõusudeni jõudsime, siis räägin teile pisut ka neist lähemalt. Aasta eest, kui teile siinsamas kõnet pidasin, olid kohe-kohe tulemas riigikogu valimised. Tsiteerin ühte lõiku oma toona peetud kõnest:



„… tõsi ta on, et kõik arenenud riikide majandused on sellest sõjast pihta saanud. Ka Eesti. Ei saa kuidagi rõõmustada energiahindade kasvu ega sellest omakorda tulenevate kõrgete inflatsiooninumbrite üle. Ei ole midagi rõõmustavat ka selles, et meie eelarve on defitsiidis ja riigi võlakoormus kasvab. Oleme olnud sunnitud laenama raha nii vanade võlgade tagasimaksmiseks kui investeeringuteks kaitsekulutustesse. See on meie vabaduse hind.“



Selge on see, et puudujäägis riigieelarve ei ole jätkusuutlik ja meie taotlus peab olema naasmine tasakaalus eelarve poliitika juurde.



Me peame oma riigi tulud-kulud jälle tasakaalu saama. Madal võlakoormus on meie konkurentsieelis, mitte puudus, millest tuleb vabaneda“.



Nii rääkisin aasta tagasi vahetult enne valimisi. Kahjuks olid just selle koha peal kõik mikrofonid välja lülitatud ja minu sõnumit sellest, et meie riigieelarve on defitsiidis ning me peame naasma tasakaalus eelarve poliitika juurde ei kuulnud mitte keegi. Kusjuures see ei olnud kaugeltki ainus kord, mil valimiste eel sellest rääkisin, aga mikrofonid ei töötanud. Mille muuga seletada seda tohutut pahameeletormi, mis tõusis peale valimisi uue koalitsiooni eelarvepoliitika vastu. Meid kõiki, aga eriti mind, süüdistati selles, et me valetasime enne valimisi, kuna ei rääkinud sellest, milliseid makse kavatseme tõsta. Samuti võiks mulle ju ette heita, et me ei rääkinud ka riigieelarve kulude kärpimisest. Ometi, kui ma räägin tasakaalus eelarve poole liikumisest, siis millest ma muust veel räägin, kui mitte maksutõusudest, eelarve kärbetest või nende kahe kombinatsioonist. Enne valimisi täpset maksumuudatuste ja kärbete nimekirja ette vuristada võiksin vaid juhul, kui mul oleks väikseimgi lootus üksinda valitsus moodustada. Ütlen ausalt, seda lootust mul ei olnud.



Valimised toimusid 5. märtsil ja siis selgusid võimalike koalitsioonide moodustamise matemaatilised variandid. Valijate tahe sel korral oli, et valitsuskoalitsiooni moodustaksid Reformierakond, Eesti 200 ja Sotsiaaldemoraadid. Pärast seda tuli hakata otsima lahendusi probleemile, mille olemasolus valitseb koalitsioonis täielik üksmeel – meie riigi rahandus on halvas olukorras ja riigikaitse vajab täiendavat raha.



Nagu juba nentisin ei osanud valimiste eel pakkuda täpsemaid võimalusi ei maksutõusudeks ega kärbeteks. Siinkohal loen teile ette lõigu meie põhiseadusest. Põhiseaduse paragrahv 106 sätestab, et: Rahvahääletusele ei saa panna eelarve, maksude ja riigi rahaliste kohustuste küsimusi. Kommenteeritud väljaandes on selle sätte vajalikkuse kohta öeldud: peamiseks põhjuseks on vajadus vältida populismi ja rahva hetkemeeleolude ja ajutiste raskuste fataalset mõju.



Maksutõusud ei meeldi reeglina kellelegi. Ka mulle ei meeldi. Samas meeldib oma riik meile kõigile, või peaaegu kõigile. Oma riigi mõte on teha üheskoos asju, mida igaüks eraldi teha ei saa. Selleks tuleb koguda makse, et neid ühiseid toiminguid kinni maksta. Keegi tundmatu heategija ei maksa kinni riigi väljaminekuid. Olgu need siis väljaminekud riigikaitsesse, sotsiaalkaitsesse, õpetajate palkadeks või toetusteks. Ja me peame ka meeles pidama, et valitsus üksinda ei seljata ühtegi kriisi. Seda saame teha ainult kõik ühes koos, kokku hoides ja kokkuhoidlikult elades. Riik üksi ei saa kogu vastutust enda kanda võtta. Me kõik, iga inimene ja ettevõte, vastutame oma toimetuleku eest. Meie olemegi see oma riik, mingisugust teist Eestit ei ole meie kõrval olemas.



See väike Eesti on silmitsi väljakutsetega, mis on tekkinud tänu meie agressiivse naabri tegevusele. See sõda ei lõppe homme, selle sõjaga kaasnevad mured saadavad meid tõenäoliselt veel kaua. Aga me teame oma kogemustest, et iga kriis tähendab ka uusi võimalusi neile, kes on kiired ja nutikad. Me oleme näidanud oma võimekust kiirete muutustega kaasa minna ja neid vedada. Käesolev kriis on selgelt esile toonud suuri vajakajäämisi kogu maailma kaitsetööstuses.



Usk igavesti kestvasse rahusse on uinutanud paljusid riike ja ettevõtteid, kes peale külma sõja lõppu uskusid, et ajalugu ongi sellega otsa saanud. Üles ärkamine sellest unest on kaasa toonud kiirelt kasvanud vajaduse tarkade relvasüsteemide järele. See võiks olla väga suur võimalus Eestile jälle kord näidata oma võimekust.



Droonid, tark laskemoon, mehitamata sõjamasinad – need on näited ainult mõnedest relvadest, mille edukaks tootmiseks meil on head eeldused. Me oleme võimelised langetama kiireid poliitilisi otsuseid, meil on olemas ettevõtlikud inimesed ja nutikas tööjõud. Eestisse investeerimise vastu on viimasel ajal huvi üles näidanud mitmed suured rahvusvahelised kaitsetööstusettevõtted. See võiks anda olulise tõuke ka meie järgmiseks majandusarengu hüppeks. Hiljuti ütles üks ärimees, et me eestlased vingume ennast vaeseks. Tegutseme seekord vastupidiselt tema hinnangule ja rügame ennast rikkaks!



Kallid kaasmaalased,



Ma olen tänase seisuga olnud peaminister 3 aastat ja 27 päeva. Kogu see aeg on Eesti ja tegelikult kogu maailm sammunud ühest kriisist teise. Mitte ühelgi neist päevadest, pole ma saanud ärgata teadmisega, et nüüd on kriisid läbi. Ma ei räägi sellest mitte kaastunnet otsides, vaid tegelikult kõigile meile kaasa tundes. Sest tegelikult algas esimene kriis veel aasta enne minu ametisse astumist, nii et kokku oleme elanud juba 4 aastat permanentses kriisis. COVID, energiakriis, sõda, inflatsioon, majanduskriis on üksteisele järgnenud, üksteist võimendanud ja paraku lõppu pole neil veel näha.



Lisaks on meil veel üks kohalik kriis, millest on vähem räägitud, aga mis mõjutab tegelikult meid kõiki palju rohkem, kui oskame arvata. See on parlamentarismi kriis. Alguse sai see möödunud aasta riigikogu valimistest, mille tulemusi kaotajad erinevatel põhjustel tunnistada ei ole tahtnud. Selle asemel, et valijate tahet respekteerida, alustasid opositsioonierakonnad uue riigikogu kogunemise esimesest päevast seadusandja töö takistamist.



Poliitikas nimetatakse seda küll viisakamalt obstruktsiooniks, aga sisuliselt on see, mis riigikogus toimub, jonnimine. Tulemus – riigikogu on olnud pea täielikult seisakus. Riigikogus ei saa algatada ühtegi seaduseelnõud, kuna kõik eelnõud uputatakse massiliste muudatusettepanekute tulva alla. Seepärast on praktiliselt kogu seadusloome algatamine läinud valitsuse õlule, kelle ainuke päästerõngas on valitsusele põhiseadusega antud õigus siduda hääletused valitsuse usaldusküsimusega.



Samas selle sagedast kasutamist ei salli president. Riigikogus on endiselt pausile panduna oma teist lugemist ootamas paarkümmend eelnõu, milledele opositsioon on esitanud kokku 3000 sisutühja muudatusettepanekut.



Nende läbi hääletamine obstruktsiooni tingimustes võtaks 7–8 kuud puhast aega. Üks ootele pandud eelnõudest on näiteks Venemaa varade arestimise eelnõu, mille jõustumisel saaksime kasutada agressorriigi varasid Ukraina hüvanguks.



Me oleme olukorras, kus opositsioon nõuab, et vaatamata valimiskaotusele, viidaks ellu nende poliitikat või kui seda ei tehta, siis korraldataks erakorralised valimised.  Risk on suur, et kui see olukord mingil mõistlikul moel ei lahene, siis olemegi olukorras, kus erakorralised valimised järgnevad üksteisele ilma, et nende tulemused midagi muudaks. Ja inimesed muudkui kaugenevad demokraatiast kuna tundub, et niimoodi mitte midagi tehtud ei saa. Kui autokraatia tundub parem valitsemisvorm, siis tuleb lõpuks keegi, kes selliselt valitsema hakkab. Aga sellest ei ole kunagi tulnud midagi head.



Paraku on areng liberaalse demokraatia suunas viimastel aastatel tõsise tagasilöögi saanud nii kogu maailmas kui ka Euroopas. Selline taandareng muudab maailma ebaturvalisemaks. Demokraatlikud riigid omavahelisi lahkarvamusi sõjalisel teel ei lahenda. Ainuüksi see teadmine peaks olema piisav põhjus meile kõigile mitte kunagi enam kordamaks neid vigu, mida tegid meie poliitikud eelmise sajandi 30ndatel aastatel.



Head kuulajad,



Minult küsitakse päris tihti, et miks ma poliitikas olen ja kuidas sellele vastu pean. Kui eriti musta huumoriga sellele küsimusele vastata, siis võib ju appi võtta ühe Juhan Viidingu luuletuse viimase salmi. See kõlab nii:



„Pea vastu veel need mõnikümmend talve



ja hinge riismed välja sureta.



Ja kui sa viimast korda ära kolid,



siis sinu ainsa, eluaegse palve



me unustame, ole mureta“.



Nii hullusti ehk ei lähe ja keegi ei pea muretsema, et ma veel „mõnikümmend talve“ peaministrina vastu pean, aga küsimused „miks“ ja „kaua“ tuletavad ennast ikka aeg-ajalt meelde. Ma olen uhke ja tänulik, et olen sellel raskel kriisiderohkel ajal peaministri tööd saanud teha. Vahel on see mul paremini, vahel halvemini välja kukkunud. Nagu meil kõigil. Millega iga peaminister meelde jääb, ütleb ajalugu. Kuid on üks asi, mille poolest mina kindlasti varasematest erinen on see, et ma olen Eesti esimene naispeaminister. Ma mõtlen päris sageli sellele, et kas naisena poliitikas tippu tõusmine ikka on päris tervislik tegevus?



Isegi möödunud aasta menufilmis nenditi naiste kohta, et: „Naine olla on võimatu ülesanne. Me peame olema kogu aeg erakordsed, aga kuidagi läheb see alati valesti. Sul peab olema raha, aga sa ei tohi nõuda raha oma töö eest, sest siis sa tundud olevat ahnepäits; sa pead vastutama meeste halva käitumise pärast, mis on ju iseenesest rumal, aga kui sa sellest räägid, oled hädaldaja ja mängid ohvrit; ja sa pead alati olema tänulik; sa ei tohi kunagi jääda vanaks, olla ebaviisakas, uhkustada millegagi, olla isekas, kukkuda, eksida, oma hirmu välja näidata, sa ei tohi unustada oma kohta  –  see kõik on liiga raske ja vastuoluline, ja keegi ei anna sulle selle eest medalit ega täna sind. Ja päeva lõpuks selgub, et sa mitte ainult ei tee kõike valesti, vaid et sa oled ka kõiges süüdi.“



Ometi on meil Eestis üle poole elanikkonnast naised. Naiste potentsiaali kasutamata jätmine on ühiskonnana lihtsalt rumal. Ühiskonnad, kus naised tunnevad end hästi, on rikkamad ja õnnelikumad, sest sellest sõltub ka meie laste käekäik. Naiste hääle kuulamine toob kaasa võrdsema ühiskonna, kus on kõigil hea elada.



Praegune aeg nõuab meilt kõigilt, eriti aga poliitikutelt julgust ja otsustavust. Praegu ei vaja me ümmarguse jutu veeretajaid, praegu on vaja tegutseda. Me kõik võime tegutsedes eksida ja me kõik oleme ka eksinud. Sellegipoolest arvan ma, et parem on eksida kui mitte midagi tehes ennast eksimuste vastu kindlustada. Ka mul on loomulikult hetki, kus ma kahtlen. Peaministrina leian ma samas, et mul ei ole õigust loota, et kui probleeme ignoreerida, siis nad lahenevad iseenesest. Ei kao nad kusagile, pigem kasvavad veel suuremaks ja nende lahendamine muutub veel keerukamaks ja kallimaks.



Kõik me oleme tõenäoliselt tuttavad Shakespeare'i Hamleti monoloogi algusega: „Olla või mitte olla“? Vähesed on jaksanud selle monoloogi ka lõpuni lugeda, mis tegelikult räägib ängist otsustamise ees. Lõpp on nimelt järgmine:



„Nii kaalutlus teeb pelgureiks meid kõiki



ja südiduse loomulikust jumest



saab nukra mõtte põdur kahvatus“



Ma olen südamest tänulik nende kolme aasta ja 27 päeva eest, mis mulle on antud Eestit peaministrina teenida. Ma ei tea, kui kaua ma selles ametis veel suudan vastu pidada, aga ma luban teile, et iga minu otsus, iga minu samm on olnud kantud soovist teha Eesti paremaks, jõukamaks ja turvalisemaks riigiks. Ja ma luban teile, et ka tulevikus saavad just need kaalutlused olema minu tegutsemise pidepunktid – parem, jõukam ja turvalisem Eesti.



Soovin meile kõigile palju õnne, vastupidavust, otsustavust ja kaitsetahet Eesti Vabariigi 106. sünnipäeval.



Aitäh!
29.09.2024 16:16
4
2
Parim viis Meie Isa palve tähenduse mõistmiseks on esmalt seda lugeda! Leiame selle Matteuse evangeeliumi 6:9–13. Loeme neid kauneid Kristuse sõnu:



„Meie Isa, kes sa oled taevas!



Pühitsetud olgu sinu nimi!



Sinu riik tulgu,



sinu tahtmine sündigu



nagu taevas, nõnda ka maa peal!



Meie igapäevast leiba anna meile tänapäev!



Ja anna meile andeks meie võlad,



nagu meiegi andeks anname oma võlglastele!



Ja ära saada meid kiusatusse,



vaid päästa meid ära kurjast!



Sest sinu päralt on riik ja vägi ja au igavesti. Aamen.“



 



Nii mõnedki meist on Meie Isa palvet alates lapsepõlvest lugenud ja me teame selle sõnu hästi. Nii et vaatame nüüd selle palve temaatilisi osi. Kõigepealt keskendume esimesele lausele, mis on Jumala ülistus.



Meie Isa, kes sa oled taevas





Jeesus õpetab, et me võime Jumalat kutsuda oma Isaks ja et Jeesus ise kutsub meid õdedeks ja vendadeks. Jumal armastab meid ning ootab meie vastuarmastust. Me oleme tema lapsed. Pangem tähele, et see palve ei alga sõnadega „Minu Isa“, vaid „Meie Isa“. Jumala lapse südames on alati ruumi teistele. Nii ei palveta me seda palvet kunagi vaid enda kasuks, vaid alati kõigi kristlaste kasuks. See on kõigi kristlaste, kõigi Jumala laste palve.



„Seesama Vaim tunnistab koos meie vaimuga, et me oleme Jumala lapsed. Kui me oleme aga lapsed, siis oleme ka pärijad, nii Jumala pärijad kui Kristuse kaaspärijad; ning kui me koos temaga kannatame, siis meid ka koos temaga kirgastatakse.“ (Pauluse kiri roomlastele 8:16–17)



Sa võid taevast Isa usaldada. Tema, kellele kuulub terve maailm, armastab sind. Sa oled kuninga laps. Oleme usu kaudu saanud tema lasteks. „Otsekui isa halastab laste peale, nõnda halastab Issand nende peale, kes teda kardavad.“ (Psalm 103:13)



Meie Isa palve on nende inimeste palve, kes on usu kaudu uuesti sündinud. „Aga kõigile, kes tema vastu võtsid, andis ta meelevalla saada Jumala lasteks, neile, kes usuvad tema nimesse, kes ei ole sündinud verest, ei liha tahtest, ei mehe tahtest, vaid Jumalast.“ (Johannese evangeeliumi 1:12–13)



Meie Isa on taevas; ta valitseb seal kõige loodu ja kõigi loodolevuste üle. „Aga meie Jumal on taevas, ta teeb kõik, mis temale meeldib.“ (Psalm 115:3)



Pühitsetud olgu sinu nimi





Millise aukartusega peaksime kasutama Jumala nime – mitte kunagi hoolimatul viisil. Loeme Psalmist 111:9: „Püha ja kardetav on tema nimi.“ Kui sa palvetad sõnadega „Pühitsetud olgu sinu nimi“, siis palud, et sina võiksid seda nime pühaks pidada ning et sa kunagi ei häbistaks ega teotaks „seda kaunist nime, mis on nimetatud teie üle.“ (Jaakobuse kiri 2:7)



„Sest vaata, tema on see, kes valmistab mäed ja loob tuule, kes ilmutab inimesele oma mõtteid, kes teeb koidu ja pimeduse ja kes kõnnib maa kõrgendikel – Issand, vägede Jumal on tema nimi.“ (Aamose 4:13)



Sinu riik tulgu





Jumal ei ole mitte ainult meie taevane Isa, ta on ühtlasi universumi Kuningas. Tema kuningriigi huvid on meie huvid ning me peaksime tegutsema tema riigi ülesehitamise nimel. Jumala armu kuningriik, mida praegu ehitatakse nende inimeste südames, kes on tema armastuse oma südamesse vastu võtnud, saab kunagi väes ja kogu hiilguses avalikuks Jeesuse teisel tulekul. Siis „kuningriik ning valitsus ja võim kuningriikide üle kogu taeva all antakse Kõigekõrgema pühale rahvale. Tema kuningriik on igavene kuningriik ja kõik valitsused peavad teda teenima ning temale alistuma.“ (Taanieli 7:27) Sellel ajal pärivad Jumalale ustavad inimesed „kuningriigi, mis neile on valmistatud maailma rajamisest peale.“ (Matteuse evangeeliumi 25:34)



Jeesus ennustas, et enne selle päeva saabumist kuulutatakse „Kuningriigi evangeeliumi kogu ilmamaale, tunnistuseks kõigile rahvastele, ja siis tuleb lõpp.“ (Matteuse evangeeliumi 24:14)



Tema kuningriik ei saa tulla enne, kui sõnum tema armust on viidud tervele maailmale. Niisiis jagades sõnumit Jumala headusest kiirendame tema kuningriigi saabumist. Need, kes on andnud end tema teenistusse ja kes saavad siiralt öelda: „Vaata, siin ma olen, läkita mind“ (Jesaja 6:8), on need, kes tõeliselt paluvad tema riigi tuleku pärast.



Selles palves kumab läbi teadmine, et selle maailmaga ei saa asjad kunagi iseenesest korda, vaid Jumala kuningriik seab maailmas kõik korda. Ja selles palves on veendumus, et Jumala kuningriik tõesti tuleb ühel päeval. Nii et selles palves kordame justkui sureva röövli palvet: „Jeesus, mõtle minu peale, kui sa tuled oma kuningriiki!“ (Luuka evangeeliumi 23:42)



Sinu tahtmine sündigu nagu taevas, nõnda ka maa peal





Mõned võivad kahelda: „Kas Jumala tahtmine võib tõesti kunagi täies mahus maa peal sündida?“ Kui see nii ei oleks, ei oleks Jeesus oma sõpradele seda palvet õpetanud. Jumala tahtmine võib juba praegu maa peal sündida, sest kuulekus Jumalale on kõige puhtam jumalateenistus. Jumala tõeliste laste kohta on öeldud, et nad on need, „kes hoiavad alal Jumala käske ja Jeesuse usku!“ (Johannese ilmutuse 14:12)



See palveosa palub kuulekat meelt meie südamesse siin ja praegu ning ühtlasi ulatub vaimusilmas uueks loodud maailma, kus Jumala tahe ning õigus katavad maad nagu meri katab merepõhja.



Meie igapäevast leiba anna meile tänapäev





Palve kolm esimest osa puudutavad Jumala nime, kuningriiki ja tahtmist – et tema nimi võiks olla pühitsetud, et tema kuningriik tuleks ja tema tahtmine sünniks. Kui oleme Jumala austamise ning tema tahtmise oma elus esikohale seadnud, siis võime ka julgelt paluda, et ta kataks meie igapäevased vajadused. Me palvetame tema ülistamiseks, aga samas palvetame ka endale küsimiseks.



Kui me palume „Meie Isa“, siis palume ka „Anna meile“, teades, et kui meie oskame anda häid asju oma lastele, siis kui palju enam annab taevane Isa häid asju neile, kes teda paluvad (vt Matteuse evangeeliumi 7:11).



Ära muretse homse toidu pärast. Tuleta meelde, et kõrbes rännanud iisraellastele langes taevast mannat iga päev. Meilgi võib olla Jumala kinnitus: „Looda Issanda peale ja tee head, ela oma maal ja pea ustavust! Olgu sul rõõm Issandast; siis ta annab sulle, mida su süda kutsub!“ (Psalm 37:3–4) Jumal, kes toitis kunagi imeliselt prohvet Eelijat, on endiselt elus. Eelijale anti igaks päevaks täpselt nii palju, kui ta vajas. Kui me palvetame: „Meie igapäevast leiba anna meile tänapäev,“ palume teiste inimeste eest sama palju kui enda eest. Me tunnistame, et isegi meie toit tuleb Jumala käest ja et see, mida ta meile annab, ei ole üksnes meile. Ja palve toidu pärast katab enamat kui vaid füüsilist toitu, see tähendab toitu ka hingele. Jeesus ütles kunagi: „Ärge nõutage rooga, mis hävib, vaid rooga, mis püsib igaveseks eluks.“ (Johannese evangeeliumi 6:27) Ning veidi hiljem kuulutas ta: „Mina olen taevast alla tulnud elav leib. Kui keegi sööb seda leiba, siis ta elab igavesti; ja leib, mille mina annan, on minu liha; ma annan selle maailma elu eest.“ (Johannese 6:51)



Anna meile andeks, nagu meiegi anname andeks





Mida iganes me oleme võlgu teistele või iseendale, oleme võlgu ka Jumalale. Taeva Kuningas arvestab meie võlgu teiste inimeste ees võlaks tema ees. Milline kummaline palve: „Andesta meile, nagu meie ise andestame.“ Meie andeksandmine on tingimus selleks, et saaksime ise andeks. Me ei saa paluda Jumalal meie heaks teha seda, mida me ise teiste heaks ei ole nõus tegema.



Jumal andis Kristuses iseennast meie pattude eest. Ristil rippudes kandis ta meie süükoormat, et saaks avalikuks tema armastus meie vastu ning et me tahaksime tulla tema juurde. Ja ta manitseb meid: „Olge üksteise vastu lahked, halastajad, andestage üksteisele, nii nagu ka Jumal on teile andestanud Kristuses.“ (Pauluse kiri efeslastele 4:32)



Ära saada meid kiusatusse





Selle palveosa mõtet on vahel küsimuse alla seatud, aga tegemist on lihtsalt Kristuse-aegse mõtteviisi väljendusega. Tollase mõtteviisi järgi „tegi“ Jumal kõike seda, mida ta aktiivselt ära ei hoidnud.



Eelmine palve oli seotud minevikuga, see on seotud tulevikuga. Peaksime Jumalat paluma, et ta ei juhataks meid kiusatuste sisse, vaid neist mööda ja neist läbi. Kiusatused ja ahistused jõuavad kõikideni, kuid me ei otsi neid. Meie Päästja on kord öelnud: „Seda ma olen teile rääkinud, et teil oleks rahu minus. Maailmas ahistatakse teid, aga olge julged: mina olen maailma ära võitnud.“ (Johannese evangeeliumi 16:33)



Iga kiusatus, millele oleme suutnud vastu seista, annab meile uue kogemuse ning teeb meid tugevamaks. Teades oma nõrkusi, palume seda palvet, et Jumal juhataks meid mööda turvalisi teid. Ootame kannatlikult tema juhatust ning kuulame tema häält, mis ütleb: „See on tee, käige seda!“ (Jesaja 30:21)



Üks mees, kes läks kord läbi ränkadest katsumustest, ütles: „Kuid tema tunneb teed, mida ma käin. Katsub ta mind läbi – ma tulen sellest välja nagu kuld.“ (Iiobi 23:10)



Suur šoti kirjanik George MacDonald räägib loo ühest naisest, kes ütles keset raskusi ja kiusatusi, mida tal oli väga keeruline mõista: „Oh, ma tahaksin, et mind ei oleks kunagi loodud.“ „Mu kallis laps,“ vastas sõber, „sa ei olegi veel valmis saanud, sind luuakse just praegu ning sina tõrgud Jumala loomistöö vastu.“



Kui usaldame end Jumala kätte sõnadega „Ära saada meid kiusatusse“, siis võib meil olla kindlustunne, et Jumal „ei luba teid kiusata rohkem, kui te suudate taluda, vaid koos kiusatusega valmistab ka väljapääsu, nii et te suudate taluda.“ (Pauluse 1. kiri korintlastele 10:13) See mõte juhatab meid Meie Isa palve viimase palvesoovi juurde.



Päästa meid kurjast





See on palve pääsemaks kogu kurjast – mitte ainult patust, vaid ka patu tagajärgedest ja saatana võimust kõigis selle vormides. See oli ka apostel Pauluse palve: „Küll Issand kisub mu välja igast kurjast teost ja viib mu varjule oma taevasesse kuningriiki. Tema päralt olgu kirkus igavesest ajast igavesti! Aamen.“ (Pauluse 2. kiri Timoteosele 4:18)



Tänu Jumalale, et meid ei ole jäetud üksinda oma vaenlasega tõtt vaatama. Jeesus ütles: „Vaata, ma olen andnud teile meelevalla kõndida madude ja skorpionide peal ja vaenlase kogu väe peal ja miski ei tee teile iial kahju.“ (Luuka evangeeliumi 10:19)



See palve pääseda kurja küüsist läheb kaugemale meie praegusest kogemusest. See on igatsus täieliku pääste järele. Ühel päeval sellele palvele vastatakse: „Ja Issanda vabaksostetud pöörduvad tagasi ning tulevad Siionisse hõisates. Nende pea kohal on igavene rõõm: rõõm ja ilutsemine valdavad neid, aga kurbus ja ohkamine põgenevad ära.“ (Jesaja 35:10)



Kuid praegu on aeg, mil vastatakse Kristuse enese palvele meie eest: „Ma ei palu, et sa võtaksid nad ära maailmast, vaid et sa hoiaksid neid kurja eest.“ (Johannese evangeeliumi 17:15)



Hea sõber, Jumal päästab sinu ja ta päästab ka minu. Ta annab meile võidu kurja üle ning viib meid oma igavesse kuningriiki.



Meie Isa on üle kõige



Selle palve esimene ja viimane lause tuletavad meile meede, et meie Isa on üle kõigi vägede ja võimude ja nimede. Ta teeb tühjaks kurjade nõu ja tema lapsed on turvaliselt tema varju all. Kui selle maailma sõjad, hädad ja patud on möödas, võime läbi kogu igaviku ikka ja jälle oma taevasele Isale öelda: „Sinu päralt on riik ja vägi ja au igavesti. Aamen.“Parim viis Meie Isa palve tähenduse mõistmiseks on esmalt seda lugeda! Leiame selle Matteuse evangeeliumi 6:9–13. Loeme neid kauneid Kristuse sõnu:



„Meie Isa, kes sa oled taevas!



Pühitsetud olgu sinu nimi!



Sinu riik tulgu,



sinu tahtmine sündigu



nagu taevas, nõnda ka maa peal!



Meie igapäevast leiba anna meile tänapäev!



Ja anna meile andeks meie võlad,



nagu meiegi andeks anname oma võlglastele!



Ja ära saada meid kiusatusse,



vaid päästa meid ära kurjast!



Sest sinu päralt on riik ja vägi ja au igavesti. Aamen.“



 



Nii mõnedki meist on Meie Isa palvet alates lapsepõlvest lugenud ja me teame selle sõnu hästi. Nii et vaatame nüüd selle palve temaatilisi osi. Kõigepealt keskendume esimesele lausele, mis on Jumala ülistus.



Meie Isa, kes sa oled taevas





Jeesus õpetab, et me võime Jumalat kutsuda oma Isaks ja et Jeesus ise kutsub meid õdedeks ja vendadeks. Jumal armastab meid ning ootab meie vastuarmastust. Me oleme tema lapsed. Pangem tähele, et see palve ei alga sõnadega „Minu Isa“, vaid „Meie Isa“. Jumala lapse südames on alati ruumi teistele. Nii ei palveta me seda palvet kunagi vaid enda kasuks, vaid alati kõigi kristlaste kasuks. See on kõigi kristlaste, kõigi Jumala laste palve.



„Seesama Vaim tunnistab koos meie vaimuga, et me oleme Jumala lapsed. Kui me oleme aga lapsed, siis oleme ka pärijad, nii Jumala pärijad kui Kristuse kaaspärijad; ning kui me koos temaga kannatame, siis meid ka koos temaga kirgastatakse.“ (Pauluse kiri roomlastele 8:16–17)



Sa võid taevast Isa usaldada. Tema, kellele kuulub terve maailm, armastab sind. Sa oled kuninga laps. Oleme usu kaudu saanud tema lasteks. „Otsekui isa halastab laste peale, nõnda halastab Issand nende peale, kes teda kardavad.“ (Psalm 103:13)



Meie Isa palve on nende inimeste palve, kes on usu kaudu uuesti sündinud. „Aga kõigile, kes tema vastu võtsid, andis ta meelevalla saada Jumala lasteks, neile, kes usuvad tema nimesse, kes ei ole sündinud verest, ei liha tahtest, ei mehe tahtest, vaid Jumalast.“ (Johannese evangeeliumi 1:12–13)



Meie Isa on taevas; ta valitseb seal kõige loodu ja kõigi loodolevuste üle. „Aga meie Jumal on taevas, ta teeb kõik, mis temale meeldib.“ (Psalm 115:3)



Pühitsetud olgu sinu nimi





Millise aukartusega peaksime kasutama Jumala nime – mitte kunagi hoolimatul viisil. Loeme Psalmist 111:9: „Püha ja kardetav on tema nimi.“ Kui sa palvetad sõnadega „Pühitsetud olgu sinu nimi“, siis palud, et sina võiksid seda nime pühaks pidada ning et sa kunagi ei häbistaks ega teotaks „seda kaunist nime, mis on nimetatud teie üle.“ (Jaakobuse kiri 2:7)



„Sest vaata, tema on see, kes valmistab mäed ja loob tuule, kes ilmutab inimesele oma mõtteid, kes teeb koidu ja pimeduse ja kes kõnnib maa kõrgendikel – Issand, vägede Jumal on tema nimi.“ (Aamose 4:13)



Sinu riik tulgu





Jumal ei ole mitte ainult meie taevane Isa, ta on ühtlasi universumi Kuningas. Tema kuningriigi huvid on meie huvid ning me peaksime tegutsema tema riigi ülesehitamise nimel. Jumala armu kuningriik, mida praegu ehitatakse nende inimeste südames, kes on tema armastuse oma südamesse vastu võtnud, saab kunagi väes ja kogu hiilguses avalikuks Jeesuse teisel tulekul. Siis „kuningriik ning valitsus ja võim kuningriikide üle kogu taeva all antakse Kõigekõrgema pühale rahvale. Tema kuningriik on igavene kuningriik ja kõik valitsused peavad teda teenima ning temale alistuma.“ (Taanieli 7:27) Sellel ajal pärivad Jumalale ustavad inimesed „kuningriigi, mis neile on valmistatud maailma rajamisest peale.“ (Matteuse evangeeliumi 25:34)



Jeesus ennustas, et enne selle päeva saabumist kuulutatakse „Kuningriigi evangeeliumi kogu ilmamaale, tunnistuseks kõigile rahvastele, ja siis tuleb lõpp.“ (Matteuse evangeeliumi 24:14)



Tema kuningriik ei saa tulla enne, kui sõnum tema armust on viidud tervele maailmale. Niisiis jagades sõnumit Jumala headusest kiirendame tema kuningriigi saabumist. Need, kes on andnud end tema teenistusse ja kes saavad siiralt öelda: „Vaata, siin ma olen, läkita mind“ (Jesaja 6:8), on need, kes tõeliselt paluvad tema riigi tuleku pärast.



Selles palves kumab läbi teadmine, et selle maailmaga ei saa asjad kunagi iseenesest korda, vaid Jumala kuningriik seab maailmas kõik korda. Ja selles palves on veendumus, et Jumala kuningriik tõesti tuleb ühel päeval. Nii et selles palves kordame justkui sureva röövli palvet: „Jeesus, mõtle minu peale, kui sa tuled oma kuningriiki!“ (Luuka evangeeliumi 23:42)



Sinu tahtmine sündigu nagu taevas, nõnda ka maa peal





Mõned võivad kahelda: „Kas Jumala tahtmine võib tõesti kunagi täies mahus maa peal sündida?“ Kui see nii ei oleks, ei oleks Jeesus oma sõpradele seda palvet õpetanud. Jumala tahtmine võib juba praegu maa peal sündida, sest kuulekus Jumalale on kõige puhtam jumalateenistus. Jumala tõeliste laste kohta on öeldud, et nad on need, „kes hoiavad alal Jumala käske ja Jeesuse usku!“ (Johannese ilmutuse 14:12)



See palveosa palub kuulekat meelt meie südamesse siin ja praegu ning ühtlasi ulatub vaimusilmas uueks loodud maailma, kus Jumala tahe ning õigus katavad maad nagu meri katab merepõhja.



Meie igapäevast leiba anna meile tänapäev





Palve kolm esimest osa puudutavad Jumala nime, kuningriiki ja tahtmist – et tema nimi võiks olla pühitsetud, et tema kuningriik tuleks ja tema tahtmine sünniks. Kui oleme Jumala austamise ning tema tahtmise oma elus esikohale seadnud, siis võime ka julgelt paluda, et ta kataks meie igapäevased vajadused. Me palvetame tema ülistamiseks, aga samas palvetame ka endale küsimiseks.



Kui me palume „Meie Isa“, siis palume ka „Anna meile“, teades, et kui meie oskame anda häid asju oma lastele, siis kui palju enam annab taevane Isa häid asju neile, kes teda paluvad (vt Matteuse evangeeliumi 7:11).



Ära muretse homse toidu pärast. Tuleta meelde, et kõrbes rännanud iisraellastele langes taevast mannat iga päev. Meilgi võib olla Jumala kinnitus: „Looda Issanda peale ja tee head, ela oma maal ja pea ustavust! Olgu sul rõõm Issandast; siis ta annab sulle, mida su süda kutsub!“ (Psalm 37:3–4) Jumal, kes toitis kunagi imeliselt prohvet Eelijat, on endiselt elus. Eelijale anti igaks päevaks täpselt nii palju, kui ta vajas. Kui me palvetame: „Meie igapäevast leiba anna meile tänapäev,“ palume teiste inimeste eest sama palju kui enda eest. Me tunnistame, et isegi meie toit tuleb Jumala käest ja et see, mida ta meile annab, ei ole üksnes meile. Ja palve toidu pärast katab enamat kui vaid füüsilist toitu, see tähendab toitu ka hingele. Jeesus ütles kunagi: „Ärge nõutage rooga, mis hävib, vaid rooga, mis püsib igaveseks eluks.“ (Johannese evangeeliumi 6:27) Ning veidi hiljem kuulutas ta: „Mina olen taevast alla tulnud elav leib. Kui keegi sööb seda leiba, siis ta elab igavesti; ja leib, mille mina annan, on minu liha; ma annan selle maailma elu eest.“ (Johannese 6:51)



Anna meile andeks, nagu meiegi anname andeks





Mida iganes me oleme võlgu teistele või iseendale, oleme võlgu ka Jumalale. Taeva Kuningas arvestab meie võlgu teiste inimeste ees võlaks tema ees. Milline kummaline palve: „Andesta meile, nagu meie ise andestame.“ Meie andeksandmine on tingimus selleks, et saaksime ise andeks. Me ei saa paluda Jumalal meie heaks teha seda, mida me ise teiste heaks ei ole nõus tegema.



Jumal andis Kristuses iseennast meie pattude eest. Ristil rippudes kandis ta meie süükoormat, et saaks avalikuks tema armastus meie vastu ning et me tahaksime tulla tema juurde. Ja ta manitseb meid: „Olge üksteise vastu lahked, halastajad, andestage üksteisele, nii nagu ka Jumal on teile andestanud Kristuses.“ (Pauluse kiri efeslastele 4:32)



Ära saada meid kiusatusse





Selle palveosa mõtet on vahel küsimuse alla seatud, aga tegemist on lihtsalt Kristuse-aegse mõtteviisi väljendusega. Tollase mõtteviisi järgi „tegi“ Jumal kõike seda, mida ta aktiivselt ära ei hoidnud.



Eelmine palve oli seotud minevikuga, see on seotud tulevikuga. Peaksime Jumalat paluma, et ta ei juhataks meid kiusatuste sisse, vaid neist mööda ja neist läbi. Kiusatused ja ahistused jõuavad kõikideni, kuid me ei otsi neid. Meie Päästja on kord öelnud: „Seda ma olen teile rääkinud, et teil oleks rahu minus. Maailmas ahistatakse teid, aga olge julged: mina olen maailma ära võitnud.“ (Johannese evangeeliumi 16:33)



Iga kiusatus, millele oleme suutnud vastu seista, annab meile uue kogemuse ning teeb meid tugevamaks. Teades oma nõrkusi, palume seda palvet, et Jumal juhataks meid mööda turvalisi teid. Ootame kannatlikult tema juhatust ning kuulame tema häält, mis ütleb: „See on tee, käige seda!“ (Jesaja 30:21)



Üks mees, kes läks kord läbi ränkadest katsumustest, ütles: „Kuid tema tunneb teed, mida ma käin. Katsub ta mind läbi – ma tulen sellest välja nagu kuld.“ (Iiobi 23:10)



Suur šoti kirjanik George MacDonald räägib loo ühest naisest, kes ütles keset raskusi ja kiusatusi, mida tal oli väga keeruline mõista: „Oh, ma tahaksin, et mind ei oleks kunagi loodud.“ „Mu kallis laps,“ vastas sõber, „sa ei olegi veel valmis saanud, sind luuakse just praegu ning sina tõrgud Jumala loomistöö vastu.“



Kui usaldame end Jumala kätte sõnadega „Ära saada meid kiusatusse“, siis võib meil olla kindlustunne, et Jumal „ei luba teid kiusata rohkem, kui te suudate taluda, vaid koos kiusatusega valmistab ka väljapääsu, nii et te suudate taluda.“ (Pauluse 1. kiri korintlastele 10:13) See mõte juhatab meid Meie Isa palve viimase palvesoovi juurde.



Päästa meid kurjast





See on palve pääsemaks kogu kurjast – mitte ainult patust, vaid ka patu tagajärgedest ja saatana võimust kõigis selle vormides. See oli ka apostel Pauluse palve: „Küll Issand kisub mu välja igast kurjast teost ja viib mu varjule oma taevasesse kuningriiki. Tema päralt olgu kirkus igavesest ajast igavesti! Aamen.“ (Pauluse 2. kiri Timoteosele 4:18)



Tänu Jumalale, et meid ei ole jäetud üksinda oma vaenlasega tõtt vaatama. Jeesus ütles: „Vaata, ma olen andnud teile meelevalla kõndida madude ja skorpionide peal ja vaenlase kogu väe peal ja miski ei tee teile iial kahju.“ (Luuka evangeeliumi 10:19)



See palve pääseda kurja küüsist läheb kaugemale meie praegusest kogemusest. See on igatsus täieliku pääste järele. Ühel päeval sellele palvele vastatakse: „Ja Issanda vabaksostetud pöörduvad tagasi ning tulevad Siionisse hõisates. Nende pea kohal on igavene rõõm: rõõm ja ilutsemine valdavad neid, aga kurbus ja ohkamine põgenevad ära.“ (Jesaja 35:10)



Kuid praegu on aeg, mil vastatakse Kristuse enese palvele meie eest: „Ma ei palu, et sa võtaksid nad ära maailmast, vaid et sa hoiaksid neid kurja eest.“ (Johannese evangeeliumi 17:15)



Hea sõber, Jumal päästab sinu ja ta päästab ka minu. Ta annab meile võidu kurja üle ning viib meid oma igavesse kuningriiki.



Meie Isa on üle kõige



Selle palve esimene ja viimane lause tuletavad meile meede, et meie Isa on üle kõigi vägede ja võimude ja nimede. Ta teeb tühjaks kurjade nõu ja tema lapsed on turvaliselt tema varju all. Kui selle maailma sõjad, hädad ja patud on möödas, võime läbi kogu igaviku ikka ja jälle oma taevasele Isale öelda: „Sinu päralt on riik ja vägi ja au igavesti. Aamen.“​Parim viis Meie Isa palve tähenduse mõistmiseks on esmalt seda lugeda! Leiame selle Matteuse evangeeliumi 6:9–13. Loeme neid kauneid Kristuse sõnu:



„Meie Isa, kes sa oled taevas!



Pühitsetud olgu sinu nimi!



Sinu riik tulgu,



sinu tahtmine sündigu



nagu taevas, nõnda ka maa peal!



Meie igapäevast leiba anna meile tänapäev!



Ja anna meile andeks meie võlad,



nagu meiegi andeks anname oma võlglastele!



Ja ära saada meid kiusatusse,



vaid päästa meid ära kurjast!



Sest sinu päralt on riik ja vägi ja au igavesti. Aamen.“



 



Nii mõnedki meist on Meie Isa palvet alates lapsepõlvest lugenud ja me teame selle sõnu hästi. Nii et vaatame nüüd selle palve temaatilisi osi. Kõigepealt keskendume esimesele lausele, mis on Jumala ülistus.



Meie Isa, kes sa oled taevas





Jeesus õpetab, et me võime Jumalat kutsuda oma Isaks ja et Jeesus ise kutsub meid õdedeks ja vendadeks. Jumal armastab meid ning ootab meie vastuarmastust. Me oleme tema lapsed. Pangem tähele, et see palve ei alga sõnadega „Minu Isa“, vaid „Meie Isa“. Jumala lapse südames on alati ruumi teistele. Nii ei palveta me seda palvet kunagi vaid enda kasuks, vaid alati kõigi kristlaste kasuks. See on kõigi kristlaste, kõigi Jumala laste palve.



„Seesama Vaim tunnistab koos meie vaimuga, et me oleme Jumala lapsed. Kui me oleme aga lapsed, siis oleme ka pärijad, nii Jumala pärijad kui Kristuse kaaspärijad; ning kui me koos temaga kannatame, siis meid ka koos temaga kirgastatakse.“ (Pauluse kiri roomlastele 8:16–17)



Sa võid taevast Isa usaldada. Tema, kellele kuulub terve maailm, armastab sind. Sa oled kuninga laps. Oleme usu kaudu saanud tema lasteks. „Otsekui isa halastab laste peale, nõnda halastab Issand nende peale, kes teda kardavad.“ (Psalm 103:13)



Meie Isa palve on nende inimeste palve, kes on usu kaudu uuesti sündinud. „Aga kõigile, kes tema vastu võtsid, andis ta meelevalla saada Jumala lasteks, neile, kes usuvad tema nimesse, kes ei ole sündinud verest, ei liha tahtest, ei mehe tahtest, vaid Jumalast.“ (Johannese evangeeliumi 1:12–13)



Meie Isa on taevas; ta valitseb seal kõige loodu ja kõigi loodolevuste üle. „Aga meie Jumal on taevas, ta teeb kõik, mis temale meeldib.“ (Psalm 115:3)



Pühitsetud olgu sinu nimi





Millise aukartusega peaksime kasutama Jumala nime – mitte kunagi hoolimatul viisil. Loeme Psalmist 111:9: „Püha ja kardetav on tema nimi.“ Kui sa palvetad sõnadega „Pühitsetud olgu sinu nimi“, siis palud, et sina võiksid seda nime pühaks pidada ning et sa kunagi ei häbistaks ega teotaks „seda kaunist nime, mis on nimetatud teie üle.“ (Jaakobuse kiri 2:7)



„Sest vaata, tema on see, kes valmistab mäed ja loob tuule, kes ilmutab inimesele oma mõtteid, kes teeb koidu ja pimeduse ja kes kõnnib maa kõrgendikel – Issand, vägede Jumal on tema nimi.“ (Aamose 4:13)



Sinu riik tulgu





Jumal ei ole mitte ainult meie taevane Isa, ta on ühtlasi universumi Kuningas. Tema kuningriigi huvid on meie huvid ning me peaksime tegutsema tema riigi ülesehitamise nimel. Jumala armu kuningriik, mida praegu ehitatakse nende inimeste südames, kes on tema armastuse oma südamesse vastu võtnud, saab kunagi väes ja kogu hiilguses avalikuks Jeesuse teisel tulekul. Siis „kuningriik ning valitsus ja võim kuningriikide üle kogu taeva all antakse Kõigekõrgema pühale rahvale. Tema kuningriik on igavene kuningriik ja kõik valitsused peavad teda teenima ning temale alistuma.“ (Taanieli 7:27) Sellel ajal pärivad Jumalale ustavad inimesed „kuningriigi, mis neile on valmistatud maailma rajamisest peale.“ (Matteuse evangeeliumi 25:34)



Jeesus ennustas, et enne selle päeva saabumist kuulutatakse „Kuningriigi evangeeliumi kogu ilmamaale, tunnistuseks kõigile rahvastele, ja siis tuleb lõpp.“ (Matteuse evangeeliumi 24:14)



Tema kuningriik ei saa tulla enne, kui sõnum tema armust on viidud tervele maailmale. Niisiis jagades sõnumit Jumala headusest kiirendame tema kuningriigi saabumist. Need, kes on andnud end tema teenistusse ja kes saavad siiralt öelda: „Vaata, siin ma olen, läkita mind“ (Jesaja 6:8), on need, kes tõeliselt paluvad tema riigi tuleku pärast.



Selles palves kumab läbi teadmine, et selle maailmaga ei saa asjad kunagi iseenesest korda, vaid Jumala kuningriik seab maailmas kõik korda. Ja selles palves on veendumus, et Jumala kuningriik tõesti tuleb ühel päeval. Nii et selles palves kordame justkui sureva röövli palvet: „Jeesus, mõtle minu peale, kui sa tuled oma kuningriiki!“ (Luuka evangeeliumi 23:42)



Sinu tahtmine sündigu nagu taevas, nõnda ka maa peal





Mõned võivad kahelda: „Kas Jumala tahtmine võib tõesti kunagi täies mahus maa peal sündida?“ Kui see nii ei oleks, ei oleks Jeesus oma sõpradele seda palvet õpetanud. Jumala tahtmine võib juba praegu maa peal sündida, sest kuulekus Jumalale on kõige puhtam jumalateenistus. Jumala tõeliste laste kohta on öeldud, et nad on need, „kes hoiavad alal Jumala käske ja Jeesuse usku!“ (Johannese ilmutuse 14:12)



See palveosa palub kuulekat meelt meie südamesse siin ja praegu ning ühtlasi ulatub vaimusilmas uueks loodud maailma, kus Jumala tahe ning õigus katavad maad nagu meri katab merepõhja.



Meie igapäevast leiba anna meile tänapäev





Palve kolm esimest osa puudutavad Jumala nime, kuningriiki ja tahtmist – et tema nimi võiks olla pühitsetud, et tema kuningriik tuleks ja tema tahtmine sünniks. Kui oleme Jumala austamise ning tema tahtmise oma elus esikohale seadnud, siis võime ka julgelt paluda, et ta kataks meie igapäevased vajadused. Me palvetame tema ülistamiseks, aga samas palvetame ka endale küsimiseks.



Kui me palume „Meie Isa“, siis palume ka „Anna meile“, teades, et kui meie oskame anda häid asju oma lastele, siis kui palju enam annab taevane Isa häid asju neile, kes teda paluvad (vt Matteuse evangeeliumi 7:11).



Ära muretse homse toidu pärast. Tuleta meelde, et kõrbes rännanud iisraellastele langes taevast mannat iga päev. Meilgi võib olla Jumala kinnitus: „Looda Issanda peale ja tee head, ela oma maal ja pea ustavust! Olgu sul rõõm Issandast; siis ta annab sulle, mida su süda kutsub!“ (Psalm 37:3–4) Jumal, kes toitis kunagi imeliselt prohvet Eelijat, on endiselt elus. Eelijale anti igaks päevaks täpselt nii palju, kui ta vajas. Kui me palvetame: „Meie igapäevast leiba anna meile tänapäev,“ palume teiste inimeste eest sama palju kui enda eest. Me tunnistame, et isegi meie toit tuleb Jumala käest ja et see, mida ta meile annab, ei ole üksnes meile. Ja palve toidu pärast katab enamat kui vaid füüsilist toitu, see tähendab toitu ka hingele. Jeesus ütles kunagi: „Ärge nõutage rooga, mis hävib, vaid rooga, mis püsib igaveseks eluks.“ (Johannese evangeeliumi 6:27) Ning veidi hiljem kuulutas ta: „Mina olen taevast alla tulnud elav leib. Kui keegi sööb seda leiba, siis ta elab igavesti; ja leib, mille mina annan, on minu liha; ma annan selle maailma elu eest.“ (Johannese 6:51)



Anna meile andeks, nagu meiegi anname andeks





Mida iganes me oleme võlgu teistele või iseendale, oleme võlgu ka Jumalale. Taeva Kuningas arvestab meie võlgu teiste inimeste ees võlaks tema ees. Milline kummaline palve: „Andesta meile, nagu meie ise andestame.“ Meie andeksandmine on tingimus selleks, et saaksime ise andeks. Me ei saa paluda Jumalal meie heaks teha seda, mida me ise teiste heaks ei ole nõus tegema.



Jumal andis Kristuses iseennast meie pattude eest. Ristil rippudes kandis ta meie süükoormat, et saaks avalikuks tema armastus meie vastu ning et me tahaksime tulla tema juurde. Ja ta manitseb meid: „Olge üksteise vastu lahked, halastajad, andestage üksteisele, nii nagu ka Jumal on teile andestanud Kristuses.“ (Pauluse kiri efeslastele 4:32)



Ära saada meid kiusatusse





Selle palveosa mõtet on vahel küsimuse alla seatud, aga tegemist on lihtsalt Kristuse-aegse mõtteviisi väljendusega. Tollase mõtteviisi järgi „tegi“ Jumal kõike seda, mida ta aktiivselt ära ei hoidnud.



Eelmine palve oli seotud minevikuga, see on seotud tulevikuga. Peaksime Jumalat paluma, et ta ei juhataks meid kiusatuste sisse, vaid neist mööda ja neist läbi. Kiusatused ja ahistused jõuavad kõikideni, kuid me ei otsi neid. Meie Päästja on kord öelnud: „Seda ma olen teile rääkinud, et teil oleks rahu minus. Maailmas ahistatakse teid, aga olge julged: mina olen maailma ära võitnud.“ (Johannese evangeeliumi 16:33)



Iga kiusatus, millele oleme suutnud vastu seista, annab meile uue kogemuse ning teeb meid tugevamaks. Teades oma nõrkusi, palume seda palvet, et Jumal juhataks meid mööda turvalisi teid. Ootame kannatlikult tema juhatust ning kuulame tema häält, mis ütleb: „See on tee, käige seda!“ (Jesaja 30:21)



Üks mees, kes läks kord läbi ränkadest katsumustest, ütles: „Kuid tema tunneb teed, mida ma käin. Katsub ta mind läbi – ma tulen sellest välja nagu kuld.“ (Iiobi 23:10)



Suur šoti kirjanik George MacDonald räägib loo ühest naisest, kes ütles keset raskusi ja kiusatusi, mida tal oli väga keeruline mõista: „Oh, ma tahaksin, et mind ei oleks kunagi loodud.“ „Mu kallis laps,“ vastas sõber, „sa ei olegi veel valmis saanud, sind luuakse just praegu ning sina tõrgud Jumala loomistöö vastu.“



Kui usaldame end Jumala kätte sõnadega „Ära saada meid kiusatusse“, siis võib meil olla kindlustunne, et Jumal „ei luba teid kiusata rohkem, kui te suudate taluda, vaid koos kiusatusega valmistab ka väljapääsu, nii et te suudate taluda.“ (Pauluse 1. kiri korintlastele 10:13) See mõte juhatab meid Meie Isa palve viimase palvesoovi juurde.



Päästa meid kurjast





See on palve pääsemaks kogu kurjast – mitte ainult patust, vaid ka patu tagajärgedest ja saatana võimust kõigis selle vormides. See oli ka apostel Pauluse palve: „Küll Issand kisub mu välja igast kurjast teost ja viib mu varjule oma taevasesse kuningriiki. Tema päralt olgu kirkus igavesest ajast igavesti! Aamen.“ (Pauluse 2. kiri Timoteosele 4:18)



Tänu Jumalale, et meid ei ole jäetud üksinda oma vaenlasega tõtt vaatama. Jeesus ütles: „Vaata, ma olen andnud teile meelevalla kõndida madude ja skorpionide peal ja vaenlase kogu väe peal ja miski ei tee teile iial kahju.“ (Luuka evangeeliumi 10:19)



See palve pääseda kurja küüsist läheb kaugemale meie praegusest kogemusest. See on igatsus täieliku pääste järele. Ühel päeval sellele palvele vastatakse: „Ja Issanda vabaksostetud pöörduvad tagasi ning tulevad Siionisse hõisates. Nende pea kohal on igavene rõõm: rõõm ja ilutsemine valdavad neid, aga kurbus ja ohkamine põgenevad ära.“ (Jesaja 35:10)



Kuid praegu on aeg, mil vastatakse Kristuse enese palvele meie eest: „Ma ei palu, et sa võtaksid nad ära maailmast, vaid et sa hoiaksid neid kurja eest.“ (Johannese evangeeliumi 17:15)



Hea sõber, Jumal päästab sinu ja ta päästab ka minu. Ta annab meile võidu kurja üle ning viib meid oma igavesse kuningriiki.



Meie Isa on üle kõige



Selle palve esimene ja viimane lause tuletavad meile meede, et meie Isa on üle kõigi vägede ja võimude ja nimede. Ta teeb tühjaks kurjade nõu ja tema lapsed on turvaliselt tema varju all. Kui selle maailma sõjad, hädad ja patud on möödas, võime läbi kogu igaviku ikka ja jälle oma taevasele Isale öelda: „Sinu päralt on riik ja vägi ja au igavesti. Aamen.“
29.09.2024 16:17
3
3
Parim viis Meie Isa palve tähenduse mõistmiseks on esmalt seda lugeda! Leiame selle Matteuse evangeeliumi 6:9–13. Loeme neid kauneid Kristuse sõnu:



„Meie Isa, kes sa oled taevas!



Pühitsetud olgu sinu nimi!



Sinu riik tulgu,



sinu tahtmine sündigu



nagu taevas, nõnda ka maa peal!



Meie igapäevast leiba anna meile tänapäev!



Ja anna meile andeks meie võlad,



nagu meiegi andeks anname oma võlglastele!



Ja ära saada meid kiusatusse,



vaid päästa meid ära kurjast!



Sest sinu päralt on riik ja vägi ja au igavesti. Aamen.“



 



Nii mõnedki meist on Meie Isa palvet alates lapsepõlvest lugenud ja me teame selle sõnu hästi. Nii et vaatame nüüd selle palve temaatilisi osi. Kõigepealt keskendume esimesele lausele, mis on Jumala ülistus.



Meie Isa, kes sa oled taevas





Jeesus õpetab, et me võime Jumalat kutsuda oma Isaks ja et Jeesus ise kutsub meid õdedeks ja vendadeks. Jumal armastab meid ning ootab meie vastuarmastust. Me oleme tema lapsed. Pangem tähele, et see palve ei alga sõnadega „Minu Isa“, vaid „Meie Isa“. Jumala lapse südames on alati ruumi teistele. Nii ei palveta me seda palvet kunagi vaid enda kasuks, vaid alati kõigi kristlaste kasuks. See on kõigi kristlaste, kõigi Jumala laste palve.



„Seesama Vaim tunnistab koos meie vaimuga, et me oleme Jumala lapsed. Kui me oleme aga lapsed, siis oleme ka pärijad, nii Jumala pärijad kui Kristuse kaaspärijad; ning kui me koos temaga kannatame, siis meid ka koos temaga kirgastatakse.“ (Pauluse kiri roomlastele 8:16–17)



Sa võid taevast Isa usaldada. Tema, kellele kuulub terve maailm, armastab sind. Sa oled kuninga laps. Oleme usu kaudu saanud tema lasteks. „Otsekui isa halastab laste peale, nõnda halastab Issand nende peale, kes teda kardavad.“ (Psalm 103:13)



Meie Isa palve on nende inimeste palve, kes on usu kaudu uuesti sündinud. „Aga kõigile, kes tema vastu võtsid, andis ta meelevalla saada Jumala lasteks, neile, kes usuvad tema nimesse, kes ei ole sündinud verest, ei liha tahtest, ei mehe tahtest, vaid Jumalast.“ (Johannese evangeeliumi 1:12–13)



Meie Isa on taevas; ta valitseb seal kõige loodu ja kõigi loodolevuste üle. „Aga meie Jumal on taevas, ta teeb kõik, mis temale meeldib.“ (Psalm 115:3)



Pühitsetud olgu sinu nimi





Millise aukartusega peaksime kasutama Jumala nime – mitte kunagi hoolimatul viisil. Loeme Psalmist 111:9: „Püha ja kardetav on tema nimi.“ Kui sa palvetad sõnadega „Pühitsetud olgu sinu nimi“, siis palud, et sina võiksid seda nime pühaks pidada ning et sa kunagi ei häbistaks ega teotaks „seda kaunist nime, mis on nimetatud teie üle.“ (Jaakobuse kiri 2:7)



„Sest vaata, tema on see, kes valmistab mäed ja loob tuule, kes ilmutab inimesele oma mõtteid, kes teeb koidu ja pimeduse ja kes kõnnib maa kõrgendikel – Issand, vägede Jumal on tema nimi.“ (Aamose 4:13)



Sinu riik tulgu





Jumal ei ole mitte ainult meie taevane Isa, ta on ühtlasi universumi Kuningas. Tema kuningriigi huvid on meie huvid ning me peaksime tegutsema tema riigi ülesehitamise nimel. Jumala armu kuningriik, mida praegu ehitatakse nende inimeste südames, kes on tema armastuse oma südamesse vastu võtnud, saab kunagi väes ja kogu hiilguses avalikuks Jeesuse teisel tulekul. Siis „kuningriik ning valitsus ja võim kuningriikide üle kogu taeva all antakse Kõigekõrgema pühale rahvale. Tema kuningriik on igavene kuningriik ja kõik valitsused peavad teda teenima ning temale alistuma.“ (Taanieli 7:27) Sellel ajal pärivad Jumalale ustavad inimesed „kuningriigi, mis neile on valmistatud maailma rajamisest peale.“ (Matteuse evangeeliumi 25:34)



Jeesus ennustas, et enne selle päeva saabumist kuulutatakse „Kuningriigi evangeeliumi kogu ilmamaale, tunnistuseks kõigile rahvastele, ja siis tuleb lõpp.“ (Matteuse evangeeliumi 24:14)



Tema kuningriik ei saa tulla enne, kui sõnum tema armust on viidud tervele maailmale. Niisiis jagades sõnumit Jumala headusest kiirendame tema kuningriigi saabumist. Need, kes on andnud end tema teenistusse ja kes saavad siiralt öelda: „Vaata, siin ma olen, läkita mind“ (Jesaja 6:8), on need, kes tõeliselt paluvad tema riigi tuleku pärast.



Selles palves kumab läbi teadmine, et selle maailmaga ei saa asjad kunagi iseenesest korda, vaid Jumala kuningriik seab maailmas kõik korda. Ja selles palves on veendumus, et Jumala kuningriik tõesti tuleb ühel päeval. Nii et selles palves kordame justkui sureva röövli palvet: „Jeesus, mõtle minu peale, kui sa tuled oma kuningriiki!“ (Luuka evangeeliumi 23:42)



Sinu tahtmine sündigu nagu taevas, nõnda ka maa peal





Mõned võivad kahelda: „Kas Jumala tahtmine võib tõesti kunagi täies mahus maa peal sündida?“ Kui see nii ei oleks, ei oleks Jeesus oma sõpradele seda palvet õpetanud. Jumala tahtmine võib juba praegu maa peal sündida, sest kuulekus Jumalale on kõige puhtam jumalateenistus. Jumala tõeliste laste kohta on öeldud, et nad on need, „kes hoiavad alal Jumala käske ja Jeesuse usku!“ (Johannese ilmutuse 14:12)



See palveosa palub kuulekat meelt meie südamesse siin ja praegu ning ühtlasi ulatub vaimusilmas uueks loodud maailma, kus Jumala tahe ning õigus katavad maad nagu meri katab merepõhja.



Meie igapäevast leiba anna meile tänapäev





Palve kolm esimest osa puudutavad Jumala nime, kuningriiki ja tahtmist – et tema nimi võiks olla pühitsetud, et tema kuningriik tuleks ja tema tahtmine sünniks. Kui oleme Jumala austamise ning tema tahtmise oma elus esikohale seadnud, siis võime ka julgelt paluda, et ta kataks meie igapäevased vajadused. Me palvetame tema ülistamiseks, aga samas palvetame ka endale küsimiseks.



Kui me palume „Meie Isa“, siis palume ka „Anna meile“, teades, et kui meie oskame anda häid asju oma lastele, siis kui palju enam annab taevane Isa häid asju neile, kes teda paluvad (vt Matteuse evangeeliumi 7:11).



Ära muretse homse toidu pärast. Tuleta meelde, et kõrbes rännanud iisraellastele langes taevast mannat iga päev. Meilgi võib olla Jumala kinnitus: „Looda Issanda peale ja tee head, ela oma maal ja pea ustavust! Olgu sul rõõm Issandast; siis ta annab sulle, mida su süda kutsub!“ (Psalm 37:3–4) Jumal, kes toitis kunagi imeliselt prohvet Eelijat, on endiselt elus. Eelijale anti igaks päevaks täpselt nii palju, kui ta vajas. Kui me palvetame: „Meie igapäevast leiba anna meile tänapäev,“ palume teiste inimeste eest sama palju kui enda eest. Me tunnistame, et isegi meie toit tuleb Jumala käest ja et see, mida ta meile annab, ei ole üksnes meile. Ja palve toidu pärast katab enamat kui vaid füüsilist toitu, see tähendab toitu ka hingele. Jeesus ütles kunagi: „Ärge nõutage rooga, mis hävib, vaid rooga, mis püsib igaveseks eluks.“ (Johannese evangeeliumi 6:27) Ning veidi hiljem kuulutas ta: „Mina olen taevast alla tulnud elav leib. Kui keegi sööb seda leiba, siis ta elab igavesti; ja leib, mille mina annan, on minu liha; ma annan selle maailma elu eest.“ (Johannese 6:51)



Anna meile andeks, nagu meiegi anname andeks





Mida iganes me oleme võlgu teistele või iseendale, oleme võlgu ka Jumalale. Taeva Kuningas arvestab meie võlgu teiste inimeste ees võlaks tema ees. Milline kummaline palve: „Andesta meile, nagu meie ise andestame.“ Meie andeksandmine on tingimus selleks, et saaksime ise andeks. Me ei saa paluda Jumalal meie heaks teha seda, mida me ise teiste heaks ei ole nõus tegema.



Jumal andis Kristuses iseennast meie pattude eest. Ristil rippudes kandis ta meie süükoormat, et saaks avalikuks tema armastus meie vastu ning et me tahaksime tulla tema juurde. Ja ta manitseb meid: „Olge üksteise vastu lahked, halastajad, andestage üksteisele, nii nagu ka Jumal on teile andestanud Kristuses.“ (Pauluse kiri efeslastele 4:32)



Ära saada meid kiusatusse





Selle palveosa mõtet on vahel küsimuse alla seatud, aga tegemist on lihtsalt Kristuse-aegse mõtteviisi väljendusega. Tollase mõtteviisi järgi „tegi“ Jumal kõike seda, mida ta aktiivselt ära ei hoidnud.



Eelmine palve oli seotud minevikuga, see on seotud tulevikuga. Peaksime Jumalat paluma, et ta ei juhataks meid kiusatuste sisse, vaid neist mööda ja neist läbi. Kiusatused ja ahistused jõuavad kõikideni, kuid me ei otsi neid. Meie Päästja on kord öelnud: „Seda ma olen teile rääkinud, et teil oleks rahu minus. Maailmas ahistatakse teid, aga olge julged: mina olen maailma ära võitnud.“ (Johannese evangeeliumi 16:33)



Iga kiusatus, millele oleme suutnud vastu seista, annab meile uue kogemuse ning teeb meid tugevamaks. Teades oma nõrkusi, palume seda palvet, et Jumal juhataks meid mööda turvalisi teid. Ootame kannatlikult tema juhatust ning kuulame tema häält, mis ütleb: „See on tee, käige seda!“ (Jesaja 30:21)



Üks mees, kes läks kord läbi ränkadest katsumustest, ütles: „Kuid tema tunneb teed, mida ma käin. Katsub ta mind läbi – ma tulen sellest välja nagu kuld.“ (Iiobi 23:10)



Suur šoti kirjanik George MacDonald räägib loo ühest naisest, kes ütles keset raskusi ja kiusatusi, mida tal oli väga keeruline mõista: „Oh, ma tahaksin, et mind ei oleks kunagi loodud.“ „Mu kallis laps,“ vastas sõber, „sa ei olegi veel valmis saanud, sind luuakse just praegu ning sina tõrgud Jumala loomistöö vastu.“



Kui usaldame end Jumala kätte sõnadega „Ära saada meid kiusatusse“, siis võib meil olla kindlustunne, et Jumal „ei luba teid kiusata rohkem, kui te suudate taluda, vaid koos kiusatusega valmistab ka väljapääsu, nii et te suudate taluda.“ (Pauluse 1. kiri korintlastele 10:13) See mõte juhatab meid Meie Isa palve viimase palvesoovi juurde.



Päästa meid kurjast





See on palve pääsemaks kogu kurjast – mitte ainult patust, vaid ka patu tagajärgedest ja saatana võimust kõigis selle vormides. See oli ka apostel Pauluse palve: „Küll Issand kisub mu välja igast kurjast teost ja viib mu varjule oma taevasesse kuningriiki. Tema päralt olgu kirkus igavesest ajast igavesti! Aamen.“ (Pauluse 2. kiri Timoteosele 4:18)



Tänu Jumalale, et meid ei ole jäetud üksinda oma vaenlasega tõtt vaatama. Jeesus ütles: „Vaata, ma olen andnud teile meelevalla kõndida madude ja skorpionide peal ja vaenlase kogu väe peal ja miski ei tee teile iial kahju.“ (Luuka evangeeliumi 10:19)



See palve pääseda kurja küüsist läheb kaugemale meie praegusest kogemusest. See on igatsus täieliku pääste järele. Ühel päeval sellele palvele vastatakse: „Ja Issanda vabaksostetud pöörduvad tagasi ning tulevad Siionisse hõisates. Nende pea kohal on igavene rõõm: rõõm ja ilutsemine valdavad neid, aga kurbus ja ohkamine põgenevad ära.“ (Jesaja 35:10)



Kuid praegu on aeg, mil vastatakse Kristuse enese palvele meie eest: „Ma ei palu, et sa võtaksid nad ära maailmast, vaid et sa hoiaksid neid kurja eest.“ (Johannese evangeeliumi 17:15)



Hea sõber, Jumal päästab sinu ja ta päästab ka minu. Ta annab meile võidu kurja üle ning viib meid oma igavesse kuningriiki.



Meie Isa on üle kõige



Selle palve esimene ja viimane lause tuletavad meile meede, et meie Isa on üle kõigi vägede ja võimude ja nimede. Ta teeb tühjaks kurjade nõu ja tema lapsed on turvaliselt tema varju all. Kui selle maailma sõjad, hädad ja patud on möödas, võime läbi kogu igaviku ikka ja jälle oma taevasele Isale öelda: „Sinu päralt on riik ja vägi ja au igavesti. Aamen.“Parim viis Meie Isa palve tähenduse mõistmiseks on esmalt seda lugeda! Leiame selle Matteuse evangeeliumi 6:9–13. Loeme neid kauneid Kristuse sõnu:



„Meie Isa, kes sa oled taevas!



Pühitsetud olgu sinu nimi!



Sinu riik tulgu,



sinu tahtmine sündigu



nagu taevas, nõnda ka maa peal!



Meie igapäevast leiba anna meile tänapäev!



Ja anna meile andeks meie võlad,



nagu meiegi andeks anname oma võlglastele!



Ja ära saada meid kiusatusse,



vaid päästa meid ära kurjast!



Sest sinu päralt on riik ja vägi ja au igavesti. Aamen.“



 



Nii mõnedki meist on Meie Isa palvet alates lapsepõlvest lugenud ja me teame selle sõnu hästi. Nii et vaatame nüüd selle palve temaatilisi osi. Kõigepealt keskendume esimesele lausele, mis on Jumala ülistus.



Meie Isa, kes sa oled taevas





Jeesus õpetab, et me võime Jumalat kutsuda oma Isaks ja et Jeesus ise kutsub meid õdedeks ja vendadeks. Jumal armastab meid ning ootab meie vastuarmastust. Me oleme tema lapsed. Pangem tähele, et see palve ei alga sõnadega „Minu Isa“, vaid „Meie Isa“. Jumala lapse südames on alati ruumi teistele. Nii ei palveta me seda palvet kunagi vaid enda kasuks, vaid alati kõigi kristlaste kasuks. See on kõigi kristlaste, kõigi Jumala laste palve.



„Seesama Vaim tunnistab koos meie vaimuga, et me oleme Jumala lapsed. Kui me oleme aga lapsed, siis oleme ka pärijad, nii Jumala pärijad kui Kristuse kaaspärijad; ning kui me koos temaga kannatame, siis meid ka koos temaga kirgastatakse.“ (Pauluse kiri roomlastele 8:16–17)



Sa võid taevast Isa usaldada. Tema, kellele kuulub terve maailm, armastab sind. Sa oled kuninga laps. Oleme usu kaudu saanud tema lasteks. „Otsekui isa halastab laste peale, nõnda halastab Issand nende peale, kes teda kardavad.“ (Psalm 103:13)



Meie Isa palve on nende inimeste palve, kes on usu kaudu uuesti sündinud. „Aga kõigile, kes tema vastu võtsid, andis ta meelevalla saada Jumala lasteks, neile, kes usuvad tema nimesse, kes ei ole sündinud verest, ei liha tahtest, ei mehe tahtest, vaid Jumalast.“ (Johannese evangeeliumi 1:12–13)



Meie Isa on taevas; ta valitseb seal kõige loodu ja kõigi loodolevuste üle. „Aga meie Jumal on taevas, ta teeb kõik, mis temale meeldib.“ (Psalm 115:3)



Pühitsetud olgu sinu nimi





Millise aukartusega peaksime kasutama Jumala nime – mitte kunagi hoolimatul viisil. Loeme Psalmist 111:9: „Püha ja kardetav on tema nimi.“ Kui sa palvetad sõnadega „Pühitsetud olgu sinu nimi“, siis palud, et sina võiksid seda nime pühaks pidada ning et sa kunagi ei häbistaks ega teotaks „seda kaunist nime, mis on nimetatud teie üle.“ (Jaakobuse kiri 2:7)



„Sest vaata, tema on see, kes valmistab mäed ja loob tuule, kes ilmutab inimesele oma mõtteid, kes teeb koidu ja pimeduse ja kes kõnnib maa kõrgendikel – Issand, vägede Jumal on tema nimi.“ (Aamose 4:13)



Sinu riik tulgu





Jumal ei ole mitte ainult meie taevane Isa, ta on ühtlasi universumi Kuningas. Tema kuningriigi huvid on meie huvid ning me peaksime tegutsema tema riigi ülesehitamise nimel. Jumala armu kuningriik, mida praegu ehitatakse nende inimeste südames, kes on tema armastuse oma südamesse vastu võtnud, saab kunagi väes ja kogu hiilguses avalikuks Jeesuse teisel tulekul. Siis „kuningriik ning valitsus ja võim kuningriikide üle kogu taeva all antakse Kõigekõrgema pühale rahvale. Tema kuningriik on igavene kuningriik ja kõik valitsused peavad teda teenima ning temale alistuma.“ (Taanieli 7:27) Sellel ajal pärivad Jumalale ustavad inimesed „kuningriigi, mis neile on valmistatud maailma rajamisest peale.“ (Matteuse evangeeliumi 25:34)



Jeesus ennustas, et enne selle päeva saabumist kuulutatakse „Kuningriigi evangeeliumi kogu ilmamaale, tunnistuseks kõigile rahvastele, ja siis tuleb lõpp.“ (Matteuse evangeeliumi 24:14)



Tema kuningriik ei saa tulla enne, kui sõnum tema armust on viidud tervele maailmale. Niisiis jagades sõnumit Jumala headusest kiirendame tema kuningriigi saabumist. Need, kes on andnud end tema teenistusse ja kes saavad siiralt öelda: „Vaata, siin ma olen, läkita mind“ (Jesaja 6:8), on need, kes tõeliselt paluvad tema riigi tuleku pärast.



Selles palves kumab läbi teadmine, et selle maailmaga ei saa asjad kunagi iseenesest korda, vaid Jumala kuningriik seab maailmas kõik korda. Ja selles palves on veendumus, et Jumala kuningriik tõesti tuleb ühel päeval. Nii et selles palves kordame justkui sureva röövli palvet: „Jeesus, mõtle minu peale, kui sa tuled oma kuningriiki!“ (Luuka evangeeliumi 23:42)



Sinu tahtmine sündigu nagu taevas, nõnda ka maa peal





Mõned võivad kahelda: „Kas Jumala tahtmine võib tõesti kunagi täies mahus maa peal sündida?“ Kui see nii ei oleks, ei oleks Jeesus oma sõpradele seda palvet õpetanud. Jumala tahtmine võib juba praegu maa peal sündida, sest kuulekus Jumalale on kõige puhtam jumalateenistus. Jumala tõeliste laste kohta on öeldud, et nad on need, „kes hoiavad alal Jumala käske ja Jeesuse usku!“ (Johannese ilmutuse 14:12)



See palveosa palub kuulekat meelt meie südamesse siin ja praegu ning ühtlasi ulatub vaimusilmas uueks loodud maailma, kus Jumala tahe ning õigus katavad maad nagu meri katab merepõhja.



Meie igapäevast leiba anna meile tänapäev





Palve kolm esimest osa puudutavad Jumala nime, kuningriiki ja tahtmist – et tema nimi võiks olla pühitsetud, et tema kuningriik tuleks ja tema tahtmine sünniks. Kui oleme Jumala austamise ning tema tahtmise oma elus esikohale seadnud, siis võime ka julgelt paluda, et ta kataks meie igapäevased vajadused. Me palvetame tema ülistamiseks, aga samas palvetame ka endale küsimiseks.



Kui me palume „Meie Isa“, siis palume ka „Anna meile“, teades, et kui meie oskame anda häid asju oma lastele, siis kui palju enam annab taevane Isa häid asju neile, kes teda paluvad (vt Matteuse evangeeliumi 7:11).



Ära muretse homse toidu pärast. Tuleta meelde, et kõrbes rännanud iisraellastele langes taevast mannat iga päev. Meilgi võib olla Jumala kinnitus: „Looda Issanda peale ja tee head, ela oma maal ja pea ustavust! Olgu sul rõõm Issandast; siis ta annab sulle, mida su süda kutsub!“ (Psalm 37:3–4) Jumal, kes toitis kunagi imeliselt prohvet Eelijat, on endiselt elus. Eelijale anti igaks päevaks täpselt nii palju, kui ta vajas. Kui me palvetame: „Meie igapäevast leiba anna meile tänapäev,“ palume teiste inimeste eest sama palju kui enda eest. Me tunnistame, et isegi meie toit tuleb Jumala käest ja et see, mida ta meile annab, ei ole üksnes meile. Ja palve toidu pärast katab enamat kui vaid füüsilist toitu, see tähendab toitu ka hingele. Jeesus ütles kunagi: „Ärge nõutage rooga, mis hävib, vaid rooga, mis püsib igaveseks eluks.“ (Johannese evangeeliumi 6:27) Ning veidi hiljem kuulutas ta: „Mina olen taevast alla tulnud elav leib. Kui keegi sööb seda leiba, siis ta elab igavesti; ja leib, mille mina annan, on minu liha; ma annan selle maailma elu eest.“ (Johannese 6:51)



Anna meile andeks, nagu meiegi anname andeks





Mida iganes me oleme võlgu teistele või iseendale, oleme võlgu ka Jumalale. Taeva Kuningas arvestab meie võlgu teiste inimeste ees võlaks tema ees. Milline kummaline palve: „Andesta meile, nagu meie ise andestame.“ Meie andeksandmine on tingimus selleks, et saaksime ise andeks. Me ei saa paluda Jumalal meie heaks teha seda, mida me ise teiste heaks ei ole nõus tegema.



Jumal andis Kristuses iseennast meie pattude eest. Ristil rippudes kandis ta meie süükoormat, et saaks avalikuks tema armastus meie vastu ning et me tahaksime tulla tema juurde. Ja ta manitseb meid: „Olge üksteise vastu lahked, halastajad, andestage üksteisele, nii nagu ka Jumal on teile andestanud Kristuses.“ (Pauluse kiri efeslastele 4:32)



Ära saada meid kiusatusse





Selle palveosa mõtet on vahel küsimuse alla seatud, aga tegemist on lihtsalt Kristuse-aegse mõtteviisi väljendusega. Tollase mõtteviisi järgi „tegi“ Jumal kõike seda, mida ta aktiivselt ära ei hoidnud.



Eelmine palve oli seotud minevikuga, see on seotud tulevikuga. Peaksime Jumalat paluma, et ta ei juhataks meid kiusatuste sisse, vaid neist mööda ja neist läbi. Kiusatused ja ahistused jõuavad kõikideni, kuid me ei otsi neid. Meie Päästja on kord öelnud: „Seda ma olen teile rääkinud, et teil oleks rahu minus. Maailmas ahistatakse teid, aga olge julged: mina olen maailma ära võitnud.“ (Johannese evangeeliumi 16:33)



Iga kiusatus, millele oleme suutnud vastu seista, annab meile uue kogemuse ning teeb meid tugevamaks. Teades oma nõrkusi, palume seda palvet, et Jumal juhataks meid mööda turvalisi teid. Ootame kannatlikult tema juhatust ning kuulame tema häält, mis ütleb: „See on tee, käige seda!“ (Jesaja 30:21)



Üks mees, kes läks kord läbi ränkadest katsumustest, ütles: „Kuid tema tunneb teed, mida ma käin. Katsub ta mind läbi – ma tulen sellest välja nagu kuld.“ (Iiobi 23:10)



Suur šoti kirjanik George MacDonald räägib loo ühest naisest, kes ütles keset raskusi ja kiusatusi, mida tal oli väga keeruline mõista: „Oh, ma tahaksin, et mind ei oleks kunagi loodud.“ „Mu kallis laps,“ vastas sõber, „sa ei olegi veel valmis saanud, sind luuakse just praegu ning sina tõrgud Jumala loomistöö vastu.“



Kui usaldame end Jumala kätte sõnadega „Ära saada meid kiusatusse“, siis võib meil olla kindlustunne, et Jumal „ei luba teid kiusata rohkem, kui te suudate taluda, vaid koos kiusatusega valmistab ka väljapääsu, nii et te suudate taluda.“ (Pauluse 1. kiri korintlastele 10:13) See mõte juhatab meid Meie Isa palve viimase palvesoovi juurde.



Päästa meid kurjast





See on palve pääsemaks kogu kurjast – mitte ainult patust, vaid ka patu tagajärgedest ja saatana võimust kõigis selle vormides. See oli ka apostel Pauluse palve: „Küll Issand kisub mu välja igast kurjast teost ja viib mu varjule oma taevasesse kuningriiki. Tema päralt olgu kirkus igavesest ajast igavesti! Aamen.“ (Pauluse 2. kiri Timoteosele 4:18)



Tänu Jumalale, et meid ei ole jäetud üksinda oma vaenlasega tõtt vaatama. Jeesus ütles: „Vaata, ma olen andnud teile meelevalla kõndida madude ja skorpionide peal ja vaenlase kogu väe peal ja miski ei tee teile iial kahju.“ (Luuka evangeeliumi 10:19)



See palve pääseda kurja küüsist läheb kaugemale meie praegusest kogemusest. See on igatsus täieliku pääste järele. Ühel päeval sellele palvele vastatakse: „Ja Issanda vabaksostetud pöörduvad tagasi ning tulevad Siionisse hõisates. Nende pea kohal on igavene rõõm: rõõm ja ilutsemine valdavad neid, aga kurbus ja ohkamine põgenevad ära.“ (Jesaja 35:10)



Kuid praegu on aeg, mil vastatakse Kristuse enese palvele meie eest: „Ma ei palu, et sa võtaksid nad ära maailmast, vaid et sa hoiaksid neid kurja eest.“ (Johannese evangeeliumi 17:15)



Hea sõber, Jumal päästab sinu ja ta päästab ka minu. Ta annab meile võidu kurja üle ning viib meid oma igavesse kuningriiki.



Meie Isa on üle kõige



Selle palve esimene ja viimane lause tuletavad meile meede, et meie Isa on üle kõigi vägede ja võimude ja nimede. Ta teeb tühjaks kurjade nõu ja tema lapsed on turvaliselt tema varju all. Kui selle maailma sõjad, hädad ja patud on möödas, võime läbi kogu igaviku ikka ja jälle oma taevasele Isale öelda: „Sinu päralt on riik ja vägi ja au igavesti. Aamen.“​Parim viis Meie Isa palve tähenduse mõistmiseks on esmalt seda lugeda! Leiame selle Matteuse evangeeliumi 6:9–13. Loeme neid kauneid Kristuse sõnu:



„Meie Isa, kes sa oled taevas!



Pühitsetud olgu sinu nimi!



Sinu riik tulgu,



sinu tahtmine sündigu



nagu taevas, nõnda ka maa peal!



Meie igapäevast leiba anna meile tänapäev!



Ja anna meile andeks meie võlad,



nagu meiegi andeks anname oma võlglastele!



Ja ära saada meid kiusatusse,



vaid päästa meid ära kurjast!



Sest sinu päralt on riik ja vägi ja au igavesti. Aamen.“



 



Nii mõnedki meist on Meie Isa palvet alates lapsepõlvest lugenud ja me teame selle sõnu hästi. Nii et vaatame nüüd selle palve temaatilisi osi. Kõigepealt keskendume esimesele lausele, mis on Jumala ülistus.



Meie Isa, kes sa oled taevas





Jeesus õpetab, et me võime Jumalat kutsuda oma Isaks ja et Jeesus ise kutsub meid õdedeks ja vendadeks. Jumal armastab meid ning ootab meie vastuarmastust. Me oleme tema lapsed. Pangem tähele, et see palve ei alga sõnadega „Minu Isa“, vaid „Meie Isa“. Jumala lapse südames on alati ruumi teistele. Nii ei palveta me seda palvet kunagi vaid enda kasuks, vaid alati kõigi kristlaste kasuks. See on kõigi kristlaste, kõigi Jumala laste palve.



„Seesama Vaim tunnistab koos meie vaimuga, et me oleme Jumala lapsed. Kui me oleme aga lapsed, siis oleme ka pärijad, nii Jumala pärijad kui Kristuse kaaspärijad; ning kui me koos temaga kannatame, siis meid ka koos temaga kirgastatakse.“ (Pauluse kiri roomlastele 8:16–17)



Sa võid taevast Isa usaldada. Tema, kellele kuulub terve maailm, armastab sind. Sa oled kuninga laps. Oleme usu kaudu saanud tema lasteks. „Otsekui isa halastab laste peale, nõnda halastab Issand nende peale, kes teda kardavad.“ (Psalm 103:13)



Meie Isa palve on nende inimeste palve, kes on usu kaudu uuesti sündinud. „Aga kõigile, kes tema vastu võtsid, andis ta meelevalla saada Jumala lasteks, neile, kes usuvad tema nimesse, kes ei ole sündinud verest, ei liha tahtest, ei mehe tahtest, vaid Jumalast.“ (Johannese evangeeliumi 1:12–13)



Meie Isa on taevas; ta valitseb seal kõige loodu ja kõigi loodolevuste üle. „Aga meie Jumal on taevas, ta teeb kõik, mis temale meeldib.“ (Psalm 115:3)



Pühitsetud olgu sinu nimi





Millise aukartusega peaksime kasutama Jumala nime – mitte kunagi hoolimatul viisil. Loeme Psalmist 111:9: „Püha ja kardetav on tema nimi.“ Kui sa palvetad sõnadega „Pühitsetud olgu sinu nimi“, siis palud, et sina võiksid seda nime pühaks pidada ning et sa kunagi ei häbistaks ega teotaks „seda kaunist nime, mis on nimetatud teie üle.“ (Jaakobuse kiri 2:7)



„Sest vaata, tema on see, kes valmistab mäed ja loob tuule, kes ilmutab inimesele oma mõtteid, kes teeb koidu ja pimeduse ja kes kõnnib maa kõrgendikel – Issand, vägede Jumal on tema nimi.“ (Aamose 4:13)



Sinu riik tulgu





Jumal ei ole mitte ainult meie taevane Isa, ta on ühtlasi universumi Kuningas. Tema kuningriigi huvid on meie huvid ning me peaksime tegutsema tema riigi ülesehitamise nimel. Jumala armu kuningriik, mida praegu ehitatakse nende inimeste südames, kes on tema armastuse oma südamesse vastu võtnud, saab kunagi väes ja kogu hiilguses avalikuks Jeesuse teisel tulekul. Siis „kuningriik ning valitsus ja võim kuningriikide üle kogu taeva all antakse Kõigekõrgema pühale rahvale. Tema kuningriik on igavene kuningriik ja kõik valitsused peavad teda teenima ning temale alistuma.“ (Taanieli 7:27) Sellel ajal pärivad Jumalale ustavad inimesed „kuningriigi, mis neile on valmistatud maailma rajamisest peale.“ (Matteuse evangeeliumi 25:34)



Jeesus ennustas, et enne selle päeva saabumist kuulutatakse „Kuningriigi evangeeliumi kogu ilmamaale, tunnistuseks kõigile rahvastele, ja siis tuleb lõpp.“ (Matteuse evangeeliumi 24:14)



Tema kuningriik ei saa tulla enne, kui sõnum tema armust on viidud tervele maailmale. Niisiis jagades sõnumit Jumala headusest kiirendame tema kuningriigi saabumist. Need, kes on andnud end tema teenistusse ja kes saavad siiralt öelda: „Vaata, siin ma olen, läkita mind“ (Jesaja 6:8), on need, kes tõeliselt paluvad tema riigi tuleku pärast.



Selles palves kumab läbi teadmine, et selle maailmaga ei saa asjad kunagi iseenesest korda, vaid Jumala kuningriik seab maailmas kõik korda. Ja selles palves on veendumus, et Jumala kuningriik tõesti tuleb ühel päeval. Nii et selles palves kordame justkui sureva röövli palvet: „Jeesus, mõtle minu peale, kui sa tuled oma kuningriiki!“ (Luuka evangeeliumi 23:42)



Sinu tahtmine sündigu nagu taevas, nõnda ka maa peal





Mõned võivad kahelda: „Kas Jumala tahtmine võib tõesti kunagi täies mahus maa peal sündida?“ Kui see nii ei oleks, ei oleks Jeesus oma sõpradele seda palvet õpetanud. Jumala tahtmine võib juba praegu maa peal sündida, sest kuulekus Jumalale on kõige puhtam jumalateenistus. Jumala tõeliste laste kohta on öeldud, et nad on need, „kes hoiavad alal Jumala käske ja Jeesuse usku!“ (Johannese ilmutuse 14:12)



See palveosa palub kuulekat meelt meie südamesse siin ja praegu ning ühtlasi ulatub vaimusilmas uueks loodud maailma, kus Jumala tahe ning õigus katavad maad nagu meri katab merepõhja.



Meie igapäevast leiba anna meile tänapäev





Palve kolm esimest osa puudutavad Jumala nime, kuningriiki ja tahtmist – et tema nimi võiks olla pühitsetud, et tema kuningriik tuleks ja tema tahtmine sünniks. Kui oleme Jumala austamise ning tema tahtmise oma elus esikohale seadnud, siis võime ka julgelt paluda, et ta kataks meie igapäevased vajadused. Me palvetame tema ülistamiseks, aga samas palvetame ka endale küsimiseks.



Kui me palume „Meie Isa“, siis palume ka „Anna meile“, teades, et kui meie oskame anda häid asju oma lastele, siis kui palju enam annab taevane Isa häid asju neile, kes teda paluvad (vt Matteuse evangeeliumi 7:11).



Ära muretse homse toidu pärast. Tuleta meelde, et kõrbes rännanud iisraellastele langes taevast mannat iga päev. Meilgi võib olla Jumala kinnitus: „Looda Issanda peale ja tee head, ela oma maal ja pea ustavust! Olgu sul rõõm Issandast; siis ta annab sulle, mida su süda kutsub!“ (Psalm 37:3–4) Jumal, kes toitis kunagi imeliselt prohvet Eelijat, on endiselt elus. Eelijale anti igaks päevaks täpselt nii palju, kui ta vajas. Kui me palvetame: „Meie igapäevast leiba anna meile tänapäev,“ palume teiste inimeste eest sama palju kui enda eest. Me tunnistame, et isegi meie toit tuleb Jumala käest ja et see, mida ta meile annab, ei ole üksnes meile. Ja palve toidu pärast katab enamat kui vaid füüsilist toitu, see tähendab toitu ka hingele. Jeesus ütles kunagi: „Ärge nõutage rooga, mis hävib, vaid rooga, mis püsib igaveseks eluks.“ (Johannese evangeeliumi 6:27) Ning veidi hiljem kuulutas ta: „Mina olen taevast alla tulnud elav leib. Kui keegi sööb seda leiba, siis ta elab igavesti; ja leib, mille mina annan, on minu liha; ma annan selle maailma elu eest.“ (Johannese 6:51)



Anna meile andeks, nagu meiegi anname andeks





Mida iganes me oleme võlgu teistele või iseendale, oleme võlgu ka Jumalale. Taeva Kuningas arvestab meie võlgu teiste inimeste ees võlaks tema ees. Milline kummaline palve: „Andesta meile, nagu meie ise andestame.“ Meie andeksandmine on tingimus selleks, et saaksime ise andeks. Me ei saa paluda Jumalal meie heaks teha seda, mida me ise teiste heaks ei ole nõus tegema.



Jumal andis Kristuses iseennast meie pattude eest. Ristil rippudes kandis ta meie süükoormat, et saaks avalikuks tema armastus meie vastu ning et me tahaksime tulla tema juurde. Ja ta manitseb meid: „Olge üksteise vastu lahked, halastajad, andestage üksteisele, nii nagu ka Jumal on teile andestanud Kristuses.“ (Pauluse kiri efeslastele 4:32)



Ära saada meid kiusatusse





Selle palveosa mõtet on vahel küsimuse alla seatud, aga tegemist on lihtsalt Kristuse-aegse mõtteviisi väljendusega. Tollase mõtteviisi järgi „tegi“ Jumal kõike seda, mida ta aktiivselt ära ei hoidnud.



Eelmine palve oli seotud minevikuga, see on seotud tulevikuga. Peaksime Jumalat paluma, et ta ei juhataks meid kiusatuste sisse, vaid neist mööda ja neist läbi. Kiusatused ja ahistused jõuavad kõikideni, kuid me ei otsi neid. Meie Päästja on kord öelnud: „Seda ma olen teile rääkinud, et teil oleks rahu minus. Maailmas ahistatakse teid, aga olge julged: mina olen maailma ära võitnud.“ (Johannese evangeeliumi 16:33)



Iga kiusatus, millele oleme suutnud vastu seista, annab meile uue kogemuse ning teeb meid tugevamaks. Teades oma nõrkusi, palume seda palvet, et Jumal juhataks meid mööda turvalisi teid. Ootame kannatlikult tema juhatust ning kuulame tema häält, mis ütleb: „See on tee, käige seda!“ (Jesaja 30:21)



Üks mees, kes läks kord läbi ränkadest katsumustest, ütles: „Kuid tema tunneb teed, mida ma käin. Katsub ta mind läbi – ma tulen sellest välja nagu kuld.“ (Iiobi 23:10)



Suur šoti kirjanik George MacDonald räägib loo ühest naisest, kes ütles keset raskusi ja kiusatusi, mida tal oli väga keeruline mõista: „Oh, ma tahaksin, et mind ei oleks kunagi loodud.“ „Mu kallis laps,“ vastas sõber, „sa ei olegi veel valmis saanud, sind luuakse just praegu ning sina tõrgud Jumala loomistöö vastu.“



Kui usaldame end Jumala kätte sõnadega „Ära saada meid kiusatusse“, siis võib meil olla kindlustunne, et Jumal „ei luba teid kiusata rohkem, kui te suudate taluda, vaid koos kiusatusega valmistab ka väljapääsu, nii et te suudate taluda.“ (Pauluse 1. kiri korintlastele 10:13) See mõte juhatab meid Meie Isa palve viimase palvesoovi juurde.



Päästa meid kurjast





See on palve pääsemaks kogu kurjast – mitte ainult patust, vaid ka patu tagajärgedest ja saatana võimust kõigis selle vormides. See oli ka apostel Pauluse palve: „Küll Issand kisub mu välja igast kurjast teost ja viib mu varjule oma taevasesse kuningriiki. Tema päralt olgu kirkus igavesest ajast igavesti! Aamen.“ (Pauluse 2. kiri Timoteosele 4:18)



Tänu Jumalale, et meid ei ole jäetud üksinda oma vaenlasega tõtt vaatama. Jeesus ütles: „Vaata, ma olen andnud teile meelevalla kõndida madude ja skorpionide peal ja vaenlase kogu väe peal ja miski ei tee teile iial kahju.“ (Luuka evangeeliumi 10:19)



See palve pääseda kurja küüsist läheb kaugemale meie praegusest kogemusest. See on igatsus täieliku pääste järele. Ühel päeval sellele palvele vastatakse: „Ja Issanda vabaksostetud pöörduvad tagasi ning tulevad Siionisse hõisates. Nende pea kohal on igavene rõõm: rõõm ja ilutsemine valdavad neid, aga kurbus ja ohkamine põgenevad ära.“ (Jesaja 35:10)



Kuid praegu on aeg, mil vastatakse Kristuse enese palvele meie eest: „Ma ei palu, et sa võtaksid nad ära maailmast, vaid et sa hoiaksid neid kurja eest.“ (Johannese evangeeliumi 17:15)



Hea sõber, Jumal päästab sinu ja ta päästab ka minu. Ta annab meile võidu kurja üle ning viib meid oma igavesse kuningriiki.



Meie Isa on üle kõige



Selle palve esimene ja viimane lause tuletavad meile meede, et meie Isa on üle kõigi vägede ja võimude ja nimede. Ta teeb tühjaks kurjade nõu ja tema lapsed on turvaliselt tema varju all. Kui selle maailma sõjad, hädad ja patud on möödas, võime läbi kogu igaviku ikka ja jälle oma taevasele Isale öelda: „Sinu päralt on riik ja vägi ja au igavesti. Aamen.“
29.09.2024 16:59
4
5
Х0ТЕЛИ SЪЕSТЬ С0SЛУЖИВЦА | ТRЕШ НА АГРЕGАТНОМ ЗАV0ДЕ ‪@VolodymyrZolkin‬

https://www.youtube.com/watch?v=vM7uGBfHYvY



yescryingcrying





 
29.09.2024 19:36
5
2


Selles palves kumab läbi teadmine, et selle maailmaga ei saa asjad kunagi iseenesest korda, vaid Jumala kuningriik seab maailmas kõik korda. Ja selles palves on veendumus, et Jumala kuningriik tõesti tuleb ühel päeval. Nii et selles palves kordame justkui sureva röövli palvet: „Jeesus, mõtle minu peale, kui sa tuled oma kuningriiki!“ (Luuka evangeeliumi 23:42)



Sinu tahtmine sündigu nagu taevas, nõnda ka maa peal





Mõned võivad kahelda: „Kas Jumala tahtmine võib tõesti kunagi täies mahus maa peal sündida?“ Kui see nii ei oleks, ei oleks Jeesus oma sõpradele seda palvet õpetanud. Jumala tahtmine võib juba praegu maa peal sündida, sest kuulekus Jumalale on kõige puhtam jumalateenistus. Jumala tõeliste laste kohta on öeldud, et nad on need, „kes hoiavad alal Jumala käske ja Jeesuse usku!“ (Johannese ilmutuse 14:12)



See palveosa palub kuulekat meelt meie südamesse siin ja praegu ning ühtlasi ulatub vaimusilmas uueks loodud maailma, kus Jumala tahe ning õigus katavad maad nagu meri katab merepõhja.



Meie igapäevast leiba anna meile tänapäev





Palve kolm esimest osa puudutavad Jumala nime, kuningriiki ja tahtmist – et tema nimi võiks olla pühitsetud, et tema kuningriik tuleks ja tema tahtmine sünniks. Kui oleme Jumala austamise ning tema tahtmise oma elus esikohale seadnud, siis võime ka julgelt paluda, et ta kataks meie igapäevased vajadused. Me palvetame tema ülistamiseks, aga samas palvetame ka endale küsimiseks.



Kui me palume „Meie Isa“, siis palume ka „Anna meile“, teades, et kui meie oskame anda häid asju oma lastele, siis kui palju enam annab taevane Isa häid asju neile, kes teda paluvad (vt Matteuse evangeeliumi 7:11).



Ära muretse homse toidu pärast. Tuleta meelde, et kõrbes rännanud iisraellastele langes taevast mannat iga päev. Meilgi võib olla Jumala kinnitus: „Looda Issanda peale ja tee head, ela oma maal ja pea ustavust! Olgu sul rõõm Issandast; siis ta annab sulle, mida su süda kutsub!“ (Psalm 37:3–4) Jumal, kes toitis kunagi imeliselt prohvet Eelijat, on endiselt elus. Eelijale anti igaks päevaks täpselt nii palju, kui ta vajas. Kui me palvetame: „Meie igapäevast leiba anna meile tänapäev,“ palume teiste inimeste eest sama palju kui enda eest. Me tunnistame, et isegi meie toit tuleb Jumala käest ja et see, mida ta meile annab, ei ole üksnes meile. Ja palve toidu pärast katab enamat kui vaid füüsilist toitu, see tähendab toitu ka hingele. Jeesus ütles kunagi: „Ärge nõutage rooga, mis hävib, vaid rooga, mis püsib igaveseks eluks.“ (Johannese evangeeliumi 6:27) Ning veidi hiljem kuulutas ta: „Mina olen taevast alla tulnud elav leib. Kui keegi sööb seda leiba, siis ta elab igavesti; ja leib, mille mina annan, on minu liha; ma annan selle maailma elu eest.“ (Johannese 6:51)



Anna meile andeks, nagu meiegi anname andeks





Mida iganes me oleme võlgu teistele või iseendale, oleme võlgu ka Jumalale. Taeva Kuningas arvestab meie võlgu teiste inimeste ees võlaks tema ees. Milline kummaline palve: „Andesta meile, nagu meie ise andestame.“ Meie andeksandmine on tingimus selleks, et saaksime ise andeks. Me ei saa paluda Jumalal meie heaks teha seda, mida me ise teiste heaks ei ole nõus tegema.



Jumal andis Kristuses iseennast meie pattude eest. Ristil rippudes kandis ta meie süükoormat, et saaks avalikuks tema armastus meie vastu ning et me tahaksime tulla tema juurde. Ja ta manitseb meid: „Olge üksteise vastu lahked, halastajad, andestage üksteisele, nii nagu ka Jumal on teile andestanud Kristuses.“ (Pauluse kiri efeslastele 4:32)



Ära saada meid kiusatusse





Selle palveosa mõtet on vahel küsimuse alla seatud, aga tegemist on lihtsalt Kristuse-aegse mõtteviisi väljendusega. Tollase mõtteviisi järgi „tegi“ Jumal kõike seda, mida ta aktiivselt ära ei hoidnud.



Eelmine palve oli seotud minevikuga, see on seotud tulevikuga. Peaksime Jumalat paluma, et ta ei juhataks meid kiusatuste sisse, vaid neist mööda ja neist läbi. Kiusatused ja ahistused jõuavad kõikideni, kuid me ei otsi neid. Meie Päästja on kord öelnud: „Seda ma olen teile rääkinud, et teil oleks rahu minus. Maailmas ahistatakse teid, aga olge julged: mina olen maailma ära võitnud.“ (Johannese evangeeliumi 16:33)



Iga kiusatus, millele oleme suutnud vastu seista, annab meile uue kogemuse ning teeb meid tugevamaks. Teades oma nõrkusi, palume seda palvet, et Jumal juhataks meid mööda turvalisi teid. Ootame kannatlikult tema juhatust ning kuulame tema häält, mis ütleb: „See on tee, käige seda!“ (Jesaja 30:21)



Üks mees, kes läks kord läbi ränkadest katsumustest, ütles: „Kuid tema tunneb teed, mida ma käin. Katsub ta mind läbi – ma tulen sellest välja nagu kuld.“ (Iiobi 23:10)



Suur šoti kirjanik George MacDonald räägib loo ühest naisest, kes ütles keset raskusi ja kiusatusi, mida tal oli väga keeruline mõista: „Oh, ma tahaksin, et mind ei oleks kunagi loodud.“ „Mu kallis laps,“ vastas sõber, „sa ei olegi veel valmis saanud, sind luuakse just praegu ning sina tõrgud Jumala loomistöö vastu.“



Kui usaldame end Jumala kätte sõnadega „Ära saada meid kiusatusse“, siis võib meil olla kindlustunne, et Jumal „ei luba teid kiusata rohkem, kui te suudate taluda, vaid koos kiusatusega valmistab ka väljapääsu, nii et te suudate taluda.“ (Pauluse 1. kiri korintlastele 10:13) See mõte juhatab meid Meie Isa palve viimase palvesoovi juurde.



Päästa meid kurjast





See on palve pääsemaks kogu kurjast – mitte ainult patust, vaid ka patu tagajärgedest ja saatana võimust kõigis selle vormides. See oli ka apostel Pauluse palve: „Küll Issand kisub mu välja igast kurjast teost ja viib mu varjule oma taevasesse kuningriiki. Tema päralt olgu kirkus igavesest ajast igavesti! Aamen.“ (Pauluse 2. kiri Timoteosele 4:18)



Tänu Jumalale, et meid ei ole jäetud üksinda oma vaenlasega tõtt vaatama. Jeesus ütles: „Vaata, ma olen andnud teile meelevalla kõndida madude ja skorpionide peal ja vaenlase kogu väe peal ja miski ei tee teile iial kahju.“ (Luuka evangeeliumi 10:19)



See palve pääseda kurja küüsist läheb kaugemale meie praegusest kogemusest. See on igatsus täieliku pääste järele. Ühel päeval sellele palvele vastatakse: „Ja Issanda vabaksostetud pöörduvad tagasi ning tulevad Siionisse hõisates. Nende pea kohal on igavene rõõm: rõõm ja ilutsemine valdavad neid, aga kurbus ja ohkamine põgenevad ära.“ (Jesaja 35:10)



Kuid praegu on aeg, mil vastatakse Kristuse enese palvele meie eest: „Ma ei palu, et sa võtaksid nad ära maailmast, vaid et sa hoiaksid neid kurja eest.“ (Johannese evangeeliumi 17:15)



Hea sõber, Jumal päästab sinu ja ta päästab ka minu. Ta annab meile võidu kurja üle ning viib meid oma igavesse kuningriiki.



Meie Isa on üle kõige



Selle palve esimene ja viimane lause tuletavad meile meede, et meie Isa on üle kõigi vägede ja võimude ja nimede. Ta teeb tühjaks kurjade nõu ja tema lapsed on turvaliselt tema varju all. Kui selle maailma sõjad, hädad ja patud on möödas, võime läbi kogu igaviku ikka ja jälle oma taevasele Isale öelda: „Sinu päralt on riik ja vägi ja au igavesti. Aamen.“​Parim viis Meie Isa palve tähenduse mõistmiseks on esmalt seda lugeda! Leiame selle Matteuse evangeeliumi 6:9–13. Loeme neid kauneid Kristuse sõnu:



„Meie Isa, kes sa oled taevas!



Pühitsetud olgu sinu nimi!



Sinu riik tulgu,



sinu tahtmine sündigu



nagu taevas, nõnda ka maa peal!



Meie igapäevast leiba anna meile tänapäev!



Ja anna meile andeks meie võlad,



nagu meiegi andeks anname oma võlglastele!



Ja ära saada meid kiusatusse,



vaid päästa meid ära kurjast!



Sest sinu päralt on riik ja vägi ja au igavesti. Aamen.“



 



Nii mõnedki meist on Meie Isa palvet alates lapsepõlvest lugenud ja me teame selle sõnu hästi. Nii et vaatame nüüd selle palve temaatilisi osi. Kõigepealt keskendume esimesele lausele, mis on Jumala ülistus.



Meie Isa, kes sa oled taevas





Jeesus õpetab, et me võime Jumalat kutsuda oma Isaks ja et Jeesus ise kutsub meid õdedeks ja vendadeks. Jumal armastab meid ning ootab meie vastuarmastust. Me oleme tema lapsed. Pangem tähele, et see palve ei alga sõnadega „Minu Isa“, vaid „Meie Isa“. Jumala lapse südames on alati ruumi teistele. Nii ei palveta me seda palvet kunagi vaid enda kasuks, vaid alati kõigi kristlaste kasuks. See on kõigi kristlaste, kõigi Jumala laste palve.



„Seesama Vaim tunnistab koos meie vaimuga, et me oleme Jumala lapsed. Kui me oleme aga lapsed, siis oleme ka pärijad, nii Jumala pärijad kui Kristuse kaaspärijad; ning kui me koos temaga kannatame, siis meid ka koos temaga kirgastatakse.“ (Pauluse kiri roomlastele 8:16–17)



Sa võid taevast Isa usaldada. Tema, kellele kuulub terve maailm, armastab sind. Sa oled kuninga laps. Oleme usu kaudu saanud tema lasteks. „Otsekui isa halastab laste peale, nõnda halastab Issand nende peale, kes teda kardavad.“ (Psalm 103:13)



Meie Isa palve on nende inimeste palve, kes on usu kaudu uuesti sündinud. „Aga kõigile, kes tema vastu võtsid, andis ta meelevalla saada Jumala lasteks, neile, kes usuvad tema nimesse, kes ei ole sündinud verest, ei liha tahtest, ei mehe tahtest, vaid Jumalast.“ (Johannese evangeeliumi 1:12–13)



Meie Isa on taevas; ta valitseb seal kõige loodu ja kõigi loodolevuste üle. „Aga meie Jumal on taevas, ta teeb kõik, mis temale meeldib.“ (Psalm 115:3)



Pühitsetud olgu sinu nimi





Millise aukartusega peaksime kasutama Jumala nime – mitte kunagi hoolimatul viisil. Loeme Psalmist 111:9: „Püha ja kardetav on tema nimi.“ Kui sa palvetad sõnadega „Pühitsetud olgu sinu nimi“, siis palud, et sina võiksid seda nime pühaks pidada ning et sa kunagi ei häbistaks ega teotaks „seda kaunist nime, mis on nimetatud teie üle.“ (Jaakobuse kiri 2:7)



„Sest vaata, tema on see, kes valmistab mäed ja loob tuule, kes ilmutab inimesele oma mõtteid, kes teeb koidu ja pimeduse ja kes kõnnib maa kõrgendikel – Issand, vägede Jumal on tema nimi.“ (Aamose 4:13)



Sinu riik tulgu





Jumal ei ole mitte ainult meie taevane Isa, ta on ühtlasi universumi Kuningas. Tema kuningriigi huvid on meie huvid ning me peaksime tegutsema tema riigi ülesehitamise nimel. Jumala armu kuningriik, mida praegu ehitatakse nende inimeste südames, kes on tema armastuse oma südamesse vastu võtnud, saab kunagi väes ja kogu hiilguses avalikuks Jeesuse teisel tulekul. Siis „kuningriik ning valitsus ja võim kuningriikide üle kogu taeva all antakse Kõigekõrgema pühale rahvale. Tema kuningriik on igavene kuningriik ja kõik valitsused peavad teda teenima ning temale alistuma.“ (Taanieli 7:27) Sellel ajal pärivad Jumalale ustavad inimesed „kuningriigi, mis neile on valmistatud maailma rajamisest peale.“ (Matteuse evangeeliumi 25:34)



Jeesus ennustas, et enne selle päeva saabumist kuulutatakse „Kuningriigi evangeeliumi kogu ilmamaale, tunnistuseks kõigile rahvastele, ja siis tuleb lõpp.“ (Matteuse evangeeliumi 24:14)



Tema kuningriik ei saa tulla enne, kui sõnum tema armust on viidud tervele maailmale. Niisiis jagades sõnumit Jumala headusest kiirendame tema kuningriigi saabumist. Need, kes on andnud end tema teenistusse ja kes saavad siiralt öelda: „Vaata, siin ma olen, läkita mind“ (Jesaja 6:8), on need, kes tõeliselt paluvad tema riigi tuleku pärast.



Selles palves kumab läbi teadmine, et selle maailmaga ei saa asjad kunagi iseenesest korda, vaid Jumala kuningriik seab maailmas kõik korda. Ja selles palves on veendumus, et Jumala kuningriik tõesti tuleb ühel päeval. Nii et selles palves kordame justkui sureva röövli palvet: „Jeesus, mõtle minu peale, kui sa tuled oma kuningriiki!“ (Luuka evangeeliumi 23:42)



Sinu tahtmine sündigu nagu taevas, nõnda ka maa peal





Mõned võivad kahelda: „Kas Jumala tahtmine võib tõesti kunagi täies mahus maa peal sündida?“ Kui see nii ei oleks, ei oleks Jeesus oma sõpradele seda palvet õpetanud. Jumala tahtmine võib juba praegu maa peal sündida, sest kuulekus Jumalale on kõige puhtam jumalateenistus. Jumala tõeliste laste kohta on öeldud, et nad on need, „kes hoiavad alal Jumala käske ja Jeesuse usku!“ (Johannese ilmutuse 14:12)



See palveosa palub kuulekat meelt meie südamesse siin ja praegu ning ühtlasi ulatub vaimusilmas uueks loodud maailma, kus Jumala tahe ning õigus katavad maad nagu meri katab merepõhja.



Meie igapäevast leiba anna meile tänapäev





Palve kolm esimest osa puudutavad Jumala nime, kuningriiki ja tahtmist – et tema nimi võiks olla pühitsetud, et tema kuningriik tuleks ja tema tahtmine sünniks. Kui oleme Jumala austamise ning tema tahtmise oma elus esikohale seadnud, siis võime ka julgelt paluda, et ta kataks meie igapäevased vajadused. Me palvetame tema ülistamiseks, aga samas palvetame ka endale küsimiseks.



Kui me palume „Meie Isa“, siis palume ka „Anna meile“, teades, et kui meie oskame anda häid asju oma lastele, siis kui palju enam annab taevane Isa häid asju neile, kes teda paluvad (vt Matteuse evangeeliumi 7:11).



Ära muretse homse toidu pärast. Tuleta meelde, et kõrbes rännanud iisraellastele langes taevast mannat iga päev. Meilgi võib olla Jumala kinnitus: „Looda Issanda peale ja tee head, ela oma maal ja pea ustavust! Olgu sul rõõm Issandast; siis ta annab sulle, mida su süda kutsub!“ (Psalm 37:3–4) Jumal, kes toitis kunagi imeliselt prohvet Eelijat, on endiselt elus. Eelijale anti igaks päevaks täpselt nii palju, kui ta vajas. Kui me palvetame: „Meie igapäevast leiba anna meile tänapäev,“ palume teiste inimeste eest sama palju kui enda eest. Me tunnistame, et isegi meie toit tuleb Jumala käest ja et see, mida ta meile annab, ei ole üksnes meile. Ja palve toidu pärast katab enamat kui vaid füüsilist toitu, see tähendab toitu ka hingele. Jeesus ütles kunagi: „Ärge nõutage rooga, mis hävib, vaid rooga, mis püsib igaveseks eluks.“ (Johannese evangeeliumi 6:27) Ning veidi hiljem kuulutas ta: „Mina olen taevast alla tulnud elav leib. Kui keegi sööb seda leiba, siis ta elab igavesti; ja leib, mille mina annan, on minu liha; ma annan selle maailma elu eest.“ (Johannese 6:51)



Anna meile andeks, nagu meiegi anname andeks





Mida iganes me oleme võlgu teistele või iseendale, oleme võlgu ka Jumalale. Taeva Kuningas arvestab meie võlgu teiste inimeste ees võlaks tema ees. Milline kummaline palve: „Andesta meile, nagu meie ise andestame.“ Meie andeksandmine on tingimus selleks, et saaksime ise andeks. Me ei saa paluda Jumalal meie heaks teha seda, mida me ise teiste heaks ei ole nõus tegema.



Jumal andis Kristuses iseennast meie pattude eest. Ristil rippudes kandis ta meie süükoormat, et saaks avalikuks tema armastus meie vastu ning et me tahaksime tulla tema juurde. Ja ta manitseb meid: „Olge üksteise vastu lahked, halastajad, andestage üksteisele, nii nagu ka Jumal on teile andestanud Kristuses.“ (Pauluse kiri efeslastele 4:32)



Ära saada meid kiusatusse





Selle palveosa mõtet on vahel küsimuse alla seatud, aga tegemist on lihtsalt Kristuse-aegse mõtteviisi väljendusega. Tollase mõtteviisi järgi „tegi“ Jumal kõike seda, mida ta aktiivselt ära ei hoidnud.



Eelmine palve oli seotud minevikuga, see on seotud tulevikuga. Peaksime Jumalat paluma, et ta ei juhataks meid kiusatuste sisse, vaid neist mööda ja neist läbi. Kiusatused ja ahistused jõuavad kõikideni, kuid me ei otsi neid. Meie Päästja on kord öelnud: „Seda ma olen teile rääkinud, et teil oleks rahu minus. Maailmas ahistatakse teid, aga olge julged: mina olen maailma ära võitnud.“ (Johannese evangeeliumi 16:33)



Iga kiusatus, millele oleme suutnud vastu seista, annab meile uue kogemuse ning teeb meid tugevamaks. Teades oma nõrkusi, palume seda palvet, et Jumal juhataks meid mööda turvalisi teid. Ootame kannatlikult tema juhatust ning kuulame tema häält, mis ütleb: „See on tee, käige seda!“ (Jesaja 30:21)



Üks mees, kes läks kord läbi ränkadest katsumustest, ütles: „Kuid tema tunneb teed, mida ma käin. Katsub ta mind läbi – ma tulen sellest välja nagu kuld.“ (Iiobi 23:10)



Suur šoti kirjanik George MacDonald räägib loo ühest naisest, kes ütles keset raskusi ja kiusatusi, mida tal oli väga keeruline mõista: „Oh, ma tahaksin, et mind ei oleks kunagi loodud.“ „Mu kallis laps,“ vastas sõber, „sa ei olegi veel valmis saanud, sind luuakse just praegu ning sina tõrgud Jumala loomistöö vastu.“



Kui usaldame end Jumala kätte sõnadega „Ära saada meid kiusatusse“, siis võib meil olla kindlustunne, et Jumal „ei luba teid kiusata rohkem, kui te suudate taluda, vaid koos kiusatusega valmistab ka väljapääsu, nii et te suudate taluda.“ (Pauluse 1. kiri korintlastele 10:13) See mõte juhatab meid Meie Isa palve viimase palvesoovi juurde.



Päästa meid kurjast





See on palve pääsemaks kogu kurjast – mitte ainult patust, vaid ka patu tagajärgedest ja saatana võimust kõigis selle vormides. See oli ka apostel Pauluse palve: „Küll Issand kisub mu välja igast kurjast teost ja viib mu varjule oma taevasesse kuningriiki. Tema päralt olgu kirkus igavesest ajast igavesti! Aamen.“ (Pauluse 2. kiri Timoteosele 4:18)



Tänu Jumalale, et meid ei ole jäetud üksinda oma vaenlasega tõtt vaatama. Jeesus ütles: „Vaata, ma olen andnud teile meelevalla kõndida madude ja skorpionide peal ja vaenlase kogu väe peal ja miski ei tee teile iial kahju.“ (Luuka evangeeliumi 10:19)



See palve pääseda kurja küüsist läheb kaugemale meie praegusest kogemusest. See on igatsus täieliku pääste järele. Ühel päeval sellele palvele vastatakse: „Ja Issanda vabaksostetud pöörduvad tagasi ning tulevad Siionisse hõisates. Nende pea kohal on igavene rõõm: rõõm ja ilutsemine valdavad neid, aga kurbus ja ohkamine põgenevad ära.“ (Jesaja 35:10)



Kuid praegu on aeg, mil vastatakse Kristuse enese palvele meie eest: „Ma ei palu, et sa võtaksid nad ära maailmast, vaid et sa hoiaksid neid kurja eest.“ (Johannese evangeeliumi 17:15)



Hea sõber, Jumal päästab sinu ja ta päästab ka minu. Ta annab meile võidu kurja üle ning viib meid oma igavesse kuningriiki.



Meie Isa on üle kõige



Selle palve esimene ja viimane lause tuletavad meile meede, et meie Isa on üle kõigi vägede ja võimude ja nimede. Ta teeb tühjaks kurjade nõu ja tema lapsed on turvaliselt tema varju all. Kui selle maailma sõjad, hädad ja patud on möödas, võime läbi kogu igaviku ikka ja jälle oma taevasele Isale öelda: „Sinu päralt on riik ja vägi ja au igavesti. Aamen.“
29.09.2024 19:37
4
1


Selles palves kumab läbi teadmine, et selle maailmaga ei saa asjad kunagi iseenesest korda, vaid Jumala kuningriik seab maailmas kõik korda. Ja selles palves on veendumus, et Jumala kuningriik tõesti tuleb ühel päeval. Nii et selles palves kordame justkui sureva röövli palvet: „Jeesus, mõtle minu peale, kui sa tuled oma kuningriiki!“ (Luuka evangeeliumi 23:42)



Sinu tahtmine sündigu nagu taevas, nõnda ka maa peal





Mõned võivad kahelda: „Kas Jumala tahtmine võib tõesti kunagi täies mahus maa peal sündida?“ Kui see nii ei oleks, ei oleks Jeesus oma sõpradele seda palvet õpetanud. Jumala tahtmine võib juba praegu maa peal sündida, sest kuulekus Jumalale on kõige puhtam jumalateenistus. Jumala tõeliste laste kohta on öeldud, et nad on need, „kes hoiavad alal Jumala käske ja Jeesuse usku!“ (Johannese ilmutuse 14:12)



See palveosa palub kuulekat meelt meie südamesse siin ja praegu ning ühtlasi ulatub vaimusilmas uueks loodud maailma, kus Jumala tahe ning õigus katavad maad nagu meri katab merepõhja.



Meie igapäevast leiba anna meile tänapäev





Palve kolm esimest osa puudutavad Jumala nime, kuningriiki ja tahtmist – et tema nimi võiks olla pühitsetud, et tema kuningriik tuleks ja tema tahtmine sünniks. Kui oleme Jumala austamise ning tema tahtmise oma elus esikohale seadnud, siis võime ka julgelt paluda, et ta kataks meie igapäevased vajadused. Me palvetame tema ülistamiseks, aga samas palvetame ka endale küsimiseks.



Kui me palume „Meie Isa“, siis palume ka „Anna meile“, teades, et kui meie oskame anda häid asju oma lastele, siis kui palju enam annab taevane Isa häid asju neile, kes teda paluvad (vt Matteuse evangeeliumi 7:11).



Ära muretse homse toidu pärast. Tuleta meelde, et kõrbes rännanud iisraellastele langes taevast mannat iga päev. Meilgi võib olla Jumala kinnitus: „Looda Issanda peale ja tee head, ela oma maal ja pea ustavust! Olgu sul rõõm Issandast; siis ta annab sulle, mida su süda kutsub!“ (Psalm 37:3–4) Jumal, kes toitis kunagi imeliselt prohvet Eelijat, on endiselt elus. Eelijale anti igaks päevaks täpselt nii palju, kui ta vajas. Kui me palvetame: „Meie igapäevast leiba anna meile tänapäev,“ palume teiste inimeste eest sama palju kui enda eest. Me tunnistame, et isegi meie toit tuleb Jumala käest ja et see, mida ta meile annab, ei ole üksnes meile. Ja palve toidu pärast katab enamat kui vaid füüsilist toitu, see tähendab toitu ka hingele. Jeesus ütles kunagi: „Ärge nõutage rooga, mis hävib, vaid rooga, mis püsib igaveseks eluks.“ (Johannese evangeeliumi 6:27) Ning veidi hiljem kuulutas ta: „Mina olen taevast alla tulnud elav leib. Kui keegi sööb seda leiba, siis ta elab igavesti; ja leib, mille mina annan, on minu liha; ma annan selle maailma elu eest.“ (Johannese 6:51)



Anna meile andeks, nagu meiegi anname andeks





Mida iganes me oleme võlgu teistele või iseendale, oleme võlgu ka Jumalale. Taeva Kuningas arvestab meie võlgu teiste inimeste ees võlaks tema ees. Milline kummaline palve: „Andesta meile, nagu meie ise andestame.“ Meie andeksandmine on tingimus selleks, et saaksime ise andeks. Me ei saa paluda Jumalal meie heaks teha seda, mida me ise teiste heaks ei ole nõus tegema.



Jumal andis Kristuses iseennast meie pattude eest. Ristil rippudes kandis ta meie süükoormat, et saaks avalikuks tema armastus meie vastu ning et me tahaksime tulla tema juurde. Ja ta manitseb meid: „Olge üksteise vastu lahked, halastajad, andestage üksteisele, nii nagu ka Jumal on teile andestanud Kristuses.“ (Pauluse kiri efeslastele 4:32)



Ära saada meid kiusatusse





Selle palveosa mõtet on vahel küsimuse alla seatud, aga tegemist on lihtsalt Kristuse-aegse mõtteviisi väljendusega. Tollase mõtteviisi järgi „tegi“ Jumal kõike seda, mida ta aktiivselt ära ei hoidnud.



Eelmine palve oli seotud minevikuga, see on seotud tulevikuga. Peaksime Jumalat paluma, et ta ei juhataks meid kiusatuste sisse, vaid neist mööda ja neist läbi. Kiusatused ja ahistused jõuavad kõikideni, kuid me ei otsi neid. Meie Päästja on kord öelnud: „Seda ma olen teile rääkinud, et teil oleks rahu minus. Maailmas ahistatakse teid, aga olge julged: mina olen maailma ära võitnud.“ (Johannese evangeeliumi 16:33)



Iga kiusatus, millele oleme suutnud vastu seista, annab meile uue kogemuse ning teeb meid tugevamaks. Teades oma nõrkusi, palume seda palvet, et Jumal juhataks meid mööda turvalisi teid. Ootame kannatlikult tema juhatust ning kuulame tema häält, mis ütleb: „See on tee, käige seda!“ (Jesaja 30:21)



Üks mees, kes läks kord läbi ränkadest katsumustest, ütles: „Kuid tema tunneb teed, mida ma käin. Katsub ta mind läbi – ma tulen sellest välja nagu kuld.“ (Iiobi 23:10)



Suur šoti kirjanik George MacDonald räägib loo ühest naisest, kes ütles keset raskusi ja kiusatusi, mida tal oli väga keeruline mõista: „Oh, ma tahaksin, et mind ei oleks kunagi loodud.“ „Mu kallis laps,“ vastas sõber, „sa ei olegi veel valmis saanud, sind luuakse just praegu ning sina tõrgud Jumala loomistöö vastu.“



Kui usaldame end Jumala kätte sõnadega „Ära saada meid kiusatusse“, siis võib meil olla kindlustunne, et Jumal „ei luba teid kiusata rohkem, kui te suudate taluda, vaid koos kiusatusega valmistab ka väljapääsu, nii et te suudate taluda.“ (Pauluse 1. kiri korintlastele 10:13) See mõte juhatab meid Meie Isa palve viimase palvesoovi juurde.



Päästa meid kurjast





See on palve pääsemaks kogu kurjast – mitte ainult patust, vaid ka patu tagajärgedest ja saatana võimust kõigis selle vormides. See oli ka apostel Pauluse palve: „Küll Issand kisub mu välja igast kurjast teost ja viib mu varjule oma taevasesse kuningriiki. Tema päralt olgu kirkus igavesest ajast igavesti! Aamen.“ (Pauluse 2. kiri Timoteosele 4:18)



Tänu Jumalale, et meid ei ole jäetud üksinda oma vaenlasega tõtt vaatama. Jeesus ütles: „Vaata, ma olen andnud teile meelevalla kõndida madude ja skorpionide peal ja vaenlase kogu väe peal ja miski ei tee teile iial kahju.“ (Luuka evangeeliumi 10:19)



See palve pääseda kurja küüsist läheb kaugemale meie praegusest kogemusest. See on igatsus täieliku pääste järele. Ühel päeval sellele palvele vastatakse: „Ja Issanda vabaksostetud pöörduvad tagasi ning tulevad Siionisse hõisates. Nende pea kohal on igavene rõõm: rõõm ja ilutsemine valdavad neid, aga kurbus ja ohkamine põgenevad ära.“ (Jesaja 35:10)



Kuid praegu on aeg, mil vastatakse Kristuse enese palvele meie eest: „Ma ei palu, et sa võtaksid nad ära maailmast, vaid et sa hoiaksid neid kurja eest.“ (Johannese evangeeliumi 17:15)



Hea sõber, Jumal päästab sinu ja ta päästab ka minu. Ta annab meile võidu kurja üle ning viib meid oma igavesse kuningriiki.



Meie Isa on üle kõige



Selle palve esimene ja viimane lause tuletavad meile meede, et meie Isa on üle kõigi vägede ja võimude ja nimede. Ta teeb tühjaks kurjade nõu ja tema lapsed on turvaliselt tema varju all. Kui selle maailma sõjad, hädad ja patud on möödas, võime läbi kogu igaviku ikka ja jälle oma taevasele Isale öelda: „Sinu päralt on riik ja vägi ja au igavesti. Aamen.“​Parim viis Meie Isa palve tähenduse mõistmiseks on esmalt seda lugeda! Leiame selle Matteuse evangeeliumi 6:9–13. Loeme neid kauneid Kristuse sõnu:



„Meie Isa, kes sa oled taevas!



Pühitsetud olgu sinu nimi!



Sinu riik tulgu,



sinu tahtmine sündigu



nagu taevas, nõnda ka maa peal!



Meie igapäevast leiba anna meile tänapäev!



Ja anna meile andeks meie võlad,



nagu meiegi andeks anname oma võlglastele!



Ja ära saada meid kiusatusse,



vaid päästa meid ära kurjast!



Sest sinu päralt on riik ja vägi ja au igavesti. Aamen.“



 



Nii mõnedki meist on Meie Isa palvet alates lapsepõlvest lugenud ja me teame selle sõnu hästi. Nii et vaatame nüüd selle palve temaatilisi osi. Kõigepealt keskendume esimesele lausele, mis on Jumala ülistus.



Meie Isa, kes sa oled taevas





Jeesus õpetab, et me võime Jumalat kutsuda oma Isaks ja et Jeesus ise kutsub meid õdedeks ja vendadeks. Jumal armastab meid ning ootab meie vastuarmastust. Me oleme tema lapsed. Pangem tähele, et see palve ei alga sõnadega „Minu Isa“, vaid „Meie Isa“. Jumala lapse südames on alati ruumi teistele. Nii ei palveta me seda palvet kunagi vaid enda kasuks, vaid alati kõigi kristlaste kasuks. See on kõigi kristlaste, kõigi Jumala laste palve.



„Seesama Vaim tunnistab koos meie vaimuga, et me oleme Jumala lapsed. Kui me oleme aga lapsed, siis oleme ka pärijad, nii Jumala pärijad kui Kristuse kaaspärijad; ning kui me koos temaga kannatame, siis meid ka koos temaga kirgastatakse.“ (Pauluse kiri roomlastele 8:16–17)



Sa võid taevast Isa usaldada. Tema, kellele kuulub terve maailm, armastab sind. Sa oled kuninga laps. Oleme usu kaudu saanud tema lasteks. „Otsekui isa halastab laste peale, nõnda halastab Issand nende peale, kes teda kardavad.“ (Psalm 103:13)



Meie Isa palve on nende inimeste palve, kes on usu kaudu uuesti sündinud. „Aga kõigile, kes tema vastu võtsid, andis ta meelevalla saada Jumala lasteks, neile, kes usuvad tema nimesse, kes ei ole sündinud verest, ei liha tahtest, ei mehe tahtest, vaid Jumalast.“ (Johannese evangeeliumi 1:12–13)



Meie Isa on taevas; ta valitseb seal kõige loodu ja kõigi loodolevuste üle. „Aga meie Jumal on taevas, ta teeb kõik, mis temale meeldib.“ (Psalm 115:3)



Pühitsetud olgu sinu nimi





Millise aukartusega peaksime kasutama Jumala nime – mitte kunagi hoolimatul viisil. Loeme Psalmist 111:9: „Püha ja kardetav on tema nimi.“ Kui sa palvetad sõnadega „Pühitsetud olgu sinu nimi“, siis palud, et sina võiksid seda nime pühaks pidada ning et sa kunagi ei häbistaks ega teotaks „seda kaunist nime, mis on nimetatud teie üle.“ (Jaakobuse kiri 2:7)



„Sest vaata, tema on see, kes valmistab mäed ja loob tuule, kes ilmutab inimesele oma mõtteid, kes teeb koidu ja pimeduse ja kes kõnnib maa kõrgendikel – Issand, vägede Jumal on tema nimi.“ (Aamose 4:13)



Sinu riik tulgu





Jumal ei ole mitte ainult meie taevane Isa, ta on ühtlasi universumi Kuningas. Tema kuningriigi huvid on meie huvid ning me peaksime tegutsema tema riigi ülesehitamise nimel. Jumala armu kuningriik, mida praegu ehitatakse nende inimeste südames, kes on tema armastuse oma südamesse vastu võtnud, saab kunagi väes ja kogu hiilguses avalikuks Jeesuse teisel tulekul. Siis „kuningriik ning valitsus ja võim kuningriikide üle kogu taeva all antakse Kõigekõrgema pühale rahvale. Tema kuningriik on igavene kuningriik ja kõik valitsused peavad teda teenima ning temale alistuma.“ (Taanieli 7:27) Sellel ajal pärivad Jumalale ustavad inimesed „kuningriigi, mis neile on valmistatud maailma rajamisest peale.“ (Matteuse evangeeliumi 25:34)



Jeesus ennustas, et enne selle päeva saabumist kuulutatakse „Kuningriigi evangeeliumi kogu ilmamaale, tunnistuseks kõigile rahvastele, ja siis tuleb lõpp.“ (Matteuse evangeeliumi 24:14)



Tema kuningriik ei saa tulla enne, kui sõnum tema armust on viidud tervele maailmale. Niisiis jagades sõnumit Jumala headusest kiirendame tema kuningriigi saabumist. Need, kes on andnud end tema teenistusse ja kes saavad siiralt öelda: „Vaata, siin ma olen, läkita mind“ (Jesaja 6:8), on need, kes tõeliselt paluvad tema riigi tuleku pärast.



Selles palves kumab läbi teadmine, et selle maailmaga ei saa asjad kunagi iseenesest korda, vaid Jumala kuningriik seab maailmas kõik korda. Ja selles palves on veendumus, et Jumala kuningriik tõesti tuleb ühel päeval. Nii et selles palves kordame justkui sureva röövli palvet: „Jeesus, mõtle minu peale, kui sa tuled oma kuningriiki!“ (Luuka evangeeliumi 23:42)



Sinu tahtmine sündigu nagu taevas, nõnda ka maa peal





Mõned võivad kahelda: „Kas Jumala tahtmine võib tõesti kunagi täies mahus maa peal sündida?“ Kui see nii ei oleks, ei oleks Jeesus oma sõpradele seda palvet õpetanud. Jumala tahtmine võib juba praegu maa peal sündida, sest kuulekus Jumalale on kõige puhtam jumalateenistus. Jumala tõeliste laste kohta on öeldud, et nad on need, „kes hoiavad alal Jumala käske ja Jeesuse usku!“ (Johannese ilmutuse 14:12)



See palveosa palub kuulekat meelt meie südamesse siin ja praegu ning ühtlasi ulatub vaimusilmas uueks loodud maailma, kus Jumala tahe ning õigus katavad maad nagu meri katab merepõhja.



Meie igapäevast leiba anna meile tänapäev





Palve kolm esimest osa puudutavad Jumala nime, kuningriiki ja tahtmist – et tema nimi võiks olla pühitsetud, et tema kuningriik tuleks ja tema tahtmine sünniks. Kui oleme Jumala austamise ning tema tahtmise oma elus esikohale seadnud, siis võime ka julgelt paluda, et ta kataks meie igapäevased vajadused. Me palvetame tema ülistamiseks, aga samas palvetame ka endale küsimiseks.



Kui me palume „Meie Isa“, siis palume ka „Anna meile“, teades, et kui meie oskame anda häid asju oma lastele, siis kui palju enam annab taevane Isa häid asju neile, kes teda paluvad (vt Matteuse evangeeliumi 7:11).



Ära muretse homse toidu pärast. Tuleta meelde, et kõrbes rännanud iisraellastele langes taevast mannat iga päev. Meilgi võib olla Jumala kinnitus: „Looda Issanda peale ja tee head, ela oma maal ja pea ustavust! Olgu sul rõõm Issandast; siis ta annab sulle, mida su süda kutsub!“ (Psalm 37:3–4) Jumal, kes toitis kunagi imeliselt prohvet Eelijat, on endiselt elus. Eelijale anti igaks päevaks täpselt nii palju, kui ta vajas. Kui me palvetame: „Meie igapäevast leiba anna meile tänapäev,“ palume teiste inimeste eest sama palju kui enda eest. Me tunnistame, et isegi meie toit tuleb Jumala käest ja et see, mida ta meile annab, ei ole üksnes meile. Ja palve toidu pärast katab enamat kui vaid füüsilist toitu, see tähendab toitu ka hingele. Jeesus ütles kunagi: „Ärge nõutage rooga, mis hävib, vaid rooga, mis püsib igaveseks eluks.“ (Johannese evangeeliumi 6:27) Ning veidi hiljem kuulutas ta: „Mina olen taevast alla tulnud elav leib. Kui keegi sööb seda leiba, siis ta elab igavesti; ja leib, mille mina annan, on minu liha; ma annan selle maailma elu eest.“ (Johannese 6:51)



Anna meile andeks, nagu meiegi anname andeks





Mida iganes me oleme võlgu teistele või iseendale, oleme võlgu ka Jumalale. Taeva Kuningas arvestab meie võlgu teiste inimeste ees võlaks tema ees. Milline kummaline palve: „Andesta meile, nagu meie ise andestame.“ Meie andeksandmine on tingimus selleks, et saaksime ise andeks. Me ei saa paluda Jumalal meie heaks teha seda, mida me ise teiste heaks ei ole nõus tegema.



Jumal andis Kristuses iseennast meie pattude eest. Ristil rippudes kandis ta meie süükoormat, et saaks avalikuks tema armastus meie vastu ning et me tahaksime tulla tema juurde. Ja ta manitseb meid: „Olge üksteise vastu lahked, halastajad, andestage üksteisele, nii nagu ka Jumal on teile andestanud Kristuses.“ (Pauluse kiri efeslastele 4:32)



Ära saada meid kiusatusse





Selle palveosa mõtet on vahel küsimuse alla seatud, aga tegemist on lihtsalt Kristuse-aegse mõtteviisi väljendusega. Tollase mõtteviisi järgi „tegi“ Jumal kõike seda, mida ta aktiivselt ära ei hoidnud.



Eelmine palve oli seotud minevikuga, see on seotud tulevikuga. Peaksime Jumalat paluma, et ta ei juhataks meid kiusatuste sisse, vaid neist mööda ja neist läbi. Kiusatused ja ahistused jõuavad kõikideni, kuid me ei otsi neid. Meie Päästja on kord öelnud: „Seda ma olen teile rääkinud, et teil oleks rahu minus. Maailmas ahistatakse teid, aga olge julged: mina olen maailma ära võitnud.“ (Johannese evangeeliumi 16:33)



Iga kiusatus, millele oleme suutnud vastu seista, annab meile uue kogemuse ning teeb meid tugevamaks. Teades oma nõrkusi, palume seda palvet, et Jumal juhataks meid mööda turvalisi teid. Ootame kannatlikult tema juhatust ning kuulame tema häält, mis ütleb: „See on tee, käige seda!“ (Jesaja 30:21)



Üks mees, kes läks kord läbi ränkadest katsumustest, ütles: „Kuid tema tunneb teed, mida ma käin. Katsub ta mind läbi – ma tulen sellest välja nagu kuld.“ (Iiobi 23:10)



Suur šoti kirjanik George MacDonald räägib loo ühest naisest, kes ütles keset raskusi ja kiusatusi, mida tal oli väga keeruline mõista: „Oh, ma tahaksin, et mind ei oleks kunagi loodud.“ „Mu kallis laps,“ vastas sõber, „sa ei olegi veel valmis saanud, sind luuakse just praegu ning sina tõrgud Jumala loomistöö vastu.“



Kui usaldame end Jumala kätte sõnadega „Ära saada meid kiusatusse“, siis võib meil olla kindlustunne, et Jumal „ei luba teid kiusata rohkem, kui te suudate taluda, vaid koos kiusatusega valmistab ka väljapääsu, nii et te suudate taluda.“ (Pauluse 1. kiri korintlastele 10:13) See mõte juhatab meid Meie Isa palve viimase palvesoovi juurde.



Päästa meid kurjast





See on palve pääsemaks kogu kurjast – mitte ainult patust, vaid ka patu tagajärgedest ja saatana võimust kõigis selle vormides. See oli ka apostel Pauluse palve: „Küll Issand kisub mu välja igast kurjast teost ja viib mu varjule oma taevasesse kuningriiki. Tema päralt olgu kirkus igavesest ajast igavesti! Aamen.“ (Pauluse 2. kiri Timoteosele 4:18)



Tänu Jumalale, et meid ei ole jäetud üksinda oma vaenlasega tõtt vaatama. Jeesus ütles: „Vaata, ma olen andnud teile meelevalla kõndida madude ja skorpionide peal ja vaenlase kogu väe peal ja miski ei tee teile iial kahju.“ (Luuka evangeeliumi 10:19)



See palve pääseda kurja küüsist läheb kaugemale meie praegusest kogemusest. See on igatsus täieliku pääste järele. Ühel päeval sellele palvele vastatakse: „Ja Issanda vabaksostetud pöörduvad tagasi ning tulevad Siionisse hõisates. Nende pea kohal on igavene rõõm: rõõm ja ilutsemine valdavad neid, aga kurbus ja ohkamine põgenevad ära.“ (Jesaja 35:10)



Kuid praegu on aeg, mil vastatakse Kristuse enese palvele meie eest: „Ma ei palu, et sa võtaksid nad ära maailmast, vaid et sa hoiaksid neid kurja eest.“ (Johannese evangeeliumi 17:15)



Hea sõber, Jumal päästab sinu ja ta päästab ka minu. Ta annab meile võidu kurja üle ning viib meid oma igavesse kuningriiki.



Meie Isa on üle kõige



Selle palve esimene ja viimane lause tuletavad meile meede, et meie Isa on üle kõigi vägede ja võimude ja nimede. Ta teeb tühjaks kurjade nõu ja tema lapsed on turvaliselt tema varju all. Kui selle maailma sõjad, hädad ja patud on möödas, võime läbi kogu igaviku ikka ja jälle oma taevasele Isale öelda: „Sinu päralt on riik ja vägi ja au igavesti. Aamen.“
29.09.2024 19:37
3
2


Selles palves kumab läbi teadmine, et selle maailmaga ei saa asjad kunagi iseenesest korda, vaid Jumala kuningriik seab maailmas kõik korda. Ja selles palves on veendumus, et Jumala kuningriik tõesti tuleb ühel päeval. Nii et selles palves kordame justkui sureva röövli palvet: „Jeesus, mõtle minu peale, kui sa tuled oma kuningriiki!“ (Luuka evangeeliumi 23:42)



Sinu tahtmine sündigu nagu taevas, nõnda ka maa peal





Mõned võivad kahelda: „Kas Jumala tahtmine võib tõesti kunagi täies mahus maa peal sündida?“ Kui see nii ei oleks, ei oleks Jeesus oma sõpradele seda palvet õpetanud. Jumala tahtmine võib juba praegu maa peal sündida, sest kuulekus Jumalale on kõige puhtam jumalateenistus. Jumala tõeliste laste kohta on öeldud, et nad on need, „kes hoiavad alal Jumala käske ja Jeesuse usku!“ (Johannese ilmutuse 14:12)



See palveosa palub kuulekat meelt meie südamesse siin ja praegu ning ühtlasi ulatub vaimusilmas uueks loodud maailma, kus Jumala tahe ning õigus katavad maad nagu meri katab merepõhja.



Meie igapäevast leiba anna meile tänapäev





Palve kolm esimest osa puudutavad Jumala nime, kuningriiki ja tahtmist – et tema nimi võiks olla pühitsetud, et tema kuningriik tuleks ja tema tahtmine sünniks. Kui oleme Jumala austamise ning tema tahtmise oma elus esikohale seadnud, siis võime ka julgelt paluda, et ta kataks meie igapäevased vajadused. Me palvetame tema ülistamiseks, aga samas palvetame ka endale küsimiseks.



Kui me palume „Meie Isa“, siis palume ka „Anna meile“, teades, et kui meie oskame anda häid asju oma lastele, siis kui palju enam annab taevane Isa häid asju neile, kes teda paluvad (vt Matteuse evangeeliumi 7:11).



Ära muretse homse toidu pärast. Tuleta meelde, et kõrbes rännanud iisraellastele langes taevast mannat iga päev. Meilgi võib olla Jumala kinnitus: „Looda Issanda peale ja tee head, ela oma maal ja pea ustavust! Olgu sul rõõm Issandast; siis ta annab sulle, mida su süda kutsub!“ (Psalm 37:3–4) Jumal, kes toitis kunagi imeliselt prohvet Eelijat, on endiselt elus. Eelijale anti igaks päevaks täpselt nii palju, kui ta vajas. Kui me palvetame: „Meie igapäevast leiba anna meile tänapäev,“ palume teiste inimeste eest sama palju kui enda eest. Me tunnistame, et isegi meie toit tuleb Jumala käest ja et see, mida ta meile annab, ei ole üksnes meile. Ja palve toidu pärast katab enamat kui vaid füüsilist toitu, see tähendab toitu ka hingele. Jeesus ütles kunagi: „Ärge nõutage rooga, mis hävib, vaid rooga, mis püsib igaveseks eluks.“ (Johannese evangeeliumi 6:27) Ning veidi hiljem kuulutas ta: „Mina olen taevast alla tulnud elav leib. Kui keegi sööb seda leiba, siis ta elab igavesti; ja leib, mille mina annan, on minu liha; ma annan selle maailma elu eest.“ (Johannese 6:51)



Anna meile andeks, nagu meiegi anname andeks





Mida iganes me oleme võlgu teistele või iseendale, oleme võlgu ka Jumalale. Taeva Kuningas arvestab meie võlgu teiste inimeste ees võlaks tema ees. Milline kummaline palve: „Andesta meile, nagu meie ise andestame.“ Meie andeksandmine on tingimus selleks, et saaksime ise andeks. Me ei saa paluda Jumalal meie heaks teha seda, mida me ise teiste heaks ei ole nõus tegema.



Jumal andis Kristuses iseennast meie pattude eest. Ristil rippudes kandis ta meie süükoormat, et saaks avalikuks tema armastus meie vastu ning et me tahaksime tulla tema juurde. Ja ta manitseb meid: „Olge üksteise vastu lahked, halastajad, andestage üksteisele, nii nagu ka Jumal on teile andestanud Kristuses.“ (Pauluse kiri efeslastele 4:32)



Ära saada meid kiusatusse





Selle palveosa mõtet on vahel küsimuse alla seatud, aga tegemist on lihtsalt Kristuse-aegse mõtteviisi väljendusega. Tollase mõtteviisi järgi „tegi“ Jumal kõike seda, mida ta aktiivselt ära ei hoidnud.



Eelmine palve oli seotud minevikuga, see on seotud tulevikuga. Peaksime Jumalat paluma, et ta ei juhataks meid kiusatuste sisse, vaid neist mööda ja neist läbi. Kiusatused ja ahistused jõuavad kõikideni, kuid me ei otsi neid. Meie Päästja on kord öelnud: „Seda ma olen teile rääkinud, et teil oleks rahu minus. Maailmas ahistatakse teid, aga olge julged: mina olen maailma ära võitnud.“ (Johannese evangeeliumi 16:33)



Iga kiusatus, millele oleme suutnud vastu seista, annab meile uue kogemuse ning teeb meid tugevamaks. Teades oma nõrkusi, palume seda palvet, et Jumal juhataks meid mööda turvalisi teid. Ootame kannatlikult tema juhatust ning kuulame tema häält, mis ütleb: „See on tee, käige seda!“ (Jesaja 30:21)



Üks mees, kes läks kord läbi ränkadest katsumustest, ütles: „Kuid tema tunneb teed, mida ma käin. Katsub ta mind läbi – ma tulen sellest välja nagu kuld.“ (Iiobi 23:10)



Suur šoti kirjanik George MacDonald räägib loo ühest naisest, kes ütles keset raskusi ja kiusatusi, mida tal oli väga keeruline mõista: „Oh, ma tahaksin, et mind ei oleks kunagi loodud.“ „Mu kallis laps,“ vastas sõber, „sa ei olegi veel valmis saanud, sind luuakse just praegu ning sina tõrgud Jumala loomistöö vastu.“



Kui usaldame end Jumala kätte sõnadega „Ära saada meid kiusatusse“, siis võib meil olla kindlustunne, et Jumal „ei luba teid kiusata rohkem, kui te suudate taluda, vaid koos kiusatusega valmistab ka väljapääsu, nii et te suudate taluda.“ (Pauluse 1. kiri korintlastele 10:13) See mõte juhatab meid Meie Isa palve viimase palvesoovi juurde.



Päästa meid kurjast





See on palve pääsemaks kogu kurjast – mitte ainult patust, vaid ka patu tagajärgedest ja saatana võimust kõigis selle vormides. See oli ka apostel Pauluse palve: „Küll Issand kisub mu välja igast kurjast teost ja viib mu varjule oma taevasesse kuningriiki. Tema päralt olgu kirkus igavesest ajast igavesti! Aamen.“ (Pauluse 2. kiri Timoteosele 4:18)



Tänu Jumalale, et meid ei ole jäetud üksinda oma vaenlasega tõtt vaatama. Jeesus ütles: „Vaata, ma olen andnud teile meelevalla kõndida madude ja skorpionide peal ja vaenlase kogu väe peal ja miski ei tee teile iial kahju.“ (Luuka evangeeliumi 10:19)



See palve pääseda kurja küüsist läheb kaugemale meie praegusest kogemusest. See on igatsus täieliku pääste järele. Ühel päeval sellele palvele vastatakse: „Ja Issanda vabaksostetud pöörduvad tagasi ning tulevad Siionisse hõisates. Nende pea kohal on igavene rõõm: rõõm ja ilutsemine valdavad neid, aga kurbus ja ohkamine põgenevad ära.“ (Jesaja 35:10)



Kuid praegu on aeg, mil vastatakse Kristuse enese palvele meie eest: „Ma ei palu, et sa võtaksid nad ära maailmast, vaid et sa hoiaksid neid kurja eest.“ (Johannese evangeeliumi 17:15)



Hea sõber, Jumal päästab sinu ja ta päästab ka minu. Ta annab meile võidu kurja üle ning viib meid oma igavesse kuningriiki.



Meie Isa on üle kõige



Selle palve esimene ja viimane lause tuletavad meile meede, et meie Isa on üle kõigi vägede ja võimude ja nimede. Ta teeb tühjaks kurjade nõu ja tema lapsed on turvaliselt tema varju all. Kui selle maailma sõjad, hädad ja patud on möödas, võime läbi kogu igaviku ikka ja jälle oma taevasele Isale öelda: „Sinu päralt on riik ja vägi ja au igavesti. Aamen.“​Parim viis Meie Isa palve tähenduse mõistmiseks on esmalt seda lugeda! Leiame selle Matteuse evangeeliumi 6:9–13. Loeme neid kauneid Kristuse sõnu:



„Meie Isa, kes sa oled taevas!



Pühitsetud olgu sinu nimi!



Sinu riik tulgu,



sinu tahtmine sündigu



nagu taevas, nõnda ka maa peal!



Meie igapäevast leiba anna meile tänapäev!



Ja anna meile andeks meie võlad,



nagu meiegi andeks anname oma võlglastele!



Ja ära saada meid kiusatusse,



vaid päästa meid ära kurjast!



Sest sinu päralt on riik ja vägi ja au igavesti. Aamen.“



 



Nii mõnedki meist on Meie Isa palvet alates lapsepõlvest lugenud ja me teame selle sõnu hästi. Nii et vaatame nüüd selle palve temaatilisi osi. Kõigepealt keskendume esimesele lausele, mis on Jumala ülistus.



Meie Isa, kes sa oled taevas





Jeesus õpetab, et me võime Jumalat kutsuda oma Isaks ja et Jeesus ise kutsub meid õdedeks ja vendadeks. Jumal armastab meid ning ootab meie vastuarmastust. Me oleme tema lapsed. Pangem tähele, et see palve ei alga sõnadega „Minu Isa“, vaid „Meie Isa“. Jumala lapse südames on alati ruumi teistele. Nii ei palveta me seda palvet kunagi vaid enda kasuks, vaid alati kõigi kristlaste kasuks. See on kõigi kristlaste, kõigi Jumala laste palve.



„Seesama Vaim tunnistab koos meie vaimuga, et me oleme Jumala lapsed. Kui me oleme aga lapsed, siis oleme ka pärijad, nii Jumala pärijad kui Kristuse kaaspärijad; ning kui me koos temaga kannatame, siis meid ka koos temaga kirgastatakse.“ (Pauluse kiri roomlastele 8:16–17)



Sa võid taevast Isa usaldada. Tema, kellele kuulub terve maailm, armastab sind. Sa oled kuninga laps. Oleme usu kaudu saanud tema lasteks. „Otsekui isa halastab laste peale, nõnda halastab Issand nende peale, kes teda kardavad.“ (Psalm 103:13)



Meie Isa palve on nende inimeste palve, kes on usu kaudu uuesti sündinud. „Aga kõigile, kes tema vastu võtsid, andis ta meelevalla saada Jumala lasteks, neile, kes usuvad tema nimesse, kes ei ole sündinud verest, ei liha tahtest, ei mehe tahtest, vaid Jumalast.“ (Johannese evangeeliumi 1:12–13)



Meie Isa on taevas; ta valitseb seal kõige loodu ja kõigi loodolevuste üle. „Aga meie Jumal on taevas, ta teeb kõik, mis temale meeldib.“ (Psalm 115:3)



Pühitsetud olgu sinu nimi





Millise aukartusega peaksime kasutama Jumala nime – mitte kunagi hoolimatul viisil. Loeme Psalmist 111:9: „Püha ja kardetav on tema nimi.“ Kui sa palvetad sõnadega „Pühitsetud olgu sinu nimi“, siis palud, et sina võiksid seda nime pühaks pidada ning et sa kunagi ei häbistaks ega teotaks „seda kaunist nime, mis on nimetatud teie üle.“ (Jaakobuse kiri 2:7)



„Sest vaata, tema on see, kes valmistab mäed ja loob tuule, kes ilmutab inimesele oma mõtteid, kes teeb koidu ja pimeduse ja kes kõnnib maa kõrgendikel – Issand, vägede Jumal on tema nimi.“ (Aamose 4:13)



Sinu riik tulgu





Jumal ei ole mitte ainult meie taevane Isa, ta on ühtlasi universumi Kuningas. Tema kuningriigi huvid on meie huvid ning me peaksime tegutsema tema riigi ülesehitamise nimel. Jumala armu kuningriik, mida praegu ehitatakse nende inimeste südames, kes on tema armastuse oma südamesse vastu võtnud, saab kunagi väes ja kogu hiilguses avalikuks Jeesuse teisel tulekul. Siis „kuningriik ning valitsus ja võim kuningriikide üle kogu taeva all antakse Kõigekõrgema pühale rahvale. Tema kuningriik on igavene kuningriik ja kõik valitsused peavad teda teenima ning temale alistuma.“ (Taanieli 7:27) Sellel ajal pärivad Jumalale ustavad inimesed „kuningriigi, mis neile on valmistatud maailma rajamisest peale.“ (Matteuse evangeeliumi 25:34)



Jeesus ennustas, et enne selle päeva saabumist kuulutatakse „Kuningriigi evangeeliumi kogu ilmamaale, tunnistuseks kõigile rahvastele, ja siis tuleb lõpp.“ (Matteuse evangeeliumi 24:14)



Tema kuningriik ei saa tulla enne, kui sõnum tema armust on viidud tervele maailmale. Niisiis jagades sõnumit Jumala headusest kiirendame tema kuningriigi saabumist. Need, kes on andnud end tema teenistusse ja kes saavad siiralt öelda: „Vaata, siin ma olen, läkita mind“ (Jesaja 6:8), on need, kes tõeliselt paluvad tema riigi tuleku pärast.



Selles palves kumab läbi teadmine, et selle maailmaga ei saa asjad kunagi iseenesest korda, vaid Jumala kuningriik seab maailmas kõik korda. Ja selles palves on veendumus, et Jumala kuningriik tõesti tuleb ühel päeval. Nii et selles palves kordame justkui sureva röövli palvet: „Jeesus, mõtle minu peale, kui sa tuled oma kuningriiki!“ (Luuka evangeeliumi 23:42)



Sinu tahtmine sündigu nagu taevas, nõnda ka maa peal





Mõned võivad kahelda: „Kas Jumala tahtmine võib tõesti kunagi täies mahus maa peal sündida?“ Kui see nii ei oleks, ei oleks Jeesus oma sõpradele seda palvet õpetanud. Jumala tahtmine võib juba praegu maa peal sündida, sest kuulekus Jumalale on kõige puhtam jumalateenistus. Jumala tõeliste laste kohta on öeldud, et nad on need, „kes hoiavad alal Jumala käske ja Jeesuse usku!“ (Johannese ilmutuse 14:12)



See palveosa palub kuulekat meelt meie südamesse siin ja praegu ning ühtlasi ulatub vaimusilmas uueks loodud maailma, kus Jumala tahe ning õigus katavad maad nagu meri katab merepõhja.



Meie igapäevast leiba anna meile tänapäev





Palve kolm esimest osa puudutavad Jumala nime, kuningriiki ja tahtmist – et tema nimi võiks olla pühitsetud, et tema kuningriik tuleks ja tema tahtmine sünniks. Kui oleme Jumala austamise ning tema tahtmise oma elus esikohale seadnud, siis võime ka julgelt paluda, et ta kataks meie igapäevased vajadused. Me palvetame tema ülistamiseks, aga samas palvetame ka endale küsimiseks.



Kui me palume „Meie Isa“, siis palume ka „Anna meile“, teades, et kui meie oskame anda häid asju oma lastele, siis kui palju enam annab taevane Isa häid asju neile, kes teda paluvad (vt Matteuse evangeeliumi 7:11).



Ära muretse homse toidu pärast. Tuleta meelde, et kõrbes rännanud iisraellastele langes taevast mannat iga päev. Meilgi võib olla Jumala kinnitus: „Looda Issanda peale ja tee head, ela oma maal ja pea ustavust! Olgu sul rõõm Issandast; siis ta annab sulle, mida su süda kutsub!“ (Psalm 37:3–4) Jumal, kes toitis kunagi imeliselt prohvet Eelijat, on endiselt elus. Eelijale anti igaks päevaks täpselt nii palju, kui ta vajas. Kui me palvetame: „Meie igapäevast leiba anna meile tänapäev,“ palume teiste inimeste eest sama palju kui enda eest. Me tunnistame, et isegi meie toit tuleb Jumala käest ja et see, mida ta meile annab, ei ole üksnes meile. Ja palve toidu pärast katab enamat kui vaid füüsilist toitu, see tähendab toitu ka hingele. Jeesus ütles kunagi: „Ärge nõutage rooga, mis hävib, vaid rooga, mis püsib igaveseks eluks.“ (Johannese evangeeliumi 6:27) Ning veidi hiljem kuulutas ta: „Mina olen taevast alla tulnud elav leib. Kui keegi sööb seda leiba, siis ta elab igavesti; ja leib, mille mina annan, on minu liha; ma annan selle maailma elu eest.“ (Johannese 6:51)



Anna meile andeks, nagu meiegi anname andeks





Mida iganes me oleme võlgu teistele või iseendale, oleme võlgu ka Jumalale. Taeva Kuningas arvestab meie võlgu teiste inimeste ees võlaks tema ees. Milline kummaline palve: „Andesta meile, nagu meie ise andestame.“ Meie andeksandmine on tingimus selleks, et saaksime ise andeks. Me ei saa paluda Jumalal meie heaks teha seda, mida me ise teiste heaks ei ole nõus tegema.



Jumal andis Kristuses iseennast meie pattude eest. Ristil rippudes kandis ta meie süükoormat, et saaks avalikuks tema armastus meie vastu ning et me tahaksime tulla tema juurde. Ja ta manitseb meid: „Olge üksteise vastu lahked, halastajad, andestage üksteisele, nii nagu ka Jumal on teile andestanud Kristuses.“ (Pauluse kiri efeslastele 4:32)



Ära saada meid kiusatusse





Selle palveosa mõtet on vahel küsimuse alla seatud, aga tegemist on lihtsalt Kristuse-aegse mõtteviisi väljendusega. Tollase mõtteviisi järgi „tegi“ Jumal kõike seda, mida ta aktiivselt ära ei hoidnud.



Eelmine palve oli seotud minevikuga, see on seotud tulevikuga. Peaksime Jumalat paluma, et ta ei juhataks meid kiusatuste sisse, vaid neist mööda ja neist läbi. Kiusatused ja ahistused jõuavad kõikideni, kuid me ei otsi neid. Meie Päästja on kord öelnud: „Seda ma olen teile rääkinud, et teil oleks rahu minus. Maailmas ahistatakse teid, aga olge julged: mina olen maailma ära võitnud.“ (Johannese evangeeliumi 16:33)



Iga kiusatus, millele oleme suutnud vastu seista, annab meile uue kogemuse ning teeb meid tugevamaks. Teades oma nõrkusi, palume seda palvet, et Jumal juhataks meid mööda turvalisi teid. Ootame kannatlikult tema juhatust ning kuulame tema häält, mis ütleb: „See on tee, käige seda!“ (Jesaja 30:21)



Üks mees, kes läks kord läbi ränkadest katsumustest, ütles: „Kuid tema tunneb teed, mida ma käin. Katsub ta mind läbi – ma tulen sellest välja nagu kuld.“ (Iiobi 23:10)



Suur šoti kirjanik George MacDonald räägib loo ühest naisest, kes ütles keset raskusi ja kiusatusi, mida tal oli väga keeruline mõista: „Oh, ma tahaksin, et mind ei oleks kunagi loodud.“ „Mu kallis laps,“ vastas sõber, „sa ei olegi veel valmis saanud, sind luuakse just praegu ning sina tõrgud Jumala loomistöö vastu.“



Kui usaldame end Jumala kätte sõnadega „Ära saada meid kiusatusse“, siis võib meil olla kindlustunne, et Jumal „ei luba teid kiusata rohkem, kui te suudate taluda, vaid koos kiusatusega valmistab ka väljapääsu, nii et te suudate taluda.“ (Pauluse 1. kiri korintlastele 10:13) See mõte juhatab meid Meie Isa palve viimase palvesoovi juurde.



Päästa meid kurjast





See on palve pääsemaks kogu kurjast – mitte ainult patust, vaid ka patu tagajärgedest ja saatana võimust kõigis selle vormides. See oli ka apostel Pauluse palve: „Küll Issand kisub mu välja igast kurjast teost ja viib mu varjule oma taevasesse kuningriiki. Tema päralt olgu kirkus igavesest ajast igavesti! Aamen.“ (Pauluse 2. kiri Timoteosele 4:18)



Tänu Jumalale, et meid ei ole jäetud üksinda oma vaenlasega tõtt vaatama. Jeesus ütles: „Vaata, ma olen andnud teile meelevalla kõndida madude ja skorpionide peal ja vaenlase kogu väe peal ja miski ei tee teile iial kahju.“ (Luuka evangeeliumi 10:19)



See palve pääseda kurja küüsist läheb kaugemale meie praegusest kogemusest. See on igatsus täieliku pääste järele. Ühel päeval sellele palvele vastatakse: „Ja Issanda vabaksostetud pöörduvad tagasi ning tulevad Siionisse hõisates. Nende pea kohal on igavene rõõm: rõõm ja ilutsemine valdavad neid, aga kurbus ja ohkamine põgenevad ära.“ (Jesaja 35:10)



Kuid praegu on aeg, mil vastatakse Kristuse enese palvele meie eest: „Ma ei palu, et sa võtaksid nad ära maailmast, vaid et sa hoiaksid neid kurja eest.“ (Johannese evangeeliumi 17:15)



Hea sõber, Jumal päästab sinu ja ta päästab ka minu. Ta annab meile võidu kurja üle ning viib meid oma igavesse kuningriiki.



Meie Isa on üle kõige



Selle palve esimene ja viimane lause tuletavad meile meede, et meie Isa on üle kõigi vägede ja võimude ja nimede. Ta teeb tühjaks kurjade nõu ja tema lapsed on turvaliselt tema varju all. Kui selle maailma sõjad, hädad ja patud on möödas, võime läbi kogu igaviku ikka ja jälle oma taevasele Isale öelda: „Sinu päralt on riik ja vägi ja au igavesti. Aamen.“
30.09.2024 17:17
4
5
https://www.youtube.com/watch?v=eyk0uITXPk8



INTERVJUU | Rein Müllerson: sõda Ukrainas on osaks võitlusest maailmakorra tuleviku üle





yesyesyes
30.09.2024 17:51
5
2
Parim viis Meie Isa palve tähenduse mõistmiseks on esmalt seda lugeda! Leiame selle Matteuse evangeeliumi 6:9–13. Loeme neid kauneid Kristuse sõnu:



„Meie Isa, kes sa oled taevas!



Pühitsetud olgu sinu nimi!



Sinu riik tulgu,



sinu tahtmine sündigu



nagu taevas, nõnda ka maa peal!



Meie igapäevast leiba anna meile tänapäev!



Ja anna meile andeks meie võlad,



nagu meiegi andeks anname oma võlglastele!



Ja ära saada meid kiusatusse,



vaid päästa meid ära kurjast!



Sest sinu päralt on riik ja vägi ja au igavesti. Aamen.“



 



Nii mõnedki meist on Meie Isa palvet alates lapsepõlvest lugenud ja me teame selle sõnu hästi. Nii et vaatame nüüd selle palve temaatilisi osi. Kõigepealt keskendume esimesele lausele, mis on Jumala ülistus.



Meie Isa, kes sa oled taevas





Jeesus õpetab, et me võime Jumalat kutsuda oma Isaks ja et Jeesus ise kutsub meid õdedeks ja vendadeks. Jumal armastab meid ning ootab meie vastuarmastust. Me oleme tema lapsed. Pangem tähele, et see palve ei alga sõnadega „Minu Isa“, vaid „Meie Isa“. Jumala lapse südames on alati ruumi teistele. Nii ei palveta me seda palvet kunagi vaid enda kasuks, vaid alati kõigi kristlaste kasuks. See on kõigi kristlaste, kõigi Jumala laste palve.



„Seesama Vaim tunnistab koos meie vaimuga, et me oleme Jumala lapsed. Kui me oleme aga lapsed, siis oleme ka pärijad, nii Jumala pärijad kui Kristuse kaaspärijad; ning kui me koos temaga kannatame, siis meid ka koos temaga kirgastatakse.“ (Pauluse kiri roomlastele 8:16–17)



Sa võid taevast Isa usaldada. Tema, kellele kuulub terve maailm, armastab sind. Sa oled kuninga laps. Oleme usu kaudu saanud tema lasteks. „Otsekui isa halastab laste peale, nõnda halastab Issand nende peale, kes teda kardavad.“ (Psalm 103:13)



Meie Isa palve on nende inimeste palve, kes on usu kaudu uuesti sündinud. „Aga kõigile, kes tema vastu võtsid, andis ta meelevalla saada Jumala lasteks, neile, kes usuvad tema nimesse, kes ei ole sündinud verest, ei liha tahtest, ei mehe tahtest, vaid Jumalast.“ (Johannese evangeeliumi 1:12–13)



Meie Isa on taevas; ta valitseb seal kõige loodu ja kõigi loodolevuste üle. „Aga meie Jumal on taevas, ta teeb kõik, mis temale meeldib.“ (Psalm 115:3)



Pühitsetud olgu sinu nimi





Millise aukartusega peaksime kasutama Jumala nime – mitte kunagi hoolimatul viisil. Loeme Psalmist 111:9: „Püha ja kardetav on tema nimi.“ Kui sa palvetad sõnadega „Pühitsetud olgu sinu nimi“, siis palud, et sina võiksid seda nime pühaks pidada ning et sa kunagi ei häbistaks ega teotaks „seda kaunist nime, mis on nimetatud teie üle.“ (Jaakobuse kiri 2:7)



„Sest vaata, tema on see, kes valmistab mäed ja loob tuule, kes ilmutab inimesele oma mõtteid, kes teeb koidu ja pimeduse ja kes kõnnib maa kõrgendikel – Issand, vägede Jumal on tema nimi.“ (Aamose 4:13)



Sinu riik tulgu





Jumal ei ole mitte ainult meie taevane Isa, ta on ühtlasi universumi Kuningas. Tema kuningriigi huvid on meie huvid ning me peaksime tegutsema tema riigi ülesehitamise nimel. Jumala armu kuningriik, mida praegu ehitatakse nende inimeste südames, kes on tema armastuse oma südamesse vastu võtnud, saab kunagi väes ja kogu hiilguses avalikuks Jeesuse teisel tulekul. Siis „kuningriik ning valitsus ja võim kuningriikide üle kogu taeva all antakse Kõigekõrgema pühale rahvale. Tema kuningriik on igavene kuningriik ja kõik valitsused peavad teda teenima ning temale alistuma.“ (Taanieli 7:27) Sellel ajal pärivad Jumalale ustavad inimesed „kuningriigi, mis neile on valmistatud maailma rajamisest peale.“ (Matteuse evangeeliumi 25:34)



Jeesus ennustas, et enne selle päeva saabumist kuulutatakse „Kuningriigi evangeeliumi kogu ilmamaale, tunnistuseks kõigile rahvastele, ja siis tuleb lõpp.“ (Matteuse evangeeliumi 24:14)



Tema kuningriik ei saa tulla enne, kui sõnum tema armust on viidud tervele maailmale. Niisiis jagades sõnumit Jumala headusest kiirendame tema kuningriigi saabumist. Need, kes on andnud end tema teenistusse ja kes saavad siiralt öelda: „Vaata, siin ma olen, läkita mind“ (Jesaja 6:8), on need, kes tõeliselt paluvad tema riigi tuleku pärast.



Selles palves kumab läbi teadmine, et selle maailmaga ei saa asjad kunagi iseenesest korda, vaid Jumala kuningriik seab maailmas kõik korda. Ja selles palves on veendumus, et Jumala kuningriik tõesti tuleb ühel päeval. Nii et selles palves kordame justkui sureva röövli palvet: „Jeesus, mõtle minu peale, kui sa tuled oma kuningriiki!“ (Luuka evangeeliumi 23:42)



Sinu tahtmine sündigu nagu taevas, nõnda ka maa peal





Mõned võivad kahelda: „Kas Jumala tahtmine võib tõesti kunagi täies mahus maa peal sündida?“ Kui see nii ei oleks, ei oleks Jeesus oma sõpradele seda palvet õpetanud. Jumala tahtmine võib juba praegu maa peal sündida, sest kuulekus Jumalale on kõige puhtam jumalateenistus. Jumala tõeliste laste kohta on öeldud, et nad on need, „kes hoiavad alal Jumala käske ja Jeesuse usku!“ (Johannese ilmutuse 14:12)



See palveosa palub kuulekat meelt meie südamesse siin ja praegu ning ühtlasi ulatub vaimusilmas uueks loodud maailma, kus Jumala tahe ning õigus katavad maad nagu meri katab merepõhja.



Meie igapäevast leiba anna meile tänapäev





Palve kolm esimest osa puudutavad Jumala nime, kuningriiki ja tahtmist – et tema nimi võiks olla pühitsetud, et tema kuningriik tuleks ja tema tahtmine sünniks. Kui oleme Jumala austamise ning tema tahtmise oma elus esikohale seadnud, siis võime ka julgelt paluda, et ta kataks meie igapäevased vajadused. Me palvetame tema ülistamiseks, aga samas palvetame ka endale küsimiseks.



Kui me palume „Meie Isa“, siis palume ka „Anna meile“, teades, et kui meie oskame anda häid asju oma lastele, siis kui palju enam annab taevane Isa häid asju neile, kes teda paluvad (vt Matteuse evangeeliumi 7:11).



Ära muretse homse toidu pärast. Tuleta meelde, et kõrbes rännanud iisraellastele langes taevast mannat iga päev. Meilgi võib olla Jumala kinnitus: „Looda Issanda peale ja tee head, ela oma maal ja pea ustavust! Olgu sul rõõm Issandast; siis ta annab sulle, mida su süda kutsub!“ (Psalm 37:3–4) Jumal, kes toitis kunagi imeliselt prohvet Eelijat, on endiselt elus. Eelijale anti igaks päevaks täpselt nii palju, kui ta vajas. Kui me palvetame: „Meie igapäevast leiba anna meile tänapäev,“ palume teiste inimeste eest sama palju kui enda eest. Me tunnistame, et isegi meie toit tuleb Jumala käest ja et see, mida ta meile annab, ei ole üksnes meile. Ja palve toidu pärast katab enamat kui vaid füüsilist toitu, see tähendab toitu ka hingele. Jeesus ütles kunagi: „Ärge nõutage rooga, mis hävib, vaid rooga, mis püsib igaveseks eluks.“ (Johannese evangeeliumi 6:27) Ning veidi hiljem kuulutas ta: „Mina olen taevast alla tulnud elav leib. Kui keegi sööb seda leiba, siis ta elab igavesti; ja leib, mille mina annan, on minu liha; ma annan selle maailma elu eest.“ (Johannese 6:51)



Anna meile andeks, nagu meiegi anname andeks





Mida iganes me oleme võlgu teistele või iseendale, oleme võlgu ka Jumalale. Taeva Kuningas arvestab meie võlgu teiste inimeste ees võlaks tema ees. Milline kummaline palve: „Andesta meile, nagu meie ise andestame.“ Meie andeksandmine on tingimus selleks, et saaksime ise andeks. Me ei saa paluda Jumalal meie heaks teha seda, mida me ise teiste heaks ei ole nõus tegema.



Jumal andis Kristuses iseennast meie pattude eest. Ristil rippudes kandis ta meie süükoormat, et saaks avalikuks tema armastus meie vastu ning et me tahaksime tulla tema juurde. Ja ta manitseb meid: „Olge üksteise vastu lahked, halastajad, andestage üksteisele, nii nagu ka Jumal on teile andestanud Kristuses.“ (Pauluse kiri efeslastele 4:32)



Ära saada meid kiusatusse





Selle palveosa mõtet on vahel küsimuse alla seatud, aga tegemist on lihtsalt Kristuse-aegse mõtteviisi väljendusega. Tollase mõtteviisi järgi „tegi“ Jumal kõike seda, mida ta aktiivselt ära ei hoidnud.



Eelmine palve oli seotud minevikuga, see on seotud tulevikuga. Peaksime Jumalat paluma, et ta ei juhataks meid kiusatuste sisse, vaid neist mööda ja neist läbi. Kiusatused ja ahistused jõuavad kõikideni, kuid me ei otsi neid. Meie Päästja on kord öelnud: „Seda ma olen teile rääkinud, et teil oleks rahu minus. Maailmas ahistatakse teid, aga olge julged: mina olen maailma ära võitnud.“ (Johannese evangeeliumi 16:33)



Iga kiusatus, millele oleme suutnud vastu seista, annab meile uue kogemuse ning teeb meid tugevamaks. Teades oma nõrkusi, palume seda palvet, et Jumal juhataks meid mööda turvalisi teid. Ootame kannatlikult tema juhatust ning kuulame tema häält, mis ütleb: „See on tee, käige seda!“ (Jesaja 30:21)



Üks mees, kes läks kord läbi ränkadest katsumustest, ütles: „Kuid tema tunneb teed, mida ma käin. Katsub ta mind läbi – ma tulen sellest välja nagu kuld.“ (Iiobi 23:10)



Suur šoti kirjanik George MacDonald räägib loo ühest naisest, kes ütles keset raskusi ja kiusatusi, mida tal oli väga keeruline mõista: „Oh, ma tahaksin, et mind ei oleks kunagi loodud.“ „Mu kallis laps,“ vastas sõber, „sa ei olegi veel valmis saanud, sind luuakse just praegu ning sina tõrgud Jumala loomistöö vastu.“



Kui usaldame end Jumala kätte sõnadega „Ära saada meid kiusatusse“, siis võib meil olla kindlustunne, et Jumal „ei luba teid kiusata rohkem, kui te suudate taluda, vaid koos kiusatusega valmistab ka väljapääsu, nii et te suudate taluda.“ (Pauluse 1. kiri korintlastele 10:13) See mõte juhatab meid Meie Isa palve viimase palvesoovi juurde.



Päästa meid kurjast





See on palve pääsemaks kogu kurjast – mitte ainult patust, vaid ka patu tagajärgedest ja saatana võimust kõigis selle vormides. See oli ka apostel Pauluse palve: „Küll Issand kisub mu välja igast kurjast teost ja viib mu varjule oma taevasesse kuningriiki. Tema päralt olgu kirkus igavesest ajast igavesti! Aamen.“ (Pauluse 2. kiri Timoteosele 4:18)



Tänu Jumalale, et meid ei ole jäetud üksinda oma vaenlasega tõtt vaatama. Jeesus ütles: „Vaata, ma olen andnud teile meelevalla kõndida madude ja skorpionide peal ja vaenlase kogu väe peal ja miski ei tee teile iial kahju.“ (Luuka evangeeliumi 10:19)



See palve pääseda kurja küüsist läheb kaugemale meie praegusest kogemusest. See on igatsus täieliku pääste järele. Ühel päeval sellele palvele vastatakse: „Ja Issanda vabaksostetud pöörduvad tagasi ning tulevad Siionisse hõisates. Nende pea kohal on igavene rõõm: rõõm ja ilutsemine valdavad neid, aga kurbus ja ohkamine põgenevad ära.“ (Jesaja 35:10)



Kuid praegu on aeg, mil vastatakse Kristuse enese palvele meie eest: „Ma ei palu, et sa võtaksid nad ära maailmast, vaid et sa hoiaksid neid kurja eest.“ (Johannese evangeeliumi 17:15)



Hea sõber, Jumal päästab sinu ja ta päästab ka minu. Ta annab meile võidu kurja üle ning viib meid oma igavesse kuningriiki.



Meie Isa on üle kõige



Selle palve esimene ja viimane lause tuletavad meile meede, et meie Isa on üle kõigi vägede ja võimude ja nimede. Ta teeb tühjaks kurjade nõu ja tema lapsed on turvaliselt tema varju all. Kui selle maailma sõjad, hädad ja patud on möödas, võime läbi kogu igaviku ikka ja jälle oma taevasele Isale öelda: „Sinu päralt on riik ja vägi ja au igavesti. Aamen.“Parim viis Meie Isa palve tähenduse mõistmiseks on esmalt seda lugeda! Leiame selle Matteuse evangeeliumi 6:9–13. Loeme neid kauneid Kristuse sõnu:



„Meie Isa, kes sa oled taevas!



Pühitsetud olgu sinu nimi!



Sinu riik tulgu,



sinu tahtmine sündigu



nagu taevas, nõnda ka maa peal!



Meie igapäevast leiba anna meile tänapäev!



Ja anna meile andeks meie võlad,



nagu meiegi andeks anname oma võlglastele!



Ja ära saada meid kiusatusse,



vaid päästa meid ära kurjast!



Sest sinu päralt on riik ja vägi ja au igavesti. Aamen.“



 



Nii mõnedki meist on Meie Isa palvet alates lapsepõlvest lugenud ja me teame selle sõnu hästi. Nii et vaatame nüüd selle palve temaatilisi osi. Kõigepealt keskendume esimesele lausele, mis on Jumala ülistus.



Meie Isa, kes sa oled taevas





Jeesus õpetab, et me võime Jumalat kutsuda oma Isaks ja et Jeesus ise kutsub meid õdedeks ja vendadeks. Jumal armastab meid ning ootab meie vastuarmastust. Me oleme tema lapsed. Pangem tähele, et see palve ei alga sõnadega „Minu Isa“, vaid „Meie Isa“. Jumala lapse südames on alati ruumi teistele. Nii ei palveta me seda palvet kunagi vaid enda kasuks, vaid alati kõigi kristlaste kasuks. See on kõigi kristlaste, kõigi Jumala laste palve.



„Seesama Vaim tunnistab koos meie vaimuga, et me oleme Jumala lapsed. Kui me oleme aga lapsed, siis oleme ka pärijad, nii Jumala pärijad kui Kristuse kaaspärijad; ning kui me koos temaga kannatame, siis meid ka koos temaga kirgastatakse.“ (Pauluse kiri roomlastele 8:16–17)



Sa võid taevast Isa usaldada. Tema, kellele kuulub terve maailm, armastab sind. Sa oled kuninga laps. Oleme usu kaudu saanud tema lasteks. „Otsekui isa halastab laste peale, nõnda halastab Issand nende peale, kes teda kardavad.“ (Psalm 103:13)



Meie Isa palve on nende inimeste palve, kes on usu kaudu uuesti sündinud. „Aga kõigile, kes tema vastu võtsid, andis ta meelevalla saada Jumala lasteks, neile, kes usuvad tema nimesse, kes ei ole sündinud verest, ei liha tahtest, ei mehe tahtest, vaid Jumalast.“ (Johannese evangeeliumi 1:12–13)



Meie Isa on taevas; ta valitseb seal kõige loodu ja kõigi loodolevuste üle. „Aga meie Jumal on taevas, ta teeb kõik, mis temale meeldib.“ (Psalm 115:3)



Pühitsetud olgu sinu nimi





Millise aukartusega peaksime kasutama Jumala nime – mitte kunagi hoolimatul viisil. Loeme Psalmist 111:9: „Püha ja kardetav on tema nimi.“ Kui sa palvetad sõnadega „Pühitsetud olgu sinu nimi“, siis palud, et sina võiksid seda nime pühaks pidada ning et sa kunagi ei häbistaks ega teotaks „seda kaunist nime, mis on nimetatud teie üle.“ (Jaakobuse kiri 2:7)



„Sest vaata, tema on see, kes valmistab mäed ja loob tuule, kes ilmutab inimesele oma mõtteid, kes teeb koidu ja pimeduse ja kes kõnnib maa kõrgendikel – Issand, vägede Jumal on tema nimi.“ (Aamose 4:13)



Sinu riik tulgu





Jumal ei ole mitte ainult meie taevane Isa, ta on ühtlasi universumi Kuningas. Tema kuningriigi huvid on meie huvid ning me peaksime tegutsema tema riigi ülesehitamise nimel. Jumala armu kuningriik, mida praegu ehitatakse nende inimeste südames, kes on tema armastuse oma südamesse vastu võtnud, saab kunagi väes ja kogu hiilguses avalikuks Jeesuse teisel tulekul. Siis „kuningriik ning valitsus ja võim kuningriikide üle kogu taeva all antakse Kõigekõrgema pühale rahvale. Tema kuningriik on igavene kuningriik ja kõik valitsused peavad teda teenima ning temale alistuma.“ (Taanieli 7:27) Sellel ajal pärivad Jumalale ustavad inimesed „kuningriigi, mis neile on valmistatud maailma rajamisest peale.“ (Matteuse evangeeliumi 25:34)



Jeesus ennustas, et enne selle päeva saabumist kuulutatakse „Kuningriigi evangeeliumi kogu ilmamaale, tunnistuseks kõigile rahvastele, ja siis tuleb lõpp.“ (Matteuse evangeeliumi 24:14)



Tema kuningriik ei saa tulla enne, kui sõnum tema armust on viidud tervele maailmale. Niisiis jagades sõnumit Jumala headusest kiirendame tema kuningriigi saabumist. Need, kes on andnud end tema teenistusse ja kes saavad siiralt öelda: „Vaata, siin ma olen, läkita mind“ (Jesaja 6:8), on need, kes tõeliselt paluvad tema riigi tuleku pärast.



Selles palves kumab läbi teadmine, et selle maailmaga ei saa asjad kunagi iseenesest korda, vaid Jumala kuningriik seab maailmas kõik korda. Ja selles palves on veendumus, et Jumala kuningriik tõesti tuleb ühel päeval. Nii et selles palves kordame justkui sureva röövli palvet: „Jeesus, mõtle minu peale, kui sa tuled oma kuningriiki!“ (Luuka evangeeliumi 23:42)



Sinu tahtmine sündigu nagu taevas, nõnda ka maa peal





Mõned võivad kahelda: „Kas Jumala tahtmine võib tõesti kunagi täies mahus maa peal sündida?“ Kui see nii ei oleks, ei oleks Jeesus oma sõpradele seda palvet õpetanud. Jumala tahtmine võib juba praegu maa peal sündida, sest kuulekus Jumalale on kõige puhtam jumalateenistus. Jumala tõeliste laste kohta on öeldud, et nad on need, „kes hoiavad alal Jumala käske ja Jeesuse usku!“ (Johannese ilmutuse 14:12)



See palveosa palub kuulekat meelt meie südamesse siin ja praegu ning ühtlasi ulatub vaimusilmas uueks loodud maailma, kus Jumala tahe ning õigus katavad maad nagu meri katab merepõhja.



Meie igapäevast leiba anna meile tänapäev





Palve kolm esimest osa puudutavad Jumala nime, kuningriiki ja tahtmist – et tema nimi võiks olla pühitsetud, et tema kuningriik tuleks ja tema tahtmine sünniks. Kui oleme Jumala austamise ning tema tahtmise oma elus esikohale seadnud, siis võime ka julgelt paluda, et ta kataks meie igapäevased vajadused. Me palvetame tema ülistamiseks, aga samas palvetame ka endale küsimiseks.



Kui me palume „Meie Isa“, siis palume ka „Anna meile“, teades, et kui meie oskame anda häid asju oma lastele, siis kui palju enam annab taevane Isa häid asju neile, kes teda paluvad (vt Matteuse evangeeliumi 7:11).



Ära muretse homse toidu pärast. Tuleta meelde, et kõrbes rännanud iisraellastele langes taevast mannat iga päev. Meilgi võib olla Jumala kinnitus: „Looda Issanda peale ja tee head, ela oma maal ja pea ustavust! Olgu sul rõõm Issandast; siis ta annab sulle, mida su süda kutsub!“ (Psalm 37:3–4) Jumal, kes toitis kunagi imeliselt prohvet Eelijat, on endiselt elus. Eelijale anti igaks päevaks täpselt nii palju, kui ta vajas. Kui me palvetame: „Meie igapäevast leiba anna meile tänapäev,“ palume teiste inimeste eest sama palju kui enda eest. Me tunnistame, et isegi meie toit tuleb Jumala käest ja et see, mida ta meile annab, ei ole üksnes meile. Ja palve toidu pärast katab enamat kui vaid füüsilist toitu, see tähendab toitu ka hingele. Jeesus ütles kunagi: „Ärge nõutage rooga, mis hävib, vaid rooga, mis püsib igaveseks eluks.“ (Johannese evangeeliumi 6:27) Ning veidi hiljem kuulutas ta: „Mina olen taevast alla tulnud elav leib. Kui keegi sööb seda leiba, siis ta elab igavesti; ja leib, mille mina annan, on minu liha; ma annan selle maailma elu eest.“ (Johannese 6:51)



Anna meile andeks, nagu meiegi anname andeks





Mida iganes me oleme võlgu teistele või iseendale, oleme võlgu ka Jumalale. Taeva Kuningas arvestab meie võlgu teiste inimeste ees võlaks tema ees. Milline kummaline palve: „Andesta meile, nagu meie ise andestame.“ Meie andeksandmine on tingimus selleks, et saaksime ise andeks. Me ei saa paluda Jumalal meie heaks teha seda, mida me ise teiste heaks ei ole nõus tegema.



Jumal andis Kristuses iseennast meie pattude eest. Ristil rippudes kandis ta meie süükoormat, et saaks avalikuks tema armastus meie vastu ning et me tahaksime tulla tema juurde. Ja ta manitseb meid: „Olge üksteise vastu lahked, halastajad, andestage üksteisele, nii nagu ka Jumal on teile andestanud Kristuses.“ (Pauluse kiri efeslastele 4:32)



Ära saada meid kiusatusse





Selle palveosa mõtet on vahel küsimuse alla seatud, aga tegemist on lihtsalt Kristuse-aegse mõtteviisi väljendusega. Tollase mõtteviisi järgi „tegi“ Jumal kõike seda, mida ta aktiivselt ära ei hoidnud.



Eelmine palve oli seotud minevikuga, see on seotud tulevikuga. Peaksime Jumalat paluma, et ta ei juhataks meid kiusatuste sisse, vaid neist mööda ja neist läbi. Kiusatused ja ahistused jõuavad kõikideni, kuid me ei otsi neid. Meie Päästja on kord öelnud: „Seda ma olen teile rääkinud, et teil oleks rahu minus. Maailmas ahistatakse teid, aga olge julged: mina olen maailma ära võitnud.“ (Johannese evangeeliumi 16:33)



Iga kiusatus, millele oleme suutnud vastu seista, annab meile uue kogemuse ning teeb meid tugevamaks. Teades oma nõrkusi, palume seda palvet, et Jumal juhataks meid mööda turvalisi teid. Ootame kannatlikult tema juhatust ning kuulame tema häält, mis ütleb: „See on tee, käige seda!“ (Jesaja 30:21)



Üks mees, kes läks kord läbi ränkadest katsumustest, ütles: „Kuid tema tunneb teed, mida ma käin. Katsub ta mind läbi – ma tulen sellest välja nagu kuld.“ (Iiobi 23:10)



Suur šoti kirjanik George MacDonald räägib loo ühest naisest, kes ütles keset raskusi ja kiusatusi, mida tal oli väga keeruline mõista: „Oh, ma tahaksin, et mind ei oleks kunagi loodud.“ „Mu kallis laps,“ vastas sõber, „sa ei olegi veel valmis saanud, sind luuakse just praegu ning sina tõrgud Jumala loomistöö vastu.“



Kui usaldame end Jumala kätte sõnadega „Ära saada meid kiusatusse“, siis võib meil olla kindlustunne, et Jumal „ei luba teid kiusata rohkem, kui te suudate taluda, vaid koos kiusatusega valmistab ka väljapääsu, nii et te suudate taluda.“ (Pauluse 1. kiri korintlastele 10:13) See mõte juhatab meid Meie Isa palve viimase palvesoovi juurde.



Päästa meid kurjast





See on palve pääsemaks kogu kurjast – mitte ainult patust, vaid ka patu tagajärgedest ja saatana võimust kõigis selle vormides. See oli ka apostel Pauluse palve: „Küll Issand kisub mu välja igast kurjast teost ja viib mu varjule oma taevasesse kuningriiki. Tema päralt olgu kirkus igavesest ajast igavesti! Aamen.“ (Pauluse 2. kiri Timoteosele 4:18)



Tänu Jumalale, et meid ei ole jäetud üksinda oma vaenlasega tõtt vaatama. Jeesus ütles: „Vaata, ma olen andnud teile meelevalla kõndida madude ja skorpionide peal ja vaenlase kogu väe peal ja miski ei tee teile iial kahju.“ (Luuka evangeeliumi 10:19)



See palve pääseda kurja küüsist läheb kaugemale meie praegusest kogemusest. See on igatsus täieliku pääste järele. Ühel päeval sellele palvele vastatakse: „Ja Issanda vabaksostetud pöörduvad tagasi ning tulevad Siionisse hõisates. Nende pea kohal on igavene rõõm: rõõm ja ilutsemine valdavad neid, aga kurbus ja ohkamine põgenevad ära.“ (Jesaja 35:10)



Kuid praegu on aeg, mil vastatakse Kristuse enese palvele meie eest: „Ma ei palu, et sa võtaksid nad ära maailmast, vaid et sa hoiaksid neid kurja eest.“ (Johannese evangeeliumi 17:15)



Hea sõber, Jumal päästab sinu ja ta päästab ka minu. Ta annab meile võidu kurja üle ning viib meid oma igavesse kuningriiki.



Meie Isa on üle kõige



Selle palve esimene ja viimane lause tuletavad meile meede, et meie Isa on üle kõigi vägede ja võimude ja nimede. Ta teeb tühjaks kurjade nõu ja tema lapsed on turvaliselt tema varju all. Kui selle maailma sõjad, hädad ja patud on möödas, võime läbi kogu igaviku ikka ja jälle oma taevasele Isale öelda: „Sinu päralt on riik ja vägi ja au igavesti. Aamen.“​Parim viis Meie Isa palve tähenduse mõistmiseks on esmalt seda lugeda! Leiame selle Matteuse evangeeliumi 6:9–13. Loeme neid kauneid Kristuse sõnu:



„Meie Isa, kes sa oled taevas!



Pühitsetud olgu sinu nimi!



Sinu riik tulgu,



sinu tahtmine sündigu



nagu taevas, nõnda ka maa peal!



Meie igapäevast leiba anna meile tänapäev!



Ja anna meile andeks meie võlad,



nagu meiegi andeks anname oma võlglastele!



Ja ära saada meid kiusatusse,



vaid päästa meid ära kurjast!



Sest sinu päralt on riik ja vägi ja au igavesti. Aamen.“



 



Nii mõnedki meist on Meie Isa palvet alates lapsepõlvest lugenud ja me teame selle sõnu hästi. Nii et vaatame nüüd selle palve temaatilisi osi. Kõigepealt keskendume esimesele lausele, mis on Jumala ülistus.



Meie Isa, kes sa oled taevas





Jeesus õpetab, et me võime Jumalat kutsuda oma Isaks ja et Jeesus ise kutsub meid õdedeks ja vendadeks. Jumal armastab meid ning ootab meie vastuarmastust. Me oleme tema lapsed. Pangem tähele, et see palve ei alga sõnadega „Minu Isa“, vaid „Meie Isa“. Jumala lapse südames on alati ruumi teistele. Nii ei palveta me seda palvet kunagi vaid enda kasuks, vaid alati kõigi kristlaste kasuks. See on kõigi kristlaste, kõigi Jumala laste palve.



„Seesama Vaim tunnistab koos meie vaimuga, et me oleme Jumala lapsed. Kui me oleme aga lapsed, siis oleme ka pärijad, nii Jumala pärijad kui Kristuse kaaspärijad; ning kui me koos temaga kannatame, siis meid ka koos temaga kirgastatakse.“ (Pauluse kiri roomlastele 8:16–17)



Sa võid taevast Isa usaldada. Tema, kellele kuulub terve maailm, armastab sind. Sa oled kuninga laps. Oleme usu kaudu saanud tema lasteks. „Otsekui isa halastab laste peale, nõnda halastab Issand nende peale, kes teda kardavad.“ (Psalm 103:13)



Meie Isa palve on nende inimeste palve, kes on usu kaudu uuesti sündinud. „Aga kõigile, kes tema vastu võtsid, andis ta meelevalla saada Jumala lasteks, neile, kes usuvad tema nimesse, kes ei ole sündinud verest, ei liha tahtest, ei mehe tahtest, vaid Jumalast.“ (Johannese evangeeliumi 1:12–13)



Meie Isa on taevas; ta valitseb seal kõige loodu ja kõigi loodolevuste üle. „Aga meie Jumal on taevas, ta teeb kõik, mis temale meeldib.“ (Psalm 115:3)



Pühitsetud olgu sinu nimi





Millise aukartusega peaksime kasutama Jumala nime – mitte kunagi hoolimatul viisil. Loeme Psalmist 111:9: „Püha ja kardetav on tema nimi.“ Kui sa palvetad sõnadega „Pühitsetud olgu sinu nimi“, siis palud, et sina võiksid seda nime pühaks pidada ning et sa kunagi ei häbistaks ega teotaks „seda kaunist nime, mis on nimetatud teie üle.“ (Jaakobuse kiri 2:7)



„Sest vaata, tema on see, kes valmistab mäed ja loob tuule, kes ilmutab inimesele oma mõtteid, kes teeb koidu ja pimeduse ja kes kõnnib maa kõrgendikel – Issand, vägede Jumal on tema nimi.“ (Aamose 4:13)



Sinu riik tulgu





Jumal ei ole mitte ainult meie taevane Isa, ta on ühtlasi universumi Kuningas. Tema kuningriigi huvid on meie huvid ning me peaksime tegutsema tema riigi ülesehitamise nimel. Jumala armu kuningriik, mida praegu ehitatakse nende inimeste südames, kes on tema armastuse oma südamesse vastu võtnud, saab kunagi väes ja kogu hiilguses avalikuks Jeesuse teisel tulekul. Siis „kuningriik ning valitsus ja võim kuningriikide üle kogu taeva all antakse Kõigekõrgema pühale rahvale. Tema kuningriik on igavene kuningriik ja kõik valitsused peavad teda teenima ning temale alistuma.“ (Taanieli 7:27) Sellel ajal pärivad Jumalale ustavad inimesed „kuningriigi, mis neile on valmistatud maailma rajamisest peale.“ (Matteuse evangeeliumi 25:34)



Jeesus ennustas, et enne selle päeva saabumist kuulutatakse „Kuningriigi evangeeliumi kogu ilmamaale, tunnistuseks kõigile rahvastele, ja siis tuleb lõpp.“ (Matteuse evangeeliumi 24:14)



Tema kuningriik ei saa tulla enne, kui sõnum tema armust on viidud tervele maailmale. Niisiis jagades sõnumit Jumala headusest kiirendame tema kuningriigi saabumist. Need, kes on andnud end tema teenistusse ja kes saavad siiralt öelda: „Vaata, siin ma olen, läkita mind“ (Jesaja 6:8), on need, kes tõeliselt paluvad tema riigi tuleku pärast.



Selles palves kumab läbi teadmine, et selle maailmaga ei saa asjad kunagi iseenesest korda, vaid Jumala kuningriik seab maailmas kõik korda. Ja selles palves on veendumus, et Jumala kuningriik tõesti tuleb ühel päeval. Nii et selles palves kordame justkui sureva röövli palvet: „Jeesus, mõtle minu peale, kui sa tuled oma kuningriiki!“ (Luuka evangeeliumi 23:42)



Sinu tahtmine sündigu nagu taevas, nõnda ka maa peal





Mõned võivad kahelda: „Kas Jumala tahtmine võib tõesti kunagi täies mahus maa peal sündida?“ Kui see nii ei oleks, ei oleks Jeesus oma sõpradele seda palvet õpetanud. Jumala tahtmine võib juba praegu maa peal sündida, sest kuulekus Jumalale on kõige puhtam jumalateenistus. Jumala tõeliste laste kohta on öeldud, et nad on need, „kes hoiavad alal Jumala käske ja Jeesuse usku!“ (Johannese ilmutuse 14:12)



See palveosa palub kuulekat meelt meie südamesse siin ja praegu ning ühtlasi ulatub vaimusilmas uueks loodud maailma, kus Jumala tahe ning õigus katavad maad nagu meri katab merepõhja.



Meie igapäevast leiba anna meile tänapäev





Palve kolm esimest osa puudutavad Jumala nime, kuningriiki ja tahtmist – et tema nimi võiks olla pühitsetud, et tema kuningriik tuleks ja tema tahtmine sünniks. Kui oleme Jumala austamise ning tema tahtmise oma elus esikohale seadnud, siis võime ka julgelt paluda, et ta kataks meie igapäevased vajadused. Me palvetame tema ülistamiseks, aga samas palvetame ka endale küsimiseks.



Kui me palume „Meie Isa“, siis palume ka „Anna meile“, teades, et kui meie oskame anda häid asju oma lastele, siis kui palju enam annab taevane Isa häid asju neile, kes teda paluvad (vt Matteuse evangeeliumi 7:11).



Ära muretse homse toidu pärast. Tuleta meelde, et kõrbes rännanud iisraellastele langes taevast mannat iga päev. Meilgi võib olla Jumala kinnitus: „Looda Issanda peale ja tee head, ela oma maal ja pea ustavust! Olgu sul rõõm Issandast; siis ta annab sulle, mida su süda kutsub!“ (Psalm 37:3–4) Jumal, kes toitis kunagi imeliselt prohvet Eelijat, on endiselt elus. Eelijale anti igaks päevaks täpselt nii palju, kui ta vajas. Kui me palvetame: „Meie igapäevast leiba anna meile tänapäev,“ palume teiste inimeste eest sama palju kui enda eest. Me tunnistame, et isegi meie toit tuleb Jumala käest ja et see, mida ta meile annab, ei ole üksnes meile. Ja palve toidu pärast katab enamat kui vaid füüsilist toitu, see tähendab toitu ka hingele. Jeesus ütles kunagi: „Ärge nõutage rooga, mis hävib, vaid rooga, mis püsib igaveseks eluks.“ (Johannese evangeeliumi 6:27) Ning veidi hiljem kuulutas ta: „Mina olen taevast alla tulnud elav leib. Kui keegi sööb seda leiba, siis ta elab igavesti; ja leib, mille mina annan, on minu liha; ma annan selle maailma elu eest.“ (Johannese 6:51)



Anna meile andeks, nagu meiegi anname andeks





Mida iganes me oleme võlgu teistele või iseendale, oleme võlgu ka Jumalale. Taeva Kuningas arvestab meie võlgu teiste inimeste ees võlaks tema ees. Milline kummaline palve: „Andesta meile, nagu meie ise andestame.“ Meie andeksandmine on tingimus selleks, et saaksime ise andeks. Me ei saa paluda Jumalal meie heaks teha seda, mida me ise teiste heaks ei ole nõus tegema.



Jumal andis Kristuses iseennast meie pattude eest. Ristil rippudes kandis ta meie süükoormat, et saaks avalikuks tema armastus meie vastu ning et me tahaksime tulla tema juurde. Ja ta manitseb meid: „Olge üksteise vastu lahked, halastajad, andestage üksteisele, nii nagu ka Jumal on teile andestanud Kristuses.“ (Pauluse kiri efeslastele 4:32)



Ära saada meid kiusatusse





Selle palveosa mõtet on vahel küsimuse alla seatud, aga tegemist on lihtsalt Kristuse-aegse mõtteviisi väljendusega. Tollase mõtteviisi järgi „tegi“ Jumal kõike seda, mida ta aktiivselt ära ei hoidnud.



Eelmine palve oli seotud minevikuga, see on seotud tulevikuga. Peaksime Jumalat paluma, et ta ei juhataks meid kiusatuste sisse, vaid neist mööda ja neist läbi. Kiusatused ja ahistused jõuavad kõikideni, kuid me ei otsi neid. Meie Päästja on kord öelnud: „Seda ma olen teile rääkinud, et teil oleks rahu minus. Maailmas ahistatakse teid, aga olge julged: mina olen maailma ära võitnud.“ (Johannese evangeeliumi 16:33)



Iga kiusatus, millele oleme suutnud vastu seista, annab meile uue kogemuse ning teeb meid tugevamaks. Teades oma nõrkusi, palume seda palvet, et Jumal juhataks meid mööda turvalisi teid. Ootame kannatlikult tema juhatust ning kuulame tema häält, mis ütleb: „See on tee, käige seda!“ (Jesaja 30:21)



Üks mees, kes läks kord läbi ränkadest katsumustest, ütles: „Kuid tema tunneb teed, mida ma käin. Katsub ta mind läbi – ma tulen sellest välja nagu kuld.“ (Iiobi 23:10)



Suur šoti kirjanik George MacDonald räägib loo ühest naisest, kes ütles keset raskusi ja kiusatusi, mida tal oli väga keeruline mõista: „Oh, ma tahaksin, et mind ei oleks kunagi loodud.“ „Mu kallis laps,“ vastas sõber, „sa ei olegi veel valmis saanud, sind luuakse just praegu ning sina tõrgud Jumala loomistöö vastu.“



Kui usaldame end Jumala kätte sõnadega „Ära saada meid kiusatusse“, siis võib meil olla kindlustunne, et Jumal „ei luba teid kiusata rohkem, kui te suudate taluda, vaid koos kiusatusega valmistab ka väljapääsu, nii et te suudate taluda.“ (Pauluse 1. kiri korintlastele 10:13) See mõte juhatab meid Meie Isa palve viimase palvesoovi juurde.



Päästa meid kurjast





See on palve pääsemaks kogu kurjast – mitte ainult patust, vaid ka patu tagajärgedest ja saatana võimust kõigis selle vormides. See oli ka apostel Pauluse palve: „Küll Issand kisub mu välja igast kurjast teost ja viib mu varjule oma taevasesse kuningriiki. Tema päralt olgu kirkus igavesest ajast igavesti! Aamen.“ (Pauluse 2. kiri Timoteosele 4:18)



Tänu Jumalale, et meid ei ole jäetud üksinda oma vaenlasega tõtt vaatama. Jeesus ütles: „Vaata, ma olen andnud teile meelevalla kõndida madude ja skorpionide peal ja vaenlase kogu väe peal ja miski ei tee teile iial kahju.“ (Luuka evangeeliumi 10:19)



See palve pääseda kurja küüsist läheb kaugemale meie praegusest kogemusest. See on igatsus täieliku pääste järele. Ühel päeval sellele palvele vastatakse: „Ja Issanda vabaksostetud pöörduvad tagasi ning tulevad Siionisse hõisates. Nende pea kohal on igavene rõõm: rõõm ja ilutsemine valdavad neid, aga kurbus ja ohkamine põgenevad ära.“ (Jesaja 35:10)



Kuid praegu on aeg, mil vastatakse Kristuse enese palvele meie eest: „Ma ei palu, et sa võtaksid nad ära maailmast, vaid et sa hoiaksid neid kurja eest.“ (Johannese evangeeliumi 17:15)



Hea sõber, Jumal päästab sinu ja ta päästab ka minu. Ta annab meile võidu kurja üle ning viib meid oma igavesse kuningriiki.



Meie Isa on üle kõige



Selle palve esimene ja viimane lause tuletavad meile meede, et meie Isa on üle kõigi vägede ja võimude ja nimede. Ta teeb tühjaks kurjade nõu ja tema lapsed on turvaliselt tema varju all. Kui selle maailma sõjad, hädad ja patud on möödas, võime läbi kogu igaviku ikka ja jälle oma taevasele Isale öelda: „Sinu päralt on riik ja vägi ja au igavesti. Aamen.“
30.09.2024 17:52
6
0
Parim viis Meie Isa palve tähenduse mõistmiseks on esmalt seda lugeda! Leiame selle Matteuse evangeeliumi 6:9–13. Loeme neid kauneid Kristuse sõnu:



„Meie Isa, kes sa oled taevas!



Pühitsetud olgu sinu nimi!



Sinu riik tulgu,



sinu tahtmine sündigu



nagu taevas, nõnda ka maa peal!



Meie igapäevast leiba anna meile tänapäev!



Ja anna meile andeks meie võlad,



nagu meiegi andeks anname oma võlglastele!



Ja ära saada meid kiusatusse,



vaid päästa meid ära kurjast!



Sest sinu päralt on riik ja vägi ja au igavesti. Aamen.“



 



Nii mõnedki meist on Meie Isa palvet alates lapsepõlvest lugenud ja me teame selle sõnu hästi. Nii et vaatame nüüd selle palve temaatilisi osi. Kõigepealt keskendume esimesele lausele, mis on Jumala ülistus.



Meie Isa, kes sa oled taevas





Jeesus õpetab, et me võime Jumalat kutsuda oma Isaks ja et Jeesus ise kutsub meid õdedeks ja vendadeks. Jumal armastab meid ning ootab meie vastuarmastust. Me oleme tema lapsed. Pangem tähele, et see palve ei alga sõnadega „Minu Isa“, vaid „Meie Isa“. Jumala lapse südames on alati ruumi teistele. Nii ei palveta me seda palvet kunagi vaid enda kasuks, vaid alati kõigi kristlaste kasuks. See on kõigi kristlaste, kõigi Jumala laste palve.



„Seesama Vaim tunnistab koos meie vaimuga, et me oleme Jumala lapsed. Kui me oleme aga lapsed, siis oleme ka pärijad, nii Jumala pärijad kui Kristuse kaaspärijad; ning kui me koos temaga kannatame, siis meid ka koos temaga kirgastatakse.“ (Pauluse kiri roomlastele 8:16–17)



Sa võid taevast Isa usaldada. Tema, kellele kuulub terve maailm, armastab sind. Sa oled kuninga laps. Oleme usu kaudu saanud tema lasteks. „Otsekui isa halastab laste peale, nõnda halastab Issand nende peale, kes teda kardavad.“ (Psalm 103:13)



Meie Isa palve on nende inimeste palve, kes on usu kaudu uuesti sündinud. „Aga kõigile, kes tema vastu võtsid, andis ta meelevalla saada Jumala lasteks, neile, kes usuvad tema nimesse, kes ei ole sündinud verest, ei liha tahtest, ei mehe tahtest, vaid Jumalast.“ (Johannese evangeeliumi 1:12–13)



Meie Isa on taevas; ta valitseb seal kõige loodu ja kõigi loodolevuste üle. „Aga meie Jumal on taevas, ta teeb kõik, mis temale meeldib.“ (Psalm 115:3)



Pühitsetud olgu sinu nimi





Millise aukartusega peaksime kasutama Jumala nime – mitte kunagi hoolimatul viisil. Loeme Psalmist 111:9: „Püha ja kardetav on tema nimi.“ Kui sa palvetad sõnadega „Pühitsetud olgu sinu nimi“, siis palud, et sina võiksid seda nime pühaks pidada ning et sa kunagi ei häbistaks ega teotaks „seda kaunist nime, mis on nimetatud teie üle.“ (Jaakobuse kiri 2:7)



„Sest vaata, tema on see, kes valmistab mäed ja loob tuule, kes ilmutab inimesele oma mõtteid, kes teeb koidu ja pimeduse ja kes kõnnib maa kõrgendikel – Issand, vägede Jumal on tema nimi.“ (Aamose 4:13)



Sinu riik tulgu





Jumal ei ole mitte ainult meie taevane Isa, ta on ühtlasi universumi Kuningas. Tema kuningriigi huvid on meie huvid ning me peaksime tegutsema tema riigi ülesehitamise nimel. Jumala armu kuningriik, mida praegu ehitatakse nende inimeste südames, kes on tema armastuse oma südamesse vastu võtnud, saab kunagi väes ja kogu hiilguses avalikuks Jeesuse teisel tulekul. Siis „kuningriik ning valitsus ja võim kuningriikide üle kogu taeva all antakse Kõigekõrgema pühale rahvale. Tema kuningriik on igavene kuningriik ja kõik valitsused peavad teda teenima ning temale alistuma.“ (Taanieli 7:27) Sellel ajal pärivad Jumalale ustavad inimesed „kuningriigi, mis neile on valmistatud maailma rajamisest peale.“ (Matteuse evangeeliumi 25:34)



Jeesus ennustas, et enne selle päeva saabumist kuulutatakse „Kuningriigi evangeeliumi kogu ilmamaale, tunnistuseks kõigile rahvastele, ja siis tuleb lõpp.“ (Matteuse evangeeliumi 24:14)



Tema kuningriik ei saa tulla enne, kui sõnum tema armust on viidud tervele maailmale. Niisiis jagades sõnumit Jumala headusest kiirendame tema kuningriigi saabumist. Need, kes on andnud end tema teenistusse ja kes saavad siiralt öelda: „Vaata, siin ma olen, läkita mind“ (Jesaja 6:8), on need, kes tõeliselt paluvad tema riigi tuleku pärast.



Selles palves kumab läbi teadmine, et selle maailmaga ei saa asjad kunagi iseenesest korda, vaid Jumala kuningriik seab maailmas kõik korda. Ja selles palves on veendumus, et Jumala kuningriik tõesti tuleb ühel päeval. Nii et selles palves kordame justkui sureva röövli palvet: „Jeesus, mõtle minu peale, kui sa tuled oma kuningriiki!“ (Luuka evangeeliumi 23:42)



Sinu tahtmine sündigu nagu taevas, nõnda ka maa peal





Mõned võivad kahelda: „Kas Jumala tahtmine võib tõesti kunagi täies mahus maa peal sündida?“ Kui see nii ei oleks, ei oleks Jeesus oma sõpradele seda palvet õpetanud. Jumala tahtmine võib juba praegu maa peal sündida, sest kuulekus Jumalale on kõige puhtam jumalateenistus. Jumala tõeliste laste kohta on öeldud, et nad on need, „kes hoiavad alal Jumala käske ja Jeesuse usku!“ (Johannese ilmutuse 14:12)



See palveosa palub kuulekat meelt meie südamesse siin ja praegu ning ühtlasi ulatub vaimusilmas uueks loodud maailma, kus Jumala tahe ning õigus katavad maad nagu meri katab merepõhja.



Meie igapäevast leiba anna meile tänapäev





Palve kolm esimest osa puudutavad Jumala nime, kuningriiki ja tahtmist – et tema nimi võiks olla pühitsetud, et tema kuningriik tuleks ja tema tahtmine sünniks. Kui oleme Jumala austamise ning tema tahtmise oma elus esikohale seadnud, siis võime ka julgelt paluda, et ta kataks meie igapäevased vajadused. Me palvetame tema ülistamiseks, aga samas palvetame ka endale küsimiseks.



Kui me palume „Meie Isa“, siis palume ka „Anna meile“, teades, et kui meie oskame anda häid asju oma lastele, siis kui palju enam annab taevane Isa häid asju neile, kes teda paluvad (vt Matteuse evangeeliumi 7:11).



Ära muretse homse toidu pärast. Tuleta meelde, et kõrbes rännanud iisraellastele langes taevast mannat iga päev. Meilgi võib olla Jumala kinnitus: „Looda Issanda peale ja tee head, ela oma maal ja pea ustavust! Olgu sul rõõm Issandast; siis ta annab sulle, mida su süda kutsub!“ (Psalm 37:3–4) Jumal, kes toitis kunagi imeliselt prohvet Eelijat, on endiselt elus. Eelijale anti igaks päevaks täpselt nii palju, kui ta vajas. Kui me palvetame: „Meie igapäevast leiba anna meile tänapäev,“ palume teiste inimeste eest sama palju kui enda eest. Me tunnistame, et isegi meie toit tuleb Jumala käest ja et see, mida ta meile annab, ei ole üksnes meile. Ja palve toidu pärast katab enamat kui vaid füüsilist toitu, see tähendab toitu ka hingele. Jeesus ütles kunagi: „Ärge nõutage rooga, mis hävib, vaid rooga, mis püsib igaveseks eluks.“ (Johannese evangeeliumi 6:27) Ning veidi hiljem kuulutas ta: „Mina olen taevast alla tulnud elav leib. Kui keegi sööb seda leiba, siis ta elab igavesti; ja leib, mille mina annan, on minu liha; ma annan selle maailma elu eest.“ (Johannese 6:51)



Anna meile andeks, nagu meiegi anname andeks





Mida iganes me oleme võlgu teistele või iseendale, oleme võlgu ka Jumalale. Taeva Kuningas arvestab meie võlgu teiste inimeste ees võlaks tema ees. Milline kummaline palve: „Andesta meile, nagu meie ise andestame.“ Meie andeksandmine on tingimus selleks, et saaksime ise andeks. Me ei saa paluda Jumalal meie heaks teha seda, mida me ise teiste heaks ei ole nõus tegema.



Jumal andis Kristuses iseennast meie pattude eest. Ristil rippudes kandis ta meie süükoormat, et saaks avalikuks tema armastus meie vastu ning et me tahaksime tulla tema juurde. Ja ta manitseb meid: „Olge üksteise vastu lahked, halastajad, andestage üksteisele, nii nagu ka Jumal on teile andestanud Kristuses.“ (Pauluse kiri efeslastele 4:32)



Ära saada meid kiusatusse





Selle palveosa mõtet on vahel küsimuse alla seatud, aga tegemist on lihtsalt Kristuse-aegse mõtteviisi väljendusega. Tollase mõtteviisi järgi „tegi“ Jumal kõike seda, mida ta aktiivselt ära ei hoidnud.



Eelmine palve oli seotud minevikuga, see on seotud tulevikuga. Peaksime Jumalat paluma, et ta ei juhataks meid kiusatuste sisse, vaid neist mööda ja neist läbi. Kiusatused ja ahistused jõuavad kõikideni, kuid me ei otsi neid. Meie Päästja on kord öelnud: „Seda ma olen teile rääkinud, et teil oleks rahu minus. Maailmas ahistatakse teid, aga olge julged: mina olen maailma ära võitnud.“ (Johannese evangeeliumi 16:33)



Iga kiusatus, millele oleme suutnud vastu seista, annab meile uue kogemuse ning teeb meid tugevamaks. Teades oma nõrkusi, palume seda palvet, et Jumal juhataks meid mööda turvalisi teid. Ootame kannatlikult tema juhatust ning kuulame tema häält, mis ütleb: „See on tee, käige seda!“ (Jesaja 30:21)



Üks mees, kes läks kord läbi ränkadest katsumustest, ütles: „Kuid tema tunneb teed, mida ma käin. Katsub ta mind läbi – ma tulen sellest välja nagu kuld.“ (Iiobi 23:10)



Suur šoti kirjanik George MacDonald räägib loo ühest naisest, kes ütles keset raskusi ja kiusatusi, mida tal oli väga keeruline mõista: „Oh, ma tahaksin, et mind ei oleks kunagi loodud.“ „Mu kallis laps,“ vastas sõber, „sa ei olegi veel valmis saanud, sind luuakse just praegu ning sina tõrgud Jumala loomistöö vastu.“



Kui usaldame end Jumala kätte sõnadega „Ära saada meid kiusatusse“, siis võib meil olla kindlustunne, et Jumal „ei luba teid kiusata rohkem, kui te suudate taluda, vaid koos kiusatusega valmistab ka väljapääsu, nii et te suudate taluda.“ (Pauluse 1. kiri korintlastele 10:13) See mõte juhatab meid Meie Isa palve viimase palvesoovi juurde.



Päästa meid kurjast





See on palve pääsemaks kogu kurjast – mitte ainult patust, vaid ka patu tagajärgedest ja saatana võimust kõigis selle vormides. See oli ka apostel Pauluse palve: „Küll Issand kisub mu välja igast kurjast teost ja viib mu varjule oma taevasesse kuningriiki. Tema päralt olgu kirkus igavesest ajast igavesti! Aamen.“ (Pauluse 2. kiri Timoteosele 4:18)



Tänu Jumalale, et meid ei ole jäetud üksinda oma vaenlasega tõtt vaatama. Jeesus ütles: „Vaata, ma olen andnud teile meelevalla kõndida madude ja skorpionide peal ja vaenlase kogu väe peal ja miski ei tee teile iial kahju.“ (Luuka evangeeliumi 10:19)



See palve pääseda kurja küüsist läheb kaugemale meie praegusest kogemusest. See on igatsus täieliku pääste järele. Ühel päeval sellele palvele vastatakse: „Ja Issanda vabaksostetud pöörduvad tagasi ning tulevad Siionisse hõisates. Nende pea kohal on igavene rõõm: rõõm ja ilutsemine valdavad neid, aga kurbus ja ohkamine põgenevad ära.“ (Jesaja 35:10)



Kuid praegu on aeg, mil vastatakse Kristuse enese palvele meie eest: „Ma ei palu, et sa võtaksid nad ära maailmast, vaid et sa hoiaksid neid kurja eest.“ (Johannese evangeeliumi 17:15)



Hea sõber, Jumal päästab sinu ja ta päästab ka minu. Ta annab meile võidu kurja üle ning viib meid oma igavesse kuningriiki.



Meie Isa on üle kõige



Selle palve esimene ja viimane lause tuletavad meile meede, et meie Isa on üle kõigi vägede ja võimude ja nimede. Ta teeb tühjaks kurjade nõu ja tema lapsed on turvaliselt tema varju all. Kui selle maailma sõjad, hädad ja patud on möödas, võime läbi kogu igaviku ikka ja jälle oma taevasele Isale öelda: „Sinu päralt on riik ja vägi ja au igavesti. Aamen.“Parim viis Meie Isa palve tähenduse mõistmiseks on esmalt seda lugeda! Leiame selle Matteuse evangeeliumi 6:9–13. Loeme neid kauneid Kristuse sõnu:



„Meie Isa, kes sa oled taevas!



Pühitsetud olgu sinu nimi!



Sinu riik tulgu,



sinu tahtmine sündigu



nagu taevas, nõnda ka maa peal!



Meie igapäevast leiba anna meile tänapäev!



Ja anna meile andeks meie võlad,



nagu meiegi andeks anname oma võlglastele!



Ja ära saada meid kiusatusse,



vaid päästa meid ära kurjast!



Sest sinu päralt on riik ja vägi ja au igavesti. Aamen.“



 



Nii mõnedki meist on Meie Isa palvet alates lapsepõlvest lugenud ja me teame selle sõnu hästi. Nii et vaatame nüüd selle palve temaatilisi osi. Kõigepealt keskendume esimesele lausele, mis on Jumala ülistus.



Meie Isa, kes sa oled taevas





Jeesus õpetab, et me võime Jumalat kutsuda oma Isaks ja et Jeesus ise kutsub meid õdedeks ja vendadeks. Jumal armastab meid ning ootab meie vastuarmastust. Me oleme tema lapsed. Pangem tähele, et see palve ei alga sõnadega „Minu Isa“, vaid „Meie Isa“. Jumala lapse südames on alati ruumi teistele. Nii ei palveta me seda palvet kunagi vaid enda kasuks, vaid alati kõigi kristlaste kasuks. See on kõigi kristlaste, kõigi Jumala laste palve.



„Seesama Vaim tunnistab koos meie vaimuga, et me oleme Jumala lapsed. Kui me oleme aga lapsed, siis oleme ka pärijad, nii Jumala pärijad kui Kristuse kaaspärijad; ning kui me koos temaga kannatame, siis meid ka koos temaga kirgastatakse.“ (Pauluse kiri roomlastele 8:16–17)



Sa võid taevast Isa usaldada. Tema, kellele kuulub terve maailm, armastab sind. Sa oled kuninga laps. Oleme usu kaudu saanud tema lasteks. „Otsekui isa halastab laste peale, nõnda halastab Issand nende peale, kes teda kardavad.“ (Psalm 103:13)



Meie Isa palve on nende inimeste palve, kes on usu kaudu uuesti sündinud. „Aga kõigile, kes tema vastu võtsid, andis ta meelevalla saada Jumala lasteks, neile, kes usuvad tema nimesse, kes ei ole sündinud verest, ei liha tahtest, ei mehe tahtest, vaid Jumalast.“ (Johannese evangeeliumi 1:12–13)



Meie Isa on taevas; ta valitseb seal kõige loodu ja kõigi loodolevuste üle. „Aga meie Jumal on taevas, ta teeb kõik, mis temale meeldib.“ (Psalm 115:3)



Pühitsetud olgu sinu nimi





Millise aukartusega peaksime kasutama Jumala nime – mitte kunagi hoolimatul viisil. Loeme Psalmist 111:9: „Püha ja kardetav on tema nimi.“ Kui sa palvetad sõnadega „Pühitsetud olgu sinu nimi“, siis palud, et sina võiksid seda nime pühaks pidada ning et sa kunagi ei häbistaks ega teotaks „seda kaunist nime, mis on nimetatud teie üle.“ (Jaakobuse kiri 2:7)



„Sest vaata, tema on see, kes valmistab mäed ja loob tuule, kes ilmutab inimesele oma mõtteid, kes teeb koidu ja pimeduse ja kes kõnnib maa kõrgendikel – Issand, vägede Jumal on tema nimi.“ (Aamose 4:13)



Sinu riik tulgu





Jumal ei ole mitte ainult meie taevane Isa, ta on ühtlasi universumi Kuningas. Tema kuningriigi huvid on meie huvid ning me peaksime tegutsema tema riigi ülesehitamise nimel. Jumala armu kuningriik, mida praegu ehitatakse nende inimeste südames, kes on tema armastuse oma südamesse vastu võtnud, saab kunagi väes ja kogu hiilguses avalikuks Jeesuse teisel tulekul. Siis „kuningriik ning valitsus ja võim kuningriikide üle kogu taeva all antakse Kõigekõrgema pühale rahvale. Tema kuningriik on igavene kuningriik ja kõik valitsused peavad teda teenima ning temale alistuma.“ (Taanieli 7:27) Sellel ajal pärivad Jumalale ustavad inimesed „kuningriigi, mis neile on valmistatud maailma rajamisest peale.“ (Matteuse evangeeliumi 25:34)



Jeesus ennustas, et enne selle päeva saabumist kuulutatakse „Kuningriigi evangeeliumi kogu ilmamaale, tunnistuseks kõigile rahvastele, ja siis tuleb lõpp.“ (Matteuse evangeeliumi 24:14)



Tema kuningriik ei saa tulla enne, kui sõnum tema armust on viidud tervele maailmale. Niisiis jagades sõnumit Jumala headusest kiirendame tema kuningriigi saabumist. Need, kes on andnud end tema teenistusse ja kes saavad siiralt öelda: „Vaata, siin ma olen, läkita mind“ (Jesaja 6:8), on need, kes tõeliselt paluvad tema riigi tuleku pärast.



Selles palves kumab läbi teadmine, et selle maailmaga ei saa asjad kunagi iseenesest korda, vaid Jumala kuningriik seab maailmas kõik korda. Ja selles palves on veendumus, et Jumala kuningriik tõesti tuleb ühel päeval. Nii et selles palves kordame justkui sureva röövli palvet: „Jeesus, mõtle minu peale, kui sa tuled oma kuningriiki!“ (Luuka evangeeliumi 23:42)



Sinu tahtmine sündigu nagu taevas, nõnda ka maa peal





Mõned võivad kahelda: „Kas Jumala tahtmine võib tõesti kunagi täies mahus maa peal sündida?“ Kui see nii ei oleks, ei oleks Jeesus oma sõpradele seda palvet õpetanud. Jumala tahtmine võib juba praegu maa peal sündida, sest kuulekus Jumalale on kõige puhtam jumalateenistus. Jumala tõeliste laste kohta on öeldud, et nad on need, „kes hoiavad alal Jumala käske ja Jeesuse usku!“ (Johannese ilmutuse 14:12)



See palveosa palub kuulekat meelt meie südamesse siin ja praegu ning ühtlasi ulatub vaimusilmas uueks loodud maailma, kus Jumala tahe ning õigus katavad maad nagu meri katab merepõhja.



Meie igapäevast leiba anna meile tänapäev





Palve kolm esimest osa puudutavad Jumala nime, kuningriiki ja tahtmist – et tema nimi võiks olla pühitsetud, et tema kuningriik tuleks ja tema tahtmine sünniks. Kui oleme Jumala austamise ning tema tahtmise oma elus esikohale seadnud, siis võime ka julgelt paluda, et ta kataks meie igapäevased vajadused. Me palvetame tema ülistamiseks, aga samas palvetame ka endale küsimiseks.



Kui me palume „Meie Isa“, siis palume ka „Anna meile“, teades, et kui meie oskame anda häid asju oma lastele, siis kui palju enam annab taevane Isa häid asju neile, kes teda paluvad (vt Matteuse evangeeliumi 7:11).



Ära muretse homse toidu pärast. Tuleta meelde, et kõrbes rännanud iisraellastele langes taevast mannat iga päev. Meilgi võib olla Jumala kinnitus: „Looda Issanda peale ja tee head, ela oma maal ja pea ustavust! Olgu sul rõõm Issandast; siis ta annab sulle, mida su süda kutsub!“ (Psalm 37:3–4) Jumal, kes toitis kunagi imeliselt prohvet Eelijat, on endiselt elus. Eelijale anti igaks päevaks täpselt nii palju, kui ta vajas. Kui me palvetame: „Meie igapäevast leiba anna meile tänapäev,“ palume teiste inimeste eest sama palju kui enda eest. Me tunnistame, et isegi meie toit tuleb Jumala käest ja et see, mida ta meile annab, ei ole üksnes meile. Ja palve toidu pärast katab enamat kui vaid füüsilist toitu, see tähendab toitu ka hingele. Jeesus ütles kunagi: „Ärge nõutage rooga, mis hävib, vaid rooga, mis püsib igaveseks eluks.“ (Johannese evangeeliumi 6:27) Ning veidi hiljem kuulutas ta: „Mina olen taevast alla tulnud elav leib. Kui keegi sööb seda leiba, siis ta elab igavesti; ja leib, mille mina annan, on minu liha; ma annan selle maailma elu eest.“ (Johannese 6:51)



Anna meile andeks, nagu meiegi anname andeks





Mida iganes me oleme võlgu teistele või iseendale, oleme võlgu ka Jumalale. Taeva Kuningas arvestab meie võlgu teiste inimeste ees võlaks tema ees. Milline kummaline palve: „Andesta meile, nagu meie ise andestame.“ Meie andeksandmine on tingimus selleks, et saaksime ise andeks. Me ei saa paluda Jumalal meie heaks teha seda, mida me ise teiste heaks ei ole nõus tegema.



Jumal andis Kristuses iseennast meie pattude eest. Ristil rippudes kandis ta meie süükoormat, et saaks avalikuks tema armastus meie vastu ning et me tahaksime tulla tema juurde. Ja ta manitseb meid: „Olge üksteise vastu lahked, halastajad, andestage üksteisele, nii nagu ka Jumal on teile andestanud Kristuses.“ (Pauluse kiri efeslastele 4:32)



Ära saada meid kiusatusse





Selle palveosa mõtet on vahel küsimuse alla seatud, aga tegemist on lihtsalt Kristuse-aegse mõtteviisi väljendusega. Tollase mõtteviisi järgi „tegi“ Jumal kõike seda, mida ta aktiivselt ära ei hoidnud.



Eelmine palve oli seotud minevikuga, see on seotud tulevikuga. Peaksime Jumalat paluma, et ta ei juhataks meid kiusatuste sisse, vaid neist mööda ja neist läbi. Kiusatused ja ahistused jõuavad kõikideni, kuid me ei otsi neid. Meie Päästja on kord öelnud: „Seda ma olen teile rääkinud, et teil oleks rahu minus. Maailmas ahistatakse teid, aga olge julged: mina olen maailma ära võitnud.“ (Johannese evangeeliumi 16:33)



Iga kiusatus, millele oleme suutnud vastu seista, annab meile uue kogemuse ning teeb meid tugevamaks. Teades oma nõrkusi, palume seda palvet, et Jumal juhataks meid mööda turvalisi teid. Ootame kannatlikult tema juhatust ning kuulame tema häält, mis ütleb: „See on tee, käige seda!“ (Jesaja 30:21)



Üks mees, kes läks kord läbi ränkadest katsumustest, ütles: „Kuid tema tunneb teed, mida ma käin. Katsub ta mind läbi – ma tulen sellest välja nagu kuld.“ (Iiobi 23:10)



Suur šoti kirjanik George MacDonald räägib loo ühest naisest, kes ütles keset raskusi ja kiusatusi, mida tal oli väga keeruline mõista: „Oh, ma tahaksin, et mind ei oleks kunagi loodud.“ „Mu kallis laps,“ vastas sõber, „sa ei olegi veel valmis saanud, sind luuakse just praegu ning sina tõrgud Jumala loomistöö vastu.“



Kui usaldame end Jumala kätte sõnadega „Ära saada meid kiusatusse“, siis võib meil olla kindlustunne, et Jumal „ei luba teid kiusata rohkem, kui te suudate taluda, vaid koos kiusatusega valmistab ka väljapääsu, nii et te suudate taluda.“ (Pauluse 1. kiri korintlastele 10:13) See mõte juhatab meid Meie Isa palve viimase palvesoovi juurde.



Päästa meid kurjast





See on palve pääsemaks kogu kurjast – mitte ainult patust, vaid ka patu tagajärgedest ja saatana võimust kõigis selle vormides. See oli ka apostel Pauluse palve: „Küll Issand kisub mu välja igast kurjast teost ja viib mu varjule oma taevasesse kuningriiki. Tema päralt olgu kirkus igavesest ajast igavesti! Aamen.“ (Pauluse 2. kiri Timoteosele 4:18)



Tänu Jumalale, et meid ei ole jäetud üksinda oma vaenlasega tõtt vaatama. Jeesus ütles: „Vaata, ma olen andnud teile meelevalla kõndida madude ja skorpionide peal ja vaenlase kogu väe peal ja miski ei tee teile iial kahju.“ (Luuka evangeeliumi 10:19)



See palve pääseda kurja küüsist läheb kaugemale meie praegusest kogemusest. See on igatsus täieliku pääste järele. Ühel päeval sellele palvele vastatakse: „Ja Issanda vabaksostetud pöörduvad tagasi ning tulevad Siionisse hõisates. Nende pea kohal on igavene rõõm: rõõm ja ilutsemine valdavad neid, aga kurbus ja ohkamine põgenevad ära.“ (Jesaja 35:10)



Kuid praegu on aeg, mil vastatakse Kristuse enese palvele meie eest: „Ma ei palu, et sa võtaksid nad ära maailmast, vaid et sa hoiaksid neid kurja eest.“ (Johannese evangeeliumi 17:15)



Hea sõber, Jumal päästab sinu ja ta päästab ka minu. Ta annab meile võidu kurja üle ning viib meid oma igavesse kuningriiki.



Meie Isa on üle kõige



Selle palve esimene ja viimane lause tuletavad meile meede, et meie Isa on üle kõigi vägede ja võimude ja nimede. Ta teeb tühjaks kurjade nõu ja tema lapsed on turvaliselt tema varju all. Kui selle maailma sõjad, hädad ja patud on möödas, võime läbi kogu igaviku ikka ja jälle oma taevasele Isale öelda: „Sinu päralt on riik ja vägi ja au igavesti. Aamen.“​Parim viis Meie Isa palve tähenduse mõistmiseks on esmalt seda lugeda! Leiame selle Matteuse evangeeliumi 6:9–13. Loeme neid kauneid Kristuse sõnu:



„Meie Isa, kes sa oled taevas!



Pühitsetud olgu sinu nimi!



Sinu riik tulgu,



sinu tahtmine sündigu



nagu taevas, nõnda ka maa peal!



Meie igapäevast leiba anna meile tänapäev!



Ja anna meile andeks meie võlad,



nagu meiegi andeks anname oma võlglastele!



Ja ära saada meid kiusatusse,



vaid päästa meid ära kurjast!



Sest sinu päralt on riik ja vägi ja au igavesti. Aamen.“



 



Nii mõnedki meist on Meie Isa palvet alates lapsepõlvest lugenud ja me teame selle sõnu hästi. Nii et vaatame nüüd selle palve temaatilisi osi. Kõigepealt keskendume esimesele lausele, mis on Jumala ülistus.



Meie Isa, kes sa oled taevas





Jeesus õpetab, et me võime Jumalat kutsuda oma Isaks ja et Jeesus ise kutsub meid õdedeks ja vendadeks. Jumal armastab meid ning ootab meie vastuarmastust. Me oleme tema lapsed. Pangem tähele, et see palve ei alga sõnadega „Minu Isa“, vaid „Meie Isa“. Jumala lapse südames on alati ruumi teistele. Nii ei palveta me seda palvet kunagi vaid enda kasuks, vaid alati kõigi kristlaste kasuks. See on kõigi kristlaste, kõigi Jumala laste palve.



„Seesama Vaim tunnistab koos meie vaimuga, et me oleme Jumala lapsed. Kui me oleme aga lapsed, siis oleme ka pärijad, nii Jumala pärijad kui Kristuse kaaspärijad; ning kui me koos temaga kannatame, siis meid ka koos temaga kirgastatakse.“ (Pauluse kiri roomlastele 8:16–17)



Sa võid taevast Isa usaldada. Tema, kellele kuulub terve maailm, armastab sind. Sa oled kuninga laps. Oleme usu kaudu saanud tema lasteks. „Otsekui isa halastab laste peale, nõnda halastab Issand nende peale, kes teda kardavad.“ (Psalm 103:13)



Meie Isa palve on nende inimeste palve, kes on usu kaudu uuesti sündinud. „Aga kõigile, kes tema vastu võtsid, andis ta meelevalla saada Jumala lasteks, neile, kes usuvad tema nimesse, kes ei ole sündinud verest, ei liha tahtest, ei mehe tahtest, vaid Jumalast.“ (Johannese evangeeliumi 1:12–13)



Meie Isa on taevas; ta valitseb seal kõige loodu ja kõigi loodolevuste üle. „Aga meie Jumal on taevas, ta teeb kõik, mis temale meeldib.“ (Psalm 115:3)



Pühitsetud olgu sinu nimi





Millise aukartusega peaksime kasutama Jumala nime – mitte kunagi hoolimatul viisil. Loeme Psalmist 111:9: „Püha ja kardetav on tema nimi.“ Kui sa palvetad sõnadega „Pühitsetud olgu sinu nimi“, siis palud, et sina võiksid seda nime pühaks pidada ning et sa kunagi ei häbistaks ega teotaks „seda kaunist nime, mis on nimetatud teie üle.“ (Jaakobuse kiri 2:7)



„Sest vaata, tema on see, kes valmistab mäed ja loob tuule, kes ilmutab inimesele oma mõtteid, kes teeb koidu ja pimeduse ja kes kõnnib maa kõrgendikel – Issand, vägede Jumal on tema nimi.“ (Aamose 4:13)



Sinu riik tulgu





Jumal ei ole mitte ainult meie taevane Isa, ta on ühtlasi universumi Kuningas. Tema kuningriigi huvid on meie huvid ning me peaksime tegutsema tema riigi ülesehitamise nimel. Jumala armu kuningriik, mida praegu ehitatakse nende inimeste südames, kes on tema armastuse oma südamesse vastu võtnud, saab kunagi väes ja kogu hiilguses avalikuks Jeesuse teisel tulekul. Siis „kuningriik ning valitsus ja võim kuningriikide üle kogu taeva all antakse Kõigekõrgema pühale rahvale. Tema kuningriik on igavene kuningriik ja kõik valitsused peavad teda teenima ning temale alistuma.“ (Taanieli 7:27) Sellel ajal pärivad Jumalale ustavad inimesed „kuningriigi, mis neile on valmistatud maailma rajamisest peale.“ (Matteuse evangeeliumi 25:34)



Jeesus ennustas, et enne selle päeva saabumist kuulutatakse „Kuningriigi evangeeliumi kogu ilmamaale, tunnistuseks kõigile rahvastele, ja siis tuleb lõpp.“ (Matteuse evangeeliumi 24:14)



Tema kuningriik ei saa tulla enne, kui sõnum tema armust on viidud tervele maailmale. Niisiis jagades sõnumit Jumala headusest kiirendame tema kuningriigi saabumist. Need, kes on andnud end tema teenistusse ja kes saavad siiralt öelda: „Vaata, siin ma olen, läkita mind“ (Jesaja 6:8), on need, kes tõeliselt paluvad tema riigi tuleku pärast.



Selles palves kumab läbi teadmine, et selle maailmaga ei saa asjad kunagi iseenesest korda, vaid Jumala kuningriik seab maailmas kõik korda. Ja selles palves on veendumus, et Jumala kuningriik tõesti tuleb ühel päeval. Nii et selles palves kordame justkui sureva röövli palvet: „Jeesus, mõtle minu peale, kui sa tuled oma kuningriiki!“ (Luuka evangeeliumi 23:42)



Sinu tahtmine sündigu nagu taevas, nõnda ka maa peal





Mõned võivad kahelda: „Kas Jumala tahtmine võib tõesti kunagi täies mahus maa peal sündida?“ Kui see nii ei oleks, ei oleks Jeesus oma sõpradele seda palvet õpetanud. Jumala tahtmine võib juba praegu maa peal sündida, sest kuulekus Jumalale on kõige puhtam jumalateenistus. Jumala tõeliste laste kohta on öeldud, et nad on need, „kes hoiavad alal Jumala käske ja Jeesuse usku!“ (Johannese ilmutuse 14:12)



See palveosa palub kuulekat meelt meie südamesse siin ja praegu ning ühtlasi ulatub vaimusilmas uueks loodud maailma, kus Jumala tahe ning õigus katavad maad nagu meri katab merepõhja.



Meie igapäevast leiba anna meile tänapäev





Palve kolm esimest osa puudutavad Jumala nime, kuningriiki ja tahtmist – et tema nimi võiks olla pühitsetud, et tema kuningriik tuleks ja tema tahtmine sünniks. Kui oleme Jumala austamise ning tema tahtmise oma elus esikohale seadnud, siis võime ka julgelt paluda, et ta kataks meie igapäevased vajadused. Me palvetame tema ülistamiseks, aga samas palvetame ka endale küsimiseks.



Kui me palume „Meie Isa“, siis palume ka „Anna meile“, teades, et kui meie oskame anda häid asju oma lastele, siis kui palju enam annab taevane Isa häid asju neile, kes teda paluvad (vt Matteuse evangeeliumi 7:11).



Ära muretse homse toidu pärast. Tuleta meelde, et kõrbes rännanud iisraellastele langes taevast mannat iga päev. Meilgi võib olla Jumala kinnitus: „Looda Issanda peale ja tee head, ela oma maal ja pea ustavust! Olgu sul rõõm Issandast; siis ta annab sulle, mida su süda kutsub!“ (Psalm 37:3–4) Jumal, kes toitis kunagi imeliselt prohvet Eelijat, on endiselt elus. Eelijale anti igaks päevaks täpselt nii palju, kui ta vajas. Kui me palvetame: „Meie igapäevast leiba anna meile tänapäev,“ palume teiste inimeste eest sama palju kui enda eest. Me tunnistame, et isegi meie toit tuleb Jumala käest ja et see, mida ta meile annab, ei ole üksnes meile. Ja palve toidu pärast katab enamat kui vaid füüsilist toitu, see tähendab toitu ka hingele. Jeesus ütles kunagi: „Ärge nõutage rooga, mis hävib, vaid rooga, mis püsib igaveseks eluks.“ (Johannese evangeeliumi 6:27) Ning veidi hiljem kuulutas ta: „Mina olen taevast alla tulnud elav leib. Kui keegi sööb seda leiba, siis ta elab igavesti; ja leib, mille mina annan, on minu liha; ma annan selle maailma elu eest.“ (Johannese 6:51)



Anna meile andeks, nagu meiegi anname andeks





Mida iganes me oleme võlgu teistele või iseendale, oleme võlgu ka Jumalale. Taeva Kuningas arvestab meie võlgu teiste inimeste ees võlaks tema ees. Milline kummaline palve: „Andesta meile, nagu meie ise andestame.“ Meie andeksandmine on tingimus selleks, et saaksime ise andeks. Me ei saa paluda Jumalal meie heaks teha seda, mida me ise teiste heaks ei ole nõus tegema.



Jumal andis Kristuses iseennast meie pattude eest. Ristil rippudes kandis ta meie süükoormat, et saaks avalikuks tema armastus meie vastu ning et me tahaksime tulla tema juurde. Ja ta manitseb meid: „Olge üksteise vastu lahked, halastajad, andestage üksteisele, nii nagu ka Jumal on teile andestanud Kristuses.“ (Pauluse kiri efeslastele 4:32)



Ära saada meid kiusatusse





Selle palveosa mõtet on vahel küsimuse alla seatud, aga tegemist on lihtsalt Kristuse-aegse mõtteviisi väljendusega. Tollase mõtteviisi järgi „tegi“ Jumal kõike seda, mida ta aktiivselt ära ei hoidnud.



Eelmine palve oli seotud minevikuga, see on seotud tulevikuga. Peaksime Jumalat paluma, et ta ei juhataks meid kiusatuste sisse, vaid neist mööda ja neist läbi. Kiusatused ja ahistused jõuavad kõikideni, kuid me ei otsi neid. Meie Päästja on kord öelnud: „Seda ma olen teile rääkinud, et teil oleks rahu minus. Maailmas ahistatakse teid, aga olge julged: mina olen maailma ära võitnud.“ (Johannese evangeeliumi 16:33)



Iga kiusatus, millele oleme suutnud vastu seista, annab meile uue kogemuse ning teeb meid tugevamaks. Teades oma nõrkusi, palume seda palvet, et Jumal juhataks meid mööda turvalisi teid. Ootame kannatlikult tema juhatust ning kuulame tema häält, mis ütleb: „See on tee, käige seda!“ (Jesaja 30:21)



Üks mees, kes läks kord läbi ränkadest katsumustest, ütles: „Kuid tema tunneb teed, mida ma käin. Katsub ta mind läbi – ma tulen sellest välja nagu kuld.“ (Iiobi 23:10)



Suur šoti kirjanik George MacDonald räägib loo ühest naisest, kes ütles keset raskusi ja kiusatusi, mida tal oli väga keeruline mõista: „Oh, ma tahaksin, et mind ei oleks kunagi loodud.“ „Mu kallis laps,“ vastas sõber, „sa ei olegi veel valmis saanud, sind luuakse just praegu ning sina tõrgud Jumala loomistöö vastu.“



Kui usaldame end Jumala kätte sõnadega „Ära saada meid kiusatusse“, siis võib meil olla kindlustunne, et Jumal „ei luba teid kiusata rohkem, kui te suudate taluda, vaid koos kiusatusega valmistab ka väljapääsu, nii et te suudate taluda.“ (Pauluse 1. kiri korintlastele 10:13) See mõte juhatab meid Meie Isa palve viimase palvesoovi juurde.



Päästa meid kurjast





See on palve pääsemaks kogu kurjast – mitte ainult patust, vaid ka patu tagajärgedest ja saatana võimust kõigis selle vormides. See oli ka apostel Pauluse palve: „Küll Issand kisub mu välja igast kurjast teost ja viib mu varjule oma taevasesse kuningriiki. Tema päralt olgu kirkus igavesest ajast igavesti! Aamen.“ (Pauluse 2. kiri Timoteosele 4:18)



Tänu Jumalale, et meid ei ole jäetud üksinda oma vaenlasega tõtt vaatama. Jeesus ütles: „Vaata, ma olen andnud teile meelevalla kõndida madude ja skorpionide peal ja vaenlase kogu väe peal ja miski ei tee teile iial kahju.“ (Luuka evangeeliumi 10:19)



See palve pääseda kurja küüsist läheb kaugemale meie praegusest kogemusest. See on igatsus täieliku pääste järele. Ühel päeval sellele palvele vastatakse: „Ja Issanda vabaksostetud pöörduvad tagasi ning tulevad Siionisse hõisates. Nende pea kohal on igavene rõõm: rõõm ja ilutsemine valdavad neid, aga kurbus ja ohkamine põgenevad ära.“ (Jesaja 35:10)



Kuid praegu on aeg, mil vastatakse Kristuse enese palvele meie eest: „Ma ei palu, et sa võtaksid nad ära maailmast, vaid et sa hoiaksid neid kurja eest.“ (Johannese evangeeliumi 17:15)



Hea sõber, Jumal päästab sinu ja ta päästab ka minu. Ta annab meile võidu kurja üle ning viib meid oma igavesse kuningriiki.



Meie Isa on üle kõige



Selle palve esimene ja viimane lause tuletavad meile meede, et meie Isa on üle kõigi vägede ja võimude ja nimede. Ta teeb tühjaks kurjade nõu ja tema lapsed on turvaliselt tema varju all. Kui selle maailma sõjad, hädad ja patud on möödas, võime läbi kogu igaviku ikka ja jälle oma taevasele Isale öelda: „Sinu päralt on riik ja vägi ja au igavesti. Aamen.“
01.10.2024 21:46
3
1
Parim viis Meie Isa palve tähenduse mõistmiseks on esmalt seda lugeda! Leiame selle Matteuse evangeeliumi 6:9–13. Loeme neid kauneid Kristuse sõnu:







„Meie Isa, kes sa oled taevas!







Pühitsetud olgu sinu nimi!







Sinu riik tulgu,







sinu tahtmine sündigu







nagu taevas, nõnda ka maa peal!







Meie igapäevast leiba anna meile tänapäev!







Ja anna meile andeks meie võlad,







nagu meiegi andeks anname oma võlglastele!







Ja ära saada meid kiusatusse,







vaid päästa meid ära kurjast!







Sest sinu päralt on riik ja vägi ja au igavesti. Aamen.“







 







Nii mõnedki meist on Meie Isa palvet alates lapsepõlvest lugenud ja me teame selle sõnu hästi. Nii et vaatame nüüd selle palve temaatilisi osi. Kõigepealt keskendume esimesele lausele, mis on Jumala ülistus.







Meie Isa, kes sa oled taevas











Jeesus õpetab, et me võime Jumalat kutsuda oma Isaks ja et Jeesus ise kutsub meid õdedeks ja vendadeks. Jumal armastab meid ning ootab meie vastuarmastust. Me oleme tema lapsed. Pangem tähele, et see palve ei alga sõnadega „Minu Isa“, vaid „Meie Isa“. Jumala lapse südames on alati ruumi teistele. Nii ei palveta me seda palvet kunagi vaid enda kasuks, vaid alati kõigi kristlaste kasuks. See on kõigi kristlaste, kõigi Jumala laste palve.







„Seesama Vaim tunnistab koos meie vaimuga, et me oleme Jumala lapsed. Kui me oleme aga lapsed, siis oleme ka pärijad, nii Jumala pärijad kui Kristuse kaaspärijad; ning kui me koos temaga kannatame, siis meid ka koos temaga kirgastatakse.“ (Pauluse kiri roomlastele 8:16–17)







Sa võid taevast Isa usaldada. Tema, kellele kuulub terve maailm, armastab sind. Sa oled kuninga laps. Oleme usu kaudu saanud tema lasteks. „Otsekui isa halastab laste peale, nõnda halastab Issand nende peale, kes teda kardavad.“ (Psalm 103:13)







Meie Isa palve on nende inimeste palve, kes on usu kaudu uuesti sündinud. „Aga kõigile, kes tema vastu võtsid, andis ta meelevalla saada Jumala lasteks, neile, kes usuvad tema nimesse, kes ei ole sündinud verest, ei liha tahtest, ei mehe tahtest, vaid Jumalast.“ (Johannese evangeeliumi 1:12–13)







Meie Isa on taevas; ta valitseb seal kõige loodu ja kõigi loodolevuste üle. „Aga meie Jumal on taevas, ta teeb kõik, mis temale meeldib.“ (Psalm 115:3)







Pühitsetud olgu sinu nimi











Millise aukartusega peaksime kasutama Jumala nime – mitte kunagi hoolimatul viisil. Loeme Psalmist 111:9: „Püha ja kardetav on tema nimi.“ Kui sa palvetad sõnadega „Pühitsetud olgu sinu nimi“, siis palud, et sina võiksid seda nime pühaks pidada ning et sa kunagi ei häbistaks ega teotaks „seda kaunist nime, mis on nimetatud teie üle.“ (Jaakobuse kiri 2:7)







„Sest vaata, tema on see, kes valmistab mäed ja loob tuule, kes ilmutab inimesele oma mõtteid, kes teeb koidu ja pimeduse ja kes kõnnib maa kõrgendikel – Issand, vägede Jumal on tema nimi.“ (Aamose 4:13)







Sinu riik tulgu











Jumal ei ole mitte ainult meie taevane Isa, ta on ühtlasi universumi Kuningas. Tema kuningriigi huvid on meie huvid ning me peaksime tegutsema tema riigi ülesehitamise nimel. Jumala armu kuningriik, mida praegu ehitatakse nende inimeste südames, kes on tema armastuse oma südamesse vastu võtnud, saab kunagi väes ja kogu hiilguses avalikuks Jeesuse teisel tulekul. Siis „kuningriik ning valitsus ja võim kuningriikide üle kogu taeva all antakse Kõigekõrgema pühale rahvale. Tema kuningriik on igavene kuningriik ja kõik valitsused peavad teda teenima ning temale alistuma.“ (Taanieli 7:27) Sellel ajal pärivad Jumalale ustavad inimesed „kuningriigi, mis neile on valmistatud maailma rajamisest peale.“ (Matteuse evangeeliumi 25:34)







Jeesus ennustas, et enne selle päeva saabumist kuulutatakse „Kuningriigi evangeeliumi kogu ilmamaale, tunnistuseks kõigile rahvastele, ja siis tuleb lõpp.“ (Matteuse evangeeliumi 24:14)







Tema kuningriik ei saa tulla enne, kui sõnum tema armust on viidud tervele maailmale. Niisiis jagades sõnumit Jumala headusest kiirendame tema kuningriigi saabumist. Need, kes on andnud end tema teenistusse ja kes saavad siiralt öelda: „Vaata, siin ma olen, läkita mind“ (Jesaja 6:8), on need, kes tõeliselt paluvad tema riigi tuleku pärast.







Selles palves kumab läbi teadmine, et selle maailmaga ei saa asjad kunagi iseenesest korda, vaid Jumala kuningriik seab maailmas kõik korda. Ja selles palves on veendumus, et Jumala kuningriik tõesti tuleb ühel päeval. Nii et selles palves kordame justkui sureva röövli palvet: „Jeesus, mõtle minu peale, kui sa tuled oma kuningriiki!“ (Luuka evangeeliumi 23:42)







Sinu tahtmine sündigu nagu taevas, nõnda ka maa peal











Mõned võivad kahelda: „Kas Jumala tahtmine võib tõesti kunagi täies mahus maa peal sündida?“ Kui see nii ei oleks, ei oleks Jeesus oma sõpradele seda palvet õpetanud. Jumala tahtmine võib juba praegu maa peal sündida, sest kuulekus Jumalale on kõige puhtam jumalateenistus. Jumala tõeliste laste kohta on öeldud, et nad on need, „kes hoiavad alal Jumala käske ja Jeesuse usku!“ (Johannese ilmutuse 14:12)







See palveosa palub kuulekat meelt meie südamesse siin ja praegu ning ühtlasi ulatub vaimusilmas uueks loodud maailma, kus Jumala tahe ning õigus katavad maad nagu meri katab merepõhja.







Meie igapäevast leiba anna meile tänapäev











Palve kolm esimest osa puudutavad Jumala nime, kuningriiki ja tahtmist – et tema nimi võiks olla pühitsetud, et tema kuningriik tuleks ja tema tahtmine sünniks. Kui oleme Jumala austamise ning tema tahtmise oma elus esikohale seadnud, siis võime ka julgelt paluda, et ta kataks meie igapäevased vajadused. Me palvetame tema ülistamiseks, aga samas palvetame ka endale küsimiseks.







Kui me palume „Meie Isa“, siis palume ka „Anna meile“, teades, et kui meie oskame anda häid asju oma lastele, siis kui palju enam annab taevane Isa häid asju neile, kes teda paluvad (vt Matteuse evangeeliumi 7:11).







Ära muretse homse toidu pärast. Tuleta meelde, et kõrbes rännanud iisraellastele langes taevast mannat iga päev. Meilgi võib olla Jumala kinnitus: „Looda Issanda peale ja tee head, ela oma maal ja pea ustavust! Olgu sul rõõm Issandast; siis ta annab sulle, mida su süda kutsub!“ (Psalm 37:3–4) Jumal, kes toitis kunagi imeliselt prohvet Eelijat, on endiselt elus. Eelijale anti igaks päevaks täpselt nii palju, kui ta vajas. Kui me palvetame: „Meie igapäevast leiba anna meile tänapäev,“ palume teiste inimeste eest sama palju kui enda eest. Me tunnistame, et isegi meie toit tuleb Jumala käest ja et see, mida ta meile annab, ei ole üksnes meile. Ja palve toidu pärast katab enamat kui vaid füüsilist toitu, see tähendab toitu ka hingele. Jeesus ütles kunagi: „Ärge nõutage rooga, mis hävib, vaid rooga, mis püsib igaveseks eluks.“ (Johannese evangeeliumi 6:27) Ning veidi hiljem kuulutas ta: „Mina olen taevast alla tulnud elav leib. Kui keegi sööb seda leiba, siis ta elab igavesti; ja leib, mille mina annan, on minu liha; ma annan selle maailma elu eest.“ (Johannese 6:51)







Anna meile andeks, nagu meiegi anname andeks











Mida iganes me oleme võlgu teistele või iseendale, oleme võlgu ka Jumalale. Taeva Kuningas arvestab meie võlgu teiste inimeste ees võlaks tema ees. Milline kummaline palve: „Andesta meile, nagu meie ise andestame.“ Meie andeksandmine on tingimus selleks, et saaksime ise andeks. Me ei saa paluda Jumalal meie heaks teha seda, mida me ise teiste heaks ei ole nõus tegema.







Jumal andis Kristuses iseennast meie pattude eest. Ristil rippudes kandis ta meie süükoormat, et saaks avalikuks tema armastus meie vastu ning et me tahaksime tulla tema juurde. Ja ta manitseb meid: „Olge üksteise vastu lahked, halastajad, andestage üksteisele, nii nagu ka Jumal on teile andestanud Kristuses.“ (Pauluse kiri efeslastele 4:32)







Ära saada meid kiusatusse











Selle palveosa mõtet on vahel küsimuse alla seatud, aga tegemist on lihtsalt Kristuse-aegse mõtteviisi väljendusega. Tollase mõtteviisi järgi „tegi“ Jumal kõike seda, mida ta aktiivselt ära ei hoidnud.







Eelmine palve oli seotud minevikuga, see on seotud tulevikuga. Peaksime Jumalat paluma, et ta ei juhataks meid kiusatuste sisse, vaid neist mööda ja neist läbi. Kiusatused ja ahistused jõuavad kõikideni, kuid me ei otsi neid. Meie Päästja on kord öelnud: „Seda ma olen teile rääkinud, et teil oleks rahu minus. Maailmas ahistatakse teid, aga olge julged: mina olen maailma ära võitnud.“ (Johannese evangeeliumi 16:33)







Iga kiusatus, millele oleme suutnud vastu seista, annab meile uue kogemuse ning teeb meid tugevamaks. Teades oma nõrkusi, palume seda palvet, et Jumal juhataks meid mööda turvalisi teid. Ootame kannatlikult tema juhatust ning kuulame tema häält, mis ütleb: „See on tee, käige seda!“ (Jesaja 30:21)







Üks mees, kes läks kord läbi ränkadest katsumustest, ütles: „Kuid tema tunneb teed, mida ma käin. Katsub ta mind läbi – ma tulen sellest välja nagu kuld.“ (Iiobi 23:10)







Suur šoti kirjanik George MacDonald räägib loo ühest naisest, kes ütles keset raskusi ja kiusatusi, mida tal oli väga keeruline mõista: „Oh, ma tahaksin, et mind ei oleks kunagi loodud.“ „Mu kallis laps,“ vastas sõber, „sa ei olegi veel valmis saanud, sind luuakse just praegu ning sina tõrgud Jumala loomistöö vastu.“







Kui usaldame end Jumala kätte sõnadega „Ära saada meid kiusatusse“, siis võib meil olla kindlustunne, et Jumal „ei luba teid kiusata rohkem, kui te suudate taluda, vaid koos kiusatusega valmistab ka väljapääsu, nii et te suudate taluda.“ (Pauluse 1. kiri korintlastele 10:13) See mõte juhatab meid Meie Isa palve viimase palvesoovi juurde.







Päästa meid kurjast











See on palve pääsemaks kogu kurjast – mitte ainult patust, vaid ka patu tagajärgedest ja saatana võimust kõigis selle vormides. See oli ka apostel Pauluse palve: „Küll Issand kisub mu välja igast kurjast teost ja viib mu varjule oma taevasesse kuningriiki. Tema päralt olgu kirkus igavesest ajast igavesti! Aamen.“ (Pauluse 2. kiri Timoteosele 4:18)







Tänu Jumalale, et meid ei ole jäetud üksinda oma vaenlasega tõtt vaatama. Jeesus ütles: „Vaata, ma olen andnud teile meelevalla kõndida madude ja skorpionide peal ja vaenlase kogu väe peal ja miski ei tee teile iial kahju.“ (Luuka evangeeliumi 10:19)







See palve pääseda kurja küüsist läheb kaugemale meie praegusest kogemusest. See on igatsus täieliku pääste järele. Ühel päeval sellele palvele vastatakse: „Ja Issanda vabaksostetud pöörduvad tagasi ning tulevad Siionisse hõisates. Nende pea kohal on igavene rõõm: rõõm ja ilutsemine valdavad neid, aga kurbus ja ohkamine põgenevad ära.“ (Jesaja 35:10)







Kuid praegu on aeg, mil vastatakse Kristuse enese palvele meie eest: „Ma ei palu, et sa võtaksid nad ära maailmast, vaid et sa hoiaksid neid kurja eest.“ (Johannese evangeeliumi 17:15)







Hea sõber, Jumal päästab sinu ja ta päästab ka minu. Ta annab meile võidu kurja üle ning viib meid oma igavesse kuningriiki.







Meie Isa on üle kõige







Selle palve esimene ja viimane lause tuletavad meile meede, et meie Isa on üle kõigi vägede ja võimude ja nimede. Ta teeb tühjaks kurjade nõu ja tema lapsed on turvaliselt tema varju all. Kui selle maailma sõjad, hädad ja patud on möödas, võime läbi kogu igaviku ikka ja jälle oma taevasele Isale öelda: „Sinu päralt on riik ja vägi ja au igavesti. Aamen.“Parim viis Meie Isa palve tähenduse mõistmiseks on esmalt seda lugeda! Leiame selle Matteuse evangeeliumi 6:9–13. Loeme neid kauneid Kristuse sõnu:







„Meie Isa, kes sa oled taevas!







Pühitsetud olgu sinu nimi!







Sinu riik tulgu,







sinu tahtmine sündigu







nagu taevas, nõnda ka maa peal!







Meie igapäevast leiba anna meile tänapäev!







Ja anna meile andeks meie võlad,







nagu meiegi andeks anname oma võlglastele!







Ja ära saada meid kiusatusse,







vaid päästa meid ära kurjast!







Sest sinu päralt on riik ja vägi ja au igavesti. Aamen.“







 







Nii mõnedki meist on Meie Isa palvet alates lapsepõlvest lugenud ja me teame selle sõnu hästi. Nii et vaatame nüüd selle palve temaatilisi osi. Kõigepealt keskendume esimesele lausele, mis on Jumala ülistus.







Meie Isa, kes sa oled taevas











Jeesus õpetab, et me võime Jumalat kutsuda oma Isaks ja et Jeesus ise kutsub meid õdedeks ja vendadeks. Jumal armastab meid ning ootab meie vastuarmastust. Me oleme tema lapsed. Pangem tähele, et see palve ei alga sõnadega „Minu Isa“, vaid „Meie Isa“. Jumala lapse südames on alati ruumi teistele. Nii ei palveta me seda palvet kunagi vaid enda kasuks, vaid alati kõigi kristlaste kasuks. See on kõigi kristlaste, kõigi Jumala laste palve.







„Seesama Vaim tunnistab koos meie vaimuga, et me oleme Jumala lapsed. Kui me oleme aga lapsed, siis oleme ka pärijad, nii Jumala pärijad kui Kristuse kaaspärijad; ning kui me koos temaga kannatame, siis meid ka koos temaga kirgastatakse.“ (Pauluse kiri roomlastele 8:16–17)







Sa võid taevast Isa usaldada. Tema, kellele kuulub terve maailm, armastab sind. Sa oled kuninga laps. Oleme usu kaudu saanud tema lasteks. „Otsekui isa halastab laste peale, nõnda halastab Issand nende peale, kes teda kardavad.“ (Psalm 103:13)







Meie Isa palve on nende inimeste palve, kes on usu kaudu uuesti sündinud. „Aga kõigile, kes tema vastu võtsid, andis ta meelevalla saada Jumala lasteks, neile, kes usuvad tema nimesse, kes ei ole sündinud verest, ei liha tahtest, ei mehe tahtest, vaid Jumalast.“ (Johannese evangeeliumi 1:12–13)







Meie Isa on taevas; ta valitseb seal kõige loodu ja kõigi loodolevuste üle. „Aga meie Jumal on taevas, ta teeb kõik, mis temale meeldib.“ (Psalm 115:3)







Pühitsetud olgu sinu nimi











Millise aukartusega peaksime kasutama Jumala nime – mitte kunagi hoolimatul viisil. Loeme Psalmist 111:9: „Püha ja kardetav on tema nimi.“ Kui sa palvetad sõnadega „Pühitsetud olgu sinu nimi“, siis palud, et sina võiksid seda nime pühaks pidada ning et sa kunagi ei häbistaks ega teotaks „seda kaunist nime, mis on nimetatud teie üle.“ (Jaakobuse kiri 2:7)







„Sest vaata, tema on see, kes valmistab mäed ja loob tuule, kes ilmutab inimesele oma mõtteid, kes teeb koidu ja pimeduse ja kes kõnnib maa kõrgendikel – Issand, vägede Jumal on tema nimi.“ (Aamose 4:13)







Sinu riik tulgu











Jumal ei ole mitte ainult meie taevane Isa, ta on ühtlasi universumi Kuningas. Tema kuningriigi huvid on meie huvid ning me peaksime tegutsema tema riigi ülesehitamise nimel. Jumala armu kuningriik, mida praegu ehitatakse nende inimeste südames, kes on tema armastuse oma südamesse vastu võtnud, saab kunagi väes ja kogu hiilguses avalikuks Jeesuse teisel tulekul. Siis „kuningriik ning valitsus ja võim kuningriikide üle kogu taeva all antakse Kõigekõrgema pühale rahvale. Tema kuningriik on igavene kuningriik ja kõik valitsused peavad teda teenima ning temale alistuma.“ (Taanieli 7:27) Sellel ajal pärivad Jumalale ustavad inimesed „kuningriigi, mis neile on valmistatud maailma rajamisest peale.“ (Matteuse evangeeliumi 25:34)







Jeesus ennustas, et enne selle päeva saabumist kuulutatakse „Kuningriigi evangeeliumi kogu ilmamaale, tunnistuseks kõigile rahvastele, ja siis tuleb lõpp.“ (Matteuse evangeeliumi 24:14)







Tema kuningriik ei saa tulla enne, kui sõnum tema armust on viidud tervele maailmale. Niisiis jagades sõnumit Jumala headusest kiirendame tema kuningriigi saabumist. Need, kes on andnud end tema teenistusse ja kes saavad siiralt öelda: „Vaata, siin ma olen, läkita mind“ (Jesaja 6:8), on need, kes tõeliselt paluvad tema riigi tuleku pärast.







Selles palves kumab läbi teadmine, et selle maailmaga ei saa asjad kunagi iseenesest korda, vaid Jumala kuningriik seab maailmas kõik korda. Ja selles palves on veendumus, et Jumala kuningriik tõesti tuleb ühel päeval. Nii et selles palves kordame justkui sureva röövli palvet: „Jeesus, mõtle minu peale, kui sa tuled oma kuningriiki!“ (Luuka evangeeliumi 23:42)







Sinu tahtmine sündigu nagu taevas, nõnda ka maa peal











Mõned võivad kahelda: „Kas Jumala tahtmine võib tõesti kunagi täies mahus maa peal sündida?“ Kui see nii ei oleks, ei oleks Jeesus oma sõpradele seda palvet õpetanud. Jumala tahtmine võib juba praegu maa peal sündida, sest kuulekus Jumalale on kõige puhtam jumalateenistus. Jumala tõeliste laste kohta on öeldud, et nad on need, „kes hoiavad alal Jumala käske ja Jeesuse usku!“ (Johannese ilmutuse 14:12)







See palveosa palub kuulekat meelt meie südamesse siin ja praegu ning ühtlasi ulatub vaimusilmas uueks loodud maailma, kus Jumala tahe ning õigus katavad maad nagu meri katab merepõhja.







Meie igapäevast leiba anna meile tänapäev











Palve kolm esimest osa puudutavad Jumala nime, kuningriiki ja tahtmist – et tema nimi võiks olla pühitsetud, et tema kuningriik tuleks ja tema tahtmine sünniks. Kui oleme Jumala austamise ning tema tahtmise oma elus esikohale seadnud, siis võime ka julgelt paluda, et ta kataks meie igapäevased vajadused. Me palvetame tema ülistamiseks, aga samas palvetame ka endale küsimiseks.







Kui me palume „Meie Isa“, siis palume ka „Anna meile“, teades, et kui meie oskame anda häid asju oma lastele, siis kui palju enam annab taevane Isa häid asju neile, kes teda paluvad (vt Matteuse evangeeliumi 7:11).







Ära muretse homse toidu pärast. Tuleta meelde, et kõrbes rännanud iisraellastele langes taevast mannat iga päev. Meilgi võib olla Jumala kinnitus: „Looda Issanda peale ja tee head, ela oma maal ja pea ustavust! Olgu sul rõõm Issandast; siis ta annab sulle, mida su süda kutsub!“ (Psalm 37:3–4) Jumal, kes toitis kunagi imeliselt prohvet Eelijat, on endiselt elus. Eelijale anti igaks päevaks täpselt nii palju, kui ta vajas. Kui me palvetame: „Meie igapäevast leiba anna meile tänapäev,“ palume teiste inimeste eest sama palju kui enda eest. Me tunnistame, et isegi meie toit tuleb Jumala käest ja et see, mida ta meile annab, ei ole üksnes meile. Ja palve toidu pärast katab enamat kui vaid füüsilist toitu, see tähendab toitu ka hingele. Jeesus ütles kunagi: „Ärge nõutage rooga, mis hävib, vaid rooga, mis püsib igaveseks eluks.“ (Johannese evangeeliumi 6:27) Ning veidi hiljem kuulutas ta: „Mina olen taevast alla tulnud elav leib. Kui keegi sööb seda leiba, siis ta elab igavesti; ja leib, mille mina annan, on minu liha; ma annan selle maailma elu eest.“ (Johannese 6:51)







Anna meile andeks, nagu meiegi anname andeks











Mida iganes me oleme võlgu teistele või iseendale, oleme võlgu ka Jumalale. Taeva Kuningas arvestab meie võlgu teiste inimeste ees võlaks tema ees. Milline kummaline palve: „Andesta meile, nagu meie ise andestame.“ Meie andeksandmine on tingimus selleks, et saaksime ise andeks. Me ei saa paluda Jumalal meie heaks teha seda, mida me ise teiste heaks ei ole nõus tegema.







Jumal andis Kristuses iseennast meie pattude eest. Ristil rippudes kandis ta meie süükoormat, et saaks avalikuks tema armastus meie vastu ning et me tahaksime tulla tema juurde. Ja ta manitseb meid: „Olge üksteise vastu lahked, halastajad, andestage üksteisele, nii nagu ka Jumal on teile andestanud Kristuses.“ (Pauluse kiri efeslastele 4:32)







Ära saada meid kiusatusse











Selle palveosa mõtet on vahel küsimuse alla seatud, aga tegemist on lihtsalt Kristuse-aegse mõtteviisi väljendusega. Tollase mõtteviisi järgi „tegi“ Jumal kõike seda, mida ta aktiivselt ära ei hoidnud.







Eelmine palve oli seotud minevikuga, see on seotud tulevikuga. Peaksime Jumalat paluma, et ta ei juhataks meid kiusatuste sisse, vaid neist mööda ja neist läbi. Kiusatused ja ahistused jõuavad kõikideni, kuid me ei otsi neid. Meie Päästja on kord öelnud: „Seda ma olen teile rääkinud, et teil oleks rahu minus. Maailmas ahistatakse teid, aga olge julged: mina olen maailma ära võitnud.“ (Johannese evangeeliumi 16:33)







Iga kiusatus, millele oleme suutnud vastu seista, annab meile uue kogemuse ning teeb meid tugevamaks. Teades oma nõrkusi, palume seda palvet, et Jumal juhataks meid mööda turvalisi teid. Ootame kannatlikult tema juhatust ning kuulame tema häält, mis ütleb: „See on tee, käige seda!“ (Jesaja 30:21)







Üks mees, kes läks kord läbi ränkadest katsumustest, ütles: „Kuid tema tunneb teed, mida ma käin. Katsub ta mind läbi – ma tulen sellest välja nagu kuld.“ (Iiobi 23:10)







Suur šoti kirjanik George MacDonald räägib loo ühest naisest, kes ütles keset raskusi ja kiusatusi, mida tal oli väga keeruline mõista: „Oh, ma tahaksin, et mind ei oleks kunagi loodud.“ „Mu kallis laps,“ vastas sõber, „sa ei olegi veel valmis saanud, sind luuakse just praegu ning sina tõrgud Jumala loomistöö vastu.“







Kui usaldame end Jumala kätte sõnadega „Ära saada meid kiusatusse“, siis võib meil olla kindlustunne, et Jumal „ei luba teid kiusata rohkem, kui te suudate taluda, vaid koos kiusatusega valmistab ka väljapääsu, nii et te suudate taluda.“ (Pauluse 1. kiri korintlastele 10:13) See mõte juhatab meid Meie Isa palve viimase palvesoovi juurde.







Päästa meid kurjast











See on palve pääsemaks kogu kurjast – mitte ainult patust, vaid ka patu tagajärgedest ja saatana võimust kõigis selle vormides. See oli ka apostel Pauluse palve: „Küll Issand kisub mu välja igast kurjast teost ja viib mu varjule oma taevasesse kuningriiki. Tema päralt olgu kirkus igavesest ajast igavesti! Aamen.“ (Pauluse 2. kiri Timoteosele 4:18)







Tänu Jumalale, et meid ei ole jäetud üksinda oma vaenlasega tõtt vaatama. Jeesus ütles: „Vaata, ma olen andnud teile meelevalla kõndida madude ja skorpionide peal ja vaenlase kogu väe peal ja miski ei tee teile iial kahju.“ (Luuka evangeeliumi 10:19)







See palve pääseda kurja küüsist läheb kaugemale meie praegusest kogemusest. See on igatsus täieliku pääste järele. Ühel päeval sellele palvele vastatakse: „Ja Issanda vabaksostetud pöörduvad tagasi ning tulevad Siionisse hõisates. Nende pea kohal on igavene rõõm: rõõm ja ilutsemine valdavad neid, aga kurbus ja ohkamine põgenevad ära.“ (Jesaja 35:10)







Kuid praegu on aeg, mil vastatakse Kristuse enese palvele meie eest: „Ma ei palu, et sa võtaksid nad ära maailmast, vaid et sa hoiaksid neid kurja eest.“ (Johannese evangeeliumi 17:15)







Hea sõber, Jumal päästab sinu ja ta päästab ka minu. Ta annab meile võidu kurja üle ning viib meid oma igavesse kuningriiki.







Meie Isa on üle kõige







Selle palve esimene ja viimane lause tuletavad meile meede, et meie Isa on üle kõigi vägede ja võimude ja nimede. Ta teeb tühjaks kurjade nõu ja tema lapsed on turvaliselt tema varju all. Kui selle maailma sõjad, hädad ja patud on möödas, võime läbi kogu igaviku ikka ja jälle oma taevasele Isale öelda: „Sinu päralt on riik ja vägi ja au igavesti. Aamen.“​Parim viis Meie Isa palve tähenduse mõistmiseks on esmalt seda lugeda! Leiame selle Matteuse evangeeliumi 6:9–13. Loeme neid kauneid Kristuse sõnu:







„Meie Isa, kes sa oled taevas!







Pühitsetud olgu sinu nimi!







Sinu riik tulgu,







sinu tahtmine sündigu







nagu taevas, nõnda ka maa peal!







Meie igapäevast leiba anna meile tänapäev!







Ja anna meile andeks meie võlad,







nagu meiegi andeks anname oma võlglastele!







Ja ära saada meid kiusatusse,







vaid päästa meid ära kurjast!







Sest sinu päralt on riik ja vägi ja au igavesti. Aamen.“







 







Nii mõnedki meist on Meie Isa palvet alates lapsepõlvest lugenud ja me teame selle sõnu hästi. Nii et vaatame nüüd selle palve temaatilisi osi. Kõigepealt keskendume esimesele lausele, mis on Jumala ülistus.







Meie Isa, kes sa oled taevas











Jeesus õpetab, et me võime Jumalat kutsuda oma Isaks ja et Jeesus ise kutsub meid õdedeks ja vendadeks. Jumal armastab meid ning ootab meie vastuarmastust. Me oleme tema lapsed. Pangem tähele, et see palve ei alga sõnadega „Minu Isa“, vaid „Meie Isa“. Jumala lapse südames on alati ruumi teistele. Nii ei palveta me seda palvet kunagi vaid enda kasuks, vaid alati kõigi kristlaste kasuks. See on kõigi kristlaste, kõigi Jumala laste palve.







„Seesama Vaim tunnistab koos meie vaimuga, et me oleme Jumala lapsed. Kui me oleme aga lapsed, siis oleme ka pärijad, nii Jumala pärijad kui Kristuse kaaspärijad; ning kui me koos temaga kannatame, siis meid ka koos temaga kirgastatakse.“ (Pauluse kiri roomlastele 8:16–17)







Sa võid taevast Isa usaldada. Tema, kellele kuulub terve maailm, armastab sind. Sa oled kuninga laps. Oleme usu kaudu saanud tema lasteks. „Otsekui isa halastab laste peale, nõnda halastab Issand nende peale, kes teda kardavad.“ (Psalm 103:13)







Meie Isa palve on nende inimeste palve, kes on usu kaudu uuesti sündinud. „Aga kõigile, kes tema vastu võtsid, andis ta meelevalla saada Jumala lasteks, neile, kes usuvad tema nimesse, kes ei ole sündinud verest, ei liha tahtest, ei mehe tahtest, vaid Jumalast.“ (Johannese evangeeliumi 1:12–13)







Meie Isa on taevas; ta valitseb seal kõige loodu ja kõigi loodolevuste üle. „Aga meie Jumal on taevas, ta teeb kõik, mis temale meeldib.“ (Psalm 115:3)







Pühitsetud olgu sinu nimi











Millise aukartusega peaksime kasutama Jumala nime – mitte kunagi hoolimatul viisil. Loeme Psalmist 111:9: „Püha ja kardetav on tema nimi.“ Kui sa palvetad sõnadega „Pühitsetud olgu sinu nimi“, siis palud, et sina võiksid seda nime pühaks pidada ning et sa kunagi ei häbistaks ega teotaks „seda kaunist nime, mis on nimetatud teie üle.“ (Jaakobuse kiri 2:7)







„Sest vaata, tema on see, kes valmistab mäed ja loob tuule, kes ilmutab inimesele oma mõtteid, kes teeb koidu ja pimeduse ja kes kõnnib maa kõrgendikel – Issand, vägede Jumal on tema nimi.“ (Aamose 4:13)







Sinu riik tulgu











Jumal ei ole mitte ainult meie taevane Isa, ta on ühtlasi universumi Kuningas. Tema kuningriigi huvid on meie huvid ning me peaksime tegutsema tema riigi ülesehitamise nimel. Jumala armu kuningriik, mida praegu ehitatakse nende inimeste südames, kes on tema armastuse oma südamesse vastu võtnud, saab kunagi väes ja kogu hiilguses avalikuks Jeesuse teisel tulekul. Siis „kuningriik ning valitsus ja võim kuningriikide üle kogu taeva all antakse Kõigekõrgema pühale rahvale. Tema kuningriik on igavene kuningriik ja kõik valitsused peavad teda teenima ning temale alistuma.“ (Taanieli 7:27) Sellel ajal pärivad Jumalale ustavad inimesed „kuningriigi, mis neile on valmistatud maailma rajamisest peale.“ (Matteuse evangeeliumi 25:34)







Jeesus ennustas, et enne selle päeva saabumist kuulutatakse „Kuningriigi evangeeliumi kogu ilmamaale, tunnistuseks kõigile rahvastele, ja siis tuleb lõpp.“ (Matteuse evangeeliumi 24:14)







Tema kuningriik ei saa tulla enne, kui sõnum tema armust on viidud tervele maailmale. Niisiis jagades sõnumit Jumala headusest kiirendame tema kuningriigi saabumist. Need, kes on andnud end tema teenistusse ja kes saavad siiralt öelda: „Vaata, siin ma olen, läkita mind“ (Jesaja 6:8), on need, kes tõeliselt paluvad tema riigi tuleku pärast.







Selles palves kumab läbi teadmine, et selle maailmaga ei saa asjad kunagi iseenesest korda, vaid Jumala kuningriik seab maailmas kõik korda. Ja selles palves on veendumus, et Jumala kuningriik tõesti tuleb ühel päeval. Nii et selles palves kordame justkui sureva röövli palvet: „Jeesus, mõtle minu peale, kui sa tuled oma kuningriiki!“ (Luuka evangeeliumi 23:42)







Sinu tahtmine sündigu nagu taevas, nõnda ka maa peal











Mõned võivad kahelda: „Kas Jumala tahtmine võib tõesti kunagi täies mahus maa peal sündida?“ Kui see nii ei oleks, ei oleks Jeesus oma sõpradele seda palvet õpetanud. Jumala tahtmine võib juba praegu maa peal sündida, sest kuulekus Jumalale on kõige puhtam jumalateenistus. Jumala tõeliste laste kohta on öeldud, et nad on need, „kes hoiavad alal Jumala käske ja Jeesuse usku!“ (Johannese ilmutuse 14:12)







See palveosa palub kuulekat meelt meie südamesse siin ja praegu ning ühtlasi ulatub vaimusilmas uueks loodud maailma, kus Jumala tahe ning õigus katavad maad nagu meri katab merepõhja.







Meie igapäevast leiba anna meile tänapäev











Palve kolm esimest osa puudutavad Jumala nime, kuningriiki ja tahtmist – et tema nimi võiks olla pühitsetud, et tema kuningriik tuleks ja tema tahtmine sünniks. Kui oleme Jumala austamise ning tema tahtmise oma elus esikohale seadnud, siis võime ka julgelt paluda, et ta kataks meie igapäevased vajadused. Me palvetame tema ülistamiseks, aga samas palvetame ka endale küsimiseks.







Kui me palume „Meie Isa“, siis palume ka „Anna meile“, teades, et kui meie oskame anda häid asju oma lastele, siis kui palju enam annab taevane Isa häid asju neile, kes teda paluvad (vt Matteuse evangeeliumi 7:11).







Ära muretse homse toidu pärast. Tuleta meelde, et kõrbes rännanud iisraellastele langes taevast mannat iga päev. Meilgi võib olla Jumala kinnitus: „Looda Issanda peale ja tee head, ela oma maal ja pea ustavust! Olgu sul rõõm Issandast; siis ta annab sulle, mida su süda kutsub!“ (Psalm 37:3–4) Jumal, kes toitis kunagi imeliselt prohvet Eelijat, on endiselt elus. Eelijale anti igaks päevaks täpselt nii palju, kui ta vajas. Kui me palvetame: „Meie igapäevast leiba anna meile tänapäev,“ palume teiste inimeste eest sama palju kui enda eest. Me tunnistame, et isegi meie toit tuleb Jumala käest ja et see, mida ta meile annab, ei ole üksnes meile. Ja palve toidu pärast katab enamat kui vaid füüsilist toitu, see tähendab toitu ka hingele. Jeesus ütles kunagi: „Ärge nõutage rooga, mis hävib, vaid rooga, mis püsib igaveseks eluks.“ (Johannese evangeeliumi 6:27) Ning veidi hiljem kuulutas ta: „Mina olen taevast alla tulnud elav leib. Kui keegi sööb seda leiba, siis ta elab igavesti; ja leib, mille mina annan, on minu liha; ma annan selle maailma elu eest.“ (Johannese 6:51)







Anna meile andeks, nagu meiegi anname andeks











Mida iganes me oleme võlgu teistele või iseendale, oleme võlgu ka Jumalale. Taeva Kuningas arvestab meie võlgu teiste inimeste ees võlaks tema ees. Milline kummaline palve: „Andesta meile, nagu meie ise andestame.“ Meie andeksandmine on tingimus selleks, et saaksime ise andeks. Me ei saa paluda Jumalal meie heaks teha seda, mida me ise teiste heaks ei ole nõus tegema.







Jumal andis Kristuses iseennast meie pattude eest. Ristil rippudes kandis ta meie süükoormat, et saaks avalikuks tema armastus meie vastu ning et me tahaksime tulla tema juurde. Ja ta manitseb meid: „Olge üksteise vastu lahked, halastajad, andestage üksteisele, nii nagu ka Jumal on teile andestanud Kristuses.“ (Pauluse kiri efeslastele 4:32)







Ära saada meid kiusatusse











Selle palveosa mõtet on vahel küsimuse alla seatud, aga tegemist on lihtsalt Kristuse-aegse mõtteviisi väljendusega. Tollase mõtteviisi järgi „tegi“ Jumal kõike seda, mida ta aktiivselt ära ei hoidnud.







Eelmine palve oli seotud minevikuga, see on seotud tulevikuga. Peaksime Jumalat paluma, et ta ei juhataks meid kiusatuste sisse, vaid neist mööda ja neist läbi. Kiusatused ja ahistused jõuavad kõikideni, kuid me ei otsi neid. Meie Päästja on kord öelnud: „Seda ma olen teile rääkinud, et teil oleks rahu minus. Maailmas ahistatakse teid, aga olge julged: mina olen maailma ära võitnud.“ (Johannese evangeeliumi 16:33)







Iga kiusatus, millele oleme suutnud vastu seista, annab meile uue kogemuse ning teeb meid tugevamaks. Teades oma nõrkusi, palume seda palvet, et Jumal juhataks meid mööda turvalisi teid. Ootame kannatlikult tema juhatust ning kuulame tema häält, mis ütleb: „See on tee, käige seda!“ (Jesaja 30:21)







Üks mees, kes läks kord läbi ränkadest katsumustest, ütles: „Kuid tema tunneb teed, mida ma käin. Katsub ta mind läbi – ma tulen sellest välja nagu kuld.“ (Iiobi 23:10)







Suur šoti kirjanik George MacDonald räägib loo ühest naisest, kes ütles keset raskusi ja kiusatusi, mida tal oli väga keeruline mõista: „Oh, ma tahaksin, et mind ei oleks kunagi loodud.“ „Mu kallis laps,“ vastas sõber, „sa ei olegi veel valmis saanud, sind luuakse just praegu ning sina tõrgud Jumala loomistöö vastu.“







Kui usaldame end Jumala kätte sõnadega „Ära saada meid kiusatusse“, siis võib meil olla kindlustunne, et Jumal „ei luba teid kiusata rohkem, kui te suudate taluda, vaid koos kiusatusega valmistab ka väljapääsu, nii et te suudate taluda.“ (Pauluse 1. kiri korintlastele 10:13) See mõte juhatab meid Meie Isa palve viimase palvesoovi juurde.







Päästa meid kurjast











See on palve pääsemaks kogu kurjast – mitte ainult patust, vaid ka patu tagajärgedest ja saatana võimust kõigis selle vormides. See oli ka apostel Pauluse palve: „Küll Issand kisub mu välja igast kurjast teost ja viib mu varjule oma taevasesse kuningriiki. Tema päralt olgu kirkus igavesest ajast igavesti! Aamen.“ (Pauluse 2. kiri Timoteosele 4:18)







Tänu Jumalale, et meid ei ole jäetud üksinda oma vaenlasega tõtt vaatama. Jeesus ütles: „Vaata, ma olen andnud teile meelevalla kõndida madude ja skorpionide peal ja vaenlase kogu väe peal ja miski ei tee teile iial kahju.“ (Luuka evangeeliumi 10:19)







See palve pääseda kurja küüsist läheb kaugemale meie praegusest kogemusest. See on igatsus täieliku pääste järele. Ühel päeval sellele palvele vastatakse: „Ja Issanda vabaksostetud pöörduvad tagasi ning tulevad Siionisse hõisates. Nende pea kohal on igavene rõõm: rõõm ja ilutsemine valdavad neid, aga kurbus ja ohkamine põgenevad ära.“ (Jesaja 35:10)







Kuid praegu on aeg, mil vastatakse Kristuse enese palvele meie eest: „Ma ei palu, et sa võtaksid nad ära maailmast, vaid et sa hoiaksid neid kurja eest.“ (Johannese evangeeliumi 17:15)







Hea sõber, Jumal päästab sinu ja ta päästab ka minu. Ta annab meile võidu kurja üle ning viib meid oma igavesse kuningriiki.







Meie Isa on üle kõige







Selle palve esimene ja viimane lause tuletavad meile meede, et meie Isa on üle kõigi vägede ja võimude ja nimede. Ta teeb tühjaks kurjade nõu ja tema lapsed on turvaliselt tema varju all. Kui selle maailma sõjad, hädad ja patud on möödas, võime läbi kogu igaviku ikka ja jälle oma taevasele Isale öelda: „Sinu päralt on riik ja vägi ja au igavesti. Aamen.“
01.10.2024 21:46
4
0
Parim viis Meie Isa palve tähenduse mõistmiseks on esmalt seda lugeda! Leiame selle Matteuse evangeeliumi 6:9–13. Loeme neid kauneid Kristuse sõnu:







„Meie Isa, kes sa oled taevas!







Pühitsetud olgu sinu nimi!







Sinu riik tulgu,







sinu tahtmine sündigu







nagu taevas, nõnda ka maa peal!







Meie igapäevast leiba anna meile tänapäev!







Ja anna meile andeks meie võlad,







nagu meiegi andeks anname oma võlglastele!







Ja ära saada meid kiusatusse,







vaid päästa meid ära kurjast!







Sest sinu päralt on riik ja vägi ja au igavesti. Aamen.“







 







Nii mõnedki meist on Meie Isa palvet alates lapsepõlvest lugenud ja me teame selle sõnu hästi. Nii et vaatame nüüd selle palve temaatilisi osi. Kõigepealt keskendume esimesele lausele, mis on Jumala ülistus.







Meie Isa, kes sa oled taevas











Jeesus õpetab, et me võime Jumalat kutsuda oma Isaks ja et Jeesus ise kutsub meid õdedeks ja vendadeks. Jumal armastab meid ning ootab meie vastuarmastust. Me oleme tema lapsed. Pangem tähele, et see palve ei alga sõnadega „Minu Isa“, vaid „Meie Isa“. Jumala lapse südames on alati ruumi teistele. Nii ei palveta me seda palvet kunagi vaid enda kasuks, vaid alati kõigi kristlaste kasuks. See on kõigi kristlaste, kõigi Jumala laste palve.







„Seesama Vaim tunnistab koos meie vaimuga, et me oleme Jumala lapsed. Kui me oleme aga lapsed, siis oleme ka pärijad, nii Jumala pärijad kui Kristuse kaaspärijad; ning kui me koos temaga kannatame, siis meid ka koos temaga kirgastatakse.“ (Pauluse kiri roomlastele 8:16–17)







Sa võid taevast Isa usaldada. Tema, kellele kuulub terve maailm, armastab sind. Sa oled kuninga laps. Oleme usu kaudu saanud tema lasteks. „Otsekui isa halastab laste peale, nõnda halastab Issand nende peale, kes teda kardavad.“ (Psalm 103:13)







Meie Isa palve on nende inimeste palve, kes on usu kaudu uuesti sündinud. „Aga kõigile, kes tema vastu võtsid, andis ta meelevalla saada Jumala lasteks, neile, kes usuvad tema nimesse, kes ei ole sündinud verest, ei liha tahtest, ei mehe tahtest, vaid Jumalast.“ (Johannese evangeeliumi 1:12–13)







Meie Isa on taevas; ta valitseb seal kõige loodu ja kõigi loodolevuste üle. „Aga meie Jumal on taevas, ta teeb kõik, mis temale meeldib.“ (Psalm 115:3)







Pühitsetud olgu sinu nimi











Millise aukartusega peaksime kasutama Jumala nime – mitte kunagi hoolimatul viisil. Loeme Psalmist 111:9: „Püha ja kardetav on tema nimi.“ Kui sa palvetad sõnadega „Pühitsetud olgu sinu nimi“, siis palud, et sina võiksid seda nime pühaks pidada ning et sa kunagi ei häbistaks ega teotaks „seda kaunist nime, mis on nimetatud teie üle.“ (Jaakobuse kiri 2:7)







„Sest vaata, tema on see, kes valmistab mäed ja loob tuule, kes ilmutab inimesele oma mõtteid, kes teeb koidu ja pimeduse ja kes kõnnib maa kõrgendikel – Issand, vägede Jumal on tema nimi.“ (Aamose 4:13)







Sinu riik tulgu











Jumal ei ole mitte ainult meie taevane Isa, ta on ühtlasi universumi Kuningas. Tema kuningriigi huvid on meie huvid ning me peaksime tegutsema tema riigi ülesehitamise nimel. Jumala armu kuningriik, mida praegu ehitatakse nende inimeste südames, kes on tema armastuse oma südamesse vastu võtnud, saab kunagi väes ja kogu hiilguses avalikuks Jeesuse teisel tulekul. Siis „kuningriik ning valitsus ja võim kuningriikide üle kogu taeva all antakse Kõigekõrgema pühale rahvale. Tema kuningriik on igavene kuningriik ja kõik valitsused peavad teda teenima ning temale alistuma.“ (Taanieli 7:27) Sellel ajal pärivad Jumalale ustavad inimesed „kuningriigi, mis neile on valmistatud maailma rajamisest peale.“ (Matteuse evangeeliumi 25:34)







Jeesus ennustas, et enne selle päeva saabumist kuulutatakse „Kuningriigi evangeeliumi kogu ilmamaale, tunnistuseks kõigile rahvastele, ja siis tuleb lõpp.“ (Matteuse evangeeliumi 24:14)







Tema kuningriik ei saa tulla enne, kui sõnum tema armust on viidud tervele maailmale. Niisiis jagades sõnumit Jumala headusest kiirendame tema kuningriigi saabumist. Need, kes on andnud end tema teenistusse ja kes saavad siiralt öelda: „Vaata, siin ma olen, läkita mind“ (Jesaja 6:8), on need, kes tõeliselt paluvad tema riigi tuleku pärast.







Selles palves kumab läbi teadmine, et selle maailmaga ei saa asjad kunagi iseenesest korda, vaid Jumala kuningriik seab maailmas kõik korda. Ja selles palves on veendumus, et Jumala kuningriik tõesti tuleb ühel päeval. Nii et selles palves kordame justkui sureva röövli palvet: „Jeesus, mõtle minu peale, kui sa tuled oma kuningriiki!“ (Luuka evangeeliumi 23:42)







Sinu tahtmine sündigu nagu taevas, nõnda ka maa peal











Mõned võivad kahelda: „Kas Jumala tahtmine võib tõesti kunagi täies mahus maa peal sündida?“ Kui see nii ei oleks, ei oleks Jeesus oma sõpradele seda palvet õpetanud. Jumala tahtmine võib juba praegu maa peal sündida, sest kuulekus Jumalale on kõige puhtam jumalateenistus. Jumala tõeliste laste kohta on öeldud, et nad on need, „kes hoiavad alal Jumala käske ja Jeesuse usku!“ (Johannese ilmutuse 14:12)







See palveosa palub kuulekat meelt meie südamesse siin ja praegu ning ühtlasi ulatub vaimusilmas uueks loodud maailma, kus Jumala tahe ning õigus katavad maad nagu meri katab merepõhja.







Meie igapäevast leiba anna meile tänapäev











Palve kolm esimest osa puudutavad Jumala nime, kuningriiki ja tahtmist – et tema nimi võiks olla pühitsetud, et tema kuningriik tuleks ja tema tahtmine sünniks. Kui oleme Jumala austamise ning tema tahtmise oma elus esikohale seadnud, siis võime ka julgelt paluda, et ta kataks meie igapäevased vajadused. Me palvetame tema ülistamiseks, aga samas palvetame ka endale küsimiseks.







Kui me palume „Meie Isa“, siis palume ka „Anna meile“, teades, et kui meie oskame anda häid asju oma lastele, siis kui palju enam annab taevane Isa häid asju neile, kes teda paluvad (vt Matteuse evangeeliumi 7:11).







Ära muretse homse toidu pärast. Tuleta meelde, et kõrbes rännanud iisraellastele langes taevast mannat iga päev. Meilgi võib olla Jumala kinnitus: „Looda Issanda peale ja tee head, ela oma maal ja pea ustavust! Olgu sul rõõm Issandast; siis ta annab sulle, mida su süda kutsub!“ (Psalm 37:3–4) Jumal, kes toitis kunagi imeliselt prohvet Eelijat, on endiselt elus. Eelijale anti igaks päevaks täpselt nii palju, kui ta vajas. Kui me palvetame: „Meie igapäevast leiba anna meile tänapäev,“ palume teiste inimeste eest sama palju kui enda eest. Me tunnistame, et isegi meie toit tuleb Jumala käest ja et see, mida ta meile annab, ei ole üksnes meile. Ja palve toidu pärast katab enamat kui vaid füüsilist toitu, see tähendab toitu ka hingele. Jeesus ütles kunagi: „Ärge nõutage rooga, mis hävib, vaid rooga, mis püsib igaveseks eluks.“ (Johannese evangeeliumi 6:27) Ning veidi hiljem kuulutas ta: „Mina olen taevast alla tulnud elav leib. Kui keegi sööb seda leiba, siis ta elab igavesti; ja leib, mille mina annan, on minu liha; ma annan selle maailma elu eest.“ (Johannese 6:51)







Anna meile andeks, nagu meiegi anname andeks











Mida iganes me oleme võlgu teistele või iseendale, oleme võlgu ka Jumalale. Taeva Kuningas arvestab meie võlgu teiste inimeste ees võlaks tema ees. Milline kummaline palve: „Andesta meile, nagu meie ise andestame.“ Meie andeksandmine on tingimus selleks, et saaksime ise andeks. Me ei saa paluda Jumalal meie heaks teha seda, mida me ise teiste heaks ei ole nõus tegema.







Jumal andis Kristuses iseennast meie pattude eest. Ristil rippudes kandis ta meie süükoormat, et saaks avalikuks tema armastus meie vastu ning et me tahaksime tulla tema juurde. Ja ta manitseb meid: „Olge üksteise vastu lahked, halastajad, andestage üksteisele, nii nagu ka Jumal on teile andestanud Kristuses.“ (Pauluse kiri efeslastele 4:32)







Ära saada meid kiusatusse











Selle palveosa mõtet on vahel küsimuse alla seatud, aga tegemist on lihtsalt Kristuse-aegse mõtteviisi väljendusega. Tollase mõtteviisi järgi „tegi“ Jumal kõike seda, mida ta aktiivselt ära ei hoidnud.







Eelmine palve oli seotud minevikuga, see on seotud tulevikuga. Peaksime Jumalat paluma, et ta ei juhataks meid kiusatuste sisse, vaid neist mööda ja neist läbi. Kiusatused ja ahistused jõuavad kõikideni, kuid me ei otsi neid. Meie Päästja on kord öelnud: „Seda ma olen teile rääkinud, et teil oleks rahu minus. Maailmas ahistatakse teid, aga olge julged: mina olen maailma ära võitnud.“ (Johannese evangeeliumi 16:33)







Iga kiusatus, millele oleme suutnud vastu seista, annab meile uue kogemuse ning teeb meid tugevamaks. Teades oma nõrkusi, palume seda palvet, et Jumal juhataks meid mööda turvalisi teid. Ootame kannatlikult tema juhatust ning kuulame tema häält, mis ütleb: „See on tee, käige seda!“ (Jesaja 30:21)







Üks mees, kes läks kord läbi ränkadest katsumustest, ütles: „Kuid tema tunneb teed, mida ma käin. Katsub ta mind läbi – ma tulen sellest välja nagu kuld.“ (Iiobi 23:10)







Suur šoti kirjanik George MacDonald räägib loo ühest naisest, kes ütles keset raskusi ja kiusatusi, mida tal oli väga keeruline mõista: „Oh, ma tahaksin, et mind ei oleks kunagi loodud.“ „Mu kallis laps,“ vastas sõber, „sa ei olegi veel valmis saanud, sind luuakse just praegu ning sina tõrgud Jumala loomistöö vastu.“







Kui usaldame end Jumala kätte sõnadega „Ära saada meid kiusatusse“, siis võib meil olla kindlustunne, et Jumal „ei luba teid kiusata rohkem, kui te suudate taluda, vaid koos kiusatusega valmistab ka väljapääsu, nii et te suudate taluda.“ (Pauluse 1. kiri korintlastele 10:13) See mõte juhatab meid Meie Isa palve viimase palvesoovi juurde.







Päästa meid kurjast











See on palve pääsemaks kogu kurjast – mitte ainult patust, vaid ka patu tagajärgedest ja saatana võimust kõigis selle vormides. See oli ka apostel Pauluse palve: „Küll Issand kisub mu välja igast kurjast teost ja viib mu varjule oma taevasesse kuningriiki. Tema päralt olgu kirkus igavesest ajast igavesti! Aamen.“ (Pauluse 2. kiri Timoteosele 4:18)







Tänu Jumalale, et meid ei ole jäetud üksinda oma vaenlasega tõtt vaatama. Jeesus ütles: „Vaata, ma olen andnud teile meelevalla kõndida madude ja skorpionide peal ja vaenlase kogu väe peal ja miski ei tee teile iial kahju.“ (Luuka evangeeliumi 10:19)







See palve pääseda kurja küüsist läheb kaugemale meie praegusest kogemusest. See on igatsus täieliku pääste järele. Ühel päeval sellele palvele vastatakse: „Ja Issanda vabaksostetud pöörduvad tagasi ning tulevad Siionisse hõisates. Nende pea kohal on igavene rõõm: rõõm ja ilutsemine valdavad neid, aga kurbus ja ohkamine põgenevad ära.“ (Jesaja 35:10)







Kuid praegu on aeg, mil vastatakse Kristuse enese palvele meie eest: „Ma ei palu, et sa võtaksid nad ära maailmast, vaid et sa hoiaksid neid kurja eest.“ (Johannese evangeeliumi 17:15)







Hea sõber, Jumal päästab sinu ja ta päästab ka minu. Ta annab meile võidu kurja üle ning viib meid oma igavesse kuningriiki.







Meie Isa on üle kõige







Selle palve esimene ja viimane lause tuletavad meile meede, et meie Isa on üle kõigi vägede ja võimude ja nimede. Ta teeb tühjaks kurjade nõu ja tema lapsed on turvaliselt tema varju all. Kui selle maailma sõjad, hädad ja patud on möödas, võime läbi kogu igaviku ikka ja jälle oma taevasele Isale öelda: „Sinu päralt on riik ja vägi ja au igavesti. Aamen.“Parim viis Meie Isa palve tähenduse mõistmiseks on esmalt seda lugeda! Leiame selle Matteuse evangeeliumi 6:9–13. Loeme neid kauneid Kristuse sõnu:







„Meie Isa, kes sa oled taevas!







Pühitsetud olgu sinu nimi!







Sinu riik tulgu,







sinu tahtmine sündigu







nagu taevas, nõnda ka maa peal!







Meie igapäevast leiba anna meile tänapäev!







Ja anna meile andeks meie võlad,







nagu meiegi andeks anname oma võlglastele!







Ja ära saada meid kiusatusse,







vaid päästa meid ära kurjast!







Sest sinu päralt on riik ja vägi ja au igavesti. Aamen.“







 







Nii mõnedki meist on Meie Isa palvet alates lapsepõlvest lugenud ja me teame selle sõnu hästi. Nii et vaatame nüüd selle palve temaatilisi osi. Kõigepealt keskendume esimesele lausele, mis on Jumala ülistus.







Meie Isa, kes sa oled taevas











Jeesus õpetab, et me võime Jumalat kutsuda oma Isaks ja et Jeesus ise kutsub meid õdedeks ja vendadeks. Jumal armastab meid ning ootab meie vastuarmastust. Me oleme tema lapsed. Pangem tähele, et see palve ei alga sõnadega „Minu Isa“, vaid „Meie Isa“. Jumala lapse südames on alati ruumi teistele. Nii ei palveta me seda palvet kunagi vaid enda kasuks, vaid alati kõigi kristlaste kasuks. See on kõigi kristlaste, kõigi Jumala laste palve.







„Seesama Vaim tunnistab koos meie vaimuga, et me oleme Jumala lapsed. Kui me oleme aga lapsed, siis oleme ka pärijad, nii Jumala pärijad kui Kristuse kaaspärijad; ning kui me koos temaga kannatame, siis meid ka koos temaga kirgastatakse.“ (Pauluse kiri roomlastele 8:16–17)







Sa võid taevast Isa usaldada. Tema, kellele kuulub terve maailm, armastab sind. Sa oled kuninga laps. Oleme usu kaudu saanud tema lasteks. „Otsekui isa halastab laste peale, nõnda halastab Issand nende peale, kes teda kardavad.“ (Psalm 103:13)







Meie Isa palve on nende inimeste palve, kes on usu kaudu uuesti sündinud. „Aga kõigile, kes tema vastu võtsid, andis ta meelevalla saada Jumala lasteks, neile, kes usuvad tema nimesse, kes ei ole sündinud verest, ei liha tahtest, ei mehe tahtest, vaid Jumalast.“ (Johannese evangeeliumi 1:12–13)







Meie Isa on taevas; ta valitseb seal kõige loodu ja kõigi loodolevuste üle. „Aga meie Jumal on taevas, ta teeb kõik, mis temale meeldib.“ (Psalm 115:3)







Pühitsetud olgu sinu nimi











Millise aukartusega peaksime kasutama Jumala nime – mitte kunagi hoolimatul viisil. Loeme Psalmist 111:9: „Püha ja kardetav on tema nimi.“ Kui sa palvetad sõnadega „Pühitsetud olgu sinu nimi“, siis palud, et sina võiksid seda nime pühaks pidada ning et sa kunagi ei häbistaks ega teotaks „seda kaunist nime, mis on nimetatud teie üle.“ (Jaakobuse kiri 2:7)







„Sest vaata, tema on see, kes valmistab mäed ja loob tuule, kes ilmutab inimesele oma mõtteid, kes teeb koidu ja pimeduse ja kes kõnnib maa kõrgendikel – Issand, vägede Jumal on tema nimi.“ (Aamose 4:13)







Sinu riik tulgu











Jumal ei ole mitte ainult meie taevane Isa, ta on ühtlasi universumi Kuningas. Tema kuningriigi huvid on meie huvid ning me peaksime tegutsema tema riigi ülesehitamise nimel. Jumala armu kuningriik, mida praegu ehitatakse nende inimeste südames, kes on tema armastuse oma südamesse vastu võtnud, saab kunagi väes ja kogu hiilguses avalikuks Jeesuse teisel tulekul. Siis „kuningriik ning valitsus ja võim kuningriikide üle kogu taeva all antakse Kõigekõrgema pühale rahvale. Tema kuningriik on igavene kuningriik ja kõik valitsused peavad teda teenima ning temale alistuma.“ (Taanieli 7:27) Sellel ajal pärivad Jumalale ustavad inimesed „kuningriigi, mis neile on valmistatud maailma rajamisest peale.“ (Matteuse evangeeliumi 25:34)







Jeesus ennustas, et enne selle päeva saabumist kuulutatakse „Kuningriigi evangeeliumi kogu ilmamaale, tunnistuseks kõigile rahvastele, ja siis tuleb lõpp.“ (Matteuse evangeeliumi 24:14)







Tema kuningriik ei saa tulla enne, kui sõnum tema armust on viidud tervele maailmale. Niisiis jagades sõnumit Jumala headusest kiirendame tema kuningriigi saabumist. Need, kes on andnud end tema teenistusse ja kes saavad siiralt öelda: „Vaata, siin ma olen, läkita mind“ (Jesaja 6:8), on need, kes tõeliselt paluvad tema riigi tuleku pärast.







Selles palves kumab läbi teadmine, et selle maailmaga ei saa asjad kunagi iseenesest korda, vaid Jumala kuningriik seab maailmas kõik korda. Ja selles palves on veendumus, et Jumala kuningriik tõesti tuleb ühel päeval. Nii et selles palves kordame justkui sureva röövli palvet: „Jeesus, mõtle minu peale, kui sa tuled oma kuningriiki!“ (Luuka evangeeliumi 23:42)







Sinu tahtmine sündigu nagu taevas, nõnda ka maa peal











Mõned võivad kahelda: „Kas Jumala tahtmine võib tõesti kunagi täies mahus maa peal sündida?“ Kui see nii ei oleks, ei oleks Jeesus oma sõpradele seda palvet õpetanud. Jumala tahtmine võib juba praegu maa peal sündida, sest kuulekus Jumalale on kõige puhtam jumalateenistus. Jumala tõeliste laste kohta on öeldud, et nad on need, „kes hoiavad alal Jumala käske ja Jeesuse usku!“ (Johannese ilmutuse 14:12)







See palveosa palub kuulekat meelt meie südamesse siin ja praegu ning ühtlasi ulatub vaimusilmas uueks loodud maailma, kus Jumala tahe ning õigus katavad maad nagu meri katab merepõhja.







Meie igapäevast leiba anna meile tänapäev











Palve kolm esimest osa puudutavad Jumala nime, kuningriiki ja tahtmist – et tema nimi võiks olla pühitsetud, et tema kuningriik tuleks ja tema tahtmine sünniks. Kui oleme Jumala austamise ning tema tahtmise oma elus esikohale seadnud, siis võime ka julgelt paluda, et ta kataks meie igapäevased vajadused. Me palvetame tema ülistamiseks, aga samas palvetame ka endale küsimiseks.







Kui me palume „Meie Isa“, siis palume ka „Anna meile“, teades, et kui meie oskame anda häid asju oma lastele, siis kui palju enam annab taevane Isa häid asju neile, kes teda paluvad (vt Matteuse evangeeliumi 7:11).







Ära muretse homse toidu pärast. Tuleta meelde, et kõrbes rännanud iisraellastele langes taevast mannat iga päev. Meilgi võib olla Jumala kinnitus: „Looda Issanda peale ja tee head, ela oma maal ja pea ustavust! Olgu sul rõõm Issandast; siis ta annab sulle, mida su süda kutsub!“ (Psalm 37:3–4) Jumal, kes toitis kunagi imeliselt prohvet Eelijat, on endiselt elus. Eelijale anti igaks päevaks täpselt nii palju, kui ta vajas. Kui me palvetame: „Meie igapäevast leiba anna meile tänapäev,“ palume teiste inimeste eest sama palju kui enda eest. Me tunnistame, et isegi meie toit tuleb Jumala käest ja et see, mida ta meile annab, ei ole üksnes meile. Ja palve toidu pärast katab enamat kui vaid füüsilist toitu, see tähendab toitu ka hingele. Jeesus ütles kunagi: „Ärge nõutage rooga, mis hävib, vaid rooga, mis püsib igaveseks eluks.“ (Johannese evangeeliumi 6:27) Ning veidi hiljem kuulutas ta: „Mina olen taevast alla tulnud elav leib. Kui keegi sööb seda leiba, siis ta elab igavesti; ja leib, mille mina annan, on minu liha; ma annan selle maailma elu eest.“ (Johannese 6:51)







Anna meile andeks, nagu meiegi anname andeks











Mida iganes me oleme võlgu teistele või iseendale, oleme võlgu ka Jumalale. Taeva Kuningas arvestab meie võlgu teiste inimeste ees võlaks tema ees. Milline kummaline palve: „Andesta meile, nagu meie ise andestame.“ Meie andeksandmine on tingimus selleks, et saaksime ise andeks. Me ei saa paluda Jumalal meie heaks teha seda, mida me ise teiste heaks ei ole nõus tegema.







Jumal andis Kristuses iseennast meie pattude eest. Ristil rippudes kandis ta meie süükoormat, et saaks avalikuks tema armastus meie vastu ning et me tahaksime tulla tema juurde. Ja ta manitseb meid: „Olge üksteise vastu lahked, halastajad, andestage üksteisele, nii nagu ka Jumal on teile andestanud Kristuses.“ (Pauluse kiri efeslastele 4:32)







Ära saada meid kiusatusse











Selle palveosa mõtet on vahel küsimuse alla seatud, aga tegemist on lihtsalt Kristuse-aegse mõtteviisi väljendusega. Tollase mõtteviisi järgi „tegi“ Jumal kõike seda, mida ta aktiivselt ära ei hoidnud.







Eelmine palve oli seotud minevikuga, see on seotud tulevikuga. Peaksime Jumalat paluma, et ta ei juhataks meid kiusatuste sisse, vaid neist mööda ja neist läbi. Kiusatused ja ahistused jõuavad kõikideni, kuid me ei otsi neid. Meie Päästja on kord öelnud: „Seda ma olen teile rääkinud, et teil oleks rahu minus. Maailmas ahistatakse teid, aga olge julged: mina olen maailma ära võitnud.“ (Johannese evangeeliumi 16:33)







Iga kiusatus, millele oleme suutnud vastu seista, annab meile uue kogemuse ning teeb meid tugevamaks. Teades oma nõrkusi, palume seda palvet, et Jumal juhataks meid mööda turvalisi teid. Ootame kannatlikult tema juhatust ning kuulame tema häält, mis ütleb: „See on tee, käige seda!“ (Jesaja 30:21)







Üks mees, kes läks kord läbi ränkadest katsumustest, ütles: „Kuid tema tunneb teed, mida ma käin. Katsub ta mind läbi – ma tulen sellest välja nagu kuld.“ (Iiobi 23:10)







Suur šoti kirjanik George MacDonald räägib loo ühest naisest, kes ütles keset raskusi ja kiusatusi, mida tal oli väga keeruline mõista: „Oh, ma tahaksin, et mind ei oleks kunagi loodud.“ „Mu kallis laps,“ vastas sõber, „sa ei olegi veel valmis saanud, sind luuakse just praegu ning sina tõrgud Jumala loomistöö vastu.“







Kui usaldame end Jumala kätte sõnadega „Ära saada meid kiusatusse“, siis võib meil olla kindlustunne, et Jumal „ei luba teid kiusata rohkem, kui te suudate taluda, vaid koos kiusatusega valmistab ka väljapääsu, nii et te suudate taluda.“ (Pauluse 1. kiri korintlastele 10:13) See mõte juhatab meid Meie Isa palve viimase palvesoovi juurde.







Päästa meid kurjast











See on palve pääsemaks kogu kurjast – mitte ainult patust, vaid ka patu tagajärgedest ja saatana võimust kõigis selle vormides. See oli ka apostel Pauluse palve: „Küll Issand kisub mu välja igast kurjast teost ja viib mu varjule oma taevasesse kuningriiki. Tema päralt olgu kirkus igavesest ajast igavesti! Aamen.“ (Pauluse 2. kiri Timoteosele 4:18)







Tänu Jumalale, et meid ei ole jäetud üksinda oma vaenlasega tõtt vaatama. Jeesus ütles: „Vaata, ma olen andnud teile meelevalla kõndida madude ja skorpionide peal ja vaenlase kogu väe peal ja miski ei tee teile iial kahju.“ (Luuka evangeeliumi 10:19)







See palve pääseda kurja küüsist läheb kaugemale meie praegusest kogemusest. See on igatsus täieliku pääste järele. Ühel päeval sellele palvele vastatakse: „Ja Issanda vabaksostetud pöörduvad tagasi ning tulevad Siionisse hõisates. Nende pea kohal on igavene rõõm: rõõm ja ilutsemine valdavad neid, aga kurbus ja ohkamine põgenevad ära.“ (Jesaja 35:10)







Kuid praegu on aeg, mil vastatakse Kristuse enese palvele meie eest: „Ma ei palu, et sa võtaksid nad ära maailmast, vaid et sa hoiaksid neid kurja eest.“ (Johannese evangeeliumi 17:15)







Hea sõber, Jumal päästab sinu ja ta päästab ka minu. Ta annab meile võidu kurja üle ning viib meid oma igavesse kuningriiki.







Meie Isa on üle kõige







Selle palve esimene ja viimane lause tuletavad meile meede, et meie Isa on üle kõigi vägede ja võimude ja nimede. Ta teeb tühjaks kurjade nõu ja tema lapsed on turvaliselt tema varju all. Kui selle maailma sõjad, hädad ja patud on möödas, võime läbi kogu igaviku ikka ja jälle oma taevasele Isale öelda: „Sinu päralt on riik ja vägi ja au igavesti. Aamen.“​Parim viis Meie Isa palve tähenduse mõistmiseks on esmalt seda lugeda! Leiame selle Matteuse evangeeliumi 6:9–13. Loeme neid kauneid Kristuse sõnu:







„Meie Isa, kes sa oled taevas!







Pühitsetud olgu sinu nimi!







Sinu riik tulgu,







sinu tahtmine sündigu







nagu taevas, nõnda ka maa peal!







Meie igapäevast leiba anna meile tänapäev!







Ja anna meile andeks meie võlad,







nagu meiegi andeks anname oma võlglastele!







Ja ära saada meid kiusatusse,







vaid päästa meid ära kurjast!







Sest sinu päralt on riik ja vägi ja au igavesti. Aamen.“







 







Nii mõnedki meist on Meie Isa palvet alates lapsepõlvest lugenud ja me teame selle sõnu hästi. Nii et vaatame nüüd selle palve temaatilisi osi. Kõigepealt keskendume esimesele lausele, mis on Jumala ülistus.







Meie Isa, kes sa oled taevas











Jeesus õpetab, et me võime Jumalat kutsuda oma Isaks ja et Jeesus ise kutsub meid õdedeks ja vendadeks. Jumal armastab meid ning ootab meie vastuarmastust. Me oleme tema lapsed. Pangem tähele, et see palve ei alga sõnadega „Minu Isa“, vaid „Meie Isa“. Jumala lapse südames on alati ruumi teistele. Nii ei palveta me seda palvet kunagi vaid enda kasuks, vaid alati kõigi kristlaste kasuks. See on kõigi kristlaste, kõigi Jumala laste palve.







„Seesama Vaim tunnistab koos meie vaimuga, et me oleme Jumala lapsed. Kui me oleme aga lapsed, siis oleme ka pärijad, nii Jumala pärijad kui Kristuse kaaspärijad; ning kui me koos temaga kannatame, siis meid ka koos temaga kirgastatakse.“ (Pauluse kiri roomlastele 8:16–17)







Sa võid taevast Isa usaldada. Tema, kellele kuulub terve maailm, armastab sind. Sa oled kuninga laps. Oleme usu kaudu saanud tema lasteks. „Otsekui isa halastab laste peale, nõnda halastab Issand nende peale, kes teda kardavad.“ (Psalm 103:13)







Meie Isa palve on nende inimeste palve, kes on usu kaudu uuesti sündinud. „Aga kõigile, kes tema vastu võtsid, andis ta meelevalla saada Jumala lasteks, neile, kes usuvad tema nimesse, kes ei ole sündinud verest, ei liha tahtest, ei mehe tahtest, vaid Jumalast.“ (Johannese evangeeliumi 1:12–13)







Meie Isa on taevas; ta valitseb seal kõige loodu ja kõigi loodolevuste üle. „Aga meie Jumal on taevas, ta teeb kõik, mis temale meeldib.“ (Psalm 115:3)







Pühitsetud olgu sinu nimi











Millise aukartusega peaksime kasutama Jumala nime – mitte kunagi hoolimatul viisil. Loeme Psalmist 111:9: „Püha ja kardetav on tema nimi.“ Kui sa palvetad sõnadega „Pühitsetud olgu sinu nimi“, siis palud, et sina võiksid seda nime pühaks pidada ning et sa kunagi ei häbistaks ega teotaks „seda kaunist nime, mis on nimetatud teie üle.“ (Jaakobuse kiri 2:7)







„Sest vaata, tema on see, kes valmistab mäed ja loob tuule, kes ilmutab inimesele oma mõtteid, kes teeb koidu ja pimeduse ja kes kõnnib maa kõrgendikel – Issand, vägede Jumal on tema nimi.“ (Aamose 4:13)







Sinu riik tulgu











Jumal ei ole mitte ainult meie taevane Isa, ta on ühtlasi universumi Kuningas. Tema kuningriigi huvid on meie huvid ning me peaksime tegutsema tema riigi ülesehitamise nimel. Jumala armu kuningriik, mida praegu ehitatakse nende inimeste südames, kes on tema armastuse oma südamesse vastu võtnud, saab kunagi väes ja kogu hiilguses avalikuks Jeesuse teisel tulekul. Siis „kuningriik ning valitsus ja võim kuningriikide üle kogu taeva all antakse Kõigekõrgema pühale rahvale. Tema kuningriik on igavene kuningriik ja kõik valitsused peavad teda teenima ning temale alistuma.“ (Taanieli 7:27) Sellel ajal pärivad Jumalale ustavad inimesed „kuningriigi, mis neile on valmistatud maailma rajamisest peale.“ (Matteuse evangeeliumi 25:34)







Jeesus ennustas, et enne selle päeva saabumist kuulutatakse „Kuningriigi evangeeliumi kogu ilmamaale, tunnistuseks kõigile rahvastele, ja siis tuleb lõpp.“ (Matteuse evangeeliumi 24:14)







Tema kuningriik ei saa tulla enne, kui sõnum tema armust on viidud tervele maailmale. Niisiis jagades sõnumit Jumala headusest kiirendame tema kuningriigi saabumist. Need, kes on andnud end tema teenistusse ja kes saavad siiralt öelda: „Vaata, siin ma olen, läkita mind“ (Jesaja 6:8), on need, kes tõeliselt paluvad tema riigi tuleku pärast.







Selles palves kumab läbi teadmine, et selle maailmaga ei saa asjad kunagi iseenesest korda, vaid Jumala kuningriik seab maailmas kõik korda. Ja selles palves on veendumus, et Jumala kuningriik tõesti tuleb ühel päeval. Nii et selles palves kordame justkui sureva röövli palvet: „Jeesus, mõtle minu peale, kui sa tuled oma kuningriiki!“ (Luuka evangeeliumi 23:42)







Sinu tahtmine sündigu nagu taevas, nõnda ka maa peal











Mõned võivad kahelda: „Kas Jumala tahtmine võib tõesti kunagi täies mahus maa peal sündida?“ Kui see nii ei oleks, ei oleks Jeesus oma sõpradele seda palvet õpetanud. Jumala tahtmine võib juba praegu maa peal sündida, sest kuulekus Jumalale on kõige puhtam jumalateenistus. Jumala tõeliste laste kohta on öeldud, et nad on need, „kes hoiavad alal Jumala käske ja Jeesuse usku!“ (Johannese ilmutuse 14:12)







See palveosa palub kuulekat meelt meie südamesse siin ja praegu ning ühtlasi ulatub vaimusilmas uueks loodud maailma, kus Jumala tahe ning õigus katavad maad nagu meri katab merepõhja.







Meie igapäevast leiba anna meile tänapäev











Palve kolm esimest osa puudutavad Jumala nime, kuningriiki ja tahtmist – et tema nimi võiks olla pühitsetud, et tema kuningriik tuleks ja tema tahtmine sünniks. Kui oleme Jumala austamise ning tema tahtmise oma elus esikohale seadnud, siis võime ka julgelt paluda, et ta kataks meie igapäevased vajadused. Me palvetame tema ülistamiseks, aga samas palvetame ka endale küsimiseks.







Kui me palume „Meie Isa“, siis palume ka „Anna meile“, teades, et kui meie oskame anda häid asju oma lastele, siis kui palju enam annab taevane Isa häid asju neile, kes teda paluvad (vt Matteuse evangeeliumi 7:11).







Ära muretse homse toidu pärast. Tuleta meelde, et kõrbes rännanud iisraellastele langes taevast mannat iga päev. Meilgi võib olla Jumala kinnitus: „Looda Issanda peale ja tee head, ela oma maal ja pea ustavust! Olgu sul rõõm Issandast; siis ta annab sulle, mida su süda kutsub!“ (Psalm 37:3–4) Jumal, kes toitis kunagi imeliselt prohvet Eelijat, on endiselt elus. Eelijale anti igaks päevaks täpselt nii palju, kui ta vajas. Kui me palvetame: „Meie igapäevast leiba anna meile tänapäev,“ palume teiste inimeste eest sama palju kui enda eest. Me tunnistame, et isegi meie toit tuleb Jumala käest ja et see, mida ta meile annab, ei ole üksnes meile. Ja palve toidu pärast katab enamat kui vaid füüsilist toitu, see tähendab toitu ka hingele. Jeesus ütles kunagi: „Ärge nõutage rooga, mis hävib, vaid rooga, mis püsib igaveseks eluks.“ (Johannese evangeeliumi 6:27) Ning veidi hiljem kuulutas ta: „Mina olen taevast alla tulnud elav leib. Kui keegi sööb seda leiba, siis ta elab igavesti; ja leib, mille mina annan, on minu liha; ma annan selle maailma elu eest.“ (Johannese 6:51)







Anna meile andeks, nagu meiegi anname andeks











Mida iganes me oleme võlgu teistele või iseendale, oleme võlgu ka Jumalale. Taeva Kuningas arvestab meie võlgu teiste inimeste ees võlaks tema ees. Milline kummaline palve: „Andesta meile, nagu meie ise andestame.“ Meie andeksandmine on tingimus selleks, et saaksime ise andeks. Me ei saa paluda Jumalal meie heaks teha seda, mida me ise teiste heaks ei ole nõus tegema.







Jumal andis Kristuses iseennast meie pattude eest. Ristil rippudes kandis ta meie süükoormat, et saaks avalikuks tema armastus meie vastu ning et me tahaksime tulla tema juurde. Ja ta manitseb meid: „Olge üksteise vastu lahked, halastajad, andestage üksteisele, nii nagu ka Jumal on teile andestanud Kristuses.“ (Pauluse kiri efeslastele 4:32)







Ära saada meid kiusatusse











Selle palveosa mõtet on vahel küsimuse alla seatud, aga tegemist on lihtsalt Kristuse-aegse mõtteviisi väljendusega. Tollase mõtteviisi järgi „tegi“ Jumal kõike seda, mida ta aktiivselt ära ei hoidnud.







Eelmine palve oli seotud minevikuga, see on seotud tulevikuga. Peaksime Jumalat paluma, et ta ei juhataks meid kiusatuste sisse, vaid neist mööda ja neist läbi. Kiusatused ja ahistused jõuavad kõikideni, kuid me ei otsi neid. Meie Päästja on kord öelnud: „Seda ma olen teile rääkinud, et teil oleks rahu minus. Maailmas ahistatakse teid, aga olge julged: mina olen maailma ära võitnud.“ (Johannese evangeeliumi 16:33)







Iga kiusatus, millele oleme suutnud vastu seista, annab meile uue kogemuse ning teeb meid tugevamaks. Teades oma nõrkusi, palume seda palvet, et Jumal juhataks meid mööda turvalisi teid. Ootame kannatlikult tema juhatust ning kuulame tema häält, mis ütleb: „See on tee, käige seda!“ (Jesaja 30:21)







Üks mees, kes läks kord läbi ränkadest katsumustest, ütles: „Kuid tema tunneb teed, mida ma käin. Katsub ta mind läbi – ma tulen sellest välja nagu kuld.“ (Iiobi 23:10)







Suur šoti kirjanik George MacDonald räägib loo ühest naisest, kes ütles keset raskusi ja kiusatusi, mida tal oli väga keeruline mõista: „Oh, ma tahaksin, et mind ei oleks kunagi loodud.“ „Mu kallis laps,“ vastas sõber, „sa ei olegi veel valmis saanud, sind luuakse just praegu ning sina tõrgud Jumala loomistöö vastu.“







Kui usaldame end Jumala kätte sõnadega „Ära saada meid kiusatusse“, siis võib meil olla kindlustunne, et Jumal „ei luba teid kiusata rohkem, kui te suudate taluda, vaid koos kiusatusega valmistab ka väljapääsu, nii et te suudate taluda.“ (Pauluse 1. kiri korintlastele 10:13) See mõte juhatab meid Meie Isa palve viimase palvesoovi juurde.







Päästa meid kurjast











See on palve pääsemaks kogu kurjast – mitte ainult patust, vaid ka patu tagajärgedest ja saatana võimust kõigis selle vormides. See oli ka apostel Pauluse palve: „Küll Issand kisub mu välja igast kurjast teost ja viib mu varjule oma taevasesse kuningriiki. Tema päralt olgu kirkus igavesest ajast igavesti! Aamen.“ (Pauluse 2. kiri Timoteosele 4:18)







Tänu Jumalale, et meid ei ole jäetud üksinda oma vaenlasega tõtt vaatama. Jeesus ütles: „Vaata, ma olen andnud teile meelevalla kõndida madude ja skorpionide peal ja vaenlase kogu väe peal ja miski ei tee teile iial kahju.“ (Luuka evangeeliumi 10:19)







See palve pääseda kurja küüsist läheb kaugemale meie praegusest kogemusest. See on igatsus täieliku pääste järele. Ühel päeval sellele palvele vastatakse: „Ja Issanda vabaksostetud pöörduvad tagasi ning tulevad Siionisse hõisates. Nende pea kohal on igavene rõõm: rõõm ja ilutsemine valdavad neid, aga kurbus ja ohkamine põgenevad ära.“ (Jesaja 35:10)







Kuid praegu on aeg, mil vastatakse Kristuse enese palvele meie eest: „Ma ei palu, et sa võtaksid nad ära maailmast, vaid et sa hoiaksid neid kurja eest.“ (Johannese evangeeliumi 17:15)







Hea sõber, Jumal päästab sinu ja ta päästab ka minu. Ta annab meile võidu kurja üle ning viib meid oma igavesse kuningriiki.







Meie Isa on üle kõige







Selle palve esimene ja viimane lause tuletavad meile meede, et meie Isa on üle kõigi vägede ja võimude ja nimede. Ta teeb tühjaks kurjade nõu ja tema lapsed on turvaliselt tema varju all. Kui selle maailma sõjad, hädad ja patud on möödas, võime läbi kogu igaviku ikka ja jälle oma taevasele Isale öelda: „Sinu päralt on riik ja vägi ja au igavesti. Aamen.“
02.10.2024 16:11
2
5
Soomest töölt on jõudnud koju Kalev ja ta seitse poju kõigil näod on õnnejunnis taskud raskest rahast punnis... Aga,oh sa püha mees kodus juba teine mees on ees kellelgi ju oli vaja korras hoida kodumaja... Naine ootas aasta - kaks elu muutus hullemaks maja roiskus seest ja väljast naaber päästis armunäljast... Soome jälle sõitis Kalev ja ta seitsmest poisist malev seal neil ees on plaanid suured Eestisse jäid ainult juured....
02.10.2024 16:29
5
2
Parim viis Meie Isa palve tähenduse mõistmiseks on esmalt seda lugeda! Leiame selle Matteuse evangeeliumi 6:9–13. Loeme neid kauneid Kristuse sõnu:



„Meie Isa, kes sa oled taevas!



Pühitsetud olgu sinu nimi!



Sinu riik tulgu,



sinu tahtmine sündigu



nagu taevas, nõnda ka maa peal!



Meie igapäevast leiba anna meile tänapäev!



Ja anna meile andeks meie võlad,



nagu meiegi andeks anname oma võlglastele!



Ja ära saada meid kiusatusse,



vaid päästa meid ära kurjast!



Sest sinu päralt on riik ja vägi ja au igavesti. Aamen.“



 



Nii mõnedki meist on Meie Isa palvet alates lapsepõlvest lugenud ja me teame selle sõnu hästi. Nii et vaatame nüüd selle palve temaatilisi osi. Kõigepealt keskendume esimesele lausele, mis on Jumala ülistus.



Meie Isa, kes sa oled taevas





Jeesus õpetab, et me võime Jumalat kutsuda oma Isaks ja et Jeesus ise kutsub meid õdedeks ja vendadeks. Jumal armastab meid ning ootab meie vastuarmastust. Me oleme tema lapsed. Pangem tähele, et see palve ei alga sõnadega „Minu Isa“, vaid „Meie Isa“. Jumala lapse südames on alati ruumi teistele. Nii ei palveta me seda palvet kunagi vaid enda kasuks, vaid alati kõigi kristlaste kasuks. See on kõigi kristlaste, kõigi Jumala laste palve.



„Seesama Vaim tunnistab koos meie vaimuga, et me oleme Jumala lapsed. Kui me oleme aga lapsed, siis oleme ka pärijad, nii Jumala pärijad kui Kristuse kaaspärijad; ning kui me koos temaga kannatame, siis meid ka koos temaga kirgastatakse.“ (Pauluse kiri roomlastele 8:16–17)



Sa võid taevast Isa usaldada. Tema, kellele kuulub terve maailm, armastab sind. Sa oled kuninga laps. Oleme usu kaudu saanud tema lasteks. „Otsekui isa halastab laste peale, nõnda halastab Issand nende peale, kes teda kardavad.“ (Psalm 103:13)



Meie Isa palve on nende inimeste palve, kes on usu kaudu uuesti sündinud. „Aga kõigile, kes tema vastu võtsid, andis ta meelevalla saada Jumala lasteks, neile, kes usuvad tema nimesse, kes ei ole sündinud verest, ei liha tahtest, ei mehe tahtest, vaid Jumalast.“ (Johannese evangeeliumi 1:12–13)



Meie Isa on taevas; ta valitseb seal kõige loodu ja kõigi loodolevuste üle. „Aga meie Jumal on taevas, ta teeb kõik, mis temale meeldib.“ (Psalm 115:3)



Pühitsetud olgu sinu nimi





Millise aukartusega peaksime kasutama Jumala nime – mitte kunagi hoolimatul viisil. Loeme Psalmist 111:9: „Püha ja kardetav on tema nimi.“ Kui sa palvetad sõnadega „Pühitsetud olgu sinu nimi“, siis palud, et sina võiksid seda nime pühaks pidada ning et sa kunagi ei häbistaks ega teotaks „seda kaunist nime, mis on nimetatud teie üle.“ (Jaakobuse kiri 2:7)



„Sest vaata, tema on see, kes valmistab mäed ja loob tuule, kes ilmutab inimesele oma mõtteid, kes teeb koidu ja pimeduse ja kes kõnnib maa kõrgendikel – Issand, vägede Jumal on tema nimi.“ (Aamose 4:13)



Sinu riik tulgu





Jumal ei ole mitte ainult meie taevane Isa, ta on ühtlasi universumi Kuningas. Tema kuningriigi huvid on meie huvid ning me peaksime tegutsema tema riigi ülesehitamise nimel. Jumala armu kuningriik, mida praegu ehitatakse nende inimeste südames, kes on tema armastuse oma südamesse vastu võtnud, saab kunagi väes ja kogu hiilguses avalikuks Jeesuse teisel tulekul. Siis „kuningriik ning valitsus ja võim kuningriikide üle kogu taeva all antakse Kõigekõrgema pühale rahvale. Tema kuningriik on igavene kuningriik ja kõik valitsused peavad teda teenima ning temale alistuma.“ (Taanieli 7:27) Sellel ajal pärivad Jumalale ustavad inimesed „kuningriigi, mis neile on valmistatud maailma rajamisest peale.“ (Matteuse evangeeliumi 25:34)



Jeesus ennustas, et enne selle päeva saabumist kuulutatakse „Kuningriigi evangeeliumi kogu ilmamaale, tunnistuseks kõigile rahvastele, ja siis tuleb lõpp.“ (Matteuse evangeeliumi 24:14)



Tema kuningriik ei saa tulla enne, kui sõnum tema armust on viidud tervele maailmale. Niisiis jagades sõnumit Jumala headusest kiirendame tema kuningriigi saabumist. Need, kes on andnud end tema teenistusse ja kes saavad siiralt öelda: „Vaata, siin ma olen, läkita mind“ (Jesaja 6:8), on need, kes tõeliselt paluvad tema riigi tuleku pärast.



Selles palves kumab läbi teadmine, et selle maailmaga ei saa asjad kunagi iseenesest korda, vaid Jumala kuningriik seab maailmas kõik korda. Ja selles palves on veendumus, et Jumala kuningriik tõesti tuleb ühel päeval. Nii et selles palves kordame justkui sureva röövli palvet: „Jeesus, mõtle minu peale, kui sa tuled oma kuningriiki!“ (Luuka evangeeliumi 23:42)



Sinu tahtmine sündigu nagu taevas, nõnda ka maa peal





Mõned võivad kahelda: „Kas Jumala tahtmine võib tõesti kunagi täies mahus maa peal sündida?“ Kui see nii ei oleks, ei oleks Jeesus oma sõpradele seda palvet õpetanud. Jumala tahtmine võib juba praegu maa peal sündida, sest kuulekus Jumalale on kõige puhtam jumalateenistus. Jumala tõeliste laste kohta on öeldud, et nad on need, „kes hoiavad alal Jumala käske ja Jeesuse usku!“ (Johannese ilmutuse 14:12)



See palveosa palub kuulekat meelt meie südamesse siin ja praegu ning ühtlasi ulatub vaimusilmas uueks loodud maailma, kus Jumala tahe ning õigus katavad maad nagu meri katab merepõhja.



Meie igapäevast leiba anna meile tänapäev





Palve kolm esimest osa puudutavad Jumala nime, kuningriiki ja tahtmist – et tema nimi võiks olla pühitsetud, et tema kuningriik tuleks ja tema tahtmine sünniks. Kui oleme Jumala austamise ning tema tahtmise oma elus esikohale seadnud, siis võime ka julgelt paluda, et ta kataks meie igapäevased vajadused. Me palvetame tema ülistamiseks, aga samas palvetame ka endale küsimiseks.



Kui me palume „Meie Isa“, siis palume ka „Anna meile“, teades, et kui meie oskame anda häid asju oma lastele, siis kui palju enam annab taevane Isa häid asju neile, kes teda paluvad (vt Matteuse evangeeliumi 7:11).



Ära muretse homse toidu pärast. Tuleta meelde, et kõrbes rännanud iisraellastele langes taevast mannat iga päev. Meilgi võib olla Jumala kinnitus: „Looda Issanda peale ja tee head, ela oma maal ja pea ustavust! Olgu sul rõõm Issandast; siis ta annab sulle, mida su süda kutsub!“ (Psalm 37:3–4) Jumal, kes toitis kunagi imeliselt prohvet Eelijat, on endiselt elus. Eelijale anti igaks päevaks täpselt nii palju, kui ta vajas. Kui me palvetame: „Meie igapäevast leiba anna meile tänapäev,“ palume teiste inimeste eest sama palju kui enda eest. Me tunnistame, et isegi meie toit tuleb Jumala käest ja et see, mida ta meile annab, ei ole üksnes meile. Ja palve toidu pärast katab enamat kui vaid füüsilist toitu, see tähendab toitu ka hingele. Jeesus ütles kunagi: „Ärge nõutage rooga, mis hävib, vaid rooga, mis püsib igaveseks eluks.“ (Johannese evangeeliumi 6:27) Ning veidi hiljem kuulutas ta: „Mina olen taevast alla tulnud elav leib. Kui keegi sööb seda leiba, siis ta elab igavesti; ja leib, mille mina annan, on minu liha; ma annan selle maailma elu eest.“ (Johannese 6:51)



Anna meile andeks, nagu meiegi anname andeks





Mida iganes me oleme võlgu teistele või iseendale, oleme võlgu ka Jumalale. Taeva Kuningas arvestab meie võlgu teiste inimeste ees võlaks tema ees. Milline kummaline palve: „Andesta meile, nagu meie ise andestame.“ Meie andeksandmine on tingimus selleks, et saaksime ise andeks. Me ei saa paluda Jumalal meie heaks teha seda, mida me ise teiste heaks ei ole nõus tegema.



Jumal andis Kristuses iseennast meie pattude eest. Ristil rippudes kandis ta meie süükoormat, et saaks avalikuks tema armastus meie vastu ning et me tahaksime tulla tema juurde. Ja ta manitseb meid: „Olge üksteise vastu lahked, halastajad, andestage üksteisele, nii nagu ka Jumal on teile andestanud Kristuses.“ (Pauluse kiri efeslastele 4:32)



Ära saada meid kiusatusse





Selle palveosa mõtet on vahel küsimuse alla seatud, aga tegemist on lihtsalt Kristuse-aegse mõtteviisi väljendusega. Tollase mõtteviisi järgi „tegi“ Jumal kõike seda, mida ta aktiivselt ära ei hoidnud.



Eelmine palve oli seotud minevikuga, see on seotud tulevikuga. Peaksime Jumalat paluma, et ta ei juhataks meid kiusatuste sisse, vaid neist mööda ja neist läbi. Kiusatused ja ahistused jõuavad kõikideni, kuid me ei otsi neid. Meie Päästja on kord öelnud: „Seda ma olen teile rääkinud, et teil oleks rahu minus. Maailmas ahistatakse teid, aga olge julged: mina olen maailma ära võitnud.“ (Johannese evangeeliumi 16:33)



Iga kiusatus, millele oleme suutnud vastu seista, annab meile uue kogemuse ning teeb meid tugevamaks. Teades oma nõrkusi, palume seda palvet, et Jumal juhataks meid mööda turvalisi teid. Ootame kannatlikult tema juhatust ning kuulame tema häält, mis ütleb: „See on tee, käige seda!“ (Jesaja 30:21)



Üks mees, kes läks kord läbi ränkadest katsumustest, ütles: „Kuid tema tunneb teed, mida ma käin. Katsub ta mind läbi – ma tulen sellest välja nagu kuld.“ (Iiobi 23:10)



Suur šoti kirjanik George MacDonald räägib loo ühest naisest, kes ütles keset raskusi ja kiusatusi, mida tal oli väga keeruline mõista: „Oh, ma tahaksin, et mind ei oleks kunagi loodud.“ „Mu kallis laps,“ vastas sõber, „sa ei olegi veel valmis saanud, sind luuakse just praegu ning sina tõrgud Jumala loomistöö vastu.“



Kui usaldame end Jumala kätte sõnadega „Ära saada meid kiusatusse“, siis võib meil olla kindlustunne, et Jumal „ei luba teid kiusata rohkem, kui te suudate taluda, vaid koos kiusatusega valmistab ka väljapääsu, nii et te suudate taluda.“ (Pauluse 1. kiri korintlastele 10:13) See mõte juhatab meid Meie Isa palve viimase palvesoovi juurde.



Päästa meid kurjast





See on palve pääsemaks kogu kurjast – mitte ainult patust, vaid ka patu tagajärgedest ja saatana võimust kõigis selle vormides. See oli ka apostel Pauluse palve: „Küll Issand kisub mu välja igast kurjast teost ja viib mu varjule oma taevasesse kuningriiki. Tema päralt olgu kirkus igavesest ajast igavesti! Aamen.“ (Pauluse 2. kiri Timoteosele 4:18)



Tänu Jumalale, et meid ei ole jäetud üksinda oma vaenlasega tõtt vaatama. Jeesus ütles: „Vaata, ma olen andnud teile meelevalla kõndida madude ja skorpionide peal ja vaenlase kogu väe peal ja miski ei tee teile iial kahju.“ (Luuka evangeeliumi 10:19)



See palve pääseda kurja küüsist läheb kaugemale meie praegusest kogemusest. See on igatsus täieliku pääste järele. Ühel päeval sellele palvele vastatakse: „Ja Issanda vabaksostetud pöörduvad tagasi ning tulevad Siionisse hõisates. Nende pea kohal on igavene rõõm: rõõm ja ilutsemine valdavad neid, aga kurbus ja ohkamine põgenevad ära.“ (Jesaja 35:10)



Kuid praegu on aeg, mil vastatakse Kristuse enese palvele meie eest: „Ma ei palu, et sa võtaksid nad ära maailmast, vaid et sa hoiaksid neid kurja eest.“ (Johannese evangeeliumi 17:15)



Hea sõber, Jumal päästab sinu ja ta päästab ka minu. Ta annab meile võidu kurja üle ning viib meid oma igavesse kuningriiki.



Meie Isa on üle kõige



Selle palve esimene ja viimane lause tuletavad meile meede, et meie Isa on üle kõigi vägede ja võimude ja nimede. Ta teeb tühjaks kurjade nõu ja tema lapsed on turvaliselt tema varju all. Kui selle maailma sõjad, hädad ja patud on möödas, võime läbi kogu igaviku ikka ja jälle oma taevasele Isale öelda: „Sinu päralt on riik ja vägi ja au igavesti. Aamen.“Parim viis Meie Isa palve tähenduse mõistmiseks on esmalt seda lugeda! Leiame selle Matteuse evangeeliumi 6:9–13. Loeme neid kauneid Kristuse sõnu:



„Meie Isa, kes sa oled taevas!



Pühitsetud olgu sinu nimi!



Sinu riik tulgu,



sinu tahtmine sündigu



nagu taevas, nõnda ka maa peal!



Meie igapäevast leiba anna meile tänapäev!



Ja anna meile andeks meie võlad,



nagu meiegi andeks anname oma võlglastele!



Ja ära saada meid kiusatusse,



vaid päästa meid ära kurjast!



Sest sinu päralt on riik ja vägi ja au igavesti. Aamen.“



 



Nii mõnedki meist on Meie Isa palvet alates lapsepõlvest lugenud ja me teame selle sõnu hästi. Nii et vaatame nüüd selle palve temaatilisi osi. Kõigepealt keskendume esimesele lausele, mis on Jumala ülistus.



Meie Isa, kes sa oled taevas





Jeesus õpetab, et me võime Jumalat kutsuda oma Isaks ja et Jeesus ise kutsub meid õdedeks ja vendadeks. Jumal armastab meid ning ootab meie vastuarmastust. Me oleme tema lapsed. Pangem tähele, et see palve ei alga sõnadega „Minu Isa“, vaid „Meie Isa“. Jumala lapse südames on alati ruumi teistele. Nii ei palveta me seda palvet kunagi vaid enda kasuks, vaid alati kõigi kristlaste kasuks. See on kõigi kristlaste, kõigi Jumala laste palve.



„Seesama Vaim tunnistab koos meie vaimuga, et me oleme Jumala lapsed. Kui me oleme aga lapsed, siis oleme ka pärijad, nii Jumala pärijad kui Kristuse kaaspärijad; ning kui me koos temaga kannatame, siis meid ka koos temaga kirgastatakse.“ (Pauluse kiri roomlastele 8:16–17)



Sa võid taevast Isa usaldada. Tema, kellele kuulub terve maailm, armastab sind. Sa oled kuninga laps. Oleme usu kaudu saanud tema lasteks. „Otsekui isa halastab laste peale, nõnda halastab Issand nende peale, kes teda kardavad.“ (Psalm 103:13)



Meie Isa palve on nende inimeste palve, kes on usu kaudu uuesti sündinud. „Aga kõigile, kes tema vastu võtsid, andis ta meelevalla saada Jumala lasteks, neile, kes usuvad tema nimesse, kes ei ole sündinud verest, ei liha tahtest, ei mehe tahtest, vaid Jumalast.“ (Johannese evangeeliumi 1:12–13)



Meie Isa on taevas; ta valitseb seal kõige loodu ja kõigi loodolevuste üle. „Aga meie Jumal on taevas, ta teeb kõik, mis temale meeldib.“ (Psalm 115:3)



Pühitsetud olgu sinu nimi





Millise aukartusega peaksime kasutama Jumala nime – mitte kunagi hoolimatul viisil. Loeme Psalmist 111:9: „Püha ja kardetav on tema nimi.“ Kui sa palvetad sõnadega „Pühitsetud olgu sinu nimi“, siis palud, et sina võiksid seda nime pühaks pidada ning et sa kunagi ei häbistaks ega teotaks „seda kaunist nime, mis on nimetatud teie üle.“ (Jaakobuse kiri 2:7)



„Sest vaata, tema on see, kes valmistab mäed ja loob tuule, kes ilmutab inimesele oma mõtteid, kes teeb koidu ja pimeduse ja kes kõnnib maa kõrgendikel – Issand, vägede Jumal on tema nimi.“ (Aamose 4:13)



Sinu riik tulgu





Jumal ei ole mitte ainult meie taevane Isa, ta on ühtlasi universumi Kuningas. Tema kuningriigi huvid on meie huvid ning me peaksime tegutsema tema riigi ülesehitamise nimel. Jumala armu kuningriik, mida praegu ehitatakse nende inimeste südames, kes on tema armastuse oma südamesse vastu võtnud, saab kunagi väes ja kogu hiilguses avalikuks Jeesuse teisel tulekul. Siis „kuningriik ning valitsus ja võim kuningriikide üle kogu taeva all antakse Kõigekõrgema pühale rahvale. Tema kuningriik on igavene kuningriik ja kõik valitsused peavad teda teenima ning temale alistuma.“ (Taanieli 7:27) Sellel ajal pärivad Jumalale ustavad inimesed „kuningriigi, mis neile on valmistatud maailma rajamisest peale.“ (Matteuse evangeeliumi 25:34)



Jeesus ennustas, et enne selle päeva saabumist kuulutatakse „Kuningriigi evangeeliumi kogu ilmamaale, tunnistuseks kõigile rahvastele, ja siis tuleb lõpp.“ (Matteuse evangeeliumi 24:14)



Tema kuningriik ei saa tulla enne, kui sõnum tema armust on viidud tervele maailmale. Niisiis jagades sõnumit Jumala headusest kiirendame tema kuningriigi saabumist. Need, kes on andnud end tema teenistusse ja kes saavad siiralt öelda: „Vaata, siin ma olen, läkita mind“ (Jesaja 6:8), on need, kes tõeliselt paluvad tema riigi tuleku pärast.



Selles palves kumab läbi teadmine, et selle maailmaga ei saa asjad kunagi iseenesest korda, vaid Jumala kuningriik seab maailmas kõik korda. Ja selles palves on veendumus, et Jumala kuningriik tõesti tuleb ühel päeval. Nii et selles palves kordame justkui sureva röövli palvet: „Jeesus, mõtle minu peale, kui sa tuled oma kuningriiki!“ (Luuka evangeeliumi 23:42)



Sinu tahtmine sündigu nagu taevas, nõnda ka maa peal





Mõned võivad kahelda: „Kas Jumala tahtmine võib tõesti kunagi täies mahus maa peal sündida?“ Kui see nii ei oleks, ei oleks Jeesus oma sõpradele seda palvet õpetanud. Jumala tahtmine võib juba praegu maa peal sündida, sest kuulekus Jumalale on kõige puhtam jumalateenistus. Jumala tõeliste laste kohta on öeldud, et nad on need, „kes hoiavad alal Jumala käske ja Jeesuse usku!“ (Johannese ilmutuse 14:12)



See palveosa palub kuulekat meelt meie südamesse siin ja praegu ning ühtlasi ulatub vaimusilmas uueks loodud maailma, kus Jumala tahe ning õigus katavad maad nagu meri katab merepõhja.



Meie igapäevast leiba anna meile tänapäev





Palve kolm esimest osa puudutavad Jumala nime, kuningriiki ja tahtmist – et tema nimi võiks olla pühitsetud, et tema kuningriik tuleks ja tema tahtmine sünniks. Kui oleme Jumala austamise ning tema tahtmise oma elus esikohale seadnud, siis võime ka julgelt paluda, et ta kataks meie igapäevased vajadused. Me palvetame tema ülistamiseks, aga samas palvetame ka endale küsimiseks.



Kui me palume „Meie Isa“, siis palume ka „Anna meile“, teades, et kui meie oskame anda häid asju oma lastele, siis kui palju enam annab taevane Isa häid asju neile, kes teda paluvad (vt Matteuse evangeeliumi 7:11).



Ära muretse homse toidu pärast. Tuleta meelde, et kõrbes rännanud iisraellastele langes taevast mannat iga päev. Meilgi võib olla Jumala kinnitus: „Looda Issanda peale ja tee head, ela oma maal ja pea ustavust! Olgu sul rõõm Issandast; siis ta annab sulle, mida su süda kutsub!“ (Psalm 37:3–4) Jumal, kes toitis kunagi imeliselt prohvet Eelijat, on endiselt elus. Eelijale anti igaks päevaks täpselt nii palju, kui ta vajas. Kui me palvetame: „Meie igapäevast leiba anna meile tänapäev,“ palume teiste inimeste eest sama palju kui enda eest. Me tunnistame, et isegi meie toit tuleb Jumala käest ja et see, mida ta meile annab, ei ole üksnes meile. Ja palve toidu pärast katab enamat kui vaid füüsilist toitu, see tähendab toitu ka hingele. Jeesus ütles kunagi: „Ärge nõutage rooga, mis hävib, vaid rooga, mis püsib igaveseks eluks.“ (Johannese evangeeliumi 6:27) Ning veidi hiljem kuulutas ta: „Mina olen taevast alla tulnud elav leib. Kui keegi sööb seda leiba, siis ta elab igavesti; ja leib, mille mina annan, on minu liha; ma annan selle maailma elu eest.“ (Johannese 6:51)



Anna meile andeks, nagu meiegi anname andeks





Mida iganes me oleme võlgu teistele või iseendale, oleme võlgu ka Jumalale. Taeva Kuningas arvestab meie võlgu teiste inimeste ees võlaks tema ees. Milline kummaline palve: „Andesta meile, nagu meie ise andestame.“ Meie andeksandmine on tingimus selleks, et saaksime ise andeks. Me ei saa paluda Jumalal meie heaks teha seda, mida me ise teiste heaks ei ole nõus tegema.



Jumal andis Kristuses iseennast meie pattude eest. Ristil rippudes kandis ta meie süükoormat, et saaks avalikuks tema armastus meie vastu ning et me tahaksime tulla tema juurde. Ja ta manitseb meid: „Olge üksteise vastu lahked, halastajad, andestage üksteisele, nii nagu ka Jumal on teile andestanud Kristuses.“ (Pauluse kiri efeslastele 4:32)



Ära saada meid kiusatusse





Selle palveosa mõtet on vahel küsimuse alla seatud, aga tegemist on lihtsalt Kristuse-aegse mõtteviisi väljendusega. Tollase mõtteviisi järgi „tegi“ Jumal kõike seda, mida ta aktiivselt ära ei hoidnud.



Eelmine palve oli seotud minevikuga, see on seotud tulevikuga. Peaksime Jumalat paluma, et ta ei juhataks meid kiusatuste sisse, vaid neist mööda ja neist läbi. Kiusatused ja ahistused jõuavad kõikideni, kuid me ei otsi neid. Meie Päästja on kord öelnud: „Seda ma olen teile rääkinud, et teil oleks rahu minus. Maailmas ahistatakse teid, aga olge julged: mina olen maailma ära võitnud.“ (Johannese evangeeliumi 16:33)



Iga kiusatus, millele oleme suutnud vastu seista, annab meile uue kogemuse ning teeb meid tugevamaks. Teades oma nõrkusi, palume seda palvet, et Jumal juhataks meid mööda turvalisi teid. Ootame kannatlikult tema juhatust ning kuulame tema häält, mis ütleb: „See on tee, käige seda!“ (Jesaja 30:21)



Üks mees, kes läks kord läbi ränkadest katsumustest, ütles: „Kuid tema tunneb teed, mida ma käin. Katsub ta mind läbi – ma tulen sellest välja nagu kuld.“ (Iiobi 23:10)



Suur šoti kirjanik George MacDonald räägib loo ühest naisest, kes ütles keset raskusi ja kiusatusi, mida tal oli väga keeruline mõista: „Oh, ma tahaksin, et mind ei oleks kunagi loodud.“ „Mu kallis laps,“ vastas sõber, „sa ei olegi veel valmis saanud, sind luuakse just praegu ning sina tõrgud Jumala loomistöö vastu.“



Kui usaldame end Jumala kätte sõnadega „Ära saada meid kiusatusse“, siis võib meil olla kindlustunne, et Jumal „ei luba teid kiusata rohkem, kui te suudate taluda, vaid koos kiusatusega valmistab ka väljapääsu, nii et te suudate taluda.“ (Pauluse 1. kiri korintlastele 10:13) See mõte juhatab meid Meie Isa palve viimase palvesoovi juurde.



Päästa meid kurjast





See on palve pääsemaks kogu kurjast – mitte ainult patust, vaid ka patu tagajärgedest ja saatana võimust kõigis selle vormides. See oli ka apostel Pauluse palve: „Küll Issand kisub mu välja igast kurjast teost ja viib mu varjule oma taevasesse kuningriiki. Tema päralt olgu kirkus igavesest ajast igavesti! Aamen.“ (Pauluse 2. kiri Timoteosele 4:18)



Tänu Jumalale, et meid ei ole jäetud üksinda oma vaenlasega tõtt vaatama. Jeesus ütles: „Vaata, ma olen andnud teile meelevalla kõndida madude ja skorpionide peal ja vaenlase kogu väe peal ja miski ei tee teile iial kahju.“ (Luuka evangeeliumi 10:19)



See palve pääseda kurja küüsist läheb kaugemale meie praegusest kogemusest. See on igatsus täieliku pääste järele. Ühel päeval sellele palvele vastatakse: „Ja Issanda vabaksostetud pöörduvad tagasi ning tulevad Siionisse hõisates. Nende pea kohal on igavene rõõm: rõõm ja ilutsemine valdavad neid, aga kurbus ja ohkamine põgenevad ära.“ (Jesaja 35:10)



Kuid praegu on aeg, mil vastatakse Kristuse enese palvele meie eest: „Ma ei palu, et sa võtaksid nad ära maailmast, vaid et sa hoiaksid neid kurja eest.“ (Johannese evangeeliumi 17:15)



Hea sõber, Jumal päästab sinu ja ta päästab ka minu. Ta annab meile võidu kurja üle ning viib meid oma igavesse kuningriiki.



Meie Isa on üle kõige



Selle palve esimene ja viimane lause tuletavad meile meede, et meie Isa on üle kõigi vägede ja võimude ja nimede. Ta teeb tühjaks kurjade nõu ja tema lapsed on turvaliselt tema varju all. Kui selle maailma sõjad, hädad ja patud on möödas, võime läbi kogu igaviku ikka ja jälle oma taevasele Isale öelda: „Sinu päralt on riik ja vägi ja au igavesti. Aamen.“​Parim viis Meie Isa palve tähenduse mõistmiseks on esmalt seda lugeda! Leiame selle Matteuse evangeeliumi 6:9–13. Loeme neid kauneid Kristuse sõnu:



„Meie Isa, kes sa oled taevas!



Pühitsetud olgu sinu nimi!



Sinu riik tulgu,



sinu tahtmine sündigu



nagu taevas, nõnda ka maa peal!



Meie igapäevast leiba anna meile tänapäev!



Ja anna meile andeks meie võlad,



nagu meiegi andeks anname oma võlglastele!



Ja ära saada meid kiusatusse,



vaid päästa meid ära kurjast!



Sest sinu päralt on riik ja vägi ja au igavesti. Aamen.“



 



Nii mõnedki meist on Meie Isa palvet alates lapsepõlvest lugenud ja me teame selle sõnu hästi. Nii et vaatame nüüd selle palve temaatilisi osi. Kõigepealt keskendume esimesele lausele, mis on Jumala ülistus.



Meie Isa, kes sa oled taevas





Jeesus õpetab, et me võime Jumalat kutsuda oma Isaks ja et Jeesus ise kutsub meid õdedeks ja vendadeks. Jumal armastab meid ning ootab meie vastuarmastust. Me oleme tema lapsed. Pangem tähele, et see palve ei alga sõnadega „Minu Isa“, vaid „Meie Isa“. Jumala lapse südames on alati ruumi teistele. Nii ei palveta me seda palvet kunagi vaid enda kasuks, vaid alati kõigi kristlaste kasuks. See on kõigi kristlaste, kõigi Jumala laste palve.



„Seesama Vaim tunnistab koos meie vaimuga, et me oleme Jumala lapsed. Kui me oleme aga lapsed, siis oleme ka pärijad, nii Jumala pärijad kui Kristuse kaaspärijad; ning kui me koos temaga kannatame, siis meid ka koos temaga kirgastatakse.“ (Pauluse kiri roomlastele 8:16–17)



Sa võid taevast Isa usaldada. Tema, kellele kuulub terve maailm, armastab sind. Sa oled kuninga laps. Oleme usu kaudu saanud tema lasteks. „Otsekui isa halastab laste peale, nõnda halastab Issand nende peale, kes teda kardavad.“ (Psalm 103:13)



Meie Isa palve on nende inimeste palve, kes on usu kaudu uuesti sündinud. „Aga kõigile, kes tema vastu võtsid, andis ta meelevalla saada Jumala lasteks, neile, kes usuvad tema nimesse, kes ei ole sündinud verest, ei liha tahtest, ei mehe tahtest, vaid Jumalast.“ (Johannese evangeeliumi 1:12–13)



Meie Isa on taevas; ta valitseb seal kõige loodu ja kõigi loodolevuste üle. „Aga meie Jumal on taevas, ta teeb kõik, mis temale meeldib.“ (Psalm 115:3)



Pühitsetud olgu sinu nimi





Millise aukartusega peaksime kasutama Jumala nime – mitte kunagi hoolimatul viisil. Loeme Psalmist 111:9: „Püha ja kardetav on tema nimi.“ Kui sa palvetad sõnadega „Pühitsetud olgu sinu nimi“, siis palud, et sina võiksid seda nime pühaks pidada ning et sa kunagi ei häbistaks ega teotaks „seda kaunist nime, mis on nimetatud teie üle.“ (Jaakobuse kiri 2:7)



„Sest vaata, tema on see, kes valmistab mäed ja loob tuule, kes ilmutab inimesele oma mõtteid, kes teeb koidu ja pimeduse ja kes kõnnib maa kõrgendikel – Issand, vägede Jumal on tema nimi.“ (Aamose 4:13)



Sinu riik tulgu





Jumal ei ole mitte ainult meie taevane Isa, ta on ühtlasi universumi Kuningas. Tema kuningriigi huvid on meie huvid ning me peaksime tegutsema tema riigi ülesehitamise nimel. Jumala armu kuningriik, mida praegu ehitatakse nende inimeste südames, kes on tema armastuse oma südamesse vastu võtnud, saab kunagi väes ja kogu hiilguses avalikuks Jeesuse teisel tulekul. Siis „kuningriik ning valitsus ja võim kuningriikide üle kogu taeva all antakse Kõigekõrgema pühale rahvale. Tema kuningriik on igavene kuningriik ja kõik valitsused peavad teda teenima ning temale alistuma.“ (Taanieli 7:27) Sellel ajal pärivad Jumalale ustavad inimesed „kuningriigi, mis neile on valmistatud maailma rajamisest peale.“ (Matteuse evangeeliumi 25:34)



Jeesus ennustas, et enne selle päeva saabumist kuulutatakse „Kuningriigi evangeeliumi kogu ilmamaale, tunnistuseks kõigile rahvastele, ja siis tuleb lõpp.“ (Matteuse evangeeliumi 24:14)



Tema kuningriik ei saa tulla enne, kui sõnum tema armust on viidud tervele maailmale. Niisiis jagades sõnumit Jumala headusest kiirendame tema kuningriigi saabumist. Need, kes on andnud end tema teenistusse ja kes saavad siiralt öelda: „Vaata, siin ma olen, läkita mind“ (Jesaja 6:8), on need, kes tõeliselt paluvad tema riigi tuleku pärast.



Selles palves kumab läbi teadmine, et selle maailmaga ei saa asjad kunagi iseenesest korda, vaid Jumala kuningriik seab maailmas kõik korda. Ja selles palves on veendumus, et Jumala kuningriik tõesti tuleb ühel päeval. Nii et selles palves kordame justkui sureva röövli palvet: „Jeesus, mõtle minu peale, kui sa tuled oma kuningriiki!“ (Luuka evangeeliumi 23:42)



Sinu tahtmine sündigu nagu taevas, nõnda ka maa peal





Mõned võivad kahelda: „Kas Jumala tahtmine võib tõesti kunagi täies mahus maa peal sündida?“ Kui see nii ei oleks, ei oleks Jeesus oma sõpradele seda palvet õpetanud. Jumala tahtmine võib juba praegu maa peal sündida, sest kuulekus Jumalale on kõige puhtam jumalateenistus. Jumala tõeliste laste kohta on öeldud, et nad on need, „kes hoiavad alal Jumala käske ja Jeesuse usku!“ (Johannese ilmutuse 14:12)



See palveosa palub kuulekat meelt meie südamesse siin ja praegu ning ühtlasi ulatub vaimusilmas uueks loodud maailma, kus Jumala tahe ning õigus katavad maad nagu meri katab merepõhja.



Meie igapäevast leiba anna meile tänapäev





Palve kolm esimest osa puudutavad Jumala nime, kuningriiki ja tahtmist – et tema nimi võiks olla pühitsetud, et tema kuningriik tuleks ja tema tahtmine sünniks. Kui oleme Jumala austamise ning tema tahtmise oma elus esikohale seadnud, siis võime ka julgelt paluda, et ta kataks meie igapäevased vajadused. Me palvetame tema ülistamiseks, aga samas palvetame ka endale küsimiseks.



Kui me palume „Meie Isa“, siis palume ka „Anna meile“, teades, et kui meie oskame anda häid asju oma lastele, siis kui palju enam annab taevane Isa häid asju neile, kes teda paluvad (vt Matteuse evangeeliumi 7:11).



Ära muretse homse toidu pärast. Tuleta meelde, et kõrbes rännanud iisraellastele langes taevast mannat iga päev. Meilgi võib olla Jumala kinnitus: „Looda Issanda peale ja tee head, ela oma maal ja pea ustavust! Olgu sul rõõm Issandast; siis ta annab sulle, mida su süda kutsub!“ (Psalm 37:3–4) Jumal, kes toitis kunagi imeliselt prohvet Eelijat, on endiselt elus. Eelijale anti igaks päevaks täpselt nii palju, kui ta vajas. Kui me palvetame: „Meie igapäevast leiba anna meile tänapäev,“ palume teiste inimeste eest sama palju kui enda eest. Me tunnistame, et isegi meie toit tuleb Jumala käest ja et see, mida ta meile annab, ei ole üksnes meile. Ja palve toidu pärast katab enamat kui vaid füüsilist toitu, see tähendab toitu ka hingele. Jeesus ütles kunagi: „Ärge nõutage rooga, mis hävib, vaid rooga, mis püsib igaveseks eluks.“ (Johannese evangeeliumi 6:27) Ning veidi hiljem kuulutas ta: „Mina olen taevast alla tulnud elav leib. Kui keegi sööb seda leiba, siis ta elab igavesti; ja leib, mille mina annan, on minu liha; ma annan selle maailma elu eest.“ (Johannese 6:51)



Anna meile andeks, nagu meiegi anname andeks





Mida iganes me oleme võlgu teistele või iseendale, oleme võlgu ka Jumalale. Taeva Kuningas arvestab meie võlgu teiste inimeste ees võlaks tema ees. Milline kummaline palve: „Andesta meile, nagu meie ise andestame.“ Meie andeksandmine on tingimus selleks, et saaksime ise andeks. Me ei saa paluda Jumalal meie heaks teha seda, mida me ise teiste heaks ei ole nõus tegema.



Jumal andis Kristuses iseennast meie pattude eest. Ristil rippudes kandis ta meie süükoormat, et saaks avalikuks tema armastus meie vastu ning et me tahaksime tulla tema juurde. Ja ta manitseb meid: „Olge üksteise vastu lahked, halastajad, andestage üksteisele, nii nagu ka Jumal on teile andestanud Kristuses.“ (Pauluse kiri efeslastele 4:32)



Ära saada meid kiusatusse





Selle palveosa mõtet on vahel küsimuse alla seatud, aga tegemist on lihtsalt Kristuse-aegse mõtteviisi väljendusega. Tollase mõtteviisi järgi „tegi“ Jumal kõike seda, mida ta aktiivselt ära ei hoidnud.



Eelmine palve oli seotud minevikuga, see on seotud tulevikuga. Peaksime Jumalat paluma, et ta ei juhataks meid kiusatuste sisse, vaid neist mööda ja neist läbi. Kiusatused ja ahistused jõuavad kõikideni, kuid me ei otsi neid. Meie Päästja on kord öelnud: „Seda ma olen teile rääkinud, et teil oleks rahu minus. Maailmas ahistatakse teid, aga olge julged: mina olen maailma ära võitnud.“ (Johannese evangeeliumi 16:33)



Iga kiusatus, millele oleme suutnud vastu seista, annab meile uue kogemuse ning teeb meid tugevamaks. Teades oma nõrkusi, palume seda palvet, et Jumal juhataks meid mööda turvalisi teid. Ootame kannatlikult tema juhatust ning kuulame tema häält, mis ütleb: „See on tee, käige seda!“ (Jesaja 30:21)



Üks mees, kes läks kord läbi ränkadest katsumustest, ütles: „Kuid tema tunneb teed, mida ma käin. Katsub ta mind läbi – ma tulen sellest välja nagu kuld.“ (Iiobi 23:10)



Suur šoti kirjanik George MacDonald räägib loo ühest naisest, kes ütles keset raskusi ja kiusatusi, mida tal oli väga keeruline mõista: „Oh, ma tahaksin, et mind ei oleks kunagi loodud.“ „Mu kallis laps,“ vastas sõber, „sa ei olegi veel valmis saanud, sind luuakse just praegu ning sina tõrgud Jumala loomistöö vastu.“



Kui usaldame end Jumala kätte sõnadega „Ära saada meid kiusatusse“, siis võib meil olla kindlustunne, et Jumal „ei luba teid kiusata rohkem, kui te suudate taluda, vaid koos kiusatusega valmistab ka väljapääsu, nii et te suudate taluda.“ (Pauluse 1. kiri korintlastele 10:13) See mõte juhatab meid Meie Isa palve viimase palvesoovi juurde.



Päästa meid kurjast





See on palve pääsemaks kogu kurjast – mitte ainult patust, vaid ka patu tagajärgedest ja saatana võimust kõigis selle vormides. See oli ka apostel Pauluse palve: „Küll Issand kisub mu välja igast kurjast teost ja viib mu varjule oma taevasesse kuningriiki. Tema päralt olgu kirkus igavesest ajast igavesti! Aamen.“ (Pauluse 2. kiri Timoteosele 4:18)



Tänu Jumalale, et meid ei ole jäetud üksinda oma vaenlasega tõtt vaatama. Jeesus ütles: „Vaata, ma olen andnud teile meelevalla kõndida madude ja skorpionide peal ja vaenlase kogu väe peal ja miski ei tee teile iial kahju.“ (Luuka evangeeliumi 10:19)



See palve pääseda kurja küüsist läheb kaugemale meie praegusest kogemusest. See on igatsus täieliku pääste järele. Ühel päeval sellele palvele vastatakse: „Ja Issanda vabaksostetud pöörduvad tagasi ning tulevad Siionisse hõisates. Nende pea kohal on igavene rõõm: rõõm ja ilutsemine valdavad neid, aga kurbus ja ohkamine põgenevad ära.“ (Jesaja 35:10)



Kuid praegu on aeg, mil vastatakse Kristuse enese palvele meie eest: „Ma ei palu, et sa võtaksid nad ära maailmast, vaid et sa hoiaksid neid kurja eest.“ (Johannese evangeeliumi 17:15)



Hea sõber, Jumal päästab sinu ja ta päästab ka minu. Ta annab meile võidu kurja üle ning viib meid oma igavesse kuningriiki.



Meie Isa on üle kõige



Selle palve esimene ja viimane lause tuletavad meile meede, et meie Isa on üle kõigi vägede ja võimude ja nimede. Ta teeb tühjaks kurjade nõu ja tema lapsed on turvaliselt tema varju all. Kui selle maailma sõjad, hädad ja patud on möödas, võime läbi kogu igaviku ikka ja jälle oma taevasele Isale öelda: „Sinu päralt on riik ja vägi ja au igavesti.
02.10.2024 16:29
4
1
Parim viis Meie Isa palve tähenduse mõistmiseks on esmalt seda lugeda! Leiame selle Matteuse evangeeliumi 6:9–13. Loeme neid kauneid Kristuse sõnu:



„Meie Isa, kes sa oled taevas!



Pühitsetud olgu sinu nimi!



Sinu riik tulgu,



sinu tahtmine sündigu



nagu taevas, nõnda ka maa peal!



Meie igapäevast leiba anna meile tänapäev!



Ja anna meile andeks meie võlad,



nagu meiegi andeks anname oma võlglastele!



Ja ära saada meid kiusatusse,



vaid päästa meid ära kurjast!



Sest sinu päralt on riik ja vägi ja au igavesti. Aamen.“



 



Nii mõnedki meist on Meie Isa palvet alates lapsepõlvest lugenud ja me teame selle sõnu hästi. Nii et vaatame nüüd selle palve temaatilisi osi. Kõigepealt keskendume esimesele lausele, mis on Jumala ülistus.



Meie Isa, kes sa oled taevas





Jeesus õpetab, et me võime Jumalat kutsuda oma Isaks ja et Jeesus ise kutsub meid õdedeks ja vendadeks. Jumal armastab meid ning ootab meie vastuarmastust. Me oleme tema lapsed. Pangem tähele, et see palve ei alga sõnadega „Minu Isa“, vaid „Meie Isa“. Jumala lapse südames on alati ruumi teistele. Nii ei palveta me seda palvet kunagi vaid enda kasuks, vaid alati kõigi kristlaste kasuks. See on kõigi kristlaste, kõigi Jumala laste palve.



„Seesama Vaim tunnistab koos meie vaimuga, et me oleme Jumala lapsed. Kui me oleme aga lapsed, siis oleme ka pärijad, nii Jumala pärijad kui Kristuse kaaspärijad; ning kui me koos temaga kannatame, siis meid ka koos temaga kirgastatakse.“ (Pauluse kiri roomlastele 8:16–17)



Sa võid taevast Isa usaldada. Tema, kellele kuulub terve maailm, armastab sind. Sa oled kuninga laps. Oleme usu kaudu saanud tema lasteks. „Otsekui isa halastab laste peale, nõnda halastab Issand nende peale, kes teda kardavad.“ (Psalm 103:13)



Meie Isa palve on nende inimeste palve, kes on usu kaudu uuesti sündinud. „Aga kõigile, kes tema vastu võtsid, andis ta meelevalla saada Jumala lasteks, neile, kes usuvad tema nimesse, kes ei ole sündinud verest, ei liha tahtest, ei mehe tahtest, vaid Jumalast.“ (Johannese evangeeliumi 1:12–13)



Meie Isa on taevas; ta valitseb seal kõige loodu ja kõigi loodolevuste üle. „Aga meie Jumal on taevas, ta teeb kõik, mis temale meeldib.“ (Psalm 115:3)



Pühitsetud olgu sinu nimi





Millise aukartusega peaksime kasutama Jumala nime – mitte kunagi hoolimatul viisil. Loeme Psalmist 111:9: „Püha ja kardetav on tema nimi.“ Kui sa palvetad sõnadega „Pühitsetud olgu sinu nimi“, siis palud, et sina võiksid seda nime pühaks pidada ning et sa kunagi ei häbistaks ega teotaks „seda kaunist nime, mis on nimetatud teie üle.“ (Jaakobuse kiri 2:7)



„Sest vaata, tema on see, kes valmistab mäed ja loob tuule, kes ilmutab inimesele oma mõtteid, kes teeb koidu ja pimeduse ja kes kõnnib maa kõrgendikel – Issand, vägede Jumal on tema nimi.“ (Aamose 4:13)



Sinu riik tulgu





Jumal ei ole mitte ainult meie taevane Isa, ta on ühtlasi universumi Kuningas. Tema kuningriigi huvid on meie huvid ning me peaksime tegutsema tema riigi ülesehitamise nimel. Jumala armu kuningriik, mida praegu ehitatakse nende inimeste südames, kes on tema armastuse oma südamesse vastu võtnud, saab kunagi väes ja kogu hiilguses avalikuks Jeesuse teisel tulekul. Siis „kuningriik ning valitsus ja võim kuningriikide üle kogu taeva all antakse Kõigekõrgema pühale rahvale. Tema kuningriik on igavene kuningriik ja kõik valitsused peavad teda teenima ning temale alistuma.“ (Taanieli 7:27) Sellel ajal pärivad Jumalale ustavad inimesed „kuningriigi, mis neile on valmistatud maailma rajamisest peale.“ (Matteuse evangeeliumi 25:34)



Jeesus ennustas, et enne selle päeva saabumist kuulutatakse „Kuningriigi evangeeliumi kogu ilmamaale, tunnistuseks kõigile rahvastele, ja siis tuleb lõpp.“ (Matteuse evangeeliumi 24:14)



Tema kuningriik ei saa tulla enne, kui sõnum tema armust on viidud tervele maailmale. Niisiis jagades sõnumit Jumala headusest kiirendame tema kuningriigi saabumist. Need, kes on andnud end tema teenistusse ja kes saavad siiralt öelda: „Vaata, siin ma olen, läkita mind“ (Jesaja 6:8), on need, kes tõeliselt paluvad tema riigi tuleku pärast.



Selles palves kumab läbi teadmine, et selle maailmaga ei saa asjad kunagi iseenesest korda, vaid Jumala kuningriik seab maailmas kõik korda. Ja selles palves on veendumus, et Jumala kuningriik tõesti tuleb ühel päeval. Nii et selles palves kordame justkui sureva röövli palvet: „Jeesus, mõtle minu peale, kui sa tuled oma kuningriiki!“ (Luuka evangeeliumi 23:42)



Sinu tahtmine sündigu nagu taevas, nõnda ka maa peal





Mõned võivad kahelda: „Kas Jumala tahtmine võib tõesti kunagi täies mahus maa peal sündida?“ Kui see nii ei oleks, ei oleks Jeesus oma sõpradele seda palvet õpetanud. Jumala tahtmine võib juba praegu maa peal sündida, sest kuulekus Jumalale on kõige puhtam jumalateenistus. Jumala tõeliste laste kohta on öeldud, et nad on need, „kes hoiavad alal Jumala käske ja Jeesuse usku!“ (Johannese ilmutuse 14:12)



See palveosa palub kuulekat meelt meie südamesse siin ja praegu ning ühtlasi ulatub vaimusilmas uueks loodud maailma, kus Jumala tahe ning õigus katavad maad nagu meri katab merepõhja.



Meie igapäevast leiba anna meile tänapäev





Palve kolm esimest osa puudutavad Jumala nime, kuningriiki ja tahtmist – et tema nimi võiks olla pühitsetud, et tema kuningriik tuleks ja tema tahtmine sünniks. Kui oleme Jumala austamise ning tema tahtmise oma elus esikohale seadnud, siis võime ka julgelt paluda, et ta kataks meie igapäevased vajadused. Me palvetame tema ülistamiseks, aga samas palvetame ka endale küsimiseks.



Kui me palume „Meie Isa“, siis palume ka „Anna meile“, teades, et kui meie oskame anda häid asju oma lastele, siis kui palju enam annab taevane Isa häid asju neile, kes teda paluvad (vt Matteuse evangeeliumi 7:11).



Ära muretse homse toidu pärast. Tuleta meelde, et kõrbes rännanud iisraellastele langes taevast mannat iga päev. Meilgi võib olla Jumala kinnitus: „Looda Issanda peale ja tee head, ela oma maal ja pea ustavust! Olgu sul rõõm Issandast; siis ta annab sulle, mida su süda kutsub!“ (Psalm 37:3–4) Jumal, kes toitis kunagi imeliselt prohvet Eelijat, on endiselt elus. Eelijale anti igaks päevaks täpselt nii palju, kui ta vajas. Kui me palvetame: „Meie igapäevast leiba anna meile tänapäev,“ palume teiste inimeste eest sama palju kui enda eest. Me tunnistame, et isegi meie toit tuleb Jumala käest ja et see, mida ta meile annab, ei ole üksnes meile. Ja palve toidu pärast katab enamat kui vaid füüsilist toitu, see tähendab toitu ka hingele. Jeesus ütles kunagi: „Ärge nõutage rooga, mis hävib, vaid rooga, mis püsib igaveseks eluks.“ (Johannese evangeeliumi 6:27) Ning veidi hiljem kuulutas ta: „Mina olen taevast alla tulnud elav leib. Kui keegi sööb seda leiba, siis ta elab igavesti; ja leib, mille mina annan, on minu liha; ma annan selle maailma elu eest.“ (Johannese 6:51)



Anna meile andeks, nagu meiegi anname andeks





Mida iganes me oleme võlgu teistele või iseendale, oleme võlgu ka Jumalale. Taeva Kuningas arvestab meie võlgu teiste inimeste ees võlaks tema ees. Milline kummaline palve: „Andesta meile, nagu meie ise andestame.“ Meie andeksandmine on tingimus selleks, et saaksime ise andeks. Me ei saa paluda Jumalal meie heaks teha seda, mida me ise teiste heaks ei ole nõus tegema.



Jumal andis Kristuses iseennast meie pattude eest. Ristil rippudes kandis ta meie süükoormat, et saaks avalikuks tema armastus meie vastu ning et me tahaksime tulla tema juurde. Ja ta manitseb meid: „Olge üksteise vastu lahked, halastajad, andestage üksteisele, nii nagu ka Jumal on teile andestanud Kristuses.“ (Pauluse kiri efeslastele 4:32)



Ära saada meid kiusatusse





Selle palveosa mõtet on vahel küsimuse alla seatud, aga tegemist on lihtsalt Kristuse-aegse mõtteviisi väljendusega. Tollase mõtteviisi järgi „tegi“ Jumal kõike seda, mida ta aktiivselt ära ei hoidnud.



Eelmine palve oli seotud minevikuga, see on seotud tulevikuga. Peaksime Jumalat paluma, et ta ei juhataks meid kiusatuste sisse, vaid neist mööda ja neist läbi. Kiusatused ja ahistused jõuavad kõikideni, kuid me ei otsi neid. Meie Päästja on kord öelnud: „Seda ma olen teile rääkinud, et teil oleks rahu minus. Maailmas ahistatakse teid, aga olge julged: mina olen maailma ära võitnud.“ (Johannese evangeeliumi 16:33)



Iga kiusatus, millele oleme suutnud vastu seista, annab meile uue kogemuse ning teeb meid tugevamaks. Teades oma nõrkusi, palume seda palvet, et Jumal juhataks meid mööda turvalisi teid. Ootame kannatlikult tema juhatust ning kuulame tema häält, mis ütleb: „See on tee, käige seda!“ (Jesaja 30:21)



Üks mees, kes läks kord läbi ränkadest katsumustest, ütles: „Kuid tema tunneb teed, mida ma käin. Katsub ta mind läbi – ma tulen sellest välja nagu kuld.“ (Iiobi 23:10)



Suur šoti kirjanik George MacDonald räägib loo ühest naisest, kes ütles keset raskusi ja kiusatusi, mida tal oli väga keeruline mõista: „Oh, ma tahaksin, et mind ei oleks kunagi loodud.“ „Mu kallis laps,“ vastas sõber, „sa ei olegi veel valmis saanud, sind luuakse just praegu ning sina tõrgud Jumala loomistöö vastu.“



Kui usaldame end Jumala kätte sõnadega „Ära saada meid kiusatusse“, siis võib meil olla kindlustunne, et Jumal „ei luba teid kiusata rohkem, kui te suudate taluda, vaid koos kiusatusega valmistab ka väljapääsu, nii et te suudate taluda.“ (Pauluse 1. kiri korintlastele 10:13) See mõte juhatab meid Meie Isa palve viimase palvesoovi juurde.



Päästa meid kurjast





See on palve pääsemaks kogu kurjast – mitte ainult patust, vaid ka patu tagajärgedest ja saatana võimust kõigis selle vormides. See oli ka apostel Pauluse palve: „Küll Issand kisub mu välja igast kurjast teost ja viib mu varjule oma taevasesse kuningriiki. Tema päralt olgu kirkus igavesest ajast igavesti! Aamen.“ (Pauluse 2. kiri Timoteosele 4:18)



Tänu Jumalale, et meid ei ole jäetud üksinda oma vaenlasega tõtt vaatama. Jeesus ütles: „Vaata, ma olen andnud teile meelevalla kõndida madude ja skorpionide peal ja vaenlase kogu väe peal ja miski ei tee teile iial kahju.“ (Luuka evangeeliumi 10:19)



See palve pääseda kurja küüsist läheb kaugemale meie praegusest kogemusest. See on igatsus täieliku pääste järele. Ühel päeval sellele palvele vastatakse: „Ja Issanda vabaksostetud pöörduvad tagasi ning tulevad Siionisse hõisates. Nende pea kohal on igavene rõõm: rõõm ja ilutsemine valdavad neid, aga kurbus ja ohkamine põgenevad ära.“ (Jesaja 35:10)



Kuid praegu on aeg, mil vastatakse Kristuse enese palvele meie eest: „Ma ei palu, et sa võtaksid nad ära maailmast, vaid et sa hoiaksid neid kurja eest.“ (Johannese evangeeliumi 17:15)



Hea sõber, Jumal päästab sinu ja ta päästab ka minu. Ta annab meile võidu kurja üle ning viib meid oma igavesse kuningriiki.



Meie Isa on üle kõige



Selle palve esimene ja viimane lause tuletavad meile meede, et meie Isa on üle kõigi vägede ja võimude ja nimede. Ta teeb tühjaks kurjade nõu ja tema lapsed on turvaliselt tema varju all. Kui selle maailma sõjad, hädad ja patud on möödas, võime läbi kogu igaviku ikka ja jälle oma taevasele Isale öelda: „Sinu päralt on riik ja vägi ja au igavesti. Aamen.“Parim viis Meie Isa palve tähenduse mõistmiseks on esmalt seda lugeda! Leiame selle Matteuse evangeeliumi 6:9–13. Loeme neid kauneid Kristuse sõnu:



„Meie Isa, kes sa oled taevas!



Pühitsetud olgu sinu nimi!



Sinu riik tulgu,



sinu tahtmine sündigu



nagu taevas, nõnda ka maa peal!



Meie igapäevast leiba anna meile tänapäev!



Ja anna meile andeks meie võlad,



nagu meiegi andeks anname oma võlglastele!



Ja ära saada meid kiusatusse,



vaid päästa meid ära kurjast!



Sest sinu päralt on riik ja vägi ja au igavesti. Aamen.“



 



Nii mõnedki meist on Meie Isa palvet alates lapsepõlvest lugenud ja me teame selle sõnu hästi. Nii et vaatame nüüd selle palve temaatilisi osi. Kõigepealt keskendume esimesele lausele, mis on Jumala ülistus.



Meie Isa, kes sa oled taevas





Jeesus õpetab, et me võime Jumalat kutsuda oma Isaks ja et Jeesus ise kutsub meid õdedeks ja vendadeks. Jumal armastab meid ning ootab meie vastuarmastust. Me oleme tema lapsed. Pangem tähele, et see palve ei alga sõnadega „Minu Isa“, vaid „Meie Isa“. Jumala lapse südames on alati ruumi teistele. Nii ei palveta me seda palvet kunagi vaid enda kasuks, vaid alati kõigi kristlaste kasuks. See on kõigi kristlaste, kõigi Jumala laste palve.



„Seesama Vaim tunnistab koos meie vaimuga, et me oleme Jumala lapsed. Kui me oleme aga lapsed, siis oleme ka pärijad, nii Jumala pärijad kui Kristuse kaaspärijad; ning kui me koos temaga kannatame, siis meid ka koos temaga kirgastatakse.“ (Pauluse kiri roomlastele 8:16–17)



Sa võid taevast Isa usaldada. Tema, kellele kuulub terve maailm, armastab sind. Sa oled kuninga laps. Oleme usu kaudu saanud tema lasteks. „Otsekui isa halastab laste peale, nõnda halastab Issand nende peale, kes teda kardavad.“ (Psalm 103:13)



Meie Isa palve on nende inimeste palve, kes on usu kaudu uuesti sündinud. „Aga kõigile, kes tema vastu võtsid, andis ta meelevalla saada Jumala lasteks, neile, kes usuvad tema nimesse, kes ei ole sündinud verest, ei liha tahtest, ei mehe tahtest, vaid Jumalast.“ (Johannese evangeeliumi 1:12–13)



Meie Isa on taevas; ta valitseb seal kõige loodu ja kõigi loodolevuste üle. „Aga meie Jumal on taevas, ta teeb kõik, mis temale meeldib.“ (Psalm 115:3)



Pühitsetud olgu sinu nimi





Millise aukartusega peaksime kasutama Jumala nime – mitte kunagi hoolimatul viisil. Loeme Psalmist 111:9: „Püha ja kardetav on tema nimi.“ Kui sa palvetad sõnadega „Pühitsetud olgu sinu nimi“, siis palud, et sina võiksid seda nime pühaks pidada ning et sa kunagi ei häbistaks ega teotaks „seda kaunist nime, mis on nimetatud teie üle.“ (Jaakobuse kiri 2:7)



„Sest vaata, tema on see, kes valmistab mäed ja loob tuule, kes ilmutab inimesele oma mõtteid, kes teeb koidu ja pimeduse ja kes kõnnib maa kõrgendikel – Issand, vägede Jumal on tema nimi.“ (Aamose 4:13)



Sinu riik tulgu





Jumal ei ole mitte ainult meie taevane Isa, ta on ühtlasi universumi Kuningas. Tema kuningriigi huvid on meie huvid ning me peaksime tegutsema tema riigi ülesehitamise nimel. Jumala armu kuningriik, mida praegu ehitatakse nende inimeste südames, kes on tema armastuse oma südamesse vastu võtnud, saab kunagi väes ja kogu hiilguses avalikuks Jeesuse teisel tulekul. Siis „kuningriik ning valitsus ja võim kuningriikide üle kogu taeva all antakse Kõigekõrgema pühale rahvale. Tema kuningriik on igavene kuningriik ja kõik valitsused peavad teda teenima ning temale alistuma.“ (Taanieli 7:27) Sellel ajal pärivad Jumalale ustavad inimesed „kuningriigi, mis neile on valmistatud maailma rajamisest peale.“ (Matteuse evangeeliumi 25:34)



Jeesus ennustas, et enne selle päeva saabumist kuulutatakse „Kuningriigi evangeeliumi kogu ilmamaale, tunnistuseks kõigile rahvastele, ja siis tuleb lõpp.“ (Matteuse evangeeliumi 24:14)



Tema kuningriik ei saa tulla enne, kui sõnum tema armust on viidud tervele maailmale. Niisiis jagades sõnumit Jumala headusest kiirendame tema kuningriigi saabumist. Need, kes on andnud end tema teenistusse ja kes saavad siiralt öelda: „Vaata, siin ma olen, läkita mind“ (Jesaja 6:8), on need, kes tõeliselt paluvad tema riigi tuleku pärast.



Selles palves kumab läbi teadmine, et selle maailmaga ei saa asjad kunagi iseenesest korda, vaid Jumala kuningriik seab maailmas kõik korda. Ja selles palves on veendumus, et Jumala kuningriik tõesti tuleb ühel päeval. Nii et selles palves kordame justkui sureva röövli palvet: „Jeesus, mõtle minu peale, kui sa tuled oma kuningriiki!“ (Luuka evangeeliumi 23:42)



Sinu tahtmine sündigu nagu taevas, nõnda ka maa peal





Mõned võivad kahelda: „Kas Jumala tahtmine võib tõesti kunagi täies mahus maa peal sündida?“ Kui see nii ei oleks, ei oleks Jeesus oma sõpradele seda palvet õpetanud. Jumala tahtmine võib juba praegu maa peal sündida, sest kuulekus Jumalale on kõige puhtam jumalateenistus. Jumala tõeliste laste kohta on öeldud, et nad on need, „kes hoiavad alal Jumala käske ja Jeesuse usku!“ (Johannese ilmutuse 14:12)



See palveosa palub kuulekat meelt meie südamesse siin ja praegu ning ühtlasi ulatub vaimusilmas uueks loodud maailma, kus Jumala tahe ning õigus katavad maad nagu meri katab merepõhja.



Meie igapäevast leiba anna meile tänapäev





Palve kolm esimest osa puudutavad Jumala nime, kuningriiki ja tahtmist – et tema nimi võiks olla pühitsetud, et tema kuningriik tuleks ja tema tahtmine sünniks. Kui oleme Jumala austamise ning tema tahtmise oma elus esikohale seadnud, siis võime ka julgelt paluda, et ta kataks meie igapäevased vajadused. Me palvetame tema ülistamiseks, aga samas palvetame ka endale küsimiseks.



Kui me palume „Meie Isa“, siis palume ka „Anna meile“, teades, et kui meie oskame anda häid asju oma lastele, siis kui palju enam annab taevane Isa häid asju neile, kes teda paluvad (vt Matteuse evangeeliumi 7:11).



Ära muretse homse toidu pärast. Tuleta meelde, et kõrbes rännanud iisraellastele langes taevast mannat iga päev. Meilgi võib olla Jumala kinnitus: „Looda Issanda peale ja tee head, ela oma maal ja pea ustavust! Olgu sul rõõm Issandast; siis ta annab sulle, mida su süda kutsub!“ (Psalm 37:3–4) Jumal, kes toitis kunagi imeliselt prohvet Eelijat, on endiselt elus. Eelijale anti igaks päevaks täpselt nii palju, kui ta vajas. Kui me palvetame: „Meie igapäevast leiba anna meile tänapäev,“ palume teiste inimeste eest sama palju kui enda eest. Me tunnistame, et isegi meie toit tuleb Jumala käest ja et see, mida ta meile annab, ei ole üksnes meile. Ja palve toidu pärast katab enamat kui vaid füüsilist toitu, see tähendab toitu ka hingele. Jeesus ütles kunagi: „Ärge nõutage rooga, mis hävib, vaid rooga, mis püsib igaveseks eluks.“ (Johannese evangeeliumi 6:27) Ning veidi hiljem kuulutas ta: „Mina olen taevast alla tulnud elav leib. Kui keegi sööb seda leiba, siis ta elab igavesti; ja leib, mille mina annan, on minu liha; ma annan selle maailma elu eest.“ (Johannese 6:51)



Anna meile andeks, nagu meiegi anname andeks





Mida iganes me oleme võlgu teistele või iseendale, oleme võlgu ka Jumalale. Taeva Kuningas arvestab meie võlgu teiste inimeste ees võlaks tema ees. Milline kummaline palve: „Andesta meile, nagu meie ise andestame.“ Meie andeksandmine on tingimus selleks, et saaksime ise andeks. Me ei saa paluda Jumalal meie heaks teha seda, mida me ise teiste heaks ei ole nõus tegema.



Jumal andis Kristuses iseennast meie pattude eest. Ristil rippudes kandis ta meie süükoormat, et saaks avalikuks tema armastus meie vastu ning et me tahaksime tulla tema juurde. Ja ta manitseb meid: „Olge üksteise vastu lahked, halastajad, andestage üksteisele, nii nagu ka Jumal on teile andestanud Kristuses.“ (Pauluse kiri efeslastele 4:32)



Ära saada meid kiusatusse





Selle palveosa mõtet on vahel küsimuse alla seatud, aga tegemist on lihtsalt Kristuse-aegse mõtteviisi väljendusega. Tollase mõtteviisi järgi „tegi“ Jumal kõike seda, mida ta aktiivselt ära ei hoidnud.



Eelmine palve oli seotud minevikuga, see on seotud tulevikuga. Peaksime Jumalat paluma, et ta ei juhataks meid kiusatuste sisse, vaid neist mööda ja neist läbi. Kiusatused ja ahistused jõuavad kõikideni, kuid me ei otsi neid. Meie Päästja on kord öelnud: „Seda ma olen teile rääkinud, et teil oleks rahu minus. Maailmas ahistatakse teid, aga olge julged: mina olen maailma ära võitnud.“ (Johannese evangeeliumi 16:33)



Iga kiusatus, millele oleme suutnud vastu seista, annab meile uue kogemuse ning teeb meid tugevamaks. Teades oma nõrkusi, palume seda palvet, et Jumal juhataks meid mööda turvalisi teid. Ootame kannatlikult tema juhatust ning kuulame tema häält, mis ütleb: „See on tee, käige seda!“ (Jesaja 30:21)



Üks mees, kes läks kord läbi ränkadest katsumustest, ütles: „Kuid tema tunneb teed, mida ma käin. Katsub ta mind läbi – ma tulen sellest välja nagu kuld.“ (Iiobi 23:10)



Suur šoti kirjanik George MacDonald räägib loo ühest naisest, kes ütles keset raskusi ja kiusatusi, mida tal oli väga keeruline mõista: „Oh, ma tahaksin, et mind ei oleks kunagi loodud.“ „Mu kallis laps,“ vastas sõber, „sa ei olegi veel valmis saanud, sind luuakse just praegu ning sina tõrgud Jumala loomistöö vastu.“



Kui usaldame end Jumala kätte sõnadega „Ära saada meid kiusatusse“, siis võib meil olla kindlustunne, et Jumal „ei luba teid kiusata rohkem, kui te suudate taluda, vaid koos kiusatusega valmistab ka väljapääsu, nii et te suudate taluda.“ (Pauluse 1. kiri korintlastele 10:13) See mõte juhatab meid Meie Isa palve viimase palvesoovi juurde.



Päästa meid kurjast





See on palve pääsemaks kogu kurjast – mitte ainult patust, vaid ka patu tagajärgedest ja saatana võimust kõigis selle vormides. See oli ka apostel Pauluse palve: „Küll Issand kisub mu välja igast kurjast teost ja viib mu varjule oma taevasesse kuningriiki. Tema päralt olgu kirkus igavesest ajast igavesti! Aamen.“ (Pauluse 2. kiri Timoteosele 4:18)



Tänu Jumalale, et meid ei ole jäetud üksinda oma vaenlasega tõtt vaatama. Jeesus ütles: „Vaata, ma olen andnud teile meelevalla kõndida madude ja skorpionide peal ja vaenlase kogu väe peal ja miski ei tee teile iial kahju.“ (Luuka evangeeliumi 10:19)



See palve pääseda kurja küüsist läheb kaugemale meie praegusest kogemusest. See on igatsus täieliku pääste järele. Ühel päeval sellele palvele vastatakse: „Ja Issanda vabaksostetud pöörduvad tagasi ning tulevad Siionisse hõisates. Nende pea kohal on igavene rõõm: rõõm ja ilutsemine valdavad neid, aga kurbus ja ohkamine põgenevad ära.“ (Jesaja 35:10)



Kuid praegu on aeg, mil vastatakse Kristuse enese palvele meie eest: „Ma ei palu, et sa võtaksid nad ära maailmast, vaid et sa hoiaksid neid kurja eest.“ (Johannese evangeeliumi 17:15)



Hea sõber, Jumal päästab sinu ja ta päästab ka minu. Ta annab meile võidu kurja üle ning viib meid oma igavesse kuningriiki.



Meie Isa on üle kõige



Selle palve esimene ja viimane lause tuletavad meile meede, et meie Isa on üle kõigi vägede ja võimude ja nimede. Ta teeb tühjaks kurjade nõu ja tema lapsed on turvaliselt tema varju all. Kui selle maailma sõjad, hädad ja patud on möödas, võime läbi kogu igaviku ikka ja jälle oma taevasele Isale öelda: „Sinu päralt on riik ja vägi ja au igavesti. Aamen.“​Parim viis Meie Isa palve tähenduse mõistmiseks on esmalt seda lugeda! Leiame selle Matteuse evangeeliumi 6:9–13. Loeme neid kauneid Kristuse sõnu:



„Meie Isa, kes sa oled taevas!



Pühitsetud olgu sinu nimi!



Sinu riik tulgu,



sinu tahtmine sündigu



nagu taevas, nõnda ka maa peal!



Meie igapäevast leiba anna meile tänapäev!



Ja anna meile andeks meie võlad,



nagu meiegi andeks anname oma võlglastele!



Ja ära saada meid kiusatusse,



vaid päästa meid ära kurjast!



Sest sinu päralt on riik ja vägi ja au igavesti. Aamen.“



 



Nii mõnedki meist on Meie Isa palvet alates lapsepõlvest lugenud ja me teame selle sõnu hästi. Nii et vaatame nüüd selle palve temaatilisi osi. Kõigepealt keskendume esimesele lausele, mis on Jumala ülistus.



Meie Isa, kes sa oled taevas





Jeesus õpetab, et me võime Jumalat kutsuda oma Isaks ja et Jeesus ise kutsub meid õdedeks ja vendadeks. Jumal armastab meid ning ootab meie vastuarmastust. Me oleme tema lapsed. Pangem tähele, et see palve ei alga sõnadega „Minu Isa“, vaid „Meie Isa“. Jumala lapse südames on alati ruumi teistele. Nii ei palveta me seda palvet kunagi vaid enda kasuks, vaid alati kõigi kristlaste kasuks. See on kõigi kristlaste, kõigi Jumala laste palve.



„Seesama Vaim tunnistab koos meie vaimuga, et me oleme Jumala lapsed. Kui me oleme aga lapsed, siis oleme ka pärijad, nii Jumala pärijad kui Kristuse kaaspärijad; ning kui me koos temaga kannatame, siis meid ka koos temaga kirgastatakse.“ (Pauluse kiri roomlastele 8:16–17)



Sa võid taevast Isa usaldada. Tema, kellele kuulub terve maailm, armastab sind. Sa oled kuninga laps. Oleme usu kaudu saanud tema lasteks. „Otsekui isa halastab laste peale, nõnda halastab Issand nende peale, kes teda kardavad.“ (Psalm 103:13)



Meie Isa palve on nende inimeste palve, kes on usu kaudu uuesti sündinud. „Aga kõigile, kes tema vastu võtsid, andis ta meelevalla saada Jumala lasteks, neile, kes usuvad tema nimesse, kes ei ole sündinud verest, ei liha tahtest, ei mehe tahtest, vaid Jumalast.“ (Johannese evangeeliumi 1:12–13)



Meie Isa on taevas; ta valitseb seal kõige loodu ja kõigi loodolevuste üle. „Aga meie Jumal on taevas, ta teeb kõik, mis temale meeldib.“ (Psalm 115:3)



Pühitsetud olgu sinu nimi





Millise aukartusega peaksime kasutama Jumala nime – mitte kunagi hoolimatul viisil. Loeme Psalmist 111:9: „Püha ja kardetav on tema nimi.“ Kui sa palvetad sõnadega „Pühitsetud olgu sinu nimi“, siis palud, et sina võiksid seda nime pühaks pidada ning et sa kunagi ei häbistaks ega teotaks „seda kaunist nime, mis on nimetatud teie üle.“ (Jaakobuse kiri 2:7)



„Sest vaata, tema on see, kes valmistab mäed ja loob tuule, kes ilmutab inimesele oma mõtteid, kes teeb koidu ja pimeduse ja kes kõnnib maa kõrgendikel – Issand, vägede Jumal on tema nimi.“ (Aamose 4:13)



Sinu riik tulgu





Jumal ei ole mitte ainult meie taevane Isa, ta on ühtlasi universumi Kuningas. Tema kuningriigi huvid on meie huvid ning me peaksime tegutsema tema riigi ülesehitamise nimel. Jumala armu kuningriik, mida praegu ehitatakse nende inimeste südames, kes on tema armastuse oma südamesse vastu võtnud, saab kunagi väes ja kogu hiilguses avalikuks Jeesuse teisel tulekul. Siis „kuningriik ning valitsus ja võim kuningriikide üle kogu taeva all antakse Kõigekõrgema pühale rahvale. Tema kuningriik on igavene kuningriik ja kõik valitsused peavad teda teenima ning temale alistuma.“ (Taanieli 7:27) Sellel ajal pärivad Jumalale ustavad inimesed „kuningriigi, mis neile on valmistatud maailma rajamisest peale.“ (Matteuse evangeeliumi 25:34)



Jeesus ennustas, et enne selle päeva saabumist kuulutatakse „Kuningriigi evangeeliumi kogu ilmamaale, tunnistuseks kõigile rahvastele, ja siis tuleb lõpp.“ (Matteuse evangeeliumi 24:14)



Tema kuningriik ei saa tulla enne, kui sõnum tema armust on viidud tervele maailmale. Niisiis jagades sõnumit Jumala headusest kiirendame tema kuningriigi saabumist. Need, kes on andnud end tema teenistusse ja kes saavad siiralt öelda: „Vaata, siin ma olen, läkita mind“ (Jesaja 6:8), on need, kes tõeliselt paluvad tema riigi tuleku pärast.



Selles palves kumab läbi teadmine, et selle maailmaga ei saa asjad kunagi iseenesest korda, vaid Jumala kuningriik seab maailmas kõik korda. Ja selles palves on veendumus, et Jumala kuningriik tõesti tuleb ühel päeval. Nii et selles palves kordame justkui sureva röövli palvet: „Jeesus, mõtle minu peale, kui sa tuled oma kuningriiki!“ (Luuka evangeeliumi 23:42)



Sinu tahtmine sündigu nagu taevas, nõnda ka maa peal





Mõned võivad kahelda: „Kas Jumala tahtmine võib tõesti kunagi täies mahus maa peal sündida?“ Kui see nii ei oleks, ei oleks Jeesus oma sõpradele seda palvet õpetanud. Jumala tahtmine võib juba praegu maa peal sündida, sest kuulekus Jumalale on kõige puhtam jumalateenistus. Jumala tõeliste laste kohta on öeldud, et nad on need, „kes hoiavad alal Jumala käske ja Jeesuse usku!“ (Johannese ilmutuse 14:12)



See palveosa palub kuulekat meelt meie südamesse siin ja praegu ning ühtlasi ulatub vaimusilmas uueks loodud maailma, kus Jumala tahe ning õigus katavad maad nagu meri katab merepõhja.



Meie igapäevast leiba anna meile tänapäev





Palve kolm esimest osa puudutavad Jumala nime, kuningriiki ja tahtmist – et tema nimi võiks olla pühitsetud, et tema kuningriik tuleks ja tema tahtmine sünniks. Kui oleme Jumala austamise ning tema tahtmise oma elus esikohale seadnud, siis võime ka julgelt paluda, et ta kataks meie igapäevased vajadused. Me palvetame tema ülistamiseks, aga samas palvetame ka endale küsimiseks.



Kui me palume „Meie Isa“, siis palume ka „Anna meile“, teades, et kui meie oskame anda häid asju oma lastele, siis kui palju enam annab taevane Isa häid asju neile, kes teda paluvad (vt Matteuse evangeeliumi 7:11).



Ära muretse homse toidu pärast. Tuleta meelde, et kõrbes rännanud iisraellastele langes taevast mannat iga päev. Meilgi võib olla Jumala kinnitus: „Looda Issanda peale ja tee head, ela oma maal ja pea ustavust! Olgu sul rõõm Issandast; siis ta annab sulle, mida su süda kutsub!“ (Psalm 37:3–4) Jumal, kes toitis kunagi imeliselt prohvet Eelijat, on endiselt elus. Eelijale anti igaks päevaks täpselt nii palju, kui ta vajas. Kui me palvetame: „Meie igapäevast leiba anna meile tänapäev,“ palume teiste inimeste eest sama palju kui enda eest. Me tunnistame, et isegi meie toit tuleb Jumala käest ja et see, mida ta meile annab, ei ole üksnes meile. Ja palve toidu pärast katab enamat kui vaid füüsilist toitu, see tähendab toitu ka hingele. Jeesus ütles kunagi: „Ärge nõutage rooga, mis hävib, vaid rooga, mis püsib igaveseks eluks.“ (Johannese evangeeliumi 6:27) Ning veidi hiljem kuulutas ta: „Mina olen taevast alla tulnud elav leib. Kui keegi sööb seda leiba, siis ta elab igavesti; ja leib, mille mina annan, on minu liha; ma annan selle maailma elu eest.“ (Johannese 6:51)



Anna meile andeks, nagu meiegi anname andeks





Mida iganes me oleme võlgu teistele või iseendale, oleme võlgu ka Jumalale. Taeva Kuningas arvestab meie võlgu teiste inimeste ees võlaks tema ees. Milline kummaline palve: „Andesta meile, nagu meie ise andestame.“ Meie andeksandmine on tingimus selleks, et saaksime ise andeks. Me ei saa paluda Jumalal meie heaks teha seda, mida me ise teiste heaks ei ole nõus tegema.



Jumal andis Kristuses iseennast meie pattude eest. Ristil rippudes kandis ta meie süükoormat, et saaks avalikuks tema armastus meie vastu ning et me tahaksime tulla tema juurde. Ja ta manitseb meid: „Olge üksteise vastu lahked, halastajad, andestage üksteisele, nii nagu ka Jumal on teile andestanud Kristuses.“ (Pauluse kiri efeslastele 4:32)



Ära saada meid kiusatusse





Selle palveosa mõtet on vahel küsimuse alla seatud, aga tegemist on lihtsalt Kristuse-aegse mõtteviisi väljendusega. Tollase mõtteviisi järgi „tegi“ Jumal kõike seda, mida ta aktiivselt ära ei hoidnud.



Eelmine palve oli seotud minevikuga, see on seotud tulevikuga. Peaksime Jumalat paluma, et ta ei juhataks meid kiusatuste sisse, vaid neist mööda ja neist läbi. Kiusatused ja ahistused jõuavad kõikideni, kuid me ei otsi neid. Meie Päästja on kord öelnud: „Seda ma olen teile rääkinud, et teil oleks rahu minus. Maailmas ahistatakse teid, aga olge julged: mina olen maailma ära võitnud.“ (Johannese evangeeliumi 16:33)



Iga kiusatus, millele oleme suutnud vastu seista, annab meile uue kogemuse ning teeb meid tugevamaks. Teades oma nõrkusi, palume seda palvet, et Jumal juhataks meid mööda turvalisi teid. Ootame kannatlikult tema juhatust ning kuulame tema häält, mis ütleb: „See on tee, käige seda!“ (Jesaja 30:21)



Üks mees, kes läks kord läbi ränkadest katsumustest, ütles: „Kuid tema tunneb teed, mida ma käin. Katsub ta mind läbi – ma tulen sellest välja nagu kuld.“ (Iiobi 23:10)



Suur šoti kirjanik George MacDonald räägib loo ühest naisest, kes ütles keset raskusi ja kiusatusi, mida tal oli väga keeruline mõista: „Oh, ma tahaksin, et mind ei oleks kunagi loodud.“ „Mu kallis laps,“ vastas sõber, „sa ei olegi veel valmis saanud, sind luuakse just praegu ning sina tõrgud Jumala loomistöö vastu.“



Kui usaldame end Jumala kätte sõnadega „Ära saada meid kiusatusse“, siis võib meil olla kindlustunne, et Jumal „ei luba teid kiusata rohkem, kui te suudate taluda, vaid koos kiusatusega valmistab ka väljapääsu, nii et te suudate taluda.“ (Pauluse 1. kiri korintlastele 10:13) See mõte juhatab meid Meie Isa palve viimase palvesoovi juurde.



Päästa meid kurjast





See on palve pääsemaks kogu kurjast – mitte ainult patust, vaid ka patu tagajärgedest ja saatana võimust kõigis selle vormides. See oli ka apostel Pauluse palve: „Küll Issand kisub mu välja igast kurjast teost ja viib mu varjule oma taevasesse kuningriiki. Tema päralt olgu kirkus igavesest ajast igavesti! Aamen.“ (Pauluse 2. kiri Timoteosele 4:18)



Tänu Jumalale, et meid ei ole jäetud üksinda oma vaenlasega tõtt vaatama. Jeesus ütles: „Vaata, ma olen andnud teile meelevalla kõndida madude ja skorpionide peal ja vaenlase kogu väe peal ja miski ei tee teile iial kahju.“ (Luuka evangeeliumi 10:19)



See palve pääseda kurja küüsist läheb kaugemale meie praegusest kogemusest. See on igatsus täieliku pääste järele. Ühel päeval sellele palvele vastatakse: „Ja Issanda vabaksostetud pöörduvad tagasi ning tulevad Siionisse hõisates. Nende pea kohal on igavene rõõm: rõõm ja ilutsemine valdavad neid, aga kurbus ja ohkamine põgenevad ära.“ (Jesaja 35:10)



Kuid praegu on aeg, mil vastatakse Kristuse enese palvele meie eest: „Ma ei palu, et sa võtaksid nad ära maailmast, vaid et sa hoiaksid neid kurja eest.“ (Johannese evangeeliumi 17:15)



Hea sõber, Jumal päästab sinu ja ta päästab ka minu. Ta annab meile võidu kurja üle ning viib meid oma igavesse kuningriiki.



Meie Isa on üle kõige



Selle palve esimene ja viimane lause tuletavad meile meede, et meie Isa on üle kõigi vägede ja võimude ja nimede. Ta teeb tühjaks kurjade nõu ja tema lapsed on turvaliselt tema varju all. Kui selle maailma sõjad, hädad ja patud on möödas, võime läbi kogu igaviku ikka ja jälle oma taevasele Isale öelda: „Sinu päralt on riik ja vägi ja au igavesti.
02.10.2024 17:07
2
5
Soomest töölt on jõudnud koju Kalev ja ta seitse poju kõigil näod on õnnejunnis taskud raskest rahast punnis... Aga,oh sa püha mees kodus juba teine mees on ees kellelgi ju oli vaja korras hoida kodumaja... Naine ootas aasta - kaks elu muutus hullemaks maja roiskus seest ja väljast naaber päästis armunäljast... Soome jälle sõitis Kalev ja ta seitsmest poisist malev seal neil ees on plaanid suured Eestisse jäid ainult juured.... yesbroken heartyes
02.10.2024 17:31
4
2
Parim viis Meie Isa palve tähenduse mõistmiseks on esmalt seda lugeda! Leiame selle Matteuse evangeeliumi 6:9–13. Loeme neid kauneid Kristuse sõnu:



„Meie Isa, kes sa oled taevas!



Pühitsetud olgu sinu nimi!



Sinu riik tulgu,



sinu tahtmine sündigu



nagu taevas, nõnda ka maa peal!



Meie igapäevast leiba anna meile tänapäev!



Ja anna meile andeks meie võlad,



nagu meiegi andeks anname oma võlglastele!



Ja ära saada meid kiusatusse,



vaid päästa meid ära kurjast!



Sest sinu päralt on riik ja vägi ja au igavesti. Aamen.“



 



Nii mõnedki meist on Meie Isa palvet alates lapsepõlvest lugenud ja me teame selle sõnu hästi. Nii et vaatame nüüd selle palve temaatilisi osi. Kõigepealt keskendume esimesele lausele, mis on Jumala ülistus.



Meie Isa, kes sa oled taevas





Jeesus õpetab, et me võime Jumalat kutsuda oma Isaks ja et Jeesus ise kutsub meid õdedeks ja vendadeks. Jumal armastab meid ning ootab meie vastuarmastust. Me oleme tema lapsed. Pangem tähele, et see palve ei alga sõnadega „Minu Isa“, vaid „Meie Isa“. Jumala lapse südames on alati ruumi teistele. Nii ei palveta me seda palvet kunagi vaid enda kasuks, vaid alati kõigi kristlaste kasuks. See on kõigi kristlaste, kõigi Jumala laste palve.



„Seesama Vaim tunnistab koos meie vaimuga, et me oleme Jumala lapsed. Kui me oleme aga lapsed, siis oleme ka pärijad, nii Jumala pärijad kui Kristuse kaaspärijad; ning kui me koos temaga kannatame, siis meid ka koos temaga kirgastatakse.“ (Pauluse kiri roomlastele 8:16–17)



Sa võid taevast Isa usaldada. Tema, kellele kuulub terve maailm, armastab sind. Sa oled kuninga laps. Oleme usu kaudu saanud tema lasteks. „Otsekui isa halastab laste peale, nõnda halastab Issand nende peale, kes teda kardavad.“ (Psalm 103:13)



Meie Isa palve on nende inimeste palve, kes on usu kaudu uuesti sündinud. „Aga kõigile, kes tema vastu võtsid, andis ta meelevalla saada Jumala lasteks, neile, kes usuvad tema nimesse, kes ei ole sündinud verest, ei liha tahtest, ei mehe tahtest, vaid Jumalast.“ (Johannese evangeeliumi 1:12–13)



Meie Isa on taevas; ta valitseb seal kõige loodu ja kõigi loodolevuste üle. „Aga meie Jumal on taevas, ta teeb kõik, mis temale meeldib.“ (Psalm 115:3)



Pühitsetud olgu sinu nimi





Millise aukartusega peaksime kasutama Jumala nime – mitte kunagi hoolimatul viisil. Loeme Psalmist 111:9: „Püha ja kardetav on tema nimi.“ Kui sa palvetad sõnadega „Pühitsetud olgu sinu nimi“, siis palud, et sina võiksid seda nime pühaks pidada ning et sa kunagi ei häbistaks ega teotaks „seda kaunist nime, mis on nimetatud teie üle.“ (Jaakobuse kiri 2:7)



„Sest vaata, tema on see, kes valmistab mäed ja loob tuule, kes ilmutab inimesele oma mõtteid, kes teeb koidu ja pimeduse ja kes kõnnib maa kõrgendikel – Issand, vägede Jumal on tema nimi.“ (Aamose 4:13)



Sinu riik tulgu





Jumal ei ole mitte ainult meie taevane Isa, ta on ühtlasi universumi Kuningas. Tema kuningriigi huvid on meie huvid ning me peaksime tegutsema tema riigi ülesehitamise nimel. Jumala armu kuningriik, mida praegu ehitatakse nende inimeste südames, kes on tema armastuse oma südamesse vastu võtnud, saab kunagi väes ja kogu hiilguses avalikuks Jeesuse teisel tulekul. Siis „kuningriik ning valitsus ja võim kuningriikide üle kogu taeva all antakse Kõigekõrgema pühale rahvale. Tema kuningriik on igavene kuningriik ja kõik valitsused peavad teda teenima ning temale alistuma.“ (Taanieli 7:27) Sellel ajal pärivad Jumalale ustavad inimesed „kuningriigi, mis neile on valmistatud maailma rajamisest peale.“ (Matteuse evangeeliumi 25:34)



Jeesus ennustas, et enne selle päeva saabumist kuulutatakse „Kuningriigi evangeeliumi kogu ilmamaale, tunnistuseks kõigile rahvastele, ja siis tuleb lõpp.“ (Matteuse evangeeliumi 24:14)



Tema kuningriik ei saa tulla enne, kui sõnum tema armust on viidud tervele maailmale. Niisiis jagades sõnumit Jumala headusest kiirendame tema kuningriigi saabumist. Need, kes on andnud end tema teenistusse ja kes saavad siiralt öelda: „Vaata, siin ma olen, läkita mind“ (Jesaja 6:8), on need, kes tõeliselt paluvad tema riigi tuleku pärast.



Selles palves kumab läbi teadmine, et selle maailmaga ei saa asjad kunagi iseenesest korda, vaid Jumala kuningriik seab maailmas kõik korda. Ja selles palves on veendumus, et Jumala kuningriik tõesti tuleb ühel päeval. Nii et selles palves kordame justkui sureva röövli palvet: „Jeesus, mõtle minu peale, kui sa tuled oma kuningriiki!“ (Luuka evangeeliumi 23:42)



Sinu tahtmine sündigu nagu taevas, nõnda ka maa peal





Mõned võivad kahelda: „Kas Jumala tahtmine võib tõesti kunagi täies mahus maa peal sündida?“ Kui see nii ei oleks, ei oleks Jeesus oma sõpradele seda palvet õpetanud. Jumala tahtmine võib juba praegu maa peal sündida, sest kuulekus Jumalale on kõige puhtam jumalateenistus. Jumala tõeliste laste kohta on öeldud, et nad on need, „kes hoiavad alal Jumala käske ja Jeesuse usku!“ (Johannese ilmutuse 14:12)



See palveosa palub kuulekat meelt meie südamesse siin ja praegu ning ühtlasi ulatub vaimusilmas uueks loodud maailma, kus Jumala tahe ning õigus katavad maad nagu meri katab merepõhja.



Meie igapäevast leiba anna meile tänapäev





Palve kolm esimest osa puudutavad Jumala nime, kuningriiki ja tahtmist – et tema nimi võiks olla pühitsetud, et tema kuningriik tuleks ja tema tahtmine sünniks. Kui oleme Jumala austamise ning tema tahtmise oma elus esikohale seadnud, siis võime ka julgelt paluda, et ta kataks meie igapäevased vajadused. Me palvetame tema ülistamiseks, aga samas palvetame ka endale küsimiseks.



Kui me palume „Meie Isa“, siis palume ka „Anna meile“, teades, et kui meie oskame anda häid asju oma lastele, siis kui palju enam annab taevane Isa häid asju neile, kes teda paluvad (vt Matteuse evangeeliumi 7:11).



Ära muretse homse toidu pärast. Tuleta meelde, et kõrbes rännanud iisraellastele langes taevast mannat iga päev. Meilgi võib olla Jumala kinnitus: „Looda Issanda peale ja tee head, ela oma maal ja pea ustavust! Olgu sul rõõm Issandast; siis ta annab sulle, mida su süda kutsub!“ (Psalm 37:3–4) Jumal, kes toitis kunagi imeliselt prohvet Eelijat, on endiselt elus. Eelijale anti igaks päevaks täpselt nii palju, kui ta vajas. Kui me palvetame: „Meie igapäevast leiba anna meile tänapäev,“ palume teiste inimeste eest sama palju kui enda eest. Me tunnistame, et isegi meie toit tuleb Jumala käest ja et see, mida ta meile annab, ei ole üksnes meile. Ja palve toidu pärast katab enamat kui vaid füüsilist toitu, see tähendab toitu ka hingele. Jeesus ütles kunagi: „Ärge nõutage rooga, mis hävib, vaid rooga, mis püsib igaveseks eluks.“ (Johannese evangeeliumi 6:27) Ning veidi hiljem kuulutas ta: „Mina olen taevast alla tulnud elav leib. Kui keegi sööb seda leiba, siis ta elab igavesti; ja leib, mille mina annan, on minu liha; ma annan selle maailma elu eest.“ (Johannese 6:51)



Anna meile andeks, nagu meiegi anname andeks





Mida iganes me oleme võlgu teistele või iseendale, oleme võlgu ka Jumalale. Taeva Kuningas arvestab meie võlgu teiste inimeste ees võlaks tema ees. Milline kummaline palve: „Andesta meile, nagu meie ise andestame.“ Meie andeksandmine on tingimus selleks, et saaksime ise andeks. Me ei saa paluda Jumalal meie heaks teha seda, mida me ise teiste heaks ei ole nõus tegema.



Jumal andis Kristuses iseennast meie pattude eest. Ristil rippudes kandis ta meie süükoormat, et saaks avalikuks tema armastus meie vastu ning et me tahaksime tulla tema juurde. Ja ta manitseb meid: „Olge üksteise vastu lahked, halastajad, andestage üksteisele, nii nagu ka Jumal on teile andestanud Kristuses.“ (Pauluse kiri efeslastele 4:32)



Ära saada meid kiusatusse





Selle palveosa mõtet on vahel küsimuse alla seatud, aga tegemist on lihtsalt Kristuse-aegse mõtteviisi väljendusega. Tollase mõtteviisi järgi „tegi“ Jumal kõike seda, mida ta aktiivselt ära ei hoidnud.



Eelmine palve oli seotud minevikuga, see on seotud tulevikuga. Peaksime Jumalat paluma, et ta ei juhataks meid kiusatuste sisse, vaid neist mööda ja neist läbi. Kiusatused ja ahistused jõuavad kõikideni, kuid me ei otsi neid. Meie Päästja on kord öelnud: „Seda ma olen teile rääkinud, et teil oleks rahu minus. Maailmas ahistatakse teid, aga olge julged: mina olen maailma ära võitnud.“ (Johannese evangeeliumi 16:33)



Iga kiusatus, millele oleme suutnud vastu seista, annab meile uue kogemuse ning teeb meid tugevamaks. Teades oma nõrkusi, palume seda palvet, et Jumal juhataks meid mööda turvalisi teid. Ootame kannatlikult tema juhatust ning kuulame tema häält, mis ütleb: „See on tee, käige seda!“ (Jesaja 30:21)



Üks mees, kes läks kord läbi ränkadest katsumustest, ütles: „Kuid tema tunneb teed, mida ma käin. Katsub ta mind läbi – ma tulen sellest välja nagu kuld.“ (Iiobi 23:10)



Suur šoti kirjanik George MacDonald räägib loo ühest naisest, kes ütles keset raskusi ja kiusatusi, mida tal oli väga keeruline mõista: „Oh, ma tahaksin, et mind ei oleks kunagi loodud.“ „Mu kallis laps,“ vastas sõber, „sa ei olegi veel valmis saanud, sind luuakse just praegu ning sina tõrgud Jumala loomistöö vastu.“



Kui usaldame end Jumala kätte sõnadega „Ära saada meid kiusatusse“, siis võib meil olla kindlustunne, et Jumal „ei luba teid kiusata rohkem, kui te suudate taluda, vaid koos kiusatusega valmistab ka väljapääsu, nii et te suudate taluda.“ (Pauluse 1. kiri korintlastele 10:13) See mõte juhatab meid Meie Isa palve viimase palvesoovi juurde.



Päästa meid kurjast





See on palve pääsemaks kogu kurjast – mitte ainult patust, vaid ka patu tagajärgedest ja saatana võimust kõigis selle vormides. See oli ka apostel Pauluse palve: „Küll Issand kisub mu välja igast kurjast teost ja viib mu varjule oma taevasesse kuningriiki. Tema päralt olgu kirkus igavesest ajast igavesti! Aamen.“ (Pauluse 2. kiri Timoteosele 4:18)



Tänu Jumalale, et meid ei ole jäetud üksinda oma vaenlasega tõtt vaatama. Jeesus ütles: „Vaata, ma olen andnud teile meelevalla kõndida madude ja skorpionide peal ja vaenlase kogu väe peal ja miski ei tee teile iial kahju.“ (Luuka evangeeliumi 10:19)



See palve pääseda kurja küüsist läheb kaugemale meie praegusest kogemusest. See on igatsus täieliku pääste järele. Ühel päeval sellele palvele vastatakse: „Ja Issanda vabaksostetud pöörduvad tagasi ning tulevad Siionisse hõisates. Nende pea kohal on igavene rõõm: rõõm ja ilutsemine valdavad neid, aga kurbus ja ohkamine põgenevad ära.“ (Jesaja 35:10)



Kuid praegu on aeg, mil vastatakse Kristuse enese palvele meie eest: „Ma ei palu, et sa võtaksid nad ära maailmast, vaid et sa hoiaksid neid kurja eest.“ (Johannese evangeeliumi 17:15)



Hea sõber, Jumal päästab sinu ja ta päästab ka minu. Ta annab meile võidu kurja üle ning viib meid oma igavesse kuningriiki.



Meie Isa on üle kõige



Selle palve esimene ja viimane lause tuletavad meile meede, et meie Isa on üle kõigi vägede ja võimude ja nimede. Ta teeb tühjaks kurjade nõu ja tema lapsed on turvaliselt tema varju all. Kui selle maailma sõjad, hädad ja patud on möödas, võime läbi kogu igaviku ikka ja jälle oma taevasele Isale öelda: „Sinu päralt on riik ja vägi ja au igavesti. Aamen.“Parim viis Meie Isa palve tähenduse mõistmiseks on esmalt seda lugeda! Leiame selle Matteuse evangeeliumi 6:9–13. Loeme neid kauneid Kristuse sõnu:



„Meie Isa, kes sa oled taevas!



Pühitsetud olgu sinu nimi!



Sinu riik tulgu,



sinu tahtmine sündigu



nagu taevas, nõnda ka maa peal!



Meie igapäevast leiba anna meile tänapäev!



Ja anna meile andeks meie võlad,



nagu meiegi andeks anname oma võlglastele!



Ja ära saada meid kiusatusse,



vaid päästa meid ära kurjast!



Sest sinu päralt on riik ja vägi ja au igavesti. Aamen.“



 



Nii mõnedki meist on Meie Isa palvet alates lapsepõlvest lugenud ja me teame selle sõnu hästi. Nii et vaatame nüüd selle palve temaatilisi osi. Kõigepealt keskendume esimesele lausele, mis on Jumala ülistus.



Meie Isa, kes sa oled taevas





Jeesus õpetab, et me võime Jumalat kutsuda oma Isaks ja et Jeesus ise kutsub meid õdedeks ja vendadeks. Jumal armastab meid ning ootab meie vastuarmastust. Me oleme tema lapsed. Pangem tähele, et see palve ei alga sõnadega „Minu Isa“, vaid „Meie Isa“. Jumala lapse südames on alati ruumi teistele. Nii ei palveta me seda palvet kunagi vaid enda kasuks, vaid alati kõigi kristlaste kasuks. See on kõigi kristlaste, kõigi Jumala laste palve.



„Seesama Vaim tunnistab koos meie vaimuga, et me oleme Jumala lapsed. Kui me oleme aga lapsed, siis oleme ka pärijad, nii Jumala pärijad kui Kristuse kaaspärijad; ning kui me koos temaga kannatame, siis meid ka koos temaga kirgastatakse.“ (Pauluse kiri roomlastele 8:16–17)



Sa võid taevast Isa usaldada. Tema, kellele kuulub terve maailm, armastab sind. Sa oled kuninga laps. Oleme usu kaudu saanud tema lasteks. „Otsekui isa halastab laste peale, nõnda halastab Issand nende peale, kes teda kardavad.“ (Psalm 103:13)



Meie Isa palve on nende inimeste palve, kes on usu kaudu uuesti sündinud. „Aga kõigile, kes tema vastu võtsid, andis ta meelevalla saada Jumala lasteks, neile, kes usuvad tema nimesse, kes ei ole sündinud verest, ei liha tahtest, ei mehe tahtest, vaid Jumalast.“ (Johannese evangeeliumi 1:12–13)



Meie Isa on taevas; ta valitseb seal kõige loodu ja kõigi loodolevuste üle. „Aga meie Jumal on taevas, ta teeb kõik, mis temale meeldib.“ (Psalm 115:3)



Pühitsetud olgu sinu nimi





Millise aukartusega peaksime kasutama Jumala nime – mitte kunagi hoolimatul viisil. Loeme Psalmist 111:9: „Püha ja kardetav on tema nimi.“ Kui sa palvetad sõnadega „Pühitsetud olgu sinu nimi“, siis palud, et sina võiksid seda nime pühaks pidada ning et sa kunagi ei häbistaks ega teotaks „seda kaunist nime, mis on nimetatud teie üle.“ (Jaakobuse kiri 2:7)



„Sest vaata, tema on see, kes valmistab mäed ja loob tuule, kes ilmutab inimesele oma mõtteid, kes teeb koidu ja pimeduse ja kes kõnnib maa kõrgendikel – Issand, vägede Jumal on tema nimi.“ (Aamose 4:13)



Sinu riik tulgu





Jumal ei ole mitte ainult meie taevane Isa, ta on ühtlasi universumi Kuningas. Tema kuningriigi huvid on meie huvid ning me peaksime tegutsema tema riigi ülesehitamise nimel. Jumala armu kuningriik, mida praegu ehitatakse nende inimeste südames, kes on tema armastuse oma südamesse vastu võtnud, saab kunagi väes ja kogu hiilguses avalikuks Jeesuse teisel tulekul. Siis „kuningriik ning valitsus ja võim kuningriikide üle kogu taeva all antakse Kõigekõrgema pühale rahvale. Tema kuningriik on igavene kuningriik ja kõik valitsused peavad teda teenima ning temale alistuma.“ (Taanieli 7:27) Sellel ajal pärivad Jumalale ustavad inimesed „kuningriigi, mis neile on valmistatud maailma rajamisest peale.“ (Matteuse evangeeliumi 25:34)



Jeesus ennustas, et enne selle päeva saabumist kuulutatakse „Kuningriigi evangeeliumi kogu ilmamaale, tunnistuseks kõigile rahvastele, ja siis tuleb lõpp.“ (Matteuse evangeeliumi 24:14)



Tema kuningriik ei saa tulla enne, kui sõnum tema armust on viidud tervele maailmale. Niisiis jagades sõnumit Jumala headusest kiirendame tema kuningriigi saabumist. Need, kes on andnud end tema teenistusse ja kes saavad siiralt öelda: „Vaata, siin ma olen, läkita mind“ (Jesaja 6:8), on need, kes tõeliselt paluvad tema riigi tuleku pärast.



Selles palves kumab läbi teadmine, et selle maailmaga ei saa asjad kunagi iseenesest korda, vaid Jumala kuningriik seab maailmas kõik korda. Ja selles palves on veendumus, et Jumala kuningriik tõesti tuleb ühel päeval. Nii et selles palves kordame justkui sureva röövli palvet: „Jeesus, mõtle minu peale, kui sa tuled oma kuningriiki!“ (Luuka evangeeliumi 23:42)



Sinu tahtmine sündigu nagu taevas, nõnda ka maa peal





Mõned võivad kahelda: „Kas Jumala tahtmine võib tõesti kunagi täies mahus maa peal sündida?“ Kui see nii ei oleks, ei oleks Jeesus oma sõpradele seda palvet õpetanud. Jumala tahtmine võib juba praegu maa peal sündida, sest kuulekus Jumalale on kõige puhtam jumalateenistus. Jumala tõeliste laste kohta on öeldud, et nad on need, „kes hoiavad alal Jumala käske ja Jeesuse usku!“ (Johannese ilmutuse 14:12)



See palveosa palub kuulekat meelt meie südamesse siin ja praegu ning ühtlasi ulatub vaimusilmas uueks loodud maailma, kus Jumala tahe ning õigus katavad maad nagu meri katab merepõhja.



Meie igapäevast leiba anna meile tänapäev





Palve kolm esimest osa puudutavad Jumala nime, kuningriiki ja tahtmist – et tema nimi võiks olla pühitsetud, et tema kuningriik tuleks ja tema tahtmine sünniks. Kui oleme Jumala austamise ning tema tahtmise oma elus esikohale seadnud, siis võime ka julgelt paluda, et ta kataks meie igapäevased vajadused. Me palvetame tema ülistamiseks, aga samas palvetame ka endale küsimiseks.



Kui me palume „Meie Isa“, siis palume ka „Anna meile“, teades, et kui meie oskame anda häid asju oma lastele, siis kui palju enam annab taevane Isa häid asju neile, kes teda paluvad (vt Matteuse evangeeliumi 7:11).



Ära muretse homse toidu pärast. Tuleta meelde, et kõrbes rännanud iisraellastele langes taevast mannat iga päev. Meilgi võib olla Jumala kinnitus: „Looda Issanda peale ja tee head, ela oma maal ja pea ustavust! Olgu sul rõõm Issandast; siis ta annab sulle, mida su süda kutsub!“ (Psalm 37:3–4) Jumal, kes toitis kunagi imeliselt prohvet Eelijat, on endiselt elus. Eelijale anti igaks päevaks täpselt nii palju, kui ta vajas. Kui me palvetame: „Meie igapäevast leiba anna meile tänapäev,“ palume teiste inimeste eest sama palju kui enda eest. Me tunnistame, et isegi meie toit tuleb Jumala käest ja et see, mida ta meile annab, ei ole üksnes meile. Ja palve toidu pärast katab enamat kui vaid füüsilist toitu, see tähendab toitu ka hingele. Jeesus ütles kunagi: „Ärge nõutage rooga, mis hävib, vaid rooga, mis püsib igaveseks eluks.“ (Johannese evangeeliumi 6:27) Ning veidi hiljem kuulutas ta: „Mina olen taevast alla tulnud elav leib. Kui keegi sööb seda leiba, siis ta elab igavesti; ja leib, mille mina annan, on minu liha; ma annan selle maailma elu eest.“ (Johannese 6:51)



Anna meile andeks, nagu meiegi anname andeks





Mida iganes me oleme võlgu teistele või iseendale, oleme võlgu ka Jumalale. Taeva Kuningas arvestab meie võlgu teiste inimeste ees võlaks tema ees. Milline kummaline palve: „Andesta meile, nagu meie ise andestame.“ Meie andeksandmine on tingimus selleks, et saaksime ise andeks. Me ei saa paluda Jumalal meie heaks teha seda, mida me ise teiste heaks ei ole nõus tegema.



Jumal andis Kristuses iseennast meie pattude eest. Ristil rippudes kandis ta meie süükoormat, et saaks avalikuks tema armastus meie vastu ning et me tahaksime tulla tema juurde. Ja ta manitseb meid: „Olge üksteise vastu lahked, halastajad, andestage üksteisele, nii nagu ka Jumal on teile andestanud Kristuses.“ (Pauluse kiri efeslastele 4:32)



Ära saada meid kiusatusse





Selle palveosa mõtet on vahel küsimuse alla seatud, aga tegemist on lihtsalt Kristuse-aegse mõtteviisi väljendusega. Tollase mõtteviisi järgi „tegi“ Jumal kõike seda, mida ta aktiivselt ära ei hoidnud.



Eelmine palve oli seotud minevikuga, see on seotud tulevikuga. Peaksime Jumalat paluma, et ta ei juhataks meid kiusatuste sisse, vaid neist mööda ja neist läbi. Kiusatused ja ahistused jõuavad kõikideni, kuid me ei otsi neid. Meie Päästja on kord öelnud: „Seda ma olen teile rääkinud, et teil oleks rahu minus. Maailmas ahistatakse teid, aga olge julged: mina olen maailma ära võitnud.“ (Johannese evangeeliumi 16:33)



Iga kiusatus, millele oleme suutnud vastu seista, annab meile uue kogemuse ning teeb meid tugevamaks. Teades oma nõrkusi, palume seda palvet, et Jumal juhataks meid mööda turvalisi teid. Ootame kannatlikult tema juhatust ning kuulame tema häält, mis ütleb: „See on tee, käige seda!“ (Jesaja 30:21)



Üks mees, kes läks kord läbi ränkadest katsumustest, ütles: „Kuid tema tunneb teed, mida ma käin. Katsub ta mind läbi – ma tulen sellest välja nagu kuld.“ (Iiobi 23:10)



Suur šoti kirjanik George MacDonald räägib loo ühest naisest, kes ütles keset raskusi ja kiusatusi, mida tal oli väga keeruline mõista: „Oh, ma tahaksin, et mind ei oleks kunagi loodud.“ „Mu kallis laps,“ vastas sõber, „sa ei olegi veel valmis saanud, sind luuakse just praegu ning sina tõrgud Jumala loomistöö vastu.“



Kui usaldame end Jumala kätte sõnadega „Ära saada meid kiusatusse“, siis võib meil olla kindlustunne, et Jumal „ei luba teid kiusata rohkem, kui te suudate taluda, vaid koos kiusatusega valmistab ka väljapääsu, nii et te suudate taluda.“ (Pauluse 1. kiri korintlastele 10:13) See mõte juhatab meid Meie Isa palve viimase palvesoovi juurde.



Päästa meid kurjast





See on palve pääsemaks kogu kurjast – mitte ainult patust, vaid ka patu tagajärgedest ja saatana võimust kõigis selle vormides. See oli ka apostel Pauluse palve: „Küll Issand kisub mu välja igast kurjast teost ja viib mu varjule oma taevasesse kuningriiki. Tema päralt olgu kirkus igavesest ajast igavesti! Aamen.“ (Pauluse 2. kiri Timoteosele 4:18)



Tänu Jumalale, et meid ei ole jäetud üksinda oma vaenlasega tõtt vaatama. Jeesus ütles: „Vaata, ma olen andnud teile meelevalla kõndida madude ja skorpionide peal ja vaenlase kogu väe peal ja miski ei tee teile iial kahju.“ (Luuka evangeeliumi 10:19)



See palve pääseda kurja küüsist läheb kaugemale meie praegusest kogemusest. See on igatsus täieliku pääste järele. Ühel päeval sellele palvele vastatakse: „Ja Issanda vabaksostetud pöörduvad tagasi ning tulevad Siionisse hõisates. Nende pea kohal on igavene rõõm: rõõm ja ilutsemine valdavad neid, aga kurbus ja ohkamine põgenevad ära.“ (Jesaja 35:10)



Kuid praegu on aeg, mil vastatakse Kristuse enese palvele meie eest: „Ma ei palu, et sa võtaksid nad ära maailmast, vaid et sa hoiaksid neid kurja eest.“ (Johannese evangeeliumi 17:15)



Hea sõber, Jumal päästab sinu ja ta päästab ka minu. Ta annab meile võidu kurja üle ning viib meid oma igavesse kuningriiki.



Meie Isa on üle kõige



Selle palve esimene ja viimane lause tuletavad meile meede, et meie Isa on üle kõigi vägede ja võimude ja nimede. Ta teeb tühjaks kurjade nõu ja tema lapsed on turvaliselt tema varju all. Kui selle maailma sõjad, hädad ja patud on möödas, võime läbi kogu igaviku ikka ja jälle oma taevasele Isale öelda: „Sinu päralt on riik ja vägi ja au igavesti. Aamen.“​Parim viis Meie Isa palve tähenduse mõistmiseks on esmalt seda lugeda! Leiame selle Matteuse evangeeliumi 6:9–13. Loeme neid kauneid Kristuse sõnu:



„Meie Isa, kes sa oled taevas!



Pühitsetud olgu sinu nimi!



Sinu riik tulgu,



sinu tahtmine sündigu



nagu taevas, nõnda ka maa peal!



Meie igapäevast leiba anna meile tänapäev!



Ja anna meile andeks meie võlad,



nagu meiegi andeks anname oma võlglastele!



Ja ära saada meid kiusatusse,



vaid päästa meid ära kurjast!



Sest sinu päralt on riik ja vägi ja au igavesti. Aamen.“



 



Nii mõnedki meist on Meie Isa palvet alates lapsepõlvest lugenud ja me teame selle sõnu hästi. Nii et vaatame nüüd selle palve temaatilisi osi. Kõigepealt keskendume esimesele lausele, mis on Jumala ülistus.



Meie Isa, kes sa oled taevas





Jeesus õpetab, et me võime Jumalat kutsuda oma Isaks ja et Jeesus ise kutsub meid õdedeks ja vendadeks. Jumal armastab meid ning ootab meie vastuarmastust. Me oleme tema lapsed. Pangem tähele, et see palve ei alga sõnadega „Minu Isa“, vaid „Meie Isa“. Jumala lapse südames on alati ruumi teistele. Nii ei palveta me seda palvet kunagi vaid enda kasuks, vaid alati kõigi kristlaste kasuks. See on kõigi kristlaste, kõigi Jumala laste palve.



„Seesama Vaim tunnistab koos meie vaimuga, et me oleme Jumala lapsed. Kui me oleme aga lapsed, siis oleme ka pärijad, nii Jumala pärijad kui Kristuse kaaspärijad; ning kui me koos temaga kannatame, siis meid ka koos temaga kirgastatakse.“ (Pauluse kiri roomlastele 8:16–17)



Sa võid taevast Isa usaldada. Tema, kellele kuulub terve maailm, armastab sind. Sa oled kuninga laps. Oleme usu kaudu saanud tema lasteks. „Otsekui isa halastab laste peale, nõnda halastab Issand nende peale, kes teda kardavad.“ (Psalm 103:13)



Meie Isa palve on nende inimeste palve, kes on usu kaudu uuesti sündinud. „Aga kõigile, kes tema vastu võtsid, andis ta meelevalla saada Jumala lasteks, neile, kes usuvad tema nimesse, kes ei ole sündinud verest, ei liha tahtest, ei mehe tahtest, vaid Jumalast.“ (Johannese evangeeliumi 1:12–13)



Meie Isa on taevas; ta valitseb seal kõige loodu ja kõigi loodolevuste üle. „Aga meie Jumal on taevas, ta teeb kõik, mis temale meeldib.“ (Psalm 115:3)



Pühitsetud olgu sinu nimi





Millise aukartusega peaksime kasutama Jumala nime – mitte kunagi hoolimatul viisil. Loeme Psalmist 111:9: „Püha ja kardetav on tema nimi.“ Kui sa palvetad sõnadega „Pühitsetud olgu sinu nimi“, siis palud, et sina võiksid seda nime pühaks pidada ning et sa kunagi ei häbistaks ega teotaks „seda kaunist nime, mis on nimetatud teie üle.“ (Jaakobuse kiri 2:7)



„Sest vaata, tema on see, kes valmistab mäed ja loob tuule, kes ilmutab inimesele oma mõtteid, kes teeb koidu ja pimeduse ja kes kõnnib maa kõrgendikel – Issand, vägede Jumal on tema nimi.“ (Aamose 4:13)



Sinu riik tulgu





Jumal ei ole mitte ainult meie taevane Isa, ta on ühtlasi universumi Kuningas. Tema kuningriigi huvid on meie huvid ning me peaksime tegutsema tema riigi ülesehitamise nimel. Jumala armu kuningriik, mida praegu ehitatakse nende inimeste südames, kes on tema armastuse oma südamesse vastu võtnud, saab kunagi väes ja kogu hiilguses avalikuks Jeesuse teisel tulekul. Siis „kuningriik ning valitsus ja võim kuningriikide üle kogu taeva all antakse Kõigekõrgema pühale rahvale. Tema kuningriik on igavene kuningriik ja kõik valitsused peavad teda teenima ning temale alistuma.“ (Taanieli 7:27) Sellel ajal pärivad Jumalale ustavad inimesed „kuningriigi, mis neile on valmistatud maailma rajamisest peale.“ (Matteuse evangeeliumi 25:34)



Jeesus ennustas, et enne selle päeva saabumist kuulutatakse „Kuningriigi evangeeliumi kogu ilmamaale, tunnistuseks kõigile rahvastele, ja siis tuleb lõpp.“ (Matteuse evangeeliumi 24:14)



Tema kuningriik ei saa tulla enne, kui sõnum tema armust on viidud tervele maailmale. Niisiis jagades sõnumit Jumala headusest kiirendame tema kuningriigi saabumist. Need, kes on andnud end tema teenistusse ja kes saavad siiralt öelda: „Vaata, siin ma olen, läkita mind“ (Jesaja 6:8), on need, kes tõeliselt paluvad tema riigi tuleku pärast.



Selles palves kumab läbi teadmine, et selle maailmaga ei saa asjad kunagi iseenesest korda, vaid Jumala kuningriik seab maailmas kõik korda. Ja selles palves on veendumus, et Jumala kuningriik tõesti tuleb ühel päeval. Nii et selles palves kordame justkui sureva röövli palvet: „Jeesus, mõtle minu peale, kui sa tuled oma kuningriiki!“ (Luuka evangeeliumi 23:42)



Sinu tahtmine sündigu nagu taevas, nõnda ka maa peal





Mõned võivad kahelda: „Kas Jumala tahtmine võib tõesti kunagi täies mahus maa peal sündida?“ Kui see nii ei oleks, ei oleks Jeesus oma sõpradele seda palvet õpetanud. Jumala tahtmine võib juba praegu maa peal sündida, sest kuulekus Jumalale on kõige puhtam jumalateenistus. Jumala tõeliste laste kohta on öeldud, et nad on need, „kes hoiavad alal Jumala käske ja Jeesuse usku!“ (Johannese ilmutuse 14:12)



See palveosa palub kuulekat meelt meie südamesse siin ja praegu ning ühtlasi ulatub vaimusilmas uueks loodud maailma, kus Jumala tahe ning õigus katavad maad nagu meri katab merepõhja.



Meie igapäevast leiba anna meile tänapäev





Palve kolm esimest osa puudutavad Jumala nime, kuningriiki ja tahtmist – et tema nimi võiks olla pühitsetud, et tema kuningriik tuleks ja tema tahtmine sünniks. Kui oleme Jumala austamise ning tema tahtmise oma elus esikohale seadnud, siis võime ka julgelt paluda, et ta kataks meie igapäevased vajadused. Me palvetame tema ülistamiseks, aga samas palvetame ka endale küsimiseks.



Kui me palume „Meie Isa“, siis palume ka „Anna meile“, teades, et kui meie oskame anda häid asju oma lastele, siis kui palju enam annab taevane Isa häid asju neile, kes teda paluvad (vt Matteuse evangeeliumi 7:11).



Ära muretse homse toidu pärast. Tuleta meelde, et kõrbes rännanud iisraellastele langes taevast mannat iga päev. Meilgi võib olla Jumala kinnitus: „Looda Issanda peale ja tee head, ela oma maal ja pea ustavust! Olgu sul rõõm Issandast; siis ta annab sulle, mida su süda kutsub!“ (Psalm 37:3–4) Jumal, kes toitis kunagi imeliselt prohvet Eelijat, on endiselt elus. Eelijale anti igaks päevaks täpselt nii palju, kui ta vajas. Kui me palvetame: „Meie igapäevast leiba anna meile tänapäev,“ palume teiste inimeste eest sama palju kui enda eest. Me tunnistame, et isegi meie toit tuleb Jumala käest ja et see, mida ta meile annab, ei ole üksnes meile. Ja palve toidu pärast katab enamat kui vaid füüsilist toitu, see tähendab toitu ka hingele. Jeesus ütles kunagi: „Ärge nõutage rooga, mis hävib, vaid rooga, mis püsib igaveseks eluks.“ (Johannese evangeeliumi 6:27) Ning veidi hiljem kuulutas ta: „Mina olen taevast alla tulnud elav leib. Kui keegi sööb seda leiba, siis ta elab igavesti; ja leib, mille mina annan, on minu liha; ma annan selle maailma elu eest.“ (Johannese 6:51)



Anna meile andeks, nagu meiegi anname andeks





Mida iganes me oleme võlgu teistele või iseendale, oleme võlgu ka Jumalale. Taeva Kuningas arvestab meie võlgu teiste inimeste ees võlaks tema ees. Milline kummaline palve: „Andesta meile, nagu meie ise andestame.“ Meie andeksandmine on tingimus selleks, et saaksime ise andeks. Me ei saa paluda Jumalal meie heaks teha seda, mida me ise teiste heaks ei ole nõus tegema.



Jumal andis Kristuses iseennast meie pattude eest. Ristil rippudes kandis ta meie süükoormat, et saaks avalikuks tema armastus meie vastu ning et me tahaksime tulla tema juurde. Ja ta manitseb meid: „Olge üksteise vastu lahked, halastajad, andestage üksteisele, nii nagu ka Jumal on teile andestanud Kristuses.“ (Pauluse kiri efeslastele 4:32)



Ära saada meid kiusatusse





Selle palveosa mõtet on vahel küsimuse alla seatud, aga tegemist on lihtsalt Kristuse-aegse mõtteviisi väljendusega. Tollase mõtteviisi järgi „tegi“ Jumal kõike seda, mida ta aktiivselt ära ei hoidnud.



Eelmine palve oli seotud minevikuga, see on seotud tulevikuga. Peaksime Jumalat paluma, et ta ei juhataks meid kiusatuste sisse, vaid neist mööda ja neist läbi. Kiusatused ja ahistused jõuavad kõikideni, kuid me ei otsi neid. Meie Päästja on kord öelnud: „Seda ma olen teile rääkinud, et teil oleks rahu minus. Maailmas ahistatakse teid, aga olge julged: mina olen maailma ära võitnud.“ (Johannese evangeeliumi 16:33)



Iga kiusatus, millele oleme suutnud vastu seista, annab meile uue kogemuse ning teeb meid tugevamaks. Teades oma nõrkusi, palume seda palvet, et Jumal juhataks meid mööda turvalisi teid. Ootame kannatlikult tema juhatust ning kuulame tema häält, mis ütleb: „See on tee, käige seda!“ (Jesaja 30:21)



Üks mees, kes läks kord läbi ränkadest katsumustest, ütles: „Kuid tema tunneb teed, mida ma käin. Katsub ta mind läbi – ma tulen sellest välja nagu kuld.“ (Iiobi 23:10)



Suur šoti kirjanik George MacDonald räägib loo ühest naisest, kes ütles keset raskusi ja kiusatusi, mida tal oli väga keeruline mõista: „Oh, ma tahaksin, et mind ei oleks kunagi loodud.“ „Mu kallis laps,“ vastas sõber, „sa ei olegi veel valmis saanud, sind luuakse just praegu ning sina tõrgud Jumala loomistöö vastu.“



Kui usaldame end Jumala kätte sõnadega „Ära saada meid kiusatusse“, siis võib meil olla kindlustunne, et Jumal „ei luba teid kiusata rohkem, kui te suudate taluda, vaid koos kiusatusega valmistab ka väljapääsu, nii et te suudate taluda.“ (Pauluse 1. kiri korintlastele 10:13) See mõte juhatab meid Meie Isa palve viimase palvesoovi juurde.



Päästa meid kurjast





See on palve pääsemaks kogu kurjast – mitte ainult patust, vaid ka patu tagajärgedest ja saatana võimust kõigis selle vormides. See oli ka apostel Pauluse palve: „Küll Issand kisub mu välja igast kurjast teost ja viib mu varjule oma taevasesse kuningriiki. Tema päralt olgu kirkus igavesest ajast igavesti! Aamen.“ (Pauluse 2. kiri Timoteosele 4:18)



Tänu Jumalale, et meid ei ole jäetud üksinda oma vaenlasega tõtt vaatama. Jeesus ütles: „Vaata, ma olen andnud teile meelevalla kõndida madude ja skorpionide peal ja vaenlase kogu väe peal ja miski ei tee teile iial kahju.“ (Luuka evangeeliumi 10:19)



See palve pääseda kurja küüsist läheb kaugemale meie praegusest kogemusest. See on igatsus täieliku pääste järele. Ühel päeval sellele palvele vastatakse: „Ja Issanda vabaksostetud pöörduvad tagasi ning tulevad Siionisse hõisates. Nende pea kohal on igavene rõõm: rõõm ja ilutsemine valdavad neid, aga kurbus ja ohkamine põgenevad ära.“ (Jesaja 35:10)



Kuid praegu on aeg, mil vastatakse Kristuse enese palvele meie eest: „Ma ei palu, et sa võtaksid nad ära maailmast, vaid et sa hoiaksid neid kurja eest.“ (Johannese evangeeliumi 17:15)



Hea sõber, Jumal päästab sinu ja ta päästab ka minu. Ta annab meile võidu kurja üle ning viib meid oma igavesse kuningriiki.



Meie Isa on üle kõige



Selle palve esimene ja viimane lause tuletavad meile meede, et meie Isa on üle kõigi vägede ja võimude ja nimede. Ta teeb tühjaks kurjade nõu ja tema lapsed on turvaliselt tema varju all. Kui selle maailma sõjad, hädad ja patud on möödas, võime läbi kogu igaviku ikka ja jälle oma taevasele Isale öelda: „Sinu päralt on riik ja vägi ja au igavesti. Aamen.“
02.10.2024 17:31
5
0
Parim viis Meie Isa palve tähenduse mõistmiseks on esmalt seda lugeda! Leiame selle Matteuse evangeeliumi 6:9–13. Loeme neid kauneid Kristuse sõnu:



„Meie Isa, kes sa oled taevas!



Pühitsetud olgu sinu nimi!



Sinu riik tulgu,



sinu tahtmine sündigu



nagu taevas, nõnda ka maa peal!



Meie igapäevast leiba anna meile tänapäev!



Ja anna meile andeks meie võlad,



nagu meiegi andeks anname oma võlglastele!



Ja ära saada meid kiusatusse,



vaid päästa meid ära kurjast!



Sest sinu päralt on riik ja vägi ja au igavesti. Aamen.“



 



Nii mõnedki meist on Meie Isa palvet alates lapsepõlvest lugenud ja me teame selle sõnu hästi. Nii et vaatame nüüd selle palve temaatilisi osi. Kõigepealt keskendume esimesele lausele, mis on Jumala ülistus.



Meie Isa, kes sa oled taevas





Jeesus õpetab, et me võime Jumalat kutsuda oma Isaks ja et Jeesus ise kutsub meid õdedeks ja vendadeks. Jumal armastab meid ning ootab meie vastuarmastust. Me oleme tema lapsed. Pangem tähele, et see palve ei alga sõnadega „Minu Isa“, vaid „Meie Isa“. Jumala lapse südames on alati ruumi teistele. Nii ei palveta me seda palvet kunagi vaid enda kasuks, vaid alati kõigi kristlaste kasuks. See on kõigi kristlaste, kõigi Jumala laste palve.



„Seesama Vaim tunnistab koos meie vaimuga, et me oleme Jumala lapsed. Kui me oleme aga lapsed, siis oleme ka pärijad, nii Jumala pärijad kui Kristuse kaaspärijad; ning kui me koos temaga kannatame, siis meid ka koos temaga kirgastatakse.“ (Pauluse kiri roomlastele 8:16–17)



Sa võid taevast Isa usaldada. Tema, kellele kuulub terve maailm, armastab sind. Sa oled kuninga laps. Oleme usu kaudu saanud tema lasteks. „Otsekui isa halastab laste peale, nõnda halastab Issand nende peale, kes teda kardavad.“ (Psalm 103:13)



Meie Isa palve on nende inimeste palve, kes on usu kaudu uuesti sündinud. „Aga kõigile, kes tema vastu võtsid, andis ta meelevalla saada Jumala lasteks, neile, kes usuvad tema nimesse, kes ei ole sündinud verest, ei liha tahtest, ei mehe tahtest, vaid Jumalast.“ (Johannese evangeeliumi 1:12–13)



Meie Isa on taevas; ta valitseb seal kõige loodu ja kõigi loodolevuste üle. „Aga meie Jumal on taevas, ta teeb kõik, mis temale meeldib.“ (Psalm 115:3)



Pühitsetud olgu sinu nimi





Millise aukartusega peaksime kasutama Jumala nime – mitte kunagi hoolimatul viisil. Loeme Psalmist 111:9: „Püha ja kardetav on tema nimi.“ Kui sa palvetad sõnadega „Pühitsetud olgu sinu nimi“, siis palud, et sina võiksid seda nime pühaks pidada ning et sa kunagi ei häbistaks ega teotaks „seda kaunist nime, mis on nimetatud teie üle.“ (Jaakobuse kiri 2:7)



„Sest vaata, tema on see, kes valmistab mäed ja loob tuule, kes ilmutab inimesele oma mõtteid, kes teeb koidu ja pimeduse ja kes kõnnib maa kõrgendikel – Issand, vägede Jumal on tema nimi.“ (Aamose 4:13)



Sinu riik tulgu





Jumal ei ole mitte ainult meie taevane Isa, ta on ühtlasi universumi Kuningas. Tema kuningriigi huvid on meie huvid ning me peaksime tegutsema tema riigi ülesehitamise nimel. Jumala armu kuningriik, mida praegu ehitatakse nende inimeste südames, kes on tema armastuse oma südamesse vastu võtnud, saab kunagi väes ja kogu hiilguses avalikuks Jeesuse teisel tulekul. Siis „kuningriik ning valitsus ja võim kuningriikide üle kogu taeva all antakse Kõigekõrgema pühale rahvale. Tema kuningriik on igavene kuningriik ja kõik valitsused peavad teda teenima ning temale alistuma.“ (Taanieli 7:27) Sellel ajal pärivad Jumalale ustavad inimesed „kuningriigi, mis neile on valmistatud maailma rajamisest peale.“ (Matteuse evangeeliumi 25:34)



Jeesus ennustas, et enne selle päeva saabumist kuulutatakse „Kuningriigi evangeeliumi kogu ilmamaale, tunnistuseks kõigile rahvastele, ja siis tuleb lõpp.“ (Matteuse evangeeliumi 24:14)



Tema kuningriik ei saa tulla enne, kui sõnum tema armust on viidud tervele maailmale. Niisiis jagades sõnumit Jumala headusest kiirendame tema kuningriigi saabumist. Need, kes on andnud end tema teenistusse ja kes saavad siiralt öelda: „Vaata, siin ma olen, läkita mind“ (Jesaja 6:8), on need, kes tõeliselt paluvad tema riigi tuleku pärast.



Selles palves kumab läbi teadmine, et selle maailmaga ei saa asjad kunagi iseenesest korda, vaid Jumala kuningriik seab maailmas kõik korda. Ja selles palves on veendumus, et Jumala kuningriik tõesti tuleb ühel päeval. Nii et selles palves kordame justkui sureva röövli palvet: „Jeesus, mõtle minu peale, kui sa tuled oma kuningriiki!“ (Luuka evangeeliumi 23:42)



Sinu tahtmine sündigu nagu taevas, nõnda ka maa peal





Mõned võivad kahelda: „Kas Jumala tahtmine võib tõesti kunagi täies mahus maa peal sündida?“ Kui see nii ei oleks, ei oleks Jeesus oma sõpradele seda palvet õpetanud. Jumala tahtmine võib juba praegu maa peal sündida, sest kuulekus Jumalale on kõige puhtam jumalateenistus. Jumala tõeliste laste kohta on öeldud, et nad on need, „kes hoiavad alal Jumala käske ja Jeesuse usku!“ (Johannese ilmutuse 14:12)



See palveosa palub kuulekat meelt meie südamesse siin ja praegu ning ühtlasi ulatub vaimusilmas uueks loodud maailma, kus Jumala tahe ning õigus katavad maad nagu meri katab merepõhja.



Meie igapäevast leiba anna meile tänapäev





Palve kolm esimest osa puudutavad Jumala nime, kuningriiki ja tahtmist – et tema nimi võiks olla pühitsetud, et tema kuningriik tuleks ja tema tahtmine sünniks. Kui oleme Jumala austamise ning tema tahtmise oma elus esikohale seadnud, siis võime ka julgelt paluda, et ta kataks meie igapäevased vajadused. Me palvetame tema ülistamiseks, aga samas palvetame ka endale küsimiseks.



Kui me palume „Meie Isa“, siis palume ka „Anna meile“, teades, et kui meie oskame anda häid asju oma lastele, siis kui palju enam annab taevane Isa häid asju neile, kes teda paluvad (vt Matteuse evangeeliumi 7:11).



Ära muretse homse toidu pärast. Tuleta meelde, et kõrbes rännanud iisraellastele langes taevast mannat iga päev. Meilgi võib olla Jumala kinnitus: „Looda Issanda peale ja tee head, ela oma maal ja pea ustavust! Olgu sul rõõm Issandast; siis ta annab sulle, mida su süda kutsub!“ (Psalm 37:3–4) Jumal, kes toitis kunagi imeliselt prohvet Eelijat, on endiselt elus. Eelijale anti igaks päevaks täpselt nii palju, kui ta vajas. Kui me palvetame: „Meie igapäevast leiba anna meile tänapäev,“ palume teiste inimeste eest sama palju kui enda eest. Me tunnistame, et isegi meie toit tuleb Jumala käest ja et see, mida ta meile annab, ei ole üksnes meile. Ja palve toidu pärast katab enamat kui vaid füüsilist toitu, see tähendab toitu ka hingele. Jeesus ütles kunagi: „Ärge nõutage rooga, mis hävib, vaid rooga, mis püsib igaveseks eluks.“ (Johannese evangeeliumi 6:27) Ning veidi hiljem kuulutas ta: „Mina olen taevast alla tulnud elav leib. Kui keegi sööb seda leiba, siis ta elab igavesti; ja leib, mille mina annan, on minu liha; ma annan selle maailma elu eest.“ (Johannese 6:51)



Anna meile andeks, nagu meiegi anname andeks





Mida iganes me oleme võlgu teistele või iseendale, oleme võlgu ka Jumalale. Taeva Kuningas arvestab meie võlgu teiste inimeste ees võlaks tema ees. Milline kummaline palve: „Andesta meile, nagu meie ise andestame.“ Meie andeksandmine on tingimus selleks, et saaksime ise andeks. Me ei saa paluda Jumalal meie heaks teha seda, mida me ise teiste heaks ei ole nõus tegema.



Jumal andis Kristuses iseennast meie pattude eest. Ristil rippudes kandis ta meie süükoormat, et saaks avalikuks tema armastus meie vastu ning et me tahaksime tulla tema juurde. Ja ta manitseb meid: „Olge üksteise vastu lahked, halastajad, andestage üksteisele, nii nagu ka Jumal on teile andestanud Kristuses.“ (Pauluse kiri efeslastele 4:32)



Ära saada meid kiusatusse





Selle palveosa mõtet on vahel küsimuse alla seatud, aga tegemist on lihtsalt Kristuse-aegse mõtteviisi väljendusega. Tollase mõtteviisi järgi „tegi“ Jumal kõike seda, mida ta aktiivselt ära ei hoidnud.



Eelmine palve oli seotud minevikuga, see on seotud tulevikuga. Peaksime Jumalat paluma, et ta ei juhataks meid kiusatuste sisse, vaid neist mööda ja neist läbi. Kiusatused ja ahistused jõuavad kõikideni, kuid me ei otsi neid. Meie Päästja on kord öelnud: „Seda ma olen teile rääkinud, et teil oleks rahu minus. Maailmas ahistatakse teid, aga olge julged: mina olen maailma ära võitnud.“ (Johannese evangeeliumi 16:33)



Iga kiusatus, millele oleme suutnud vastu seista, annab meile uue kogemuse ning teeb meid tugevamaks. Teades oma nõrkusi, palume seda palvet, et Jumal juhataks meid mööda turvalisi teid. Ootame kannatlikult tema juhatust ning kuulame tema häält, mis ütleb: „See on tee, käige seda!“ (Jesaja 30:21)



Üks mees, kes läks kord läbi ränkadest katsumustest, ütles: „Kuid tema tunneb teed, mida ma käin. Katsub ta mind läbi – ma tulen sellest välja nagu kuld.“ (Iiobi 23:10)



Suur šoti kirjanik George MacDonald räägib loo ühest naisest, kes ütles keset raskusi ja kiusatusi, mida tal oli väga keeruline mõista: „Oh, ma tahaksin, et mind ei oleks kunagi loodud.“ „Mu kallis laps,“ vastas sõber, „sa ei olegi veel valmis saanud, sind luuakse just praegu ning sina tõrgud Jumala loomistöö vastu.“



Kui usaldame end Jumala kätte sõnadega „Ära saada meid kiusatusse“, siis võib meil olla kindlustunne, et Jumal „ei luba teid kiusata rohkem, kui te suudate taluda, vaid koos kiusatusega valmistab ka väljapääsu, nii et te suudate taluda.“ (Pauluse 1. kiri korintlastele 10:13) See mõte juhatab meid Meie Isa palve viimase palvesoovi juurde.



Päästa meid kurjast





See on palve pääsemaks kogu kurjast – mitte ainult patust, vaid ka patu tagajärgedest ja saatana võimust kõigis selle vormides. See oli ka apostel Pauluse palve: „Küll Issand kisub mu välja igast kurjast teost ja viib mu varjule oma taevasesse kuningriiki. Tema päralt olgu kirkus igavesest ajast igavesti! Aamen.“ (Pauluse 2. kiri Timoteosele 4:18)



Tänu Jumalale, et meid ei ole jäetud üksinda oma vaenlasega tõtt vaatama. Jeesus ütles: „Vaata, ma olen andnud teile meelevalla kõndida madude ja skorpionide peal ja vaenlase kogu väe peal ja miski ei tee teile iial kahju.“ (Luuka evangeeliumi 10:19)



See palve pääseda kurja küüsist läheb kaugemale meie praegusest kogemusest. See on igatsus täieliku pääste järele. Ühel päeval sellele palvele vastatakse: „Ja Issanda vabaksostetud pöörduvad tagasi ning tulevad Siionisse hõisates. Nende pea kohal on igavene rõõm: rõõm ja ilutsemine valdavad neid, aga kurbus ja ohkamine põgenevad ära.“ (Jesaja 35:10)



Kuid praegu on aeg, mil vastatakse Kristuse enese palvele meie eest: „Ma ei palu, et sa võtaksid nad ära maailmast, vaid et sa hoiaksid neid kurja eest.“ (Johannese evangeeliumi 17:15)



Hea sõber, Jumal päästab sinu ja ta päästab ka minu. Ta annab meile võidu kurja üle ning viib meid oma igavesse kuningriiki.



Meie Isa on üle kõige



Selle palve esimene ja viimane lause tuletavad meile meede, et meie Isa on üle kõigi vägede ja võimude ja nimede. Ta teeb tühjaks kurjade nõu ja tema lapsed on turvaliselt tema varju all. Kui selle maailma sõjad, hädad ja patud on möödas, võime läbi kogu igaviku ikka ja jälle oma taevasele Isale öelda: „Sinu päralt on riik ja vägi ja au igavesti. Aamen.“Parim viis Meie Isa palve tähenduse mõistmiseks on esmalt seda lugeda! Leiame selle Matteuse evangeeliumi 6:9–13. Loeme neid kauneid Kristuse sõnu:



„Meie Isa, kes sa oled taevas!



Pühitsetud olgu sinu nimi!



Sinu riik tulgu,



sinu tahtmine sündigu



nagu taevas, nõnda ka maa peal!



Meie igapäevast leiba anna meile tänapäev!



Ja anna meile andeks meie võlad,



nagu meiegi andeks anname oma võlglastele!



Ja ära saada meid kiusatusse,



vaid päästa meid ära kurjast!



Sest sinu päralt on riik ja vägi ja au igavesti. Aamen.“



 



Nii mõnedki meist on Meie Isa palvet alates lapsepõlvest lugenud ja me teame selle sõnu hästi. Nii et vaatame nüüd selle palve temaatilisi osi. Kõigepealt keskendume esimesele lausele, mis on Jumala ülistus.



Meie Isa, kes sa oled taevas





Jeesus õpetab, et me võime Jumalat kutsuda oma Isaks ja et Jeesus ise kutsub meid õdedeks ja vendadeks. Jumal armastab meid ning ootab meie vastuarmastust. Me oleme tema lapsed. Pangem tähele, et see palve ei alga sõnadega „Minu Isa“, vaid „Meie Isa“. Jumala lapse südames on alati ruumi teistele. Nii ei palveta me seda palvet kunagi vaid enda kasuks, vaid alati kõigi kristlaste kasuks. See on kõigi kristlaste, kõigi Jumala laste palve.



„Seesama Vaim tunnistab koos meie vaimuga, et me oleme Jumala lapsed. Kui me oleme aga lapsed, siis oleme ka pärijad, nii Jumala pärijad kui Kristuse kaaspärijad; ning kui me koos temaga kannatame, siis meid ka koos temaga kirgastatakse.“ (Pauluse kiri roomlastele 8:16–17)



Sa võid taevast Isa usaldada. Tema, kellele kuulub terve maailm, armastab sind. Sa oled kuninga laps. Oleme usu kaudu saanud tema lasteks. „Otsekui isa halastab laste peale, nõnda halastab Issand nende peale, kes teda kardavad.“ (Psalm 103:13)



Meie Isa palve on nende inimeste palve, kes on usu kaudu uuesti sündinud. „Aga kõigile, kes tema vastu võtsid, andis ta meelevalla saada Jumala lasteks, neile, kes usuvad tema nimesse, kes ei ole sündinud verest, ei liha tahtest, ei mehe tahtest, vaid Jumalast.“ (Johannese evangeeliumi 1:12–13)



Meie Isa on taevas; ta valitseb seal kõige loodu ja kõigi loodolevuste üle. „Aga meie Jumal on taevas, ta teeb kõik, mis temale meeldib.“ (Psalm 115:3)



Pühitsetud olgu sinu nimi





Millise aukartusega peaksime kasutama Jumala nime – mitte kunagi hoolimatul viisil. Loeme Psalmist 111:9: „Püha ja kardetav on tema nimi.“ Kui sa palvetad sõnadega „Pühitsetud olgu sinu nimi“, siis palud, et sina võiksid seda nime pühaks pidada ning et sa kunagi ei häbistaks ega teotaks „seda kaunist nime, mis on nimetatud teie üle.“ (Jaakobuse kiri 2:7)



„Sest vaata, tema on see, kes valmistab mäed ja loob tuule, kes ilmutab inimesele oma mõtteid, kes teeb koidu ja pimeduse ja kes kõnnib maa kõrgendikel – Issand, vägede Jumal on tema nimi.“ (Aamose 4:13)



Sinu riik tulgu





Jumal ei ole mitte ainult meie taevane Isa, ta on ühtlasi universumi Kuningas. Tema kuningriigi huvid on meie huvid ning me peaksime tegutsema tema riigi ülesehitamise nimel. Jumala armu kuningriik, mida praegu ehitatakse nende inimeste südames, kes on tema armastuse oma südamesse vastu võtnud, saab kunagi väes ja kogu hiilguses avalikuks Jeesuse teisel tulekul. Siis „kuningriik ning valitsus ja võim kuningriikide üle kogu taeva all antakse Kõigekõrgema pühale rahvale. Tema kuningriik on igavene kuningriik ja kõik valitsused peavad teda teenima ning temale alistuma.“ (Taanieli 7:27) Sellel ajal pärivad Jumalale ustavad inimesed „kuningriigi, mis neile on valmistatud maailma rajamisest peale.“ (Matteuse evangeeliumi 25:34)



Jeesus ennustas, et enne selle päeva saabumist kuulutatakse „Kuningriigi evangeeliumi kogu ilmamaale, tunnistuseks kõigile rahvastele, ja siis tuleb lõpp.“ (Matteuse evangeeliumi 24:14)



Tema kuningriik ei saa tulla enne, kui sõnum tema armust on viidud tervele maailmale. Niisiis jagades sõnumit Jumala headusest kiirendame tema kuningriigi saabumist. Need, kes on andnud end tema teenistusse ja kes saavad siiralt öelda: „Vaata, siin ma olen, läkita mind“ (Jesaja 6:8), on need, kes tõeliselt paluvad tema riigi tuleku pärast.



Selles palves kumab läbi teadmine, et selle maailmaga ei saa asjad kunagi iseenesest korda, vaid Jumala kuningriik seab maailmas kõik korda. Ja selles palves on veendumus, et Jumala kuningriik tõesti tuleb ühel päeval. Nii et selles palves kordame justkui sureva röövli palvet: „Jeesus, mõtle minu peale, kui sa tuled oma kuningriiki!“ (Luuka evangeeliumi 23:42)



Sinu tahtmine sündigu nagu taevas, nõnda ka maa peal





Mõned võivad kahelda: „Kas Jumala tahtmine võib tõesti kunagi täies mahus maa peal sündida?“ Kui see nii ei oleks, ei oleks Jeesus oma sõpradele seda palvet õpetanud. Jumala tahtmine võib juba praegu maa peal sündida, sest kuulekus Jumalale on kõige puhtam jumalateenistus. Jumala tõeliste laste kohta on öeldud, et nad on need, „kes hoiavad alal Jumala käske ja Jeesuse usku!“ (Johannese ilmutuse 14:12)



See palveosa palub kuulekat meelt meie südamesse siin ja praegu ning ühtlasi ulatub vaimusilmas uueks loodud maailma, kus Jumala tahe ning õigus katavad maad nagu meri katab merepõhja.



Meie igapäevast leiba anna meile tänapäev





Palve kolm esimest osa puudutavad Jumala nime, kuningriiki ja tahtmist – et tema nimi võiks olla pühitsetud, et tema kuningriik tuleks ja tema tahtmine sünniks. Kui oleme Jumala austamise ning tema tahtmise oma elus esikohale seadnud, siis võime ka julgelt paluda, et ta kataks meie igapäevased vajadused. Me palvetame tema ülistamiseks, aga samas palvetame ka endale küsimiseks.



Kui me palume „Meie Isa“, siis palume ka „Anna meile“, teades, et kui meie oskame anda häid asju oma lastele, siis kui palju enam annab taevane Isa häid asju neile, kes teda paluvad (vt Matteuse evangeeliumi 7:11).



Ära muretse homse toidu pärast. Tuleta meelde, et kõrbes rännanud iisraellastele langes taevast mannat iga päev. Meilgi võib olla Jumala kinnitus: „Looda Issanda peale ja tee head, ela oma maal ja pea ustavust! Olgu sul rõõm Issandast; siis ta annab sulle, mida su süda kutsub!“ (Psalm 37:3–4) Jumal, kes toitis kunagi imeliselt prohvet Eelijat, on endiselt elus. Eelijale anti igaks päevaks täpselt nii palju, kui ta vajas. Kui me palvetame: „Meie igapäevast leiba anna meile tänapäev,“ palume teiste inimeste eest sama palju kui enda eest. Me tunnistame, et isegi meie toit tuleb Jumala käest ja et see, mida ta meile annab, ei ole üksnes meile. Ja palve toidu pärast katab enamat kui vaid füüsilist toitu, see tähendab toitu ka hingele. Jeesus ütles kunagi: „Ärge nõutage rooga, mis hävib, vaid rooga, mis püsib igaveseks eluks.“ (Johannese evangeeliumi 6:27) Ning veidi hiljem kuulutas ta: „Mina olen taevast alla tulnud elav leib. Kui keegi sööb seda leiba, siis ta elab igavesti; ja leib, mille mina annan, on minu liha; ma annan selle maailma elu eest.“ (Johannese 6:51)



Anna meile andeks, nagu meiegi anname andeks





Mida iganes me oleme võlgu teistele või iseendale, oleme võlgu ka Jumalale. Taeva Kuningas arvestab meie võlgu teiste inimeste ees võlaks tema ees. Milline kummaline palve: „Andesta meile, nagu meie ise andestame.“ Meie andeksandmine on tingimus selleks, et saaksime ise andeks. Me ei saa paluda Jumalal meie heaks teha seda, mida me ise teiste heaks ei ole nõus tegema.



Jumal andis Kristuses iseennast meie pattude eest. Ristil rippudes kandis ta meie süükoormat, et saaks avalikuks tema armastus meie vastu ning et me tahaksime tulla tema juurde. Ja ta manitseb meid: „Olge üksteise vastu lahked, halastajad, andestage üksteisele, nii nagu ka Jumal on teile andestanud Kristuses.“ (Pauluse kiri efeslastele 4:32)



Ära saada meid kiusatusse





Selle palveosa mõtet on vahel küsimuse alla seatud, aga tegemist on lihtsalt Kristuse-aegse mõtteviisi väljendusega. Tollase mõtteviisi järgi „tegi“ Jumal kõike seda, mida ta aktiivselt ära ei hoidnud.



Eelmine palve oli seotud minevikuga, see on seotud tulevikuga. Peaksime Jumalat paluma, et ta ei juhataks meid kiusatuste sisse, vaid neist mööda ja neist läbi. Kiusatused ja ahistused jõuavad kõikideni, kuid me ei otsi neid. Meie Päästja on kord öelnud: „Seda ma olen teile rääkinud, et teil oleks rahu minus. Maailmas ahistatakse teid, aga olge julged: mina olen maailma ära võitnud.“ (Johannese evangeeliumi 16:33)



Iga kiusatus, millele oleme suutnud vastu seista, annab meile uue kogemuse ning teeb meid tugevamaks. Teades oma nõrkusi, palume seda palvet, et Jumal juhataks meid mööda turvalisi teid. Ootame kannatlikult tema juhatust ning kuulame tema häält, mis ütleb: „See on tee, käige seda!“ (Jesaja 30:21)



Üks mees, kes läks kord läbi ränkadest katsumustest, ütles: „Kuid tema tunneb teed, mida ma käin. Katsub ta mind läbi – ma tulen sellest välja nagu kuld.“ (Iiobi 23:10)



Suur šoti kirjanik George MacDonald räägib loo ühest naisest, kes ütles keset raskusi ja kiusatusi, mida tal oli väga keeruline mõista: „Oh, ma tahaksin, et mind ei oleks kunagi loodud.“ „Mu kallis laps,“ vastas sõber, „sa ei olegi veel valmis saanud, sind luuakse just praegu ning sina tõrgud Jumala loomistöö vastu.“



Kui usaldame end Jumala kätte sõnadega „Ära saada meid kiusatusse“, siis võib meil olla kindlustunne, et Jumal „ei luba teid kiusata rohkem, kui te suudate taluda, vaid koos kiusatusega valmistab ka väljapääsu, nii et te suudate taluda.“ (Pauluse 1. kiri korintlastele 10:13) See mõte juhatab meid Meie Isa palve viimase palvesoovi juurde.



Päästa meid kurjast





See on palve pääsemaks kogu kurjast – mitte ainult patust, vaid ka patu tagajärgedest ja saatana võimust kõigis selle vormides. See oli ka apostel Pauluse palve: „Küll Issand kisub mu välja igast kurjast teost ja viib mu varjule oma taevasesse kuningriiki. Tema päralt olgu kirkus igavesest ajast igavesti! Aamen.“ (Pauluse 2. kiri Timoteosele 4:18)



Tänu Jumalale, et meid ei ole jäetud üksinda oma vaenlasega tõtt vaatama. Jeesus ütles: „Vaata, ma olen andnud teile meelevalla kõndida madude ja skorpionide peal ja vaenlase kogu väe peal ja miski ei tee teile iial kahju.“ (Luuka evangeeliumi 10:19)



See palve pääseda kurja küüsist läheb kaugemale meie praegusest kogemusest. See on igatsus täieliku pääste järele. Ühel päeval sellele palvele vastatakse: „Ja Issanda vabaksostetud pöörduvad tagasi ning tulevad Siionisse hõisates. Nende pea kohal on igavene rõõm: rõõm ja ilutsemine valdavad neid, aga kurbus ja ohkamine põgenevad ära.“ (Jesaja 35:10)



Kuid praegu on aeg, mil vastatakse Kristuse enese palvele meie eest: „Ma ei palu, et sa võtaksid nad ära maailmast, vaid et sa hoiaksid neid kurja eest.“ (Johannese evangeeliumi 17:15)



Hea sõber, Jumal päästab sinu ja ta päästab ka minu. Ta annab meile võidu kurja üle ning viib meid oma igavesse kuningriiki.



Meie Isa on üle kõige



Selle palve esimene ja viimane lause tuletavad meile meede, et meie Isa on üle kõigi vägede ja võimude ja nimede. Ta teeb tühjaks kurjade nõu ja tema lapsed on turvaliselt tema varju all. Kui selle maailma sõjad, hädad ja patud on möödas, võime läbi kogu igaviku ikka ja jälle oma taevasele Isale öelda: „Sinu päralt on riik ja vägi ja au igavesti. Aamen.“​Parim viis Meie Isa palve tähenduse mõistmiseks on esmalt seda lugeda! Leiame selle Matteuse evangeeliumi 6:9–13. Loeme neid kauneid Kristuse sõnu:



„Meie Isa, kes sa oled taevas!



Pühitsetud olgu sinu nimi!



Sinu riik tulgu,



sinu tahtmine sündigu



nagu taevas, nõnda ka maa peal!



Meie igapäevast leiba anna meile tänapäev!



Ja anna meile andeks meie võlad,



nagu meiegi andeks anname oma võlglastele!



Ja ära saada meid kiusatusse,



vaid päästa meid ära kurjast!



Sest sinu päralt on riik ja vägi ja au igavesti. Aamen.“



 



Nii mõnedki meist on Meie Isa palvet alates lapsepõlvest lugenud ja me teame selle sõnu hästi. Nii et vaatame nüüd selle palve temaatilisi osi. Kõigepealt keskendume esimesele lausele, mis on Jumala ülistus.



Meie Isa, kes sa oled taevas





Jeesus õpetab, et me võime Jumalat kutsuda oma Isaks ja et Jeesus ise kutsub meid õdedeks ja vendadeks. Jumal armastab meid ning ootab meie vastuarmastust. Me oleme tema lapsed. Pangem tähele, et see palve ei alga sõnadega „Minu Isa“, vaid „Meie Isa“. Jumala lapse südames on alati ruumi teistele. Nii ei palveta me seda palvet kunagi vaid enda kasuks, vaid alati kõigi kristlaste kasuks. See on kõigi kristlaste, kõigi Jumala laste palve.



„Seesama Vaim tunnistab koos meie vaimuga, et me oleme Jumala lapsed. Kui me oleme aga lapsed, siis oleme ka pärijad, nii Jumala pärijad kui Kristuse kaaspärijad; ning kui me koos temaga kannatame, siis meid ka koos temaga kirgastatakse.“ (Pauluse kiri roomlastele 8:16–17)



Sa võid taevast Isa usaldada. Tema, kellele kuulub terve maailm, armastab sind. Sa oled kuninga laps. Oleme usu kaudu saanud tema lasteks. „Otsekui isa halastab laste peale, nõnda halastab Issand nende peale, kes teda kardavad.“ (Psalm 103:13)



Meie Isa palve on nende inimeste palve, kes on usu kaudu uuesti sündinud. „Aga kõigile, kes tema vastu võtsid, andis ta meelevalla saada Jumala lasteks, neile, kes usuvad tema nimesse, kes ei ole sündinud verest, ei liha tahtest, ei mehe tahtest, vaid Jumalast.“ (Johannese evangeeliumi 1:12–13)



Meie Isa on taevas; ta valitseb seal kõige loodu ja kõigi loodolevuste üle. „Aga meie Jumal on taevas, ta teeb kõik, mis temale meeldib.“ (Psalm 115:3)



Pühitsetud olgu sinu nimi





Millise aukartusega peaksime kasutama Jumala nime – mitte kunagi hoolimatul viisil. Loeme Psalmist 111:9: „Püha ja kardetav on tema nimi.“ Kui sa palvetad sõnadega „Pühitsetud olgu sinu nimi“, siis palud, et sina võiksid seda nime pühaks pidada ning et sa kunagi ei häbistaks ega teotaks „seda kaunist nime, mis on nimetatud teie üle.“ (Jaakobuse kiri 2:7)



„Sest vaata, tema on see, kes valmistab mäed ja loob tuule, kes ilmutab inimesele oma mõtteid, kes teeb koidu ja pimeduse ja kes kõnnib maa kõrgendikel – Issand, vägede Jumal on tema nimi.“ (Aamose 4:13)



Sinu riik tulgu





Jumal ei ole mitte ainult meie taevane Isa, ta on ühtlasi universumi Kuningas. Tema kuningriigi huvid on meie huvid ning me peaksime tegutsema tema riigi ülesehitamise nimel. Jumala armu kuningriik, mida praegu ehitatakse nende inimeste südames, kes on tema armastuse oma südamesse vastu võtnud, saab kunagi väes ja kogu hiilguses avalikuks Jeesuse teisel tulekul. Siis „kuningriik ning valitsus ja võim kuningriikide üle kogu taeva all antakse Kõigekõrgema pühale rahvale. Tema kuningriik on igavene kuningriik ja kõik valitsused peavad teda teenima ning temale alistuma.“ (Taanieli 7:27) Sellel ajal pärivad Jumalale ustavad inimesed „kuningriigi, mis neile on valmistatud maailma rajamisest peale.“ (Matteuse evangeeliumi 25:34)



Jeesus ennustas, et enne selle päeva saabumist kuulutatakse „Kuningriigi evangeeliumi kogu ilmamaale, tunnistuseks kõigile rahvastele, ja siis tuleb lõpp.“ (Matteuse evangeeliumi 24:14)



Tema kuningriik ei saa tulla enne, kui sõnum tema armust on viidud tervele maailmale. Niisiis jagades sõnumit Jumala headusest kiirendame tema kuningriigi saabumist. Need, kes on andnud end tema teenistusse ja kes saavad siiralt öelda: „Vaata, siin ma olen, läkita mind“ (Jesaja 6:8), on need, kes tõeliselt paluvad tema riigi tuleku pärast.



Selles palves kumab läbi teadmine, et selle maailmaga ei saa asjad kunagi iseenesest korda, vaid Jumala kuningriik seab maailmas kõik korda. Ja selles palves on veendumus, et Jumala kuningriik tõesti tuleb ühel päeval. Nii et selles palves kordame justkui sureva röövli palvet: „Jeesus, mõtle minu peale, kui sa tuled oma kuningriiki!“ (Luuka evangeeliumi 23:42)



Sinu tahtmine sündigu nagu taevas, nõnda ka maa peal





Mõned võivad kahelda: „Kas Jumala tahtmine võib tõesti kunagi täies mahus maa peal sündida?“ Kui see nii ei oleks, ei oleks Jeesus oma sõpradele seda palvet õpetanud. Jumala tahtmine võib juba praegu maa peal sündida, sest kuulekus Jumalale on kõige puhtam jumalateenistus. Jumala tõeliste laste kohta on öeldud, et nad on need, „kes hoiavad alal Jumala käske ja Jeesuse usku!“ (Johannese ilmutuse 14:12)



See palveosa palub kuulekat meelt meie südamesse siin ja praegu ning ühtlasi ulatub vaimusilmas uueks loodud maailma, kus Jumala tahe ning õigus katavad maad nagu meri katab merepõhja.



Meie igapäevast leiba anna meile tänapäev





Palve kolm esimest osa puudutavad Jumala nime, kuningriiki ja tahtmist – et tema nimi võiks olla pühitsetud, et tema kuningriik tuleks ja tema tahtmine sünniks. Kui oleme Jumala austamise ning tema tahtmise oma elus esikohale seadnud, siis võime ka julgelt paluda, et ta kataks meie igapäevased vajadused. Me palvetame tema ülistamiseks, aga samas palvetame ka endale küsimiseks.



Kui me palume „Meie Isa“, siis palume ka „Anna meile“, teades, et kui meie oskame anda häid asju oma lastele, siis kui palju enam annab taevane Isa häid asju neile, kes teda paluvad (vt Matteuse evangeeliumi 7:11).



Ära muretse homse toidu pärast. Tuleta meelde, et kõrbes rännanud iisraellastele langes taevast mannat iga päev. Meilgi võib olla Jumala kinnitus: „Looda Issanda peale ja tee head, ela oma maal ja pea ustavust! Olgu sul rõõm Issandast; siis ta annab sulle, mida su süda kutsub!“ (Psalm 37:3–4) Jumal, kes toitis kunagi imeliselt prohvet Eelijat, on endiselt elus. Eelijale anti igaks päevaks täpselt nii palju, kui ta vajas. Kui me palvetame: „Meie igapäevast leiba anna meile tänapäev,“ palume teiste inimeste eest sama palju kui enda eest. Me tunnistame, et isegi meie toit tuleb Jumala käest ja et see, mida ta meile annab, ei ole üksnes meile. Ja palve toidu pärast katab enamat kui vaid füüsilist toitu, see tähendab toitu ka hingele. Jeesus ütles kunagi: „Ärge nõutage rooga, mis hävib, vaid rooga, mis püsib igaveseks eluks.“ (Johannese evangeeliumi 6:27) Ning veidi hiljem kuulutas ta: „Mina olen taevast alla tulnud elav leib. Kui keegi sööb seda leiba, siis ta elab igavesti; ja leib, mille mina annan, on minu liha; ma annan selle maailma elu eest.“ (Johannese 6:51)



Anna meile andeks, nagu meiegi anname andeks





Mida iganes me oleme võlgu teistele või iseendale, oleme võlgu ka Jumalale. Taeva Kuningas arvestab meie võlgu teiste inimeste ees võlaks tema ees. Milline kummaline palve: „Andesta meile, nagu meie ise andestame.“ Meie andeksandmine on tingimus selleks, et saaksime ise andeks. Me ei saa paluda Jumalal meie heaks teha seda, mida me ise teiste heaks ei ole nõus tegema.



Jumal andis Kristuses iseennast meie pattude eest. Ristil rippudes kandis ta meie süükoormat, et saaks avalikuks tema armastus meie vastu ning et me tahaksime tulla tema juurde. Ja ta manitseb meid: „Olge üksteise vastu lahked, halastajad, andestage üksteisele, nii nagu ka Jumal on teile andestanud Kristuses.“ (Pauluse kiri efeslastele 4:32)



Ära saada meid kiusatusse





Selle palveosa mõtet on vahel küsimuse alla seatud, aga tegemist on lihtsalt Kristuse-aegse mõtteviisi väljendusega. Tollase mõtteviisi järgi „tegi“ Jumal kõike seda, mida ta aktiivselt ära ei hoidnud.



Eelmine palve oli seotud minevikuga, see on seotud tulevikuga. Peaksime Jumalat paluma, et ta ei juhataks meid kiusatuste sisse, vaid neist mööda ja neist läbi. Kiusatused ja ahistused jõuavad kõikideni, kuid me ei otsi neid. Meie Päästja on kord öelnud: „Seda ma olen teile rääkinud, et teil oleks rahu minus. Maailmas ahistatakse teid, aga olge julged: mina olen maailma ära võitnud.“ (Johannese evangeeliumi 16:33)



Iga kiusatus, millele oleme suutnud vastu seista, annab meile uue kogemuse ning teeb meid tugevamaks. Teades oma nõrkusi, palume seda palvet, et Jumal juhataks meid mööda turvalisi teid. Ootame kannatlikult tema juhatust ning kuulame tema häält, mis ütleb: „See on tee, käige seda!“ (Jesaja 30:21)



Üks mees, kes läks kord läbi ränkadest katsumustest, ütles: „Kuid tema tunneb teed, mida ma käin. Katsub ta mind läbi – ma tulen sellest välja nagu kuld.“ (Iiobi 23:10)



Suur šoti kirjanik George MacDonald räägib loo ühest naisest, kes ütles keset raskusi ja kiusatusi, mida tal oli väga keeruline mõista: „Oh, ma tahaksin, et mind ei oleks kunagi loodud.“ „Mu kallis laps,“ vastas sõber, „sa ei olegi veel valmis saanud, sind luuakse just praegu ning sina tõrgud Jumala loomistöö vastu.“



Kui usaldame end Jumala kätte sõnadega „Ära saada meid kiusatusse“, siis võib meil olla kindlustunne, et Jumal „ei luba teid kiusata rohkem, kui te suudate taluda, vaid koos kiusatusega valmistab ka väljapääsu, nii et te suudate taluda.“ (Pauluse 1. kiri korintlastele 10:13) See mõte juhatab meid Meie Isa palve viimase palvesoovi juurde.



Päästa meid kurjast





See on palve pääsemaks kogu kurjast – mitte ainult patust, vaid ka patu tagajärgedest ja saatana võimust kõigis selle vormides. See oli ka apostel Pauluse palve: „Küll Issand kisub mu välja igast kurjast teost ja viib mu varjule oma taevasesse kuningriiki. Tema päralt olgu kirkus igavesest ajast igavesti! Aamen.“ (Pauluse 2. kiri Timoteosele 4:18)



Tänu Jumalale, et meid ei ole jäetud üksinda oma vaenlasega tõtt vaatama. Jeesus ütles: „Vaata, ma olen andnud teile meelevalla kõndida madude ja skorpionide peal ja vaenlase kogu väe peal ja miski ei tee teile iial kahju.“ (Luuka evangeeliumi 10:19)



See palve pääseda kurja küüsist läheb kaugemale meie praegusest kogemusest. See on igatsus täieliku pääste järele. Ühel päeval sellele palvele vastatakse: „Ja Issanda vabaksostetud pöörduvad tagasi ning tulevad Siionisse hõisates. Nende pea kohal on igavene rõõm: rõõm ja ilutsemine valdavad neid, aga kurbus ja ohkamine põgenevad ära.“ (Jesaja 35:10)



Kuid praegu on aeg, mil vastatakse Kristuse enese palvele meie eest: „Ma ei palu, et sa võtaksid nad ära maailmast, vaid et sa hoiaksid neid kurja eest.“ (Johannese evangeeliumi 17:15)



Hea sõber, Jumal päästab sinu ja ta päästab ka minu. Ta annab meile võidu kurja üle ning viib meid oma igavesse kuningriiki.



Meie Isa on üle kõige



Selle palve esimene ja viimane lause tuletavad meile meede, et meie Isa on üle kõigi vägede ja võimude ja nimede. Ta teeb tühjaks kurjade nõu ja tema lapsed on turvaliselt tema varju all. Kui selle maailma sõjad, hädad ja patud on möödas, võime läbi kogu igaviku ikka ja jälle oma taevasele Isale öelda: „Sinu päralt on riik ja vägi ja au igavesti. Aamen.“
04.10.2024 18:30
5
1
Parim viis Meie Isa palve tähenduse mõistmiseks on esmalt seda lugeda! Leiame selle Matteuse evangeeliumi 6:9–13. Loeme neid kauneid Kristuse sõnu:



„Meie Isa, kes sa oled taevas!



Pühitsetud olgu sinu nimi!



Sinu riik tulgu,



sinu tahtmine sündigu



nagu taevas, nõnda ka maa peal!



Meie igapäevast leiba anna meile tänapäev!



Ja anna meile andeks meie võlad,



nagu meiegi andeks anname oma võlglastele!



Ja ära saada meid kiusatusse,



vaid päästa meid ära kurjast!



Sest sinu päralt on riik ja vägi ja au igavesti. Aamen.“



 



Nii mõnedki meist on Meie Isa palvet alates lapsepõlvest lugenud ja me teame selle sõnu hästi. Nii et vaatame nüüd selle palve temaatilisi osi. Kõigepealt keskendume esimesele lausele, mis on Jumala ülistus.



Meie Isa, kes sa oled taevas





Jeesus õpetab, et me võime Jumalat kutsuda oma Isaks ja et Jeesus ise kutsub meid õdedeks ja vendadeks. Jumal armastab meid ning ootab meie vastuarmastust. Me oleme tema lapsed. Pangem tähele, et see palve ei alga sõnadega „Minu Isa“, vaid „Meie Isa“. Jumala lapse südames on alati ruumi teistele. Nii ei palveta me seda palvet kunagi vaid enda kasuks, vaid alati kõigi kristlaste kasuks. See on kõigi kristlaste, kõigi Jumala laste palve.



„Seesama Vaim tunnistab koos meie vaimuga, et me oleme Jumala lapsed. Kui me oleme aga lapsed, siis oleme ka pärijad, nii Jumala pärijad kui Kristuse kaaspärijad; ning kui me koos temaga kannatame, siis meid ka koos temaga kirgastatakse.“ (Pauluse kiri roomlastele 8:16–17)



Sa võid taevast Isa usaldada. Tema, kellele kuulub terve maailm, armastab sind. Sa oled kuninga laps. Oleme usu kaudu saanud tema lasteks. „Otsekui isa halastab laste peale, nõnda halastab Issand nende peale, kes teda kardavad.“ (Psalm 103:13)



Meie Isa palve on nende inimeste palve, kes on usu kaudu uuesti sündinud. „Aga kõigile, kes tema vastu võtsid, andis ta meelevalla saada Jumala lasteks, neile, kes usuvad tema nimesse, kes ei ole sündinud verest, ei liha tahtest, ei mehe tahtest, vaid Jumalast.“ (Johannese evangeeliumi 1:12–13)



Meie Isa on taevas; ta valitseb seal kõige loodu ja kõigi loodolevuste üle. „Aga meie Jumal on taevas, ta teeb kõik, mis temale meeldib.“ (Psalm 115:3)



Pühitsetud olgu sinu nimi





Millise aukartusega peaksime kasutama Jumala nime – mitte kunagi hoolimatul viisil. Loeme Psalmist 111:9: „Püha ja kardetav on tema nimi.“ Kui sa palvetad sõnadega „Pühitsetud olgu sinu nimi“, siis palud, et sina võiksid seda nime pühaks pidada ning et sa kunagi ei häbistaks ega teotaks „seda kaunist nime, mis on nimetatud teie üle.“ (Jaakobuse kiri 2:7)



„Sest vaata, tema on see, kes valmistab mäed ja loob tuule, kes ilmutab inimesele oma mõtteid, kes teeb koidu ja pimeduse ja kes kõnnib maa kõrgendikel – Issand, vägede Jumal on tema nimi.“ (Aamose 4:13)



Sinu riik tulgu





Jumal ei ole mitte ainult meie taevane Isa, ta on ühtlasi universumi Kuningas. Tema kuningriigi huvid on meie huvid ning me peaksime tegutsema tema riigi ülesehitamise nimel. Jumala armu kuningriik, mida praegu ehitatakse nende inimeste südames, kes on tema armastuse oma südamesse vastu võtnud, saab kunagi väes ja kogu hiilguses avalikuks Jeesuse teisel tulekul. Siis „kuningriik ning valitsus ja võim kuningriikide üle kogu taeva all antakse Kõigekõrgema pühale rahvale. Tema kuningriik on igavene kuningriik ja kõik valitsused peavad teda teenima ning temale alistuma.“ (Taanieli 7:27) Sellel ajal pärivad Jumalale ustavad inimesed „kuningriigi, mis neile on valmistatud maailma rajamisest peale.“ (Matteuse evangeeliumi 25:34)



Jeesus ennustas, et enne selle päeva saabumist kuulutatakse „Kuningriigi evangeeliumi kogu ilmamaale, tunnistuseks kõigile rahvastele, ja siis tuleb lõpp.“ (Matteuse evangeeliumi 24:14)



Tema kuningriik ei saa tulla enne, kui sõnum tema armust on viidud tervele maailmale. Niisiis jagades sõnumit Jumala headusest kiirendame tema kuningriigi saabumist. Need, kes on andnud end tema teenistusse ja kes saavad siiralt öelda: „Vaata, siin ma olen, läkita mind“ (Jesaja 6:8), on need, kes tõeliselt paluvad tema riigi tuleku pärast.



Selles palves kumab läbi teadmine, et selle maailmaga ei saa asjad kunagi iseenesest korda, vaid Jumala kuningriik seab maailmas kõik korda. Ja selles palves on veendumus, et Jumala kuningriik tõesti tuleb ühel päeval. Nii et selles palves kordame justkui sureva röövli palvet: „Jeesus, mõtle minu peale, kui sa tuled oma kuningriiki!“ (Luuka evangeeliumi 23:42)



Sinu tahtmine sündigu nagu taevas, nõnda ka maa peal





Mõned võivad kahelda: „Kas Jumala tahtmine võib tõesti kunagi täies mahus maa peal sündida?“ Kui see nii ei oleks, ei oleks Jeesus oma sõpradele seda palvet õpetanud. Jumala tahtmine võib juba praegu maa peal sündida, sest kuulekus Jumalale on kõige puhtam jumalateenistus. Jumala tõeliste laste kohta on öeldud, et nad on need, „kes hoiavad alal Jumala käske ja Jeesuse usku!“ (Johannese ilmutuse 14:12)



See palveosa palub kuulekat meelt meie südamesse siin ja praegu ning ühtlasi ulatub vaimusilmas uueks loodud maailma, kus Jumala tahe ning õigus katavad maad nagu meri katab merepõhja.



Meie igapäevast leiba anna meile tänapäev





Palve kolm esimest osa puudutavad Jumala nime, kuningriiki ja tahtmist – et tema nimi võiks olla pühitsetud, et tema kuningriik tuleks ja tema tahtmine sünniks. Kui oleme Jumala austamise ning tema tahtmise oma elus esikohale seadnud, siis võime ka julgelt paluda, et ta kataks meie igapäevased vajadused. Me palvetame tema ülistamiseks, aga samas palvetame ka endale küsimiseks.



Kui me palume „Meie Isa“, siis palume ka „Anna meile“, teades, et kui meie oskame anda häid asju oma lastele, siis kui palju enam annab taevane Isa häid asju neile, kes teda paluvad (vt Matteuse evangeeliumi 7:11).



Ära muretse homse toidu pärast. Tuleta meelde, et kõrbes rännanud iisraellastele langes taevast mannat iga päev. Meilgi võib olla Jumala kinnitus: „Looda Issanda peale ja tee head, ela oma maal ja pea ustavust! Olgu sul rõõm Issandast; siis ta annab sulle, mida su süda kutsub!“ (Psalm 37:3–4) Jumal, kes toitis kunagi imeliselt prohvet Eelijat, on endiselt elus. Eelijale anti igaks päevaks täpselt nii palju, kui ta vajas. Kui me palvetame: „Meie igapäevast leiba anna meile tänapäev,“ palume teiste inimeste eest sama palju kui enda eest. Me tunnistame, et isegi meie toit tuleb Jumala käest ja et see, mida ta meile annab, ei ole üksnes meile. Ja palve toidu pärast katab enamat kui vaid füüsilist toitu, see tähendab toitu ka hingele. Jeesus ütles kunagi: „Ärge nõutage rooga, mis hävib, vaid rooga, mis püsib igaveseks eluks.“ (Johannese evangeeliumi 6:27) Ning veidi hiljem kuulutas ta: „Mina olen taevast alla tulnud elav leib. Kui keegi sööb seda leiba, siis ta elab igavesti; ja leib, mille mina annan, on minu liha; ma annan selle maailma elu eest.“ (Johannese 6:51)



Anna meile andeks, nagu meiegi anname andeks





Mida iganes me oleme võlgu teistele või iseendale, oleme võlgu ka Jumalale. Taeva Kuningas arvestab meie võlgu teiste inimeste ees võlaks tema ees. Milline kummaline palve: „Andesta meile, nagu meie ise andestame.“ Meie andeksandmine on tingimus selleks, et saaksime ise andeks. Me ei saa paluda Jumalal meie heaks teha seda, mida me ise teiste heaks ei ole nõus tegema.



Jumal andis Kristuses iseennast meie pattude eest. Ristil rippudes kandis ta meie süükoormat, et saaks avalikuks tema armastus meie vastu ning et me tahaksime tulla tema juurde. Ja ta manitseb meid: „Olge üksteise vastu lahked, halastajad, andestage üksteisele, nii nagu ka Jumal on teile andestanud Kristuses.“ (Pauluse kiri efeslastele 4:32)



Ära saada meid kiusatusse





Selle palveosa mõtet on vahel küsimuse alla seatud, aga tegemist on lihtsalt Kristuse-aegse mõtteviisi väljendusega. Tollase mõtteviisi järgi „tegi“ Jumal kõike seda, mida ta aktiivselt ära ei hoidnud.



Eelmine palve oli seotud minevikuga, see on seotud tulevikuga. Peaksime Jumalat paluma, et ta ei juhataks meid kiusatuste sisse, vaid neist mööda ja neist läbi. Kiusatused ja ahistused jõuavad kõikideni, kuid me ei otsi neid. Meie Päästja on kord öelnud: „Seda ma olen teile rääkinud, et teil oleks rahu minus. Maailmas ahistatakse teid, aga olge julged: mina olen maailma ära võitnud.“ (Johannese evangeeliumi 16:33)



Iga kiusatus, millele oleme suutnud vastu seista, annab meile uue kogemuse ning teeb meid tugevamaks. Teades oma nõrkusi, palume seda palvet, et Jumal juhataks meid mööda turvalisi teid. Ootame kannatlikult tema juhatust ning kuulame tema häält, mis ütleb: „See on tee, käige seda!“ (Jesaja 30:21)



Üks mees, kes läks kord läbi ränkadest katsumustest, ütles: „Kuid tema tunneb teed, mida ma käin. Katsub ta mind läbi – ma tulen sellest välja nagu kuld.“ (Iiobi 23:10)



Suur šoti kirjanik George MacDonald räägib loo ühest naisest, kes ütles keset raskusi ja kiusatusi, mida tal oli väga keeruline mõista: „Oh, ma tahaksin, et mind ei oleks kunagi loodud.“ „Mu kallis laps,“ vastas sõber, „sa ei olegi veel valmis saanud, sind luuakse just praegu ning sina tõrgud Jumala loomistöö vastu.“



Kui usaldame end Jumala kätte sõnadega „Ära saada meid kiusatusse“, siis võib meil olla kindlustunne, et Jumal „ei luba teid kiusata rohkem, kui te suudate taluda, vaid koos kiusatusega valmistab ka väljapääsu, nii et te suudate taluda.“ (Pauluse 1. kiri korintlastele 10:13) See mõte juhatab meid Meie Isa palve viimase palvesoovi juurde.



Päästa meid kurjast





See on palve pääsemaks kogu kurjast – mitte ainult patust, vaid ka patu tagajärgedest ja saatana võimust kõigis selle vormides. See oli ka apostel Pauluse palve: „Küll Issand kisub mu välja igast kurjast teost ja viib mu varjule oma taevasesse kuningriiki. Tema päralt olgu kirkus igavesest ajast igavesti! Aamen.“ (Pauluse 2. kiri Timoteosele 4:18)



Tänu Jumalale, et meid ei ole jäetud üksinda oma vaenlasega tõtt vaatama. Jeesus ütles: „Vaata, ma olen andnud teile meelevalla kõndida madude ja skorpionide peal ja vaenlase kogu väe peal ja miski ei tee teile iial kahju.“ (Luuka evangeeliumi 10:19)



See palve pääseda kurja küüsist läheb kaugemale meie praegusest kogemusest. See on igatsus täieliku pääste järele. Ühel päeval sellele palvele vastatakse: „Ja Issanda vabaksostetud pöörduvad tagasi ning tulevad Siionisse hõisates. Nende pea kohal on igavene rõõm: rõõm ja ilutsemine valdavad neid, aga kurbus ja ohkamine põgenevad ära.“ (Jesaja 35:10)



Kuid praegu on aeg, mil vastatakse Kristuse enese palvele meie eest: „Ma ei palu, et sa võtaksid nad ära maailmast, vaid et sa hoiaksid neid kurja eest.“ (Johannese evangeeliumi 17:15)



Hea sõber, Jumal päästab sinu ja ta päästab ka minu. Ta annab meile võidu kurja üle ning viib meid oma igavesse kuningriiki.



Meie Isa on üle kõige



Selle palve esimene ja viimane lause tuletavad meile meede, et meie Isa on üle kõigi vägede ja võimude ja nimede. Ta teeb tühjaks kurjade nõu ja tema lapsed on turvaliselt tema varju all. Kui selle maailma sõjad, hädad ja patud on möödas, võime läbi kogu igaviku ikka ja jälle oma taevasele Isale öelda: „Sinu päralt on riik ja vägi ja au igavesti. Aamen.“Parim viis Meie Isa palve tähenduse mõistmiseks on esmalt seda lugeda! Leiame selle Matteuse evangeeliumi 6:9–13. Loeme neid kauneid Kristuse sõnu:



„Meie Isa, kes sa oled taevas!



Pühitsetud olgu sinu nimi!



Sinu riik tulgu,



sinu tahtmine sündigu



nagu taevas, nõnda ka maa peal!



Meie igapäevast leiba anna meile tänapäev!



Ja anna meile andeks meie võlad,



nagu meiegi andeks anname oma võlglastele!



Ja ära saada meid kiusatusse,



vaid päästa meid ära kurjast!



Sest sinu päralt on riik ja vägi ja au igavesti. Aamen.“



 



Nii mõnedki meist on Meie Isa palvet alates lapsepõlvest lugenud ja me teame selle sõnu hästi. Nii et vaatame nüüd selle palve temaatilisi osi. Kõigepealt keskendume esimesele lausele, mis on Jumala ülistus.



Meie Isa, kes sa oled taevas





Jeesus õpetab, et me võime Jumalat kutsuda oma Isaks ja et Jeesus ise kutsub meid õdedeks ja vendadeks. Jumal armastab meid ning ootab meie vastuarmastust. Me oleme tema lapsed. Pangem tähele, et see palve ei alga sõnadega „Minu Isa“, vaid „Meie Isa“. Jumala lapse südames on alati ruumi teistele. Nii ei palveta me seda palvet kunagi vaid enda kasuks, vaid alati kõigi kristlaste kasuks. See on kõigi kristlaste, kõigi Jumala laste palve.



„Seesama Vaim tunnistab koos meie vaimuga, et me oleme Jumala lapsed. Kui me oleme aga lapsed, siis oleme ka pärijad, nii Jumala pärijad kui Kristuse kaaspärijad; ning kui me koos temaga kannatame, siis meid ka koos temaga kirgastatakse.“ (Pauluse kiri roomlastele 8:16–17)



Sa võid taevast Isa usaldada. Tema, kellele kuulub terve maailm, armastab sind. Sa oled kuninga laps. Oleme usu kaudu saanud tema lasteks. „Otsekui isa halastab laste peale, nõnda halastab Issand nende peale, kes teda kardavad.“ (Psalm 103:13)



Meie Isa palve on nende inimeste palve, kes on usu kaudu uuesti sündinud. „Aga kõigile, kes tema vastu võtsid, andis ta meelevalla saada Jumala lasteks, neile, kes usuvad tema nimesse, kes ei ole sündinud verest, ei liha tahtest, ei mehe tahtest, vaid Jumalast.“ (Johannese evangeeliumi 1:12–13)



Meie Isa on taevas; ta valitseb seal kõige loodu ja kõigi loodolevuste üle. „Aga meie Jumal on taevas, ta teeb kõik, mis temale meeldib.“ (Psalm 115:3)



Pühitsetud olgu sinu nimi





Millise aukartusega peaksime kasutama Jumala nime – mitte kunagi hoolimatul viisil. Loeme Psalmist 111:9: „Püha ja kardetav on tema nimi.“ Kui sa palvetad sõnadega „Pühitsetud olgu sinu nimi“, siis palud, et sina võiksid seda nime pühaks pidada ning et sa kunagi ei häbistaks ega teotaks „seda kaunist nime, mis on nimetatud teie üle.“ (Jaakobuse kiri 2:7)



„Sest vaata, tema on see, kes valmistab mäed ja loob tuule, kes ilmutab inimesele oma mõtteid, kes teeb koidu ja pimeduse ja kes kõnnib maa kõrgendikel – Issand, vägede Jumal on tema nimi.“ (Aamose 4:13)



Sinu riik tulgu





Jumal ei ole mitte ainult meie taevane Isa, ta on ühtlasi universumi Kuningas. Tema kuningriigi huvid on meie huvid ning me peaksime tegutsema tema riigi ülesehitamise nimel. Jumala armu kuningriik, mida praegu ehitatakse nende inimeste südames, kes on tema armastuse oma südamesse vastu võtnud, saab kunagi väes ja kogu hiilguses avalikuks Jeesuse teisel tulekul. Siis „kuningriik ning valitsus ja võim kuningriikide üle kogu taeva all antakse Kõigekõrgema pühale rahvale. Tema kuningriik on igavene kuningriik ja kõik valitsused peavad teda teenima ning temale alistuma.“ (Taanieli 7:27) Sellel ajal pärivad Jumalale ustavad inimesed „kuningriigi, mis neile on valmistatud maailma rajamisest peale.“ (Matteuse evangeeliumi 25:34)



Jeesus ennustas, et enne selle päeva saabumist kuulutatakse „Kuningriigi evangeeliumi kogu ilmamaale, tunnistuseks kõigile rahvastele, ja siis tuleb lõpp.“ (Matteuse evangeeliumi 24:14)



Tema kuningriik ei saa tulla enne, kui sõnum tema armust on viidud tervele maailmale. Niisiis jagades sõnumit Jumala headusest kiirendame tema kuningriigi saabumist. Need, kes on andnud end tema teenistusse ja kes saavad siiralt öelda: „Vaata, siin ma olen, läkita mind“ (Jesaja 6:8), on need, kes tõeliselt paluvad tema riigi tuleku pärast.



Selles palves kumab läbi teadmine, et selle maailmaga ei saa asjad kunagi iseenesest korda, vaid Jumala kuningriik seab maailmas kõik korda. Ja selles palves on veendumus, et Jumala kuningriik tõesti tuleb ühel päeval. Nii et selles palves kordame justkui sureva röövli palvet: „Jeesus, mõtle minu peale, kui sa tuled oma kuningriiki!“ (Luuka evangeeliumi 23:42)



Sinu tahtmine sündigu nagu taevas, nõnda ka maa peal





Mõned võivad kahelda: „Kas Jumala tahtmine võib tõesti kunagi täies mahus maa peal sündida?“ Kui see nii ei oleks, ei oleks Jeesus oma sõpradele seda palvet õpetanud. Jumala tahtmine võib juba praegu maa peal sündida, sest kuulekus Jumalale on kõige puhtam jumalateenistus. Jumala tõeliste laste kohta on öeldud, et nad on need, „kes hoiavad alal Jumala käske ja Jeesuse usku!“ (Johannese ilmutuse 14:12)



See palveosa palub kuulekat meelt meie südamesse siin ja praegu ning ühtlasi ulatub vaimusilmas uueks loodud maailma, kus Jumala tahe ning õigus katavad maad nagu meri katab merepõhja.



Meie igapäevast leiba anna meile tänapäev





Palve kolm esimest osa puudutavad Jumala nime, kuningriiki ja tahtmist – et tema nimi võiks olla pühitsetud, et tema kuningriik tuleks ja tema tahtmine sünniks. Kui oleme Jumala austamise ning tema tahtmise oma elus esikohale seadnud, siis võime ka julgelt paluda, et ta kataks meie igapäevased vajadused. Me palvetame tema ülistamiseks, aga samas palvetame ka endale küsimiseks.



Kui me palume „Meie Isa“, siis palume ka „Anna meile“, teades, et kui meie oskame anda häid asju oma lastele, siis kui palju enam annab taevane Isa häid asju neile, kes teda paluvad (vt Matteuse evangeeliumi 7:11).



Ära muretse homse toidu pärast. Tuleta meelde, et kõrbes rännanud iisraellastele langes taevast mannat iga päev. Meilgi võib olla Jumala kinnitus: „Looda Issanda peale ja tee head, ela oma maal ja pea ustavust! Olgu sul rõõm Issandast; siis ta annab sulle, mida su süda kutsub!“ (Psalm 37:3–4) Jumal, kes toitis kunagi imeliselt prohvet Eelijat, on endiselt elus. Eelijale anti igaks päevaks täpselt nii palju, kui ta vajas. Kui me palvetame: „Meie igapäevast leiba anna meile tänapäev,“ palume teiste inimeste eest sama palju kui enda eest. Me tunnistame, et isegi meie toit tuleb Jumala käest ja et see, mida ta meile annab, ei ole üksnes meile. Ja palve toidu pärast katab enamat kui vaid füüsilist toitu, see tähendab toitu ka hingele. Jeesus ütles kunagi: „Ärge nõutage rooga, mis hävib, vaid rooga, mis püsib igaveseks eluks.“ (Johannese evangeeliumi 6:27) Ning veidi hiljem kuulutas ta: „Mina olen taevast alla tulnud elav leib. Kui keegi sööb seda leiba, siis ta elab igavesti; ja leib, mille mina annan, on minu liha; ma annan selle maailma elu eest.“ (Johannese 6:51)



Anna meile andeks, nagu meiegi anname andeks





Mida iganes me oleme võlgu teistele või iseendale, oleme võlgu ka Jumalale. Taeva Kuningas arvestab meie võlgu teiste inimeste ees võlaks tema ees. Milline kummaline palve: „Andesta meile, nagu meie ise andestame.“ Meie andeksandmine on tingimus selleks, et saaksime ise andeks. Me ei saa paluda Jumalal meie heaks teha seda, mida me ise teiste heaks ei ole nõus tegema.



Jumal andis Kristuses iseennast meie pattude eest. Ristil rippudes kandis ta meie süükoormat, et saaks avalikuks tema armastus meie vastu ning et me tahaksime tulla tema juurde. Ja ta manitseb meid: „Olge üksteise vastu lahked, halastajad, andestage üksteisele, nii nagu ka Jumal on teile andestanud Kristuses.“ (Pauluse kiri efeslastele 4:32)



Ära saada meid kiusatusse





Selle palveosa mõtet on vahel küsimuse alla seatud, aga tegemist on lihtsalt Kristuse-aegse mõtteviisi väljendusega. Tollase mõtteviisi järgi „tegi“ Jumal kõike seda, mida ta aktiivselt ära ei hoidnud.



Eelmine palve oli seotud minevikuga, see on seotud tulevikuga. Peaksime Jumalat paluma, et ta ei juhataks meid kiusatuste sisse, vaid neist mööda ja neist läbi. Kiusatused ja ahistused jõuavad kõikideni, kuid me ei otsi neid. Meie Päästja on kord öelnud: „Seda ma olen teile rääkinud, et teil oleks rahu minus. Maailmas ahistatakse teid, aga olge julged: mina olen maailma ära võitnud.“ (Johannese evangeeliumi 16:33)



Iga kiusatus, millele oleme suutnud vastu seista, annab meile uue kogemuse ning teeb meid tugevamaks. Teades oma nõrkusi, palume seda palvet, et Jumal juhataks meid mööda turvalisi teid. Ootame kannatlikult tema juhatust ning kuulame tema häält, mis ütleb: „See on tee, käige seda!“ (Jesaja 30:21)



Üks mees, kes läks kord läbi ränkadest katsumustest, ütles: „Kuid tema tunneb teed, mida ma käin. Katsub ta mind läbi – ma tulen sellest välja nagu kuld.“ (Iiobi 23:10)



Suur šoti kirjanik George MacDonald räägib loo ühest naisest, kes ütles keset raskusi ja kiusatusi, mida tal oli väga keeruline mõista: „Oh, ma tahaksin, et mind ei oleks kunagi loodud.“ „Mu kallis laps,“ vastas sõber, „sa ei olegi veel valmis saanud, sind luuakse just praegu ning sina tõrgud Jumala loomistöö vastu.“



Kui usaldame end Jumala kätte sõnadega „Ära saada meid kiusatusse“, siis võib meil olla kindlustunne, et Jumal „ei luba teid kiusata rohkem, kui te suudate taluda, vaid koos kiusatusega valmistab ka väljapääsu, nii et te suudate taluda.“ (Pauluse 1. kiri korintlastele 10:13) See mõte juhatab meid Meie Isa palve viimase palvesoovi juurde.



Päästa meid kurjast





See on palve pääsemaks kogu kurjast – mitte ainult patust, vaid ka patu tagajärgedest ja saatana võimust kõigis selle vormides. See oli ka apostel Pauluse palve: „Küll Issand kisub mu välja igast kurjast teost ja viib mu varjule oma taevasesse kuningriiki. Tema päralt olgu kirkus igavesest ajast igavesti! Aamen.“ (Pauluse 2. kiri Timoteosele 4:18)



Tänu Jumalale, et meid ei ole jäetud üksinda oma vaenlasega tõtt vaatama. Jeesus ütles: „Vaata, ma olen andnud teile meelevalla kõndida madude ja skorpionide peal ja vaenlase kogu väe peal ja miski ei tee teile iial kahju.“ (Luuka evangeeliumi 10:19)



See palve pääseda kurja küüsist läheb kaugemale meie praegusest kogemusest. See on igatsus täieliku pääste järele. Ühel päeval sellele palvele vastatakse: „Ja Issanda vabaksostetud pöörduvad tagasi ning tulevad Siionisse hõisates. Nende pea kohal on igavene rõõm: rõõm ja ilutsemine valdavad neid, aga kurbus ja ohkamine põgenevad ära.“ (Jesaja 35:10)



Kuid praegu on aeg, mil vastatakse Kristuse enese palvele meie eest: „Ma ei palu, et sa võtaksid nad ära maailmast, vaid et sa hoiaksid neid kurja eest.“ (Johannese evangeeliumi 17:15)



Hea sõber, Jumal päästab sinu ja ta päästab ka minu. Ta annab meile võidu kurja üle ning viib meid oma igavesse kuningriiki.



Meie Isa on üle kõige



Selle palve esimene ja viimane lause tuletavad meile meede, et meie Isa on üle kõigi vägede ja võimude ja nimede. Ta teeb tühjaks kurjade nõu ja tema lapsed on turvaliselt tema varju all. Kui selle maailma sõjad, hädad ja patud on möödas, võime läbi kogu igaviku ikka ja jälle oma taevasele Isale öelda: „Sinu päralt on riik ja vägi ja au igavesti. Aamen.“​Parim viis Meie Isa palve tähenduse mõistmiseks on esmalt seda lugeda! Leiame selle Matteuse evangeeliumi 6:9–13. Loeme neid kauneid Kristuse sõnu:



„Meie Isa, kes sa oled taevas!



Pühitsetud olgu sinu nimi!



Sinu riik tulgu,



sinu tahtmine sündigu



nagu taevas, nõnda ka maa peal!



Meie igapäevast leiba anna meile tänapäev!



Ja anna meile andeks meie võlad,



nagu meiegi andeks anname oma võlglastele!



Ja ära saada meid kiusatusse,



vaid päästa meid ära kurjast!



Sest sinu päralt on riik ja vägi ja au igavesti. Aamen.“



 



Nii mõnedki meist on Meie Isa palvet alates lapsepõlvest lugenud ja me teame selle sõnu hästi. Nii et vaatame nüüd selle palve temaatilisi osi. Kõigepealt keskendume esimesele lausele, mis on Jumala ülistus.



Meie Isa, kes sa oled taevas





Jeesus õpetab, et me võime Jumalat kutsuda oma Isaks ja et Jeesus ise kutsub meid õdedeks ja vendadeks. Jumal armastab meid ning ootab meie vastuarmastust. Me oleme tema lapsed. Pangem tähele, et see palve ei alga sõnadega „Minu Isa“, vaid „Meie Isa“. Jumala lapse südames on alati ruumi teistele. Nii ei palveta me seda palvet kunagi vaid enda kasuks, vaid alati kõigi kristlaste kasuks. See on kõigi kristlaste, kõigi Jumala laste palve.



„Seesama Vaim tunnistab koos meie vaimuga, et me oleme Jumala lapsed. Kui me oleme aga lapsed, siis oleme ka pärijad, nii Jumala pärijad kui Kristuse kaaspärijad; ning kui me koos temaga kannatame, siis meid ka koos temaga kirgastatakse.“ (Pauluse kiri roomlastele 8:16–17)



Sa võid taevast Isa usaldada. Tema, kellele kuulub terve maailm, armastab sind. Sa oled kuninga laps. Oleme usu kaudu saanud tema lasteks. „Otsekui isa halastab laste peale, nõnda halastab Issand nende peale, kes teda kardavad.“ (Psalm 103:13)



Meie Isa palve on nende inimeste palve, kes on usu kaudu uuesti sündinud. „Aga kõigile, kes tema vastu võtsid, andis ta meelevalla saada Jumala lasteks, neile, kes usuvad tema nimesse, kes ei ole sündinud verest, ei liha tahtest, ei mehe tahtest, vaid Jumalast.“ (Johannese evangeeliumi 1:12–13)



Meie Isa on taevas; ta valitseb seal kõige loodu ja kõigi loodolevuste üle. „Aga meie Jumal on taevas, ta teeb kõik, mis temale meeldib.“ (Psalm 115:3)



Pühitsetud olgu sinu nimi





Millise aukartusega peaksime kasutama Jumala nime – mitte kunagi hoolimatul viisil. Loeme Psalmist 111:9: „Püha ja kardetav on tema nimi.“ Kui sa palvetad sõnadega „Pühitsetud olgu sinu nimi“, siis palud, et sina võiksid seda nime pühaks pidada ning et sa kunagi ei häbistaks ega teotaks „seda kaunist nime, mis on nimetatud teie üle.“ (Jaakobuse kiri 2:7)



„Sest vaata, tema on see, kes valmistab mäed ja loob tuule, kes ilmutab inimesele oma mõtteid, kes teeb koidu ja pimeduse ja kes kõnnib maa kõrgendikel – Issand, vägede Jumal on tema nimi.“ (Aamose 4:13)



Sinu riik tulgu





Jumal ei ole mitte ainult meie taevane Isa, ta on ühtlasi universumi Kuningas. Tema kuningriigi huvid on meie huvid ning me peaksime tegutsema tema riigi ülesehitamise nimel. Jumala armu kuningriik, mida praegu ehitatakse nende inimeste südames, kes on tema armastuse oma südamesse vastu võtnud, saab kunagi väes ja kogu hiilguses avalikuks Jeesuse teisel tulekul. Siis „kuningriik ning valitsus ja võim kuningriikide üle kogu taeva all antakse Kõigekõrgema pühale rahvale. Tema kuningriik on igavene kuningriik ja kõik valitsused peavad teda teenima ning temale alistuma.“ (Taanieli 7:27) Sellel ajal pärivad Jumalale ustavad inimesed „kuningriigi, mis neile on valmistatud maailma rajamisest peale.“ (Matteuse evangeeliumi 25:34)



Jeesus ennustas, et enne selle päeva saabumist kuulutatakse „Kuningriigi evangeeliumi kogu ilmamaale, tunnistuseks kõigile rahvastele, ja siis tuleb lõpp.“ (Matteuse evangeeliumi 24:14)



Tema kuningriik ei saa tulla enne, kui sõnum tema armust on viidud tervele maailmale. Niisiis jagades sõnumit Jumala headusest kiirendame tema kuningriigi saabumist. Need, kes on andnud end tema teenistusse ja kes saavad siiralt öelda: „Vaata, siin ma olen, läkita mind“ (Jesaja 6:8), on need, kes tõeliselt paluvad tema riigi tuleku pärast.



Selles palves kumab läbi teadmine, et selle maailmaga ei saa asjad kunagi iseenesest korda, vaid Jumala kuningriik seab maailmas kõik korda. Ja selles palves on veendumus, et Jumala kuningriik tõesti tuleb ühel päeval. Nii et selles palves kordame justkui sureva röövli palvet: „Jeesus, mõtle minu peale, kui sa tuled oma kuningriiki!“ (Luuka evangeeliumi 23:42)



Sinu tahtmine sündigu nagu taevas, nõnda ka maa peal





Mõned võivad kahelda: „Kas Jumala tahtmine võib tõesti kunagi täies mahus maa peal sündida?“ Kui see nii ei oleks, ei oleks Jeesus oma sõpradele seda palvet õpetanud. Jumala tahtmine võib juba praegu maa peal sündida, sest kuulekus Jumalale on kõige puhtam jumalateenistus. Jumala tõeliste laste kohta on öeldud, et nad on need, „kes hoiavad alal Jumala käske ja Jeesuse usku!“ (Johannese ilmutuse 14:12)



See palveosa palub kuulekat meelt meie südamesse siin ja praegu ning ühtlasi ulatub vaimusilmas uueks loodud maailma, kus Jumala tahe ning õigus katavad maad nagu meri katab merepõhja.



Meie igapäevast leiba anna meile tänapäev





Palve kolm esimest osa puudutavad Jumala nime, kuningriiki ja tahtmist – et tema nimi võiks olla pühitsetud, et tema kuningriik tuleks ja tema tahtmine sünniks. Kui oleme Jumala austamise ning tema tahtmise oma elus esikohale seadnud, siis võime ka julgelt paluda, et ta kataks meie igapäevased vajadused. Me palvetame tema ülistamiseks, aga samas palvetame ka endale küsimiseks.



Kui me palume „Meie Isa“, siis palume ka „Anna meile“, teades, et kui meie oskame anda häid asju oma lastele, siis kui palju enam annab taevane Isa häid asju neile, kes teda paluvad (vt Matteuse evangeeliumi 7:11).



Ära muretse homse toidu pärast. Tuleta meelde, et kõrbes rännanud iisraellastele langes taevast mannat iga päev. Meilgi võib olla Jumala kinnitus: „Looda Issanda peale ja tee head, ela oma maal ja pea ustavust! Olgu sul rõõm Issandast; siis ta annab sulle, mida su süda kutsub!“ (Psalm 37:3–4) Jumal, kes toitis kunagi imeliselt prohvet Eelijat, on endiselt elus. Eelijale anti igaks päevaks täpselt nii palju, kui ta vajas. Kui me palvetame: „Meie igapäevast leiba anna meile tänapäev,“ palume teiste inimeste eest sama palju kui enda eest. Me tunnistame, et isegi meie toit tuleb Jumala käest ja et see, mida ta meile annab, ei ole üksnes meile. Ja palve toidu pärast katab enamat kui vaid füüsilist toitu, see tähendab toitu ka hingele. Jeesus ütles kunagi: „Ärge nõutage rooga, mis hävib, vaid rooga, mis püsib igaveseks eluks.“ (Johannese evangeeliumi 6:27) Ning veidi hiljem kuulutas ta: „Mina olen taevast alla tulnud elav leib. Kui keegi sööb seda leiba, siis ta elab igavesti; ja leib, mille mina annan, on minu liha; ma annan selle maailma elu eest.“ (Johannese 6:51)



Anna meile andeks, nagu meiegi anname andeks





Mida iganes me oleme võlgu teistele või iseendale, oleme võlgu ka Jumalale. Taeva Kuningas arvestab meie võlgu teiste inimeste ees võlaks tema ees. Milline kummaline palve: „Andesta meile, nagu meie ise andestame.“ Meie andeksandmine on tingimus selleks, et saaksime ise andeks. Me ei saa paluda Jumalal meie heaks teha seda, mida me ise teiste heaks ei ole nõus tegema.



Jumal andis Kristuses iseennast meie pattude eest. Ristil rippudes kandis ta meie süükoormat, et saaks avalikuks tema armastus meie vastu ning et me tahaksime tulla tema juurde. Ja ta manitseb meid: „Olge üksteise vastu lahked, halastajad, andestage üksteisele, nii nagu ka Jumal on teile andestanud Kristuses.“ (Pauluse kiri efeslastele 4:32)



Ära saada meid kiusatusse





Selle palveosa mõtet on vahel küsimuse alla seatud, aga tegemist on lihtsalt Kristuse-aegse mõtteviisi väljendusega. Tollase mõtteviisi järgi „tegi“ Jumal kõike seda, mida ta aktiivselt ära ei hoidnud.



Eelmine palve oli seotud minevikuga, see on seotud tulevikuga. Peaksime Jumalat paluma, et ta ei juhataks meid kiusatuste sisse, vaid neist mööda ja neist läbi. Kiusatused ja ahistused jõuavad kõikideni, kuid me ei otsi neid. Meie Päästja on kord öelnud: „Seda ma olen teile rääkinud, et teil oleks rahu minus. Maailmas ahistatakse teid, aga olge julged: mina olen maailma ära võitnud.“ (Johannese evangeeliumi 16:33)



Iga kiusatus, millele oleme suutnud vastu seista, annab meile uue kogemuse ning teeb meid tugevamaks. Teades oma nõrkusi, palume seda palvet, et Jumal juhataks meid mööda turvalisi teid. Ootame kannatlikult tema juhatust ning kuulame tema häält, mis ütleb: „See on tee, käige seda!“ (Jesaja 30:21)



Üks mees, kes läks kord läbi ränkadest katsumustest, ütles: „Kuid tema tunneb teed, mida ma käin. Katsub ta mind läbi – ma tulen sellest välja nagu kuld.“ (Iiobi 23:10)



Suur šoti kirjanik George MacDonald räägib loo ühest naisest, kes ütles keset raskusi ja kiusatusi, mida tal oli väga keeruline mõista: „Oh, ma tahaksin, et mind ei oleks kunagi loodud.“ „Mu kallis laps,“ vastas sõber, „sa ei olegi veel valmis saanud, sind luuakse just praegu ning sina tõrgud Jumala loomistöö vastu.“



Kui usaldame end Jumala kätte sõnadega „Ära saada meid kiusatusse“, siis võib meil olla kindlustunne, et Jumal „ei luba teid kiusata rohkem, kui te suudate taluda, vaid koos kiusatusega valmistab ka väljapääsu, nii et te suudate taluda.“ (Pauluse 1. kiri korintlastele 10:13) See mõte juhatab meid Meie Isa palve viimase palvesoovi juurde.



Päästa meid kurjast





See on palve pääsemaks kogu kurjast – mitte ainult patust, vaid ka patu tagajärgedest ja saatana võimust kõigis selle vormides. See oli ka apostel Pauluse palve: „Küll Issand kisub mu välja igast kurjast teost ja viib mu varjule oma taevasesse kuningriiki. Tema päralt olgu kirkus igavesest ajast igavesti! Aamen.“ (Pauluse 2. kiri Timoteosele 4:18)



Tänu Jumalale, et meid ei ole jäetud üksinda oma vaenlasega tõtt vaatama. Jeesus ütles: „Vaata, ma olen andnud teile meelevalla kõndida madude ja skorpionide peal ja vaenlase kogu väe peal ja miski ei tee teile iial kahju.“ (Luuka evangeeliumi 10:19)



See palve pääseda kurja küüsist läheb kaugemale meie praegusest kogemusest. See on igatsus täieliku pääste järele. Ühel päeval sellele palvele vastatakse: „Ja Issanda vabaksostetud pöörduvad tagasi ning tulevad Siionisse hõisates. Nende pea kohal on igavene rõõm: rõõm ja ilutsemine valdavad neid, aga kurbus ja ohkamine põgenevad ära.“ (Jesaja 35:10)



Kuid praegu on aeg, mil vastatakse Kristuse enese palvele meie eest: „Ma ei palu, et sa võtaksid nad ära maailmast, vaid et sa hoiaksid neid kurja eest.“ (Johannese evangeeliumi 17:15)



Hea sõber, Jumal päästab sinu ja ta päästab ka minu. Ta annab meile võidu kurja üle ning viib meid oma igavesse kuningriiki.



Meie Isa on üle kõige



Selle palve esimene ja viimane lause tuletavad meile meede, et meie Isa on üle kõigi vägede ja võimude ja nimede. Ta teeb tühjaks kurjade nõu ja tema lapsed on turvaliselt tema varju all. Kui selle maailma sõjad, hädad ja patud on möödas, võime läbi kogu igaviku ikka ja jälle oma taevasele Isale öelda: „Sinu päralt on riik ja vägi ja au igavesti. Aamen.“
10.10.2024 21:55
2
1
Parim viis Meie Isa palve tähenduse mõistmiseks on esmalt seda lugeda! Leiame selle Matteuse evangeeliumi 6:9–13. Loeme neid kauneid Kristuse sõnu:



„Meie Isa, kes sa oled taevas!



Pühitsetud olgu sinu nimi!



Sinu riik tulgu,



sinu tahtmine sündigu



nagu taevas, nõnda ka maa peal!



Meie igapäevast leiba anna meile tänapäev!



Ja anna meile andeks meie võlad,



nagu meiegi andeks anname oma võlglastele!



Ja ära saada meid kiusatusse,



vaid päästa meid ära kurjast!



Sest sinu päralt on riik ja vägi ja au igavesti. Aamen.“



 



Nii mõnedki meist on Meie Isa palvet alates lapsepõlvest lugenud ja me teame selle sõnu hästi. Nii et vaatame nüüd selle palve temaatilisi osi. Kõigepealt keskendume esimesele lausele, mis on Jumala ülistus.



Meie Isa, kes sa oled taevas





Jeesus õpetab, et me võime Jumalat kutsuda oma Isaks ja et Jeesus ise kutsub meid õdedeks ja vendadeks. Jumal armastab meid ning ootab meie vastuarmastust. Me oleme tema lapsed. Pangem tähele, et see palve ei alga sõnadega „Minu Isa“, vaid „Meie Isa“. Jumala lapse südames on alati ruumi teistele. Nii ei palveta me seda palvet kunagi vaid enda kasuks, vaid alati kõigi kristlaste kasuks. See on kõigi kristlaste, kõigi Jumala laste palve.



„Seesama Vaim tunnistab koos meie vaimuga, et me oleme Jumala lapsed. Kui me oleme aga lapsed, siis oleme ka pärijad, nii Jumala pärijad kui Kristuse kaaspärijad; ning kui me koos temaga kannatame, siis meid ka koos temaga kirgastatakse.“ (Pauluse kiri roomlastele 8:16–17)



Sa võid taevast Isa usaldada. Tema, kellele kuulub terve maailm, armastab sind. Sa oled kuninga laps. Oleme usu kaudu saanud tema lasteks. „Otsekui isa halastab laste peale, nõnda halastab Issand nende peale, kes teda kardavad.“ (Psalm 103:13)



Meie Isa palve on nende inimeste palve, kes on usu kaudu uuesti sündinud. „Aga kõigile, kes tema vastu võtsid, andis ta meelevalla saada Jumala lasteks, neile, kes usuvad tema nimesse, kes ei ole sündinud verest, ei liha tahtest, ei mehe tahtest, vaid Jumalast.“ (Johannese evangeeliumi 1:12–13)



Meie Isa on taevas; ta valitseb seal kõige loodu ja kõigi loodolevuste üle. „Aga meie Jumal on taevas, ta teeb kõik, mis temale meeldib.“ (Psalm 115:3)



Pühitsetud olgu sinu nimi





Millise aukartusega peaksime kasutama Jumala nime – mitte kunagi hoolimatul viisil. Loeme Psalmist 111:9: „Püha ja kardetav on tema nimi.“ Kui sa palvetad sõnadega „Pühitsetud olgu sinu nimi“, siis palud, et sina võiksid seda nime pühaks pidada ning et sa kunagi ei häbistaks ega teotaks „seda kaunist nime, mis on nimetatud teie üle.“ (Jaakobuse kiri 2:7)



„Sest vaata, tema on see, kes valmistab mäed ja loob tuule, kes ilmutab inimesele oma mõtteid, kes teeb koidu ja pimeduse ja kes kõnnib maa kõrgendikel – Issand, vägede Jumal on tema nimi.“ (Aamose 4:13)



Sinu riik tulgu





Jumal ei ole mitte ainult meie taevane Isa, ta on ühtlasi universumi Kuningas. Tema kuningriigi huvid on meie huvid ning me peaksime tegutsema tema riigi ülesehitamise nimel. Jumala armu kuningriik, mida praegu ehitatakse nende inimeste südames, kes on tema armastuse oma südamesse vastu võtnud, saab kunagi väes ja kogu hiilguses avalikuks Jeesuse teisel tulekul. Siis „kuningriik ning valitsus ja võim kuningriikide üle kogu taeva all antakse Kõigekõrgema pühale rahvale. Tema kuningriik on igavene kuningriik ja kõik valitsused peavad teda teenima ning temale alistuma.“ (Taanieli 7:27) Sellel ajal pärivad Jumalale ustavad inimesed „kuningriigi, mis neile on valmistatud maailma rajamisest peale.“ (Matteuse evangeeliumi 25:34)



Jeesus ennustas, et enne selle päeva saabumist kuulutatakse „Kuningriigi evangeeliumi kogu ilmamaale, tunnistuseks kõigile rahvastele, ja siis tuleb lõpp.“ (Matteuse evangeeliumi 24:14)



Tema kuningriik ei saa tulla enne, kui sõnum tema armust on viidud tervele maailmale. Niisiis jagades sõnumit Jumala headusest kiirendame tema kuningriigi saabumist. Need, kes on andnud end tema teenistusse ja kes saavad siiralt öelda: „Vaata, siin ma olen, läkita mind“ (Jesaja 6:8), on need, kes tõeliselt paluvad tema riigi tuleku pärast.



Selles palves kumab läbi teadmine, et selle maailmaga ei saa asjad kunagi iseenesest korda, vaid Jumala kuningriik seab maailmas kõik korda. Ja selles palves on veendumus, et Jumala kuningriik tõesti tuleb ühel päeval. Nii et selles palves kordame justkui sureva röövli palvet: „Jeesus, mõtle minu peale, kui sa tuled oma kuningriiki!“ (Luuka evangeeliumi 23:42)



Sinu tahtmine sündigu nagu taevas, nõnda ka maa peal





Mõned võivad kahelda: „Kas Jumala tahtmine võib tõesti kunagi täies mahus maa peal sündida?“ Kui see nii ei oleks, ei oleks Jeesus oma sõpradele seda palvet õpetanud. Jumala tahtmine võib juba praegu maa peal sündida, sest kuulekus Jumalale on kõige puhtam jumalateenistus. Jumala tõeliste laste kohta on öeldud, et nad on need, „kes hoiavad alal Jumala käske ja Jeesuse usku!“ (Johannese ilmutuse 14:12)



See palveosa palub kuulekat meelt meie südamesse siin ja praegu ning ühtlasi ulatub vaimusilmas uueks loodud maailma, kus Jumala tahe ning õigus katavad maad nagu meri katab merepõhja.



Meie igapäevast leiba anna meile tänapäev





Palve kolm esimest osa puudutavad Jumala nime, kuningriiki ja tahtmist – et tema nimi võiks olla pühitsetud, et tema kuningriik tuleks ja tema tahtmine sünniks. Kui oleme Jumala austamise ning tema tahtmise oma elus esikohale seadnud, siis võime ka julgelt paluda, et ta kataks meie igapäevased vajadused. Me palvetame tema ülistamiseks, aga samas palvetame ka endale küsimiseks.



Kui me palume „Meie Isa“, siis palume ka „Anna meile“, teades, et kui meie oskame anda häid asju oma lastele, siis kui palju enam annab taevane Isa häid asju neile, kes teda paluvad (vt Matteuse evangeeliumi 7:11).



Ära muretse homse toidu pärast. Tuleta meelde, et kõrbes rännanud iisraellastele langes taevast mannat iga päev. Meilgi võib olla Jumala kinnitus: „Looda Issanda peale ja tee head, ela oma maal ja pea ustavust! Olgu sul rõõm Issandast; siis ta annab sulle, mida su süda kutsub!“ (Psalm 37:3–4) Jumal, kes toitis kunagi imeliselt prohvet Eelijat, on endiselt elus. Eelijale anti igaks päevaks täpselt nii palju, kui ta vajas. Kui me palvetame: „Meie igapäevast leiba anna meile tänapäev,“ palume teiste inimeste eest sama palju kui enda eest. Me tunnistame, et isegi meie toit tuleb Jumala käest ja et see, mida ta meile annab, ei ole üksnes meile. Ja palve toidu pärast katab enamat kui vaid füüsilist toitu, see tähendab toitu ka hingele. Jeesus ütles kunagi: „Ärge nõutage rooga, mis hävib, vaid rooga, mis püsib igaveseks eluks.“ (Johannese evangeeliumi 6:27) Ning veidi hiljem kuulutas ta: „Mina olen taevast alla tulnud elav leib. Kui keegi sööb seda leiba, siis ta elab igavesti; ja leib, mille mina annan, on minu liha; ma annan selle maailma elu eest.“ (Johannese 6:51)



Anna meile andeks, nagu meiegi anname andeks





Mida iganes me oleme võlgu teistele või iseendale, oleme võlgu ka Jumalale. Taeva Kuningas arvestab meie võlgu teiste inimeste ees võlaks tema ees. Milline kummaline palve: „Andesta meile, nagu meie ise andestame.“ Meie andeksandmine on tingimus selleks, et saaksime ise andeks. Me ei saa paluda Jumalal meie heaks teha seda, mida me ise teiste heaks ei ole nõus tegema.



Jumal andis Kristuses iseennast meie pattude eest. Ristil rippudes kandis ta meie süükoormat, et saaks avalikuks tema armastus meie vastu ning et me tahaksime tulla tema juurde. Ja ta manitseb meid: „Olge üksteise vastu lahked, halastajad, andestage üksteisele, nii nagu ka Jumal on teile andestanud Kristuses.“ (Pauluse kiri efeslastele 4:32)



Ära saada meid kiusatusse





Selle palveosa mõtet on vahel küsimuse alla seatud, aga tegemist on lihtsalt Kristuse-aegse mõtteviisi väljendusega. Tollase mõtteviisi järgi „tegi“ Jumal kõike seda, mida ta aktiivselt ära ei hoidnud.



Eelmine palve oli seotud minevikuga, see on seotud tulevikuga. Peaksime Jumalat paluma, et ta ei juhataks meid kiusatuste sisse, vaid neist mööda ja neist läbi. Kiusatused ja ahistused jõuavad kõikideni, kuid me ei otsi neid. Meie Päästja on kord öelnud: „Seda ma olen teile rääkinud, et teil oleks rahu minus. Maailmas ahistatakse teid, aga olge julged: mina olen maailma ära võitnud.“ (Johannese evangeeliumi 16:33)



Iga kiusatus, millele oleme suutnud vastu seista, annab meile uue kogemuse ning teeb meid tugevamaks. Teades oma nõrkusi, palume seda palvet, et Jumal juhataks meid mööda turvalisi teid. Ootame kannatlikult tema juhatust ning kuulame tema häält, mis ütleb: „See on tee, käige seda!“ (Jesaja 30:21)



Üks mees, kes läks kord läbi ränkadest katsumustest, ütles: „Kuid tema tunneb teed, mida ma käin. Katsub ta mind läbi – ma tulen sellest välja nagu kuld.“ (Iiobi 23:10)



Suur šoti kirjanik George MacDonald räägib loo ühest naisest, kes ütles keset raskusi ja kiusatusi, mida tal oli väga keeruline mõista: „Oh, ma tahaksin, et mind ei oleks kunagi loodud.“ „Mu kallis laps,“ vastas sõber, „sa ei olegi veel valmis saanud, sind luuakse just praegu ning sina tõrgud Jumala loomistöö vastu.“



Kui usaldame end Jumala kätte sõnadega „Ära saada meid kiusatusse“, siis võib meil olla kindlustunne, et Jumal „ei luba teid kiusata rohkem, kui te suudate taluda, vaid koos kiusatusega valmistab ka väljapääsu, nii et te suudate taluda.“ (Pauluse 1. kiri korintlastele 10:13) See mõte juhatab meid Meie Isa palve viimase palvesoovi juurde.



Päästa meid kurjast





See on palve pääsemaks kogu kurjast – mitte ainult patust, vaid ka patu tagajärgedest ja saatana võimust kõigis selle vormides. See oli ka apostel Pauluse palve: „Küll Issand kisub mu välja igast kurjast teost ja viib mu varjule oma taevasesse kuningriiki. Tema päralt olgu kirkus igavesest ajast igavesti! Aamen.“ (Pauluse 2. kiri Timoteosele 4:18)



Tänu Jumalale, et meid ei ole jäetud üksinda oma vaenlasega tõtt vaatama. Jeesus ütles: „Vaata, ma olen andnud teile meelevalla kõndida madude ja skorpionide peal ja vaenlase kogu väe peal ja miski ei tee teile iial kahju.“ (Luuka evangeeliumi 10:19)



See palve pääseda kurja küüsist läheb kaugemale meie praegusest kogemusest. See on igatsus täieliku pääste järele. Ühel päeval sellele palvele vastatakse: „Ja Issanda vabaksostetud pöörduvad tagasi ning tulevad Siionisse hõisates. Nende pea kohal on igavene rõõm: rõõm ja ilutsemine valdavad neid, aga kurbus ja ohkamine põgenevad ära.“ (Jesaja 35:10)



Kuid praegu on aeg, mil vastatakse Kristuse enese palvele meie eest: „Ma ei palu, et sa võtaksid nad ära maailmast, vaid et sa hoiaksid neid kurja eest.“ (Johannese evangeeliumi 17:15)



Hea sõber, Jumal päästab sinu ja ta päästab ka minu. Ta annab meile võidu kurja üle ning viib meid oma igavesse kuningriiki.



Meie Isa on üle kõige



Selle palve esimene ja viimane lause tuletavad meile meede, et meie Isa on üle kõigi vägede ja võimude ja nimede. Ta teeb tühjaks kurjade nõu ja tema lapsed on turvaliselt tema varju all. Kui selle maailma sõjad, hädad ja patud on möödas, võime läbi kogu igaviku ikka ja jälle oma taevasele Isale öelda: „Sinu päralt on riik ja vägi ja au igavesti. Aamen.“Parim viis Meie Isa palve tähenduse mõistmiseks on esmalt seda lugeda! Leiame selle Matteuse evangeeliumi 6:9–13. Loeme neid kauneid Kristuse sõnu:



„Meie Isa, kes sa oled taevas!



Pühitsetud olgu sinu nimi!



Sinu riik tulgu,



sinu tahtmine sündigu



nagu taevas, nõnda ka maa peal!



Meie igapäevast leiba anna meile tänapäev!



Ja anna meile andeks meie võlad,



nagu meiegi andeks anname oma võlglastele!



Ja ära saada meid kiusatusse,



vaid päästa meid ära kurjast!



Sest sinu päralt on riik ja vägi ja au igavesti. Aamen.“



 



Nii mõnedki meist on Meie Isa palvet alates lapsepõlvest lugenud ja me teame selle sõnu hästi. Nii et vaatame nüüd selle palve temaatilisi osi. Kõigepealt keskendume esimesele lausele, mis on Jumala ülistus.



Meie Isa, kes sa oled taevas





Jeesus õpetab, et me võime Jumalat kutsuda oma Isaks ja et Jeesus ise kutsub meid õdedeks ja vendadeks. Jumal armastab meid ning ootab meie vastuarmastust. Me oleme tema lapsed. Pangem tähele, et see palve ei alga sõnadega „Minu Isa“, vaid „Meie Isa“. Jumala lapse südames on alati ruumi teistele. Nii ei palveta me seda palvet kunagi vaid enda kasuks, vaid alati kõigi kristlaste kasuks. See on kõigi kristlaste, kõigi Jumala laste palve.



„Seesama Vaim tunnistab koos meie vaimuga, et me oleme Jumala lapsed. Kui me oleme aga lapsed, siis oleme ka pärijad, nii Jumala pärijad kui Kristuse kaaspärijad; ning kui me koos temaga kannatame, siis meid ka koos temaga kirgastatakse.“ (Pauluse kiri roomlastele 8:16–17)



Sa võid taevast Isa usaldada. Tema, kellele kuulub terve maailm, armastab sind. Sa oled kuninga laps. Oleme usu kaudu saanud tema lasteks. „Otsekui isa halastab laste peale, nõnda halastab Issand nende peale, kes teda kardavad.“ (Psalm 103:13)



Meie Isa palve on nende inimeste palve, kes on usu kaudu uuesti sündinud. „Aga kõigile, kes tema vastu võtsid, andis ta meelevalla saada Jumala lasteks, neile, kes usuvad tema nimesse, kes ei ole sündinud verest, ei liha tahtest, ei mehe tahtest, vaid Jumalast.“ (Johannese evangeeliumi 1:12–13)



Meie Isa on taevas; ta valitseb seal kõige loodu ja kõigi loodolevuste üle. „Aga meie Jumal on taevas, ta teeb kõik, mis temale meeldib.“ (Psalm 115:3)



Pühitsetud olgu sinu nimi





Millise aukartusega peaksime kasutama Jumala nime – mitte kunagi hoolimatul viisil. Loeme Psalmist 111:9: „Püha ja kardetav on tema nimi.“ Kui sa palvetad sõnadega „Pühitsetud olgu sinu nimi“, siis palud, et sina võiksid seda nime pühaks pidada ning et sa kunagi ei häbistaks ega teotaks „seda kaunist nime, mis on nimetatud teie üle.“ (Jaakobuse kiri 2:7)



„Sest vaata, tema on see, kes valmistab mäed ja loob tuule, kes ilmutab inimesele oma mõtteid, kes teeb koidu ja pimeduse ja kes kõnnib maa kõrgendikel – Issand, vägede Jumal on tema nimi.“ (Aamose 4:13)



Sinu riik tulgu





Jumal ei ole mitte ainult meie taevane Isa, ta on ühtlasi universumi Kuningas. Tema kuningriigi huvid on meie huvid ning me peaksime tegutsema tema riigi ülesehitamise nimel. Jumala armu kuningriik, mida praegu ehitatakse nende inimeste südames, kes on tema armastuse oma südamesse vastu võtnud, saab kunagi väes ja kogu hiilguses avalikuks Jeesuse teisel tulekul. Siis „kuningriik ning valitsus ja võim kuningriikide üle kogu taeva all antakse Kõigekõrgema pühale rahvale. Tema kuningriik on igavene kuningriik ja kõik valitsused peavad teda teenima ning temale alistuma.“ (Taanieli 7:27) Sellel ajal pärivad Jumalale ustavad inimesed „kuningriigi, mis neile on valmistatud maailma rajamisest peale.“ (Matteuse evangeeliumi 25:34)



Jeesus ennustas, et enne selle päeva saabumist kuulutatakse „Kuningriigi evangeeliumi kogu ilmamaale, tunnistuseks kõigile rahvastele, ja siis tuleb lõpp.“ (Matteuse evangeeliumi 24:14)



Tema kuningriik ei saa tulla enne, kui sõnum tema armust on viidud tervele maailmale. Niisiis jagades sõnumit Jumala headusest kiirendame tema kuningriigi saabumist. Need, kes on andnud end tema teenistusse ja kes saavad siiralt öelda: „Vaata, siin ma olen, läkita mind“ (Jesaja 6:8), on need, kes tõeliselt paluvad tema riigi tuleku pärast.



Selles palves kumab läbi teadmine, et selle maailmaga ei saa asjad kunagi iseenesest korda, vaid Jumala kuningriik seab maailmas kõik korda. Ja selles palves on veendumus, et Jumala kuningriik tõesti tuleb ühel päeval. Nii et selles palves kordame justkui sureva röövli palvet: „Jeesus, mõtle minu peale, kui sa tuled oma kuningriiki!“ (Luuka evangeeliumi 23:42)



Sinu tahtmine sündigu nagu taevas, nõnda ka maa peal





Mõned võivad kahelda: „Kas Jumala tahtmine võib tõesti kunagi täies mahus maa peal sündida?“ Kui see nii ei oleks, ei oleks Jeesus oma sõpradele seda palvet õpetanud. Jumala tahtmine võib juba praegu maa peal sündida, sest kuulekus Jumalale on kõige puhtam jumalateenistus. Jumala tõeliste laste kohta on öeldud, et nad on need, „kes hoiavad alal Jumala käske ja Jeesuse usku!“ (Johannese ilmutuse 14:12)



See palveosa palub kuulekat meelt meie südamesse siin ja praegu ning ühtlasi ulatub vaimusilmas uueks loodud maailma, kus Jumala tahe ning õigus katavad maad nagu meri katab merepõhja.



Meie igapäevast leiba anna meile tänapäev





Palve kolm esimest osa puudutavad Jumala nime, kuningriiki ja tahtmist – et tema nimi võiks olla pühitsetud, et tema kuningriik tuleks ja tema tahtmine sünniks. Kui oleme Jumala austamise ning tema tahtmise oma elus esikohale seadnud, siis võime ka julgelt paluda, et ta kataks meie igapäevased vajadused. Me palvetame tema ülistamiseks, aga samas palvetame ka endale küsimiseks.



Kui me palume „Meie Isa“, siis palume ka „Anna meile“, teades, et kui meie oskame anda häid asju oma lastele, siis kui palju enam annab taevane Isa häid asju neile, kes teda paluvad (vt Matteuse evangeeliumi 7:11).



Ära muretse homse toidu pärast. Tuleta meelde, et kõrbes rännanud iisraellastele langes taevast mannat iga päev. Meilgi võib olla Jumala kinnitus: „Looda Issanda peale ja tee head, ela oma maal ja pea ustavust! Olgu sul rõõm Issandast; siis ta annab sulle, mida su süda kutsub!“ (Psalm 37:3–4) Jumal, kes toitis kunagi imeliselt prohvet Eelijat, on endiselt elus. Eelijale anti igaks päevaks täpselt nii palju, kui ta vajas. Kui me palvetame: „Meie igapäevast leiba anna meile tänapäev,“ palume teiste inimeste eest sama palju kui enda eest. Me tunnistame, et isegi meie toit tuleb Jumala käest ja et see, mida ta meile annab, ei ole üksnes meile. Ja palve toidu pärast katab enamat kui vaid füüsilist toitu, see tähendab toitu ka hingele. Jeesus ütles kunagi: „Ärge nõutage rooga, mis hävib, vaid rooga, mis püsib igaveseks eluks.“ (Johannese evangeeliumi 6:27) Ning veidi hiljem kuulutas ta: „Mina olen taevast alla tulnud elav leib. Kui keegi sööb seda leiba, siis ta elab igavesti; ja leib, mille mina annan, on minu liha; ma annan selle maailma elu eest.“ (Johannese 6:51)



Anna meile andeks, nagu meiegi anname andeks





Mida iganes me oleme võlgu teistele või iseendale, oleme võlgu ka Jumalale. Taeva Kuningas arvestab meie võlgu teiste inimeste ees võlaks tema ees. Milline kummaline palve: „Andesta meile, nagu meie ise andestame.“ Meie andeksandmine on tingimus selleks, et saaksime ise andeks. Me ei saa paluda Jumalal meie heaks teha seda, mida me ise teiste heaks ei ole nõus tegema.



Jumal andis Kristuses iseennast meie pattude eest. Ristil rippudes kandis ta meie süükoormat, et saaks avalikuks tema armastus meie vastu ning et me tahaksime tulla tema juurde. Ja ta manitseb meid: „Olge üksteise vastu lahked, halastajad, andestage üksteisele, nii nagu ka Jumal on teile andestanud Kristuses.“ (Pauluse kiri efeslastele 4:32)



Ära saada meid kiusatusse





Selle palveosa mõtet on vahel küsimuse alla seatud, aga tegemist on lihtsalt Kristuse-aegse mõtteviisi väljendusega. Tollase mõtteviisi järgi „tegi“ Jumal kõike seda, mida ta aktiivselt ära ei hoidnud.



Eelmine palve oli seotud minevikuga, see on seotud tulevikuga. Peaksime Jumalat paluma, et ta ei juhataks meid kiusatuste sisse, vaid neist mööda ja neist läbi. Kiusatused ja ahistused jõuavad kõikideni, kuid me ei otsi neid. Meie Päästja on kord öelnud: „Seda ma olen teile rääkinud, et teil oleks rahu minus. Maailmas ahistatakse teid, aga olge julged: mina olen maailma ära võitnud.“ (Johannese evangeeliumi 16:33)



Iga kiusatus, millele oleme suutnud vastu seista, annab meile uue kogemuse ning teeb meid tugevamaks. Teades oma nõrkusi, palume seda palvet, et Jumal juhataks meid mööda turvalisi teid. Ootame kannatlikult tema juhatust ning kuulame tema häält, mis ütleb: „See on tee, käige seda!“ (Jesaja 30:21)



Üks mees, kes läks kord läbi ränkadest katsumustest, ütles: „Kuid tema tunneb teed, mida ma käin. Katsub ta mind läbi – ma tulen sellest välja nagu kuld.“ (Iiobi 23:10)



Suur šoti kirjanik George MacDonald räägib loo ühest naisest, kes ütles keset raskusi ja kiusatusi, mida tal oli väga keeruline mõista: „Oh, ma tahaksin, et mind ei oleks kunagi loodud.“ „Mu kallis laps,“ vastas sõber, „sa ei olegi veel valmis saanud, sind luuakse just praegu ning sina tõrgud Jumala loomistöö vastu.“



Kui usaldame end Jumala kätte sõnadega „Ära saada meid kiusatusse“, siis võib meil olla kindlustunne, et Jumal „ei luba teid kiusata rohkem, kui te suudate taluda, vaid koos kiusatusega valmistab ka väljapääsu, nii et te suudate taluda.“ (Pauluse 1. kiri korintlastele 10:13) See mõte juhatab meid Meie Isa palve viimase palvesoovi juurde.



Päästa meid kurjast





See on palve pääsemaks kogu kurjast – mitte ainult patust, vaid ka patu tagajärgedest ja saatana võimust kõigis selle vormides. See oli ka apostel Pauluse palve: „Küll Issand kisub mu välja igast kurjast teost ja viib mu varjule oma taevasesse kuningriiki. Tema päralt olgu kirkus igavesest ajast igavesti! Aamen.“ (Pauluse 2. kiri Timoteosele 4:18)



Tänu Jumalale, et meid ei ole jäetud üksinda oma vaenlasega tõtt vaatama. Jeesus ütles: „Vaata, ma olen andnud teile meelevalla kõndida madude ja skorpionide peal ja vaenlase kogu väe peal ja miski ei tee teile iial kahju.“ (Luuka evangeeliumi 10:19)



See palve pääseda kurja küüsist läheb kaugemale meie praegusest kogemusest. See on igatsus täieliku pääste järele. Ühel päeval sellele palvele vastatakse: „Ja Issanda vabaksostetud pöörduvad tagasi ning tulevad Siionisse hõisates. Nende pea kohal on igavene rõõm: rõõm ja ilutsemine valdavad neid, aga kurbus ja ohkamine põgenevad ära.“ (Jesaja 35:10)



Kuid praegu on aeg, mil vastatakse Kristuse enese palvele meie eest: „Ma ei palu, et sa võtaksid nad ära maailmast, vaid et sa hoiaksid neid kurja eest.“ (Johannese evangeeliumi 17:15)



Hea sõber, Jumal päästab sinu ja ta päästab ka minu. Ta annab meile võidu kurja üle ning viib meid oma igavesse kuningriiki.



Meie Isa on üle kõige



Selle palve esimene ja viimane lause tuletavad meile meede, et meie Isa on üle kõigi vägede ja võimude ja nimede. Ta teeb tühjaks kurjade nõu ja tema lapsed on turvaliselt tema varju all. Kui selle maailma sõjad, hädad ja patud on möödas, võime läbi kogu igaviku ikka ja jälle oma taevasele Isale öelda: „Sinu päralt on riik ja vägi ja au igavesti. Aamen.“​Parim viis Meie Isa palve tähenduse mõistmiseks on esmalt seda lugeda! Leiame selle Matteuse evangeeliumi 6:9–13. Loeme neid kauneid Kristuse sõnu:



„Meie Isa, kes sa oled taevas!



Pühitsetud olgu sinu nimi!



Sinu riik tulgu,



sinu tahtmine sündigu



nagu taevas, nõnda ka maa peal!



Meie igapäevast leiba anna meile tänapäev!



Ja anna meile andeks meie võlad,



nagu meiegi andeks anname oma võlglastele!



Ja ära saada meid kiusatusse,



vaid päästa meid ära kurjast!



Sest sinu päralt on riik ja vägi ja au igavesti. Aamen.“



 



Nii mõnedki meist on Meie Isa palvet alates lapsepõlvest lugenud ja me teame selle sõnu hästi. Nii et vaatame nüüd selle palve temaatilisi osi. Kõigepealt keskendume esimesele lausele, mis on Jumala ülistus.



Meie Isa, kes sa oled taevas





Jeesus õpetab, et me võime Jumalat kutsuda oma Isaks ja et Jeesus ise kutsub meid õdedeks ja vendadeks. Jumal armastab meid ning ootab meie vastuarmastust. Me oleme tema lapsed. Pangem tähele, et see palve ei alga sõnadega „Minu Isa“, vaid „Meie Isa“. Jumala lapse südames on alati ruumi teistele. Nii ei palveta me seda palvet kunagi vaid enda kasuks, vaid alati kõigi kristlaste kasuks. See on kõigi kristlaste, kõigi Jumala laste palve.



„Seesama Vaim tunnistab koos meie vaimuga, et me oleme Jumala lapsed. Kui me oleme aga lapsed, siis oleme ka pärijad, nii Jumala pärijad kui Kristuse kaaspärijad; ning kui me koos temaga kannatame, siis meid ka koos temaga kirgastatakse.“ (Pauluse kiri roomlastele 8:16–17)



Sa võid taevast Isa usaldada. Tema, kellele kuulub terve maailm, armastab sind. Sa oled kuninga laps. Oleme usu kaudu saanud tema lasteks. „Otsekui isa halastab laste peale, nõnda halastab Issand nende peale, kes teda kardavad.“ (Psalm 103:13)



Meie Isa palve on nende inimeste palve, kes on usu kaudu uuesti sündinud. „Aga kõigile, kes tema vastu võtsid, andis ta meelevalla saada Jumala lasteks, neile, kes usuvad tema nimesse, kes ei ole sündinud verest, ei liha tahtest, ei mehe tahtest, vaid Jumalast.“ (Johannese evangeeliumi 1:12–13)



Meie Isa on taevas; ta valitseb seal kõige loodu ja kõigi loodolevuste üle. „Aga meie Jumal on taevas, ta teeb kõik, mis temale meeldib.“ (Psalm 115:3)



Pühitsetud olgu sinu nimi





Millise aukartusega peaksime kasutama Jumala nime – mitte kunagi hoolimatul viisil. Loeme Psalmist 111:9: „Püha ja kardetav on tema nimi.“ Kui sa palvetad sõnadega „Pühitsetud olgu sinu nimi“, siis palud, et sina võiksid seda nime pühaks pidada ning et sa kunagi ei häbistaks ega teotaks „seda kaunist nime, mis on nimetatud teie üle.“ (Jaakobuse kiri 2:7)



„Sest vaata, tema on see, kes valmistab mäed ja loob tuule, kes ilmutab inimesele oma mõtteid, kes teeb koidu ja pimeduse ja kes kõnnib maa kõrgendikel – Issand, vägede Jumal on tema nimi.“ (Aamose 4:13)



Sinu riik tulgu





Jumal ei ole mitte ainult meie taevane Isa, ta on ühtlasi universumi Kuningas. Tema kuningriigi huvid on meie huvid ning me peaksime tegutsema tema riigi ülesehitamise nimel. Jumala armu kuningriik, mida praegu ehitatakse nende inimeste südames, kes on tema armastuse oma südamesse vastu võtnud, saab kunagi väes ja kogu hiilguses avalikuks Jeesuse teisel tulekul. Siis „kuningriik ning valitsus ja võim kuningriikide üle kogu taeva all antakse Kõigekõrgema pühale rahvale. Tema kuningriik on igavene kuningriik ja kõik valitsused peavad teda teenima ning temale alistuma.“ (Taanieli 7:27) Sellel ajal pärivad Jumalale ustavad inimesed „kuningriigi, mis neile on valmistatud maailma rajamisest peale.“ (Matteuse evangeeliumi 25:34)



Jeesus ennustas, et enne selle päeva saabumist kuulutatakse „Kuningriigi evangeeliumi kogu ilmamaale, tunnistuseks kõigile rahvastele, ja siis tuleb lõpp.“ (Matteuse evangeeliumi 24:14)



Tema kuningriik ei saa tulla enne, kui sõnum tema armust on viidud tervele maailmale. Niisiis jagades sõnumit Jumala headusest kiirendame tema kuningriigi saabumist. Need, kes on andnud end tema teenistusse ja kes saavad siiralt öelda: „Vaata, siin ma olen, läkita mind“ (Jesaja 6:8), on need, kes tõeliselt paluvad tema riigi tuleku pärast.



Selles palves kumab läbi teadmine, et selle maailmaga ei saa asjad kunagi iseenesest korda, vaid Jumala kuningriik seab maailmas kõik korda. Ja selles palves on veendumus, et Jumala kuningriik tõesti tuleb ühel päeval. Nii et selles palves kordame justkui sureva röövli palvet: „Jeesus, mõtle minu peale, kui sa tuled oma kuningriiki!“ (Luuka evangeeliumi 23:42)



Sinu tahtmine sündigu nagu taevas, nõnda ka maa peal





Mõned võivad kahelda: „Kas Jumala tahtmine võib tõesti kunagi täies mahus maa peal sündida?“ Kui see nii ei oleks, ei oleks Jeesus oma sõpradele seda palvet õpetanud. Jumala tahtmine võib juba praegu maa peal sündida, sest kuulekus Jumalale on kõige puhtam jumalateenistus. Jumala tõeliste laste kohta on öeldud, et nad on need, „kes hoiavad alal Jumala käske ja Jeesuse usku!“ (Johannese ilmutuse 14:12)



See palveosa palub kuulekat meelt meie südamesse siin ja praegu ning ühtlasi ulatub vaimusilmas uueks loodud maailma, kus Jumala tahe ning õigus katavad maad nagu meri katab merepõhja.



Meie igapäevast leiba anna meile tänapäev





Palve kolm esimest osa puudutavad Jumala nime, kuningriiki ja tahtmist – et tema nimi võiks olla pühitsetud, et tema kuningriik tuleks ja tema tahtmine sünniks. Kui oleme Jumala austamise ning tema tahtmise oma elus esikohale seadnud, siis võime ka julgelt paluda, et ta kataks meie igapäevased vajadused. Me palvetame tema ülistamiseks, aga samas palvetame ka endale küsimiseks.



Kui me palume „Meie Isa“, siis palume ka „Anna meile“, teades, et kui meie oskame anda häid asju oma lastele, siis kui palju enam annab taevane Isa häid asju neile, kes teda paluvad (vt Matteuse evangeeliumi 7:11).



Ära muretse homse toidu pärast. Tuleta meelde, et kõrbes rännanud iisraellastele langes taevast mannat iga päev. Meilgi võib olla Jumala kinnitus: „Looda Issanda peale ja tee head, ela oma maal ja pea ustavust! Olgu sul rõõm Issandast; siis ta annab sulle, mida su süda kutsub!“ (Psalm 37:3–4) Jumal, kes toitis kunagi imeliselt prohvet Eelijat, on endiselt elus. Eelijale anti igaks päevaks täpselt nii palju, kui ta vajas. Kui me palvetame: „Meie igapäevast leiba anna meile tänapäev,“ palume teiste inimeste eest sama palju kui enda eest. Me tunnistame, et isegi meie toit tuleb Jumala käest ja et see, mida ta meile annab, ei ole üksnes meile. Ja palve toidu pärast katab enamat kui vaid füüsilist toitu, see tähendab toitu ka hingele. Jeesus ütles kunagi: „Ärge nõutage rooga, mis hävib, vaid rooga, mis püsib igaveseks eluks.“ (Johannese evangeeliumi 6:27) Ning veidi hiljem kuulutas ta: „Mina olen taevast alla tulnud elav leib. Kui keegi sööb seda leiba, siis ta elab igavesti; ja leib, mille mina annan, on minu liha; ma annan selle maailma elu eest.“ (Johannese 6:51)



Anna meile andeks, nagu meiegi anname andeks





Mida iganes me oleme võlgu teistele või iseendale, oleme võlgu ka Jumalale. Taeva Kuningas arvestab meie võlgu teiste inimeste ees võlaks tema ees. Milline kummaline palve: „Andesta meile, nagu meie ise andestame.“ Meie andeksandmine on tingimus selleks, et saaksime ise andeks. Me ei saa paluda Jumalal meie heaks teha seda, mida me ise teiste heaks ei ole nõus tegema.



Jumal andis Kristuses iseennast meie pattude eest. Ristil rippudes kandis ta meie süükoormat, et saaks avalikuks tema armastus meie vastu ning et me tahaksime tulla tema juurde. Ja ta manitseb meid: „Olge üksteise vastu lahked, halastajad, andestage üksteisele, nii nagu ka Jumal on teile andestanud Kristuses.“ (Pauluse kiri efeslastele 4:32)



Ära saada meid kiusatusse





Selle palveosa mõtet on vahel küsimuse alla seatud, aga tegemist on lihtsalt Kristuse-aegse mõtteviisi väljendusega. Tollase mõtteviisi järgi „tegi“ Jumal kõike seda, mida ta aktiivselt ära ei hoidnud.



Eelmine palve oli seotud minevikuga, see on seotud tulevikuga. Peaksime Jumalat paluma, et ta ei juhataks meid kiusatuste sisse, vaid neist mööda ja neist läbi. Kiusatused ja ahistused jõuavad kõikideni, kuid me ei otsi neid. Meie Päästja on kord öelnud: „Seda ma olen teile rääkinud, et teil oleks rahu minus. Maailmas ahistatakse teid, aga olge julged: mina olen maailma ära võitnud.“ (Johannese evangeeliumi 16:33)



Iga kiusatus, millele oleme suutnud vastu seista, annab meile uue kogemuse ning teeb meid tugevamaks. Teades oma nõrkusi, palume seda palvet, et Jumal juhataks meid mööda turvalisi teid. Ootame kannatlikult tema juhatust ning kuulame tema häält, mis ütleb: „See on tee, käige seda!“ (Jesaja 30:21)



Üks mees, kes läks kord läbi ränkadest katsumustest, ütles: „Kuid tema tunneb teed, mida ma käin. Katsub ta mind läbi – ma tulen sellest välja nagu kuld.“ (Iiobi 23:10)



Suur šoti kirjanik George MacDonald räägib loo ühest naisest, kes ütles keset raskusi ja kiusatusi, mida tal oli väga keeruline mõista: „Oh, ma tahaksin, et mind ei oleks kunagi loodud.“ „Mu kallis laps,“ vastas sõber, „sa ei olegi veel valmis saanud, sind luuakse just praegu ning sina tõrgud Jumala loomistöö vastu.“



Kui usaldame end Jumala kätte sõnadega „Ära saada meid kiusatusse“, siis võib meil olla kindlustunne, et Jumal „ei luba teid kiusata rohkem, kui te suudate taluda, vaid koos kiusatusega valmistab ka väljapääsu, nii et te suudate taluda.“ (Pauluse 1. kiri korintlastele 10:13) See mõte juhatab meid Meie Isa palve viimase palvesoovi juurde.



Päästa meid kurjast





See on palve pääsemaks kogu kurjast – mitte ainult patust, vaid ka patu tagajärgedest ja saatana võimust kõigis selle vormides. See oli ka apostel Pauluse palve: „Küll Issand kisub mu välja igast kurjast teost ja viib mu varjule oma taevasesse kuningriiki. Tema päralt olgu kirkus igavesest ajast igavesti! Aamen.“ (Pauluse 2. kiri Timoteosele 4:18)



Tänu Jumalale, et meid ei ole jäetud üksinda oma vaenlasega tõtt vaatama. Jeesus ütles: „Vaata, ma olen andnud teile meelevalla kõndida madude ja skorpionide peal ja vaenlase kogu väe peal ja miski ei tee teile iial kahju.“ (Luuka evangeeliumi 10:19)



See palve pääseda kurja küüsist läheb kaugemale meie praegusest kogemusest. See on igatsus täieliku pääste järele. Ühel päeval sellele palvele vastatakse: „Ja Issanda vabaksostetud pöörduvad tagasi ning tulevad Siionisse hõisates. Nende pea kohal on igavene rõõm: rõõm ja ilutsemine valdavad neid, aga kurbus ja ohkamine põgenevad ära.“ (Jesaja 35:10)



Kuid praegu on aeg, mil vastatakse Kristuse enese palvele meie eest: „Ma ei palu, et sa võtaksid nad ära maailmast, vaid et sa hoiaksid neid kurja eest.“ (Johannese evangeeliumi 17:15)



Hea sõber, Jumal päästab sinu ja ta päästab ka minu. Ta annab meile võidu kurja üle ning viib meid oma igavesse kuningriiki.



Meie Isa on üle kõige



Selle palve esimene ja viimane lause tuletavad meile meede, et meie Isa on üle kõigi vägede ja võimude ja nimede. Ta teeb tühjaks kurjade nõu ja tema lapsed on turvaliselt tema varju all. Kui selle maailma sõjad, hädad ja patud on möödas, võime läbi kogu igaviku ikka ja jälle oma taevasele Isale öelda: „Sinu päralt on riik ja vägi ja au igavesti. Aamen.“
21.10.2024 15:29
0
3


Ühel päeval kohtad hinge, kes samuti sinu oma otsis. Keegi, kes eluteid kõndides igatses ka kedagi, kelle nime või välimust ta veel ei teadnud, aga juba tundis, et tema hing on kusagil olemas.

[❤] Sest mu elu parim kohting on juba juhtunud.

[❤] Aga kohtumisest iseenesest ei piisa, kui sul pole küpsust kõike lahendada. Kohtumise toimumiseks on vaja mõlema poole sisemist kasvu piisavat annust. Kuna kohtumine on alles algus, näitavad need väljakutsed, mis on ühenduse eesmärk ja kui kaugele kaks inimest koos teekonnal jõuavad.

[❤] Sest nii nagu kohtute kellegagi, et kogeda valu ja pettumust, nii ka vastupidi seda, kellega koos kasvate ja saate kõigega hakkama.

[❤] Inimesed, kes on teiega seotud, leiavad teid alati teel. Vahepeal hoolitse enda, oma arengu, hinge, südame eest. Õppige nautima oma seltskonda, väärtustama ennast, armastama iseennast sõltumata teiste armastusest. Ärge oodake ja muutke oma elu ootamise mänguks. Ärge andke end kellegi kätesse, uskudes, et nad hoolitsevad teie eest. Suurepärased inimesed leiavad teid ja teil on endiselt kohustus end õnnelikuks teha.

[❤] Kuna keegi ei tule teid täiendama, inimesed tulevad teid laiendama. Keegi ei saa teid teie teekonnal kaasas kanda, kuid nad võivad teiega koos kõndida. Ja kui olete mõlemad valmis, saavutate ühise eesmärgi.

[❤] Mida rohkem enda eest hoolitsed, seda rohkem tõmbad ligi inimesi, kes ühilduvad sellega, mida sa kiirgad ning seda sügavamad ja kaunimad on sinu kohtumised ja teekonna tee.

[❤] Alexandro Gruber [❤]
Palun oota